Kolmas kogemus Pelgulinna sünnitusmajas

Kolm rasedust, kolm imelist sünnitust, kolm tütart – kõik kogemused ühes ja samas, armsaks saanud Pelgulinna sünnitusmajas! Olen ka varem kirjutanud, et kõigi kolme puhul on alustatud teed Ida-Tallinna Keskhaiglast, sest sinna saab tavaliselt kõige kiiremini esimese ultraheli aja. Küll aga olen ma kibekiirelt ümber kolinud Pelgulinna.

Arvel olemine on ääretult mugav, kõik vajalikud protseduurid saab teha ühes majas. Minu jaoks on suureks plussiks olnud tasuta parkimine. Tihti on ette tulnud viimasel hetkel ämmaemanda juurde jõudmist ning hakka siis veel otsima, kuhu auto võiks parkida või kellele nüüd siis parasjagu maksta selle eest, et korra arstil saaks käidud. Minu ämmaemandaks oli teist korda Ulvi Kreitsmann, kes mulle väga hästi sobinud on! Kui ma päris aus olen, siis ämmaemanda visiidid on minu jaoks alati küllaltki tüütud olnud. Lähed ju kohale ja kuuled, et kõik on okei, süda lööb (liigutustest ju tunned isegi) ning kuuled proovide tulemused ära. Minu kõige lühem visiit kestis vist kokku 8 minutit, sest reeglina on kõik korras olnud. Ulvit kiidan seetõttu, et ta on selline supertore ja sõbralik, viskab nalja ja võtab vabalt. Ei ole nii jäik mingisugustes normides. Kui ITK’s tuleb oma proovid hoopis mujale viia, siis Pelgulinnas jäävad protseduuride toad korrus allapoole. Mulle väga meeldib, et maja on kaasaaegne, aparatuur tundub värskem kui ITK’s olevat. Siinkohal ma küll täpselt ei tea, aga kui ITK’is on mu esimesed ultrahelid olnud lihtsalt ühed segased udukogud, siis Pelgulinnas on täpselt ära näidatud “näe, need kaks täppi on käed, need jalad, siin pea”.

Kolmanda kogemuse põhjal on juba personal üsna tuttavaks saanud. Eks inimesi on erinevaid, kuid nüüd kolmandat last sünnitama minnes, pean taaskord kiitma valveämmaemandat, kes oli tohutult tore ja sõbralik ning sellist suhtumist nagu “ah, asjaks liiga vara või miks sa siia EMOsse tulid” polnud. Suurima hea meelega kõndisin sünnitustoa poole, sest teadsin, et seal ootab mind kõik vana ja hea tuttav. Pelgulinnas on mul kõigil kolmel korral olnud kõik erinevad võimalused olemas, et laps ilmale tuua. Mina olen lihtsalt see igav, kes natukene raami peal end toetab ning siis voodisse ronib. Seekord võttis sünnituse vastu väga super ämmaemand (kelle nimeks lugesin välja J. Päär?) ja mul tõesti väga vedas, et personal sünnituse ajal ei vahetunud. Meil oli suurepärane koostöö ja ma tänasin teda hiljem eraldi ka selle eest. Mulle väga meeldis, et ta oli koostööaltis ning kui epiduraali küsisin, ei olnud mingisugust oma arvamuse peale pressimist või vaidlemist, mida Norat sünnitades kogesin. Ta teatas kohe, et pean arvestama, et suure tõenäosusega sünnitan ma lapse epiduraali mõju all. Kuna mul kaks kogemust olid olemas, siis ei kartnud ma absoluutselt. Ju oli ka usaldus arsti vastu olemas, sest teadsin, et koos saame beebi ilmale! Tundsin, et minu soove austatakse. Seekord käis ka fotograaf sünnitusjärgset perioodi üles pildistamas ning ka siinkohal tundsin, et ükski osapool polnud sellest häiritud.

Negatiivse poole pealt tooksin välja sellise üleüldise suhtumise, mida ilmselt saab igal pool tunda/kuulda. Mind alati nii ärritab, kui keegi hakkab kuskil rinnapiima kasulikkusest rääkima. Ausõna, ma tunnen, et see on nii peale pressitud teema, et ei jõua varsti enam kuulata! Mul on mõlemad kogemused olemas – Lenna kasvas praktiliselt kunstpiimal ja Nora esimesed pool aastat rinnapiimal. Minu kindel soov on ka Rosannat imetada, kuid seda täpselt oma tempos. Käies juba kolmandat korda seda rada, kus ma tean, et esimene ööpäev laps peamiselt magab, teisel peamiselt karjub, sest piim pole rinda veel jõudnud ning alles kodus rahuneb, sest lõpuks saab süüa.. siis juba teadlikult olen teisel päeval küsinud lisapiima. Ma tõesti ei näe põhjust kuulata lapsekisa, kui tema näljatunne on nii kergelt lahendatav. Samuti ei näe ma põhjust kurnata oma keha juba nii, et enne imetamisega alustamist vastikustunne tekib (loe: valusad, katkised rinnad, meeletu väsimus magamatusest jne.). Seekord läks aga suuremaks rapsimiseks. Olime öösel juba Rosannale ühe süstlatäie andnud ning kuna ta ülejäänud öö rinnal oli ning hommikuks seis veel hullem oli, läks Erik lisa küsima. Lõpuks läks Erik seal täitsa vaidlema ja kutsuti veel eraldi imetamisnõustaja ja lastearst kohale. Seda kõike lisapiima küsimise pärast! Ma ei tea, kas tänasel päeval ongi asi nii absurdseks läinud või milles asi? Väidetavalt ei tohi enam lisapiima niisama anda, vaid ainult siis kui imetamisnõustaja selle heaks kiidab. Muidugi käis siis nõustaja palatist läbi ja tõdes, et võte on õige ja kõik on okei ning tõepoolest (üllatus – üllatus) piima veel pole ning võib lisa anda küll. Siis tuli lastearst, kes kõike seda kordas – jah, tõepoolest, kui laps ikka röögib, siis seda vaid näljast. Ühesõnaga selle ühe süstlatäie piima saamiseks oli korralik kemplemine vaja läbi teha, pärast mida läks Erik poodi ja lihtsalt ostis selle sama Aptamili, mida haiglaski pakutakse. Ma ei tea, mis kohutav hirm seal haiglas on, et äkki ma ei hakkagi rinnaga toitma? Või et äkki ma ei tea piisavalt, et lapsel on rinnapiima tellimise aeg? Paralleelselt pidi siis kuulama juttu, kuidas loodus on need asjad ikka nii sättinud jpm. Selline tunne, et endal on just kui väga vaja tõestada, et ma KINDLASTI hakkan oma last rinnapiimaga toitma. Ma isegi ei kujuta ette, mis siis oleks saanud, kui oleksin haiglas öelnud, et rinnapiima mu laps kindlasti ei saa.. ma millegipärast usun, et suure tõenäosusega on selliseid emasid ka kindlasti, kes juba eos ei proovigi, vaid on teadmisega, et lihtsalt ei soovi imetada. Ja mis siis oli meie lõpptulemus? Oli nagu ikka, laps sai haiglas 3 süstlatäit lisapiima ning edasi vaid rinnal olnud. See kolm süstlatäit tundub kindlasti mõne jaoks nagu maailmapatt. Mis veel kõrvu jäi, oli see, kuidas hirmutatakse kaalukaoga. Mul Lenna ja Nora kaotasid esimestel päevadel 11 % oma kehakaalust, Rosanna vaid 2,5% – teisel päeval 7%, mis on väga okei! Kõik on ju loogiline, et kui süüa ei ole, siis ei saa ka kaalu hoida ning veel vähem saab see tõusta. Nii vastandlik tunduski, et “näete, laps kaotab kaalu, aga lisapiima küll anda ei tohiks”. Võiks sellest meeletust lisapiima hirmust juba ükskord üle saada! Eks see oli kogemus ühe ämmaemandaga ning ju ta oli lihtsalt nii põhimõttekindel. Ma veelkord siiralt soovitan käituda oma sisetunde järgi ning kui see ütleb, et sul on halb ja vastik olla, su laps kisab lohutamatult, siis usu mind, see paarkümmend ml lisapiima ei ole kõige hullem asi maailmas, mis sa oma lapsele teha võid! 🙂

Seekord saime natukene kehvakese perepalati ka, kuid tegelikult hiljem arutasime, et sel pole tõesti vahet, kas see wc- ja dushiruum on koridori peal või palatis sees, peamine on ikkagi see imeline võimalus, koos kaaslasega haiglas olla ja seda ühist aega nautida. Saab väga hästi ka kasinamate võimalustega hakkama 🙂 Haiglatoitu me praktiliselt ei tarbinudki, vaid Erik tõi lähedal olevatest poodidest ja kohvikutest head-paremat.  Pelgulinna sünnitusmaja plussiks on kindlasti ka käe- jala juures olevad võimalused.

Kokkuvõtlikult ma väga soovitan Pelgulinna arvele minna ning seal ka oma beebi sünnitada. Minu kolm kogemust on olnud mõningate väikeste mööndustega väga positiivsed. Haiglast lahkudes oli isegi natukene kurb tunne – nagu lahkuks viimast korda kodust. Ämmaemandad küll rõõmsalt teatasid, et PAARI aasta pärast kohtume, kuid seekord tõesti, olen ma nõus vist enne koera, kassi, hamstri, mao endale koju võtma – katsun siis meeles pidada!

15 thoughts on “Kolmas kogemus Pelgulinna sünnitusmajas

  1. Tr says:

    Mina jälle kolisin vastupidi, Pelgust ITKsse 🙂 Nüüd kaks korda seal arvel olnud/sünnitanud ja head kogemused. Esimesel visiidil ämmaemanda kabinetis tõepoolest oli üsna algeline Uh aga ämmakas ütleski, et nemad sellega vaatavadki vaid raseduse olemasolu, kõik uuringud tehakse moodsas ultraheliosakonnas. ja seal osakonnas on moodsamad masinad kui Pelgus. Isegi M. Sois kiitis, et väga hea kui ITKs tehakse Oscar kuna seal temale sarnane moodne masin.
    Proovide viimisest…Labor asub üle hoovi, umbes 1 minut kliinikust jalutada üle hoovi. Ega neid iga päev vii, et hirmus tüütu. Parkimine on seal lihtsam, olens aanud alati sinna alasse, kus 2h tasuta. Pelgus on tasuta aga on olnud keeruline üldse koha saamisega.

    Toit on maitseasi, nagu öeldakse 😀 Mina olen alati ära söönud ja pole saatnud meest linnapeale muid roogasid hankima. Ainult viimase sünnituse ajal saatsin sest sünnitus algas varahommikul ja olin söömata.

    Eks igaüks kiidab ikka seda, kus ise sünnitanud ja arvel olnud 🙂 Minul on erinevatel põhjustel nüüd Pelgu suhtes emotsionaalne tõrge halbade kogemuste tõttu aga usun, et Eestis on kõik sünnitusmajad tasemel.

    • NautigeHetke says:

      Ilmselt nii ta kipub olema jaa, et kiidetakse seda, kus emotsioon parem olnud 🙂

      Millised kehvad kogemused muidu Pelgulinnaga olid?

    • Virge says:

      Mina olen arvel ITK-s aga no parkimine on küll seal kunst omaette. Seal on lihtsalt meeletult vähe ruumi. Tihti ongi nii, et mina hüppan parklas autost välja ja lähen visiidile ning mees samal ajal ootab, et mõni koht vabaneks.

      Sünnitama plaanin Pelgusse minna, paar korda olen seal valvekabinetis käinud ja siiani on töötajad väga sümpatiseerinud.

  2. Hei says:

    Pelgu kodulehel ämmakad koos piltidega üleval. Kui oli punapäine lühikeste juustega, siis äkki Janika Pääro?

  3. M says:

    Minul on Pärnus ka selle imetamisega negatiivne kogemus. Sünnitus kutsuti esile, kestis väga kaua ja kui see pisike pamp meie kätele tuli, siis rinnast ta midagi ei saanud. Pikalt hoiti meid sees, sest kaalukaotus oli iga päevaga suurem, imetamisnõustajat meile ei saadetud ka peale mitmeid küsimisi, lastearst ainult hirmutas, et kui nüüd ka kaal ei tõuse olete veel sees. Lisa meile ei antud ja niimoodi me siis istusime ja nutsime lapsega koos. Esmasünnitajana ei osanudki midagi teha, sest iga asja peale klähviti vastu. Ja lõpuks tuli valvesse meie ämmakas, kes mind jälgis ja sünnituse vastu võttis. Tänu temale saime lõpuks piima voolama, beebil kõhu täis ja oma turvalisse keskkonda.

  4. Agnes says:

    Mul oma jaanuaribeebiga seda muret polnud, et ta oleks teisel päeval näljast nutnud. Samas, mul piima ka vist tuli nagu. Ma ei tea. Aga ma usun, et on nii palju neid inimesi, kes ei tea absoluutselt mitte midagi rinnapiima kasulikkusest, et ma annaks küll andeks selle, et nad noori emasid veidi harivad. No tõesti. Inimesed ei ole kõik haritud. Elementaarseid asju ka ei teata. Ja siis oleks ju kurb, kui laps jääks ilma rinnapiimast, ainult ema teadmatuse pärast. Et ära ole väga pahane. See jah muidugi sinu otsustada, et anda lisapiima. Kui laps karjub, loomulikult. Ma sünnitasin ka Pelgus ja mulle väga sobis, et saime perepalati, kus oli WC/dušš samas toas, sest ma minestasin poolel teel vetsu ära ja ei jõudnud esimene kord isegi nii lähedal asuvasse vetsu, rääkimata siis koridori otsa kõndimisest! Suure vaevaga sain see 3 sammu astutud ikka edaspidi, et pesemas käia, kui end veidi kogusin.

  5. Ema says:

    Sünnitasin ka Pelgulinnas. Elu kõige jubedam kogemus. Haigla puupüsti täis, selle pärast vist kõik.

    Olin oma 2 min vahedega juba tükk aega oodanud kuni kontrolli sain, ma ei tea kui kauaks need teised 3 paari sinna ukse taha veel jäid, olid seal enne mind. Avatus oli 1cm. Siis unustati mind ktg masina alla. Lõpus avastas mu meditsiiniharidusega mees, et see näitas üldse valesid andmeid ja pidin uuesti 20 min olema.

    Kogu viivitus tulenes sellest, et sünnitustoad olid täis. Ma ronisin vanni, kui koristaja veel ruumi põrandat pesi. Koheselt algasid ka pressid, mida äe ei uskunud. Kui mees juba mitu korda oli teda tagasi kutsunud, nõustus äe tulema. Avatus oli 8 cm (ilmselt mõõdeti algul valesti, sest u 1h oli möödas viimasest mõõtmisest?). Äe avas mul vannis veed (vist, midagi ta tegi igal juhul) ilma ütlemata, tagantjärele mõeldes tean seda.

    Mind kupatati lauale ktg alla sünnitama, st ei tohtinud liigutada. Äe oli enamus presside ajal ära. Pressisin kaua. Mees käis teda korduvalt kutsumas ja küsimas, kas nüüd võib, sest ära minnes äe keelas mul pressida.

    Ma ei saanud äe juhendamist, tuge, abi, mitte midagi. Kui laps lõpuks käes (äe praktiliselt võttis ta välja), olid mul teise astme rebendid, õmmeldi u 45 minutit ja istuda ei tohtinud 2 nädalat. Õmblemisprotsess oli rõve. Tundsin end nii halvasti, kui mingi kaltsuga mind jõhkrate liigutustega puhastati, tuimestusega oldi kitsi, tundsin õmblemist. Usun, et seda kõike oleks
    saanud kuidagi ennetada ja proffessionaalsemalt teha. Midag ilusat ega imelist seal polnud, peale beebi enda. ~2,5 tundi, mida enam heaks teha ei saa.

    Saime ema-lapse toa, õnneks toodi mehele madrats ja sai ka meiega olla. Magas ta laua all, sest ruumi polnud. Laps magas 6h ja ülejäänud aja nuttis. Mees kussutas teda pool ajast. Vahepeal magasin ise põrandal, et mees saaks uinunud lapsega voodis olla. Last liigutada ei tohtinud, kohe ärkas. Mina olin nii nõrk, et kojugi minnes ei jaksanud seista õieti.

    Piima hakkas mul kohe tulema ja laps kaalu ei kaotanud. Imetada oli kohe alguses meeletult valus, keegi ei süvenenud, ega soovitanud nt teisi asendeid proovida. Laps lihtsalt nuttis ega maganud järgmised 3 kuud. Kojutuleku päevast saadik käisime imetamisnõustaja, emo, perearsti ukse taga, et miks laps nutab kogu ärkveloleku aja, ööd ja päevad. Siis nõustus neuroloog vereproovi võtma ja põhjus oli teada -B12.

    Sellest kõigest tekkis mul tõenäoliselt sünnitusjärgne depressioon ja pole kindel, kas tänagi veel päriselt taastunud olen. 1,5a on möödas. Rohkem ühtegi last saada ei julge ja sünnitusmajast mööda sõites tulevad külmavärinad peale ja pisarad ka, sest kõik oli niiii kohutav.

    Söök on selle kõrval teisejärguline, kuigi me ka seda ei söönud, st mehele polnudki ette nähtud, sest ema-lapse tuba ju.

    Nii väga tahaksin piigale väikest õde või venda, aga ei. Ma ei suudaks seda kõike uuesti läbi elada. Armid kogu eluks.

  6. triinu says:

    Rinnapiim on väga oluline – selles pole mingit kahtlustki.

    Aga ma olen mõlema lapsega Tartus saanud haiglas asendajat. Ma ise seda ei küsinud, aga öeldi, et pean. Haiglas pumpasin välja ka. Mõlemad lapsed on aga kasvanud esimesel eluaastal täielikult rinnapiima peal.

    Toitmine on olnud mulle meeldiv – ei mingeid katkised, valusaid nibusid jne.

  7. Triinu says:

    Lisan veel, et mu arust on see siiski positiivne, et haiglas rinnaga toitmist tähtsustatakse. Vastupidine variant oleks ju mõeldamatu.

    Mu mõlemad tütred on ka epiduraali kasutades ilmale tulnud.

  8. Triinu says:

    Lisan veel, et mu arust on see siiski positiivne, et haiglas rinnaga toitmist tähtsustatakse. Vastupidine variant oleks ju mõeldamatu.

    Mu mõlemad tütred on ka epiduraali kasutades ilmale tulnud. Esimene kord oli arstide nö käsk, teinekord soovisin ise.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga