Kolme lapse emana juba tean ..

Pärast beebi sündi on see täiesti iseenesest mõistetav, et esimesel elukuul tundud sa endale  olevat rohkem nagu diivanikaunistus. Tegeled praktilised 95% oma ajast imetamisega ja see on täiesti okei lasta teistel edasi-tagasi joosta, sest noh – sinu käes on ju rinnad! Ühest küljest on see tohutult tüütu, sest 1-2-3 päeva, ehk esimene nädalgi on ju vahva lihtsalt olla, kuid lõppude lõpuks muutub see natukene ahistavaks. Mul on selline huvitav mälu, mis ei suuda tunnistada, et teiste lastega niisamuti istusin. Millegipärast on kõigil teistel see hästi meeles ja näe tagantjärele loen ka blogiridadest välja. Samas tean ka seda, et see aeg on nii üürike, mil see pisike tegelane mind vajab ning mulle niivõrd lähedal on!

Mäletan, kuidas esimese beebi ajal olin nii häiritud ja kartsin, et äkki laps harjubki pideva süles olemisega ära.. nüüd juba tean, et kindlasti nii see pole ning katsun seda sületamist nii kaua nautida, kui seda antud on. Vaikselt juba näen, et teise elukuu lõpuks võib siin miskit une- ja söögirutiingi välja kujuneda!

Kõik on mõnda aega kaootiline. Rutiiniarmastajal on sellega ilmselt raske leppida, sest keeruline on oma argiseid toimetusi sättida, kui tuleb just kui koguaeg kellelegi olemas olla, kuid kunagi sa ei tea, millega ta üllatada võib. Näiteks kui sina sätid oma käike eeldatava uneaja järgi, siis see, et ta korraks silmad suleb, ei tähenda, et ta ka magama jääks.

Magamatuse ja olematu unega võib rõõmsalt terve aasta arvestada. Mõne lapsega läheb lihtsamalt, mõnega raskemalt. Tundub, et Rosanna ööunega on eriliselt kehvad lood. Või õigemini ta magab küll, aga parema meelega teeks seda rinnal. Öid on raske sõnadesse panna. Kokkuvõtvalt võiks öelda 3 h järjest und ja sellega asi ka piirdub. Kusjuures, mäletan , kuidas Lennat oodates mõtlesin, et mis see öine ülevalolemine ikka nii väga on!? Endalgi ju pidudel käidud ja poole ööni kuskil tiksutud. Lubage ma naeran kõva häälega! On ilmselgelt suur vahe, kas käid korra peol või oled mitmeid kuid iga öö üleval.

Ütlemised kaaslasega on kerged tulema.. vahel on tunne, et ei tahagi rääkida, sest teine pool nii kui nii aru ei saa, kui väsitav on öid järjest üleval olla ja pidevalt vaid imetada. Erimeelsused taanduvad iga jumala kord selle taha, kes rohkem puhata on saanud. See kõik on nii loogiline ja loomulik ning juba kaks korda läbi tehtud. Ilmselt igal naisel kihvatab, kui oled öösel beebiga pikalt üleval – möllad, söödad, tegeled, kussutad ja uue ringiga otsast peale .. paralleelselt mees kõrval magab. Ja eriti irooniline on, kui ta tahab veel abiks olla küsides “kas ma saan sind kuidagi aidata” või teatades “ma aitaks küll, aga mul ei ole ju rindu”.. noh jah. Tõesõna ei jõua seda pudeliaega ära oodata! Veel on lihtsalt vara ja ilmselt kui ma juba öösiti pudelit andma hakkan, tahan ka päeval sellele täielikult üle minna. Küll saan mina ka siis aidata piima valmis tegemise ja külje keeramisega..

Esimestel kuudel on vanemad lapsed issist nii võlutud ning emme roll vanemaks olemisel, on minimaalne. Tean, et pole mõtet end halvasti tunda, kui laps peab sinuga koju jääma, aga teist poolt taga nutab.. või kui laps teatab, et tal on kodus niii igav, sest issi läks tööle ja emme ei saa temaga koguaeg mängida. Jah, see on paratamatu ja õnneks mööduv.

Pole mõtet tunda süümepiinu selle ees, et vanemad lapsed võrreldes varasemaga enam nii palju tähelepanu ei saa. Laste ülesanne ongi mõista, et uus perekorraldus on selline ja nüüd on liikmeid rohkem ning tuleb osata jagada – nii tähelepanu kui ka asju. Vanemate ülesandeks on utsitada lapsi koos tegema, mängima, seiklema, mistõttu me ka lapsi igale poole koos saadame. Juba Nora aastaseks saades leppisime kokku, et kas käiakse koos või üldse mitte. Nii jääb ära igasugune ühe lapse eelistamine teisele, mida neiukesed ise ka väga hästi tajuvad. Teismelistena saavad juba ise otsustada, kes kellega ja kuidas käia tahab.. seniks ikka hoiame ühist joont ja suuname neid ühiselt toimetama. Huvitava vahepalana, siis sattusin just täna hommikul lugema artiklit, kus soovitatakse just laste hea läbisaamise toetamiseks neil lasta võimalikult palju koos teha, koos asju lahendada, mitte neid eraldada, et üks saaks teisest “puhata”. Nii, et tundub, et me oleme pigem õigel teel.

Kõigega suudan leppida ja neid asju endale teadvustada. Küll aga sellega mitte, et Rosanna lutti ei võta! Täiesti ebareaalne ja mul on tunne, et ma ise olen selle ära sõnunud. Raseduse ajal kinnitasin kõigile, et minu laps saab lutilapseks juba haiglas.. Khmh, ootan postiga oma kaheksandat lutti – lootus sureb viimasena!

One thought on “Kolme lapse emana juba tean ..

  1. Kk says:

    Soovitan soojalt proovida kandelina või kotti. Nt Boba. Kasutasime kandelina paaril korral kui beebi oli päris pisike ning nüüd 4.5k kasutame kandekotti. Vastasel juhul ei saaks midagi tehtud, sest kutt teeb isegi lõunauinakud süles (vastasel juhul võikski 6 tundi järjest üleval olla)..plussiks veel see, et beebi saab isegi rahulikult tissi otsas olla kuni toimetad.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga