Kolmanda raseduse kandmine

Kõik, kes tõesõna arvavad, et ma võiksin veel tulevikus lapsi saada, siis teie rahustuseks võin nüüd üsna kindlalt öelda, et rohkem minu keha küll ühtegi kanda ei jaksa, ega vaim ka taha. Ikka kuulen ühelt või teiselt poolt, et tulevikus võiksin ju veel neljanda ka saada ja mõtle kui tore, kui see veel poiss oleks. Ei, ma ei soovi poissi ja kui ma oleksin soovinud 30 + vanuses veel lapsi, siis Rosanna oleks sinna ootele jäänud. Polnud mul mingit kihku kolmandat järjest saada, vaid olen ka varem sellest kirjutanud, et see initsiatiiv tuli rohkem Eriku poolt, sest tema ei soovinud jällegi hiljem enam neid väikelapsi kantseldada. Nii jäi valida, kas kolm järjest või jääme kahe juurde. Pealegi, jutt ei käi ühest või kahest.. vaid KOLMEST, mida on küll ja veel! Ja kui mul kümne aasta pärast peaks olema uus mees, kes kangesti veel viite ühist last sooviks, siis kahjuks peab ka tema minu kolme olemasolevaga ja äärmisel juhul koeraga leppima.  Ma usun, et see titesoov ja babyfeaver tuleb kindlasti mingil hetkel peale, aga kõike ei saa hetke tunnete järgi otsustada, niisiis kolm on minu jaoks ideaalne ja sellest tõesõna piisab.

Mis kolmanda raseduse kandmisesse puutub, siis see on vaimselt ja füüsiliselt ääretult väsitav. Enne ma naersin nende üle, kes imestasid, kuidas ma küll jaksan kolmas kord, nii väikse vahega, rase olla. Mõtlesin, et lihtne ju! Eelmised kaks on imekerged olnud, vaid lõpp võttis veidi taaruma, aga see on ju täiesti loomulik asjade kulg. Veel itsitasin veidi selja taga neid, kes kolmandaga 20. rasedusnädalal juba lõpurasedad välja nägid, sest nohh, ma olin eelmistega üsna lõpus ehk selline. Nali naljakas, aga nüüd olen ise samasugune, kuid hakkasin tänasest alles 26. rasedusnädalat kõndima. Nii poole raseduse pealt tundsin, et füüsiliselt on ikka üsna raske.

Väsin üliruttu. Jah, mul on ka rauapuudus, aga isegi tablette neelates ei näe ma suurt vahet. Rootsis olid kõik vahemaad planeeritud jalutamiseks – nii 2 – 3 km. Tundub täiesti tühine maa, kuid ma reaalselt ähkisin ja puhkisin ka seda kahte kilomeetrit läbides. Iga väike tõus ja küngas pani mõtlema, kuidas ma nii jõuetu olen?  Alguses tundus naljakas, aga lõpuks ikka tekib kerge hirm, et mida ma küll lõpus tegema hakkan. Ma arvan rolli mängib ka see, et olen eelmise rasedusega võrreldes raskem. Rasedusega olen küll juurde võtnud ainult 4 kg, kuid algkaal oli ka suurem. Kokkuvõtvalt olin ma Lenna ja Nora ajal samas staadiumis oma 3- 4 kg kergem. Samas pole need üüratud numbrid. Kaldun ikkagi arvama, et mu keha on lihtsalt väsinud. Lisan siia lõppu, et eelmiste rasedustega käisin trennis kuni 38. rasedusnädalani, praegu tundub, et vast suve lõpuni käin ja siis panen piiri.

Mõeldes sellele, et 3.5 aasta jooksul olen ma juba kolmas kord rase, siis seda on ikka päris palju. Kõik mu organid peavad nii lühikese aja jooksul uuesti end kokku tõmbama ja beebi ümber ära mahutama, mu nahk venib juba kolmandat korda korralikult välja ja see on küll see koht, kus ma mõtlen, et jumal tänatud, et mu keha veel nii noor on, et üsna kergelt tagasi tõmbab. Kõik kolm rasedust võtavad jõudsalt minult vajalikud ained normaalselt funktsioneerida, eriti viimane. Mul on täpselt selline tunne nagu käiksin 35. rasedusnädalat, sest juba praegu on mul öösel raske magada. Saan küll magada, kuid külje vahetamine võtab ikka korralikult aega ja mitte sellepärast, et kõht nii suur on, vaid luustik alaseljas annab tunda. Täpselt sama on ka siis, kui olen oma 20 minutit ühe koha peal istunud ja võtan plaaniks püsti tõusta. Eelnevatega oli mul reaalselt raseduse lõpus tunne, et raske oleks just kui tõusta või esimesi samme ette võtta.

Mu keha on nii väsinud, et see mõjub korralikult ka vaimule. Nädalavahetuse veetsin lastega üksi ja see oli minu jaoks tõeline katsumus. Lihtsalt kõikidele laste soovidele reageerida.. Ei ma ei räägi sellest, et „emme anna mulle seda või toda“ – issand võtke ise! Vaid sellest, kus ma PEAN reageerima.. kui üks lastest 15 kraadise ilmaga kinnastega kuskil basseinis solberdab või teine ülenisti sinna sisse kukub, olles alles 10 minutit õues olnud. Teed ühele parasjagu kiigel hoogu, kui teine on juba maja ette ära kadunud. Sellist hetke eriti ei teki, kus võtaks korraks arvuti välja ja istuks rahus maha, loeks uudisedki läbi. Uneajale pole teil mõtet rõhuda, sest siis magan ma ise ka. Lapsed tahavad ikka koguaeg tähelepanu.. kui üks leiab tegevust, siis teisel võib parasjagu igav hakata. Muidugi leidub neid hetki, kus koos mängitakse, kuid see kestab rahumeelselt vaid see aeg, kui mina ka seltskonnas olen. Proovisin oma 10 x ära hiilida, kuid siis saabus ka 2 minuti pärast kisa – küll üks kisub juustest või lammutab teise hoolikalt ehitatud legomaja lahti. Imeline on ka see, et Nora sai taas endale köha ja nohu külge ning seda täiesti soojal suvepäeval, kui õues lõõritas päike ja kraade oli 26. Kahtlustan, et sellised haigused tulevad tavaliselt ligi, kui vanem on stressis. Lastel on meiega nii tugev side, et nad tunnetavad imeliselt igasuguseid pingeid. See edasi – tagasi jooksmine kolmanda rasedusega, koguaeg olemas olemine, väiksema pidev tassimine, kisa kuulamine ning haige lapsega öösel üleval olemine viib üsna viimse piirini. Ma saatsin Lenna mõlemal õhtul magama ning pidin vastama küsimusele, miks emme täna nii palju nuttis. Püüa siis selgitada 3.5 –aastasele, et ma olen lihtsalt NII VÄSINUD! Ta soovib alati õhtuti muinasjuttu, lausa 3-4 neist, kuid nendel õhtutel leppis ta lihtsalt mitte millegiga, vaid kallistas ja ütles, et läheksin ka magama. Kui üks on imeline ja mõistev, siis teine ei andnud seevastu öösel armu. Mul pole Nora kordagi olnud nii haige, et ma peaksin temaga öösel ringi käima ja isegi see ei aidanud. Täpselt ööd nii möödusidki ja katsu sa 3x öö jooksul rasedana (kes oma olekult võiks varsti sünnitama minna) 12 kg’st nutvat ja hädas last mööda elamist ringi tassida, et ta vähemalt püsti asendiski hingata saaks ja jumala eest teist üles ei ajaks. Ma ei haara väga ravimite järele, kuid seekord andis #aastaema teadlikult valuvaigistit ja seda ainult sellepärast, et ta natukenegi raskemasse unne jääks. Jäi ja saime 3 h järjest magada!

Ma juba kujutan ette, kuidas emad, kes lastega palju aega üksi veedavad, mõtlevad, et on ikka hädapätakas! Mõelda vaid, naistel on mehed välismaal tööl ja mind hädaldan siin kolme päeva üle. Sellised võrdlused on täiesti asjata, sest üksi toimetades ei oleks ma ka teist last saanud, rääkimata kolmanda ootamisest. Minus ei ole seda vaprat “emalõvi”, piiritut jaksu ja kannatust.  Ma ei ole lihtsalt selline inimene. Väsimus võib mu süütenööri väga lühikeseks muuta ja ausalt müts maha teie ees, emad, kes te nädalate viisi nii tervete, kui ka haigete väikelastega üksi tegelete. Minu jaoks oleks see mõeldamatu. Eks iga inimene võtabki enda kanda täpselt nii palju, kui jaksab. Tundub, et ma siis ikka jaksan veel.

Hetkel on küll täielik low – period, aga motiveerib vaid teadmine, et aastate pärast on mul kolm, imelist ja iseseisvat tüdrukut. Tuleb see aeg lihtsalt üle elada!

Küll see oli üks tõeliselt motiveeriv kirjatükk neile, kes mõtlevad, kas saada see kolmas jutti või mitte!

9 thoughts on “Kolmanda raseduse kandmine

  1. A. says:

    Ma ikka mõtlen, et saaks selle ühegagi hakkama, kes mul praegu kõhus kasvab. Nädalaid kohe kohe 27. Nii mõnigi pushib takka et eiei, ikka 3 või 4 on õige arv! No kellele kuidas, õnneks mul endal nii palju arukest peas on et kõigepealt vaatan mismoodi see eluke esimese lapsega kulgeb 😀

    Aga palju jaksu Sulle!

    • NautigeHetke says:

      Kindlasti saad! Kusjuures ühega tundub kõige keerulisem, sest kõik etapid on sinu jaoks uued.. Teistega ilmselt seda pole, aga eks siis on omad raskused.
      Ma usun, et mul kahega poleks praegu mingit probleemi, kui ma saaksin olla mina ise.. aga küll tuleb see aeg ka 🙂

      • A. says:

        Jaa, see on õige jah, et ühega tundub keerulisem isegi, sest pole aimu ka mis ees ootab :D. Ideaalis soooviksin kahte last, aga eks aeg näitab 😛

  2. Aiki says:

    Sain juunikuus kolme väikelapse (kõik poisid) emaks: 3-aastane, 1,5-aastane ja beebi. Kahega oli lihtsam. Praegu 1,5-aastasel on mingi kohutav jonniperiood, hambad on ilmselt üks põhjus. 3-aastasel on ka kalduvus nõuda, karjuda ja jonnida. Kõige parem laps on praegu beebi, aga on head närvi ikka vaja, et kõikide laste probleemid lahendada, kui samal ajal üks või mitu röögivad. Loodan, et selline katsumus teeb närvid tugevamaks ja iga järgneva lapsega muutun ise rahulikumaks. Ma kunagi tahaks ikkagi tüdrukut ka, aga proovin seekord pikema vahe lastesaamisel jätta.

  3. K says:

    Mul sündis ka hiljuti kolmas laps (esimene 4, teine 3 ja nüüd siis kolmas juba 6-kuune). Minu jaoks oli ka raseduse aeg kõige keerulisem. Lugedes tundsin nagu oleks minust kirjutatud. Tõesti, nii raske oli! Ja kui varasemalt ma ikka mõtlesin, et huvitav miks rasedad pardikõnnakut teevad, siis kolmanda rasedusega olin part, mis part. Ja rasedus läks veel nädal üle tähtaja ka. Kuna väsimus oli nii suur, siis kartsin, et äkki peale sünnitust ei teki beebiga nii sooje tundeid kui eelmise kahega. Aga juba sünnitusel olid väga tugevad emotsioonid, kui beebi välja tuli, siis nutsin kõva häälega esimest korda. Ja tunnen, et ta on mulle nii lähedane… ja ausalt, elu on palju kergem kui rasedana. Õnneks mu lapsed ka magavad suht hästi, aga isegi kui mõnel ööl pean üleval käima, pole see võrreldavgi rasedusaegsete vaevustega. 🙂

    • NautigeHetke says:

      Nii tore ja värskendav kuulda! 🙂 Ma loodan, et mul läheb sama rada!
      Esimesed kaks magavad juba praegu üsna hästi, va. siis haigusteperiood. Võtan missiooniks nad enne uue beebi sündi ühte tuppa ka saada, et siis vast lihtsam neid komplektina käsitleda 😀
      Aga tõesõna, ei jõua beebi sündi ära oodata! Mõte sellest, et ühel päeval saab taas oma kehas olla, on imeline!

  4. mõh says:

    Su mees kiirustas tagant ja sa olid kohe kolmandaga nõus? Ei saa aru naistest, kes lubavad end meestel sünnitusmasinatena kasutada. Mehe nõudmisel rasedaks jääda, nii ei tee targad naised.

Vasta NautigeHetke-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga