Kokkuvõtvate kokkuvõtete kokkuvõte

No, mis ma oskan öelda? Ma ei ole suvel eriline suur kirjutaja olnud ja tegelikult on see igal aastal nii, sest siis on alati kõigil rohkem tegemist ning lapsedki pea kuus nädalat järjest kodus olnud. Olen täheldanud, et ka lugejad pole suviti just väga aktiivsed – ju on kõigil sotsiaalmeediast suuremat puhkust vaja.

Suvi oli meie jaoks igati sisukas ning natukene härda südamega lähme sügisele vastu, sest suure tõenäosusega ei saa sellist suve enam kunagi olema, kus kõik viiekesi iga päev murevabalt üheskoos pereelu saame nautida.. eriti ajal, mil lapsed väiksed on. Seega meie mõlemi jaoks on olnud need tähenduslikud kolm kuud ja ma olen ikka korduvalt tabanud end mõttelt, et see aeg kaalub nö kaotatud raha ikka kümnekordselt üle! Juunikuus lõpetasid tüdrukud oma lasteaiad, pärast mida toimus meil pool aastat planeeritud beebide kokkutulek. Veel sai tagasihoidlikult jaanipäeva tähistatud ning täitsa kuu lõpus suundusime viiekesi Saaremaa – Pärnu perepuhkusele.

Ka juulikuu ei jäänud oma tegemistelt sugugi alla, sest  tähistasime pere ja sõpradega suuremalt Eriku 30’ndat juubelit. Siinkohal, kes otsib endale tähistamiseks ühte kihvti koht, siis soojad soovitused R14 restoranile! Ühtlasi oli see ka esimene kord, mil 9-kuuse Rosanna ööseks koju jätsime. Ise ööbisime ikka vanas, heas Nordic hotellis! Eriku kingid olid üsnagi praktilised – bluetooth kõlar, teatripiletid Taalmaa etendusele ja veel olin tema 30 aastat piltide näol raamatusse kokku võtnud. Veel lasin talle kujundada ühe tühja raamatu, mis jäi peokülalistele täitmiseks. Ma väga soovitan oma suurematel üritustel laste külalistel kirjutada ja end jäädvustada. Ka Eriku 25’ndaks juubeliks lasin sõpradel / töökaaslastel / pereliikmetel mõni tore ühine mälestus kirja panna ja ise otsisin pildid juurde. Nüüd aga mõni aasta tagasi tõi jõuluvana mulle otse Hiinast, Aliexpressist polaroidkaamera ja see on oma ülesannet ikka väga hästi täitnud. Nii täitis ka Eriku juubelil – hästi mugav, pilt on hetkega välja prinditud.

Mis siis veel? Korraldasin mitmeid kokkutulekuid, sh. tegime ka Lenna ja Nora beebigruppidega mänguhommikud. Oleks nagu vanade sõpradega koos käinud, kuigi aastaid juba möödas, kuid inimesed olid täpselt sama vahetud nagu viimati neid nähes. Veel õnnestus kokku istuda keskkooli klassikaaslastega.. Ja muidugi sai sõbrannadega veel käidud Vihula mõisas vestlusõhtul “Mida mehed tegelikult tahavad?” vaatamas. Ütleks, et oli meeleolukas, aga hästi läbinähtav oli see nn. näitlemise pool. Väga arusaadavalt olid naljad planeeritud jms., kuigi lõbus oli sellegipoolest!

Ahjaa ja siis Kernu mõisas käisime Taalmaa etendusel  ning võtsime ka ühtlasi vaba ööpäeva ning majutusime Laulasmaa spas. Ma nüüd loodan, et ma kellegi meeli ei riiva, aga see hotell ja tegelikult ka veekeskus ei kannata mitte mingisugust kriitikat. Hotellitoad on reaalselt nagu 90ndatesse kinni jäänud – mööbel kulunud ja veidi katki. Veidi oli kõpitsetud, st. näiteks vannitoad olid korda tehtud. Jumal tänatud, et meil oli puhkuse eesmärgiks hoopis miski muu, kui spapuhkus.. sest vastasel juhul oleksime väga pettunud olnud. Juba hotelli sisse registreerides ja tasudes oli makseterminal no nii ääretult must, et ma reaalselt ei tahtnud seda pin-koodigi sisestada. Võiks öelda, et räpasem, kui kuskil tankla küljes olev automaat. Tuppa astudes, ajas see meid lihtsalt naerma. Hommikumantliteks olid sellised pusa stiilis ürbid, mis olid väga topilised ja oma elu ammu ära elanud.  Toas puudus ka külmik, welcome drink jms. pisikesed detailid. Veekeskuses ei suutnud ma üle 10 minuti vees olla, lihtsalt kõik tundus nii ebameeldiv – tunne on selline, et kohe, kohe läheb siin remondiks. Õnneks saunade osa oli korralikult uuendatud ning oma ülejäänud külastuse seal veetsimegi. Samuti tuleb kiita hommikusöögilauda! Ilus vaade, ruum maitsekas ja hommikusöök maitsev!  Kõigele vaatamata oli meil ikkagi super mõnus äraolemine, sest seltskond loeb!

Tüdrukutel oli sel suvel nii mõnigi esmakordne kogemus. Näiteks telkimas käisime, Lottemaad külastasime, vaaterattaga sõitsime ja Leenuga tähistasime teletorni sünnipäeva, sest teadagi – kohal oli ka Lotte. Mis telkimisse puutub, Erik võttis täitsa iseseisvalt ja vabatahtlikult selle metsamatka nendega ette ja ausõna, lapsed on endale ikka super isa skoorinud. Ma ei tuleks väga selle pealegi, et 2.5 – ja 4.5 – aastasega üksi kuhugile metsa telkima minna, kuskil gaasigrillil pannkooke küpsetada või  kuskil toika otsas viinereid küpsetada. Või noh, tuleks selle peale küll, aga minema küll ei kipuks. Tundub, et see ettevõtmine õnnestus neil hästi, sest kõik jõudsid elusa ja tervena kohale.

Minust on saanud mingisugune sarikinokülastaja, sest viimase kolme kuu jooksul olen lausa 10’l korral Apollo kino külastanud. Vahepeal sai ka Lennaga käidud, näiteks Lelulugu ja Lõvikuningat vaatamas. Esimene oli täitsa eakohane, kuid viimase kohta ütleks, et Leenu jaoks sai ehk liiga vara vaadatud. Tegu polnud siiski multikaga ning meile teadatuntud armas Simba, või veidi hirmsad hüäänid, olid seekord täitsa päris. Ütleme nii, et kustumatu mulje ta jättis, sest alles eile sõitsin ma Leenuga 30 minutit kahekesi autos ning pidin terve selle aja temaga Lõvikuningast rääkima. Miks ikka oli nii ja naa ning kuidas ikka keegi ära suri ja mispärast aru ei saadud, et Simba siiski elus oli.. no ühesõnaga, koju jõudes suunasin ma kõik järgnevad küsimused otse Erikule edasi.

Teate, Lenna puhul on tegelikult nii huvitav jälgida, et selle suvega on ta täielikult avanenud. Mul oli pikalt suur mure, et miks laps lihtsalt ei taha teistega rääkida. Kodus on selline jutupaunik, aga mujal paneb korralikult blokki. Alles kevadel, sünnipäevadel käies, oli meil aktuaalseks teemaks, et tuleb ikka õnne soovida ja tere öelda. Kui keegi sinult midagi küsib, siis viisakas on vastata jpm. Nüüd on Lenna aga ristivastupidi – palju jutukam, aktiivsem, suhtlemisaltim! Viimased sünnipäevad olen täheldanud, kuidas läheb julgelt ligi ” TEREEEEEE!” , soovib õnne ja kallistab. Jumal tänatud, et enam pole sellist asja, kus umbes sõnagi suust ei saa ja paneb mõnusalt tuima. Meil oli aasta alguses korra ka juhus, kus sünnipäevalaps ei soovinudki Lennaga terve pidu mängida, sest neiu ei soovinud õnne. Nii, et nüüd vast on see möödanik!

Aga mis veel, mis veel? Sel aastal olen ma enda jaoks üllatavalt palju iseseisvaid käike ette võtnud. Tavaliselt oleme ikka Erikuga koos käinud, kuid kuna lapsi on rohkem ning üks veel täitsa väike, siis jagame neid siin kordamööda. Augustikuus toimus üsna eksprompt kokkusaamine samade beebichati emadega (kellega ka juunikuus minu juures kohtusime) Tartus. Ma olen üsna selline plaani järgi elaja – kõik peab teada olema, kus ja kuidas.. Seekord sai reaalselt mindud umbes seljakoti ja rongiga kohale, teadamata, kus siis täpsemalt magada saab. Püha jumal,  no nii lõbus õhtu! Ja minu jaoks on siiani üllatav, et kokku on saanud täpselt selline seltskond, keda me kõiki reaalselt 2x näinud oleme, kuid tunneme end teineteise seltskonnas rohkem, kui mugavalt. Ja mis iseseisvatesse käikudesse puutub, siis juba laupäeval sõidame sõbrannadega neljakesi Inglismaale! Kunagi vist blogis ka mainisin, et tekkis välkmõte KUHUGILE minna ja õhtul ostsime lennupiletid ära. Eks ma Londonist kirjutan eraldi, siis on teistel uudistajatel ka ehk lihtsam orienteeruda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga