Pikk kokkuvõte minu beebiootusest!

Vaid kakskümmend päeva on tähtajani jäänud! Ise ka ei usu. Detsembribeebid juba vaikselt pudenevad ja ootus on nii suur 🙂 Mõtlesin teha väikse kokkuvõtte kohe-kohe üheksast kuust.  
  1. Pereplaneerimine ja beebiplaanid olid tegelikult juba 2013. aasta veebruarist plaanis, aga vot alati ei lähe nii nagu tahad ning rõõmu-uudised saime alles 2014. aasta aprillis! Naljakas, et me Erikuga kuidagi loeme teineteist ning kõik meie suured otsused on vastu võetud veidrates kohtades. Näiteks lapsesaamise plaani peale tulime täiesti tavalisel päeval Eriku vanemate juures saunatades. Tuli jutuks ja justkui mõlemad olime selleks mõtteks valmis. No ja nagu ikka tegin ma järgmisel hommikul kiirelt excelitabelisse kõik kalkulatsioonid – plussid ja miinused, mis lapse saamisega kaasnevad ning kuna kõik positiivne kaalus kõvasti üle, siis ei näinudki ühtegi probleemi, miks mitte elus edasi minna J Kui aus olla, siis nii pika aja jooksul tekkis ikka stress ning palju mõtteid, kas ikka kõik on korras ning miks ikka kohe ei jää kui tahaks. Paljudele teistele lohutuseks, et küll kõik tuleb siis kui tulema peab! Tegelikult tean ka seda, et see lause käib jubedalt närvidele, aga nii tõesti on J
  2.  Esimesed emotsioonid olid täiesti laes! Ei oska seda tunnet kirjeldada,  kui tõesti saad oma esimese kinnituse, et miski uus elu hakkab su sees kasvama. Mäletan, et olin üksi kodus ja lihtsalt nutsin rõõmust ning see oli üks parimaid tundeid, mida üldse tunda sai. Kõik tundus nii uskumatu ja kõige rohkem elevust tekitas see, et saan Eriku selle uudisega sama rõõmsaks teha! See on tohutult tore tunne, kui koos oma kõige kallima inimesega saad tunda rõõmu millestki nii ilusast ja põnevast!
  3.  Mure tekib ilmselt kõigil rasedatel kas ühe või teise asja pärast. Minu esimesed muremõtted tekkisid kui rasedus oli täiesti alguses. Ikka loed ja mõtled erinevaid versioone läbi ning kuna esimesed 12 nädalat loetakse kõige „kriitilisemaks”, siis ei jõudnud ära oodata aega, mil hakkaks 13. nädal jooksma, et saaks lõpuks olla raseduses täiesti kindel. Järgmised muremõtted olid lühiajalised ning nendest ma ka kirjutasin, kui esimesel kõige olulisemal kuklavoldi uuringul öeldi, et on olemas riskinäitajad, mida võiks lisauuringuga kontrollida. Kui pool rasedusest (20 nädalat) oli täis saanud ning lapse tervise osas oli kõik selge, tekkisid uued muremõtted- kõik mis puudutas materiaalseid asju. Mingi aeg oli rahaliselt väga keeruline, sest jama jama otsa juhtus ning ootamatuid väljaminekuid oli palju. Samas hingas koguaeg kuklasse see, et lapse asjad võiks võimalikult vara ära osta, et viimased kuud ei peaks rahaliste vahendite pärast muretsema ning saaks muule keskenduda. Õnneks aitasid meie perekonnad veerand kulutustest katta, mis oli sel hetkel nii suureks abiks. Lõpuks sai jälle reele! Kui tervis ja materiaalsus enam muret ei teinud, siis läksid mu mõtted selle peale, kuidas ma küll emana hakkama võiksin saada. Meie sõpruskonnas sündis just parasjagu beebi ning pärast 10 minutit teda süles hoides, rääkisin ma vist nädal aega Erikule, et ei tea kas ma ikka saan hakkama selle kõigega. Eriti alguses kui beebi on nii õrn ja väike ning ehk ma ei saa aru, kuidas teda aidata. Lõpuks sain nendest mõtetest ka üle. Nüüd ongi jäänud lihtsalt puhas rõõm ja positiivne ootusärevus beebi saabumise üle J Endale mõeldes, siis tegelikult ma eriline pabistaja pole. Tean, et paljud jõuavad raseduse ajal muretseda iga pisiasja üle, nii et ma usun ma olen üsna „tubli rase” (nagu Erik mulle ütleb) olnud. 
  4. Rõõmud. Minu meelest on see nii tore, kui naised suudavad oma rasedust nautida. Ausalt öeldes ei saa eeldada, et kõik naudiks, sest mõnel on üksikud nädalad murevabad. Samas on see nii palju inimeses endas kinni. Mina olen absoluutselt 99% oma rasedusest nautinud, isegi kõige ebameeldivamas püüdnud näha midagi positiivset või võtta antud olukorda huumoriga. Praktiliselt esimesed 17 nädalat jõudsin harjuda mõttega ning kohaneda uue olukorraga, sest eks rasedus paneb nii mõnelegi asjale piirid ette. Ei räägi isegi alkoholi tarbimisest, sest polegi sellest üheksa kuu jooksul väga puudust tundnud. Kõige keerulisem oli muuta ilmselt oma trenniharjumusi ja muid lihtsaid tegevusi nagu ala bussi peale jooksmine, raskete asjade tõstmine jne. Alates 17. nädalast hakkasin ma tundma esimesi liigutusi ja siis hakkas tasapisi kohale jõudma, et kõik see, mida ma läbi ultraheli näinud olen, toimubki reaalselt minu sees. Mida suuremaks on laps kasvanud, seda erilisem on see tunne kui ta endast märku annab. Erik räägib igal õhtul Lennaga läbi kõhu ning kui alguses tundus naljakas ja ajas naerma, siis see on uskumatu tunne, et üks väike tegelane tunneb juba kõhus olles oma isa hääle ära ning keerutab end mu sees näitamaks, et ta ikka kuuleb. Eks seda tunnet ei oskagi sõnadega edasi anda, vaid seda saab iga rase naine kunagi ise tunda. Üks suuremaid rõõme on ka see, et see pisike väike olevus sünnib armastavasse perekonda. Mul on ausalt nii kurb mõelda, et mõned lapsed peavad kasvama emata/isata, isegi vanavanemateta ning üleüldse katkistes. Tohutult õnnelikuks teeb mind see, et minu lapsel saab olema isa, kes teda juba enne tema sündi nii väga ootab ja armastab! Sellised väiksed asjad teevadki ootuse palju rõõmsamaks!
  5. Hirmud. Kuna beebi oli algusest peale planeeritud ja oodatud, siis tegelikult erilist hirmu üleüldse lapse saamise üle ei tekkinudki. Kindlasti oleks tekkinud kui laps oleks üllatusena tulnud. Aga kuna nii mina kui Erik mõlemad ootasime ja tahtsime, siis ei pidanud sellepärast muretsema, mis meie suhtes edasi saama hakkab. Tegelikult on meie suhe nii või teisiti niivõrd kindel, et kui oleks ka üllatusena tulnud, oleks võibolla lihtsalt kohanemisperiood pikem olnud. Rasedus on nii hästi kulgenud, et ega otsest hirmu pole olnud ka selle ees, kuidas laps end kõhus tunneb. Paljud rasedad tunnevad hirmu ilmselt sünnitamise ees, aga mul puudub ka see hirm. Vaim on kuidagi nii valmis seatud, et ma isegi ei tea, mida ma karta võiks peale valu. Valusse suhtun ka nii, et kui pideva peavalu puhul ei tea sa kunagi, millal sa lõppeb.. siis sünnitusvalud lõppevad kui laps on sündinud. See auhind, mis mind ootab, on ju imeline ning iga pingutust väärt!:) Mis ma olen tähele pannud, et vanema generatsiooni inimesed alati ohhetavad ja ahhetavad selle sünnitamise üle, aru saamata, et tänapäeval on võimalik kõik enda jaoks palju lihtsamaks teha. Olen selliseid lauseid oma raseduse ajal näiteks kuulnud “jaaaa, see sünnitus saab väga raske olema, aga siis mõtle, et sa pead selle välja KANNATAMA”, “ohh, see KÕIGE RASKEM osa on veel ees”, “pärast sünnitamist mõtled, et ei saa kunagi enam lapsi” jne. Suhtumine on nii dramaatiline, et ma tavaliselt noogutan ja ei vaevu isegi kaasa rääkima. Alustades sellest, et iga inimene on individuaalne ja ega kui sa ise sünnitamise ajal kõik risti vastu ja valesti teed, siis saabki see olema raske. Rohkem teadlikkust ja ega kellegil minu teada sünnitamata pole jäänud. Ootan põnevusega, et näha kuidas mul siis lõpuks läheb. Polegi vist ühtegi valu oma elus nii väga oodanud kui seda, mis mind varsti eest ootab! Pigem mingi aeg tundsin ma hirmu selle üle, mis saab pärast lapse sündi, aga see on kadunud, sest tean, et mu kõrval on supermees, kes mind kõiges aitab 🙂
  6.  Enesetunne on olnud absoluutselt viimase peal! Räägitakse, et esimesel 12’l nädalal võib mõnel rasedal enesetunne olla eriliselt halb- iiveldused, oksendamised jms. Mina olin oma esimesed 12 rasedusnädalat tohutult reibas. Väsimus oli küll suurem kui muidu, aga magasin ka lõunati nii nagu ikka. Tegin aktiivset trenni edasi, vältisin vaid seda, mis otseselt keelatud oli (kõhulihased, hüppamised, jooksmised jms). Erilisi muutusi söögiisus polnud, pigem oli isutus. Samas praktiliselt vist enamus rasedatel tekib see tunne, et kui kohe ärgates süüa ei saa, võib süda pahaks minna. Aga sellised asjad on ennetatavad. Mingil hetkel suvel tekkis mul tohutu nektariiniisu. See oli ilmselt üks ainukestest isudest, mis mul üldse raseduse jooksul olnud on. Mis söökidesse puutub, siis rasedatel ei soovitata süüa toorest kala, sinihallitusjuustu ja muud sellist kraami. Mina neist ei hoidunud, sõin siis kui tahtsin, täpselt nii nagu varem.  Aga muidugi kõik nädalad pole olnud lust ja lillepidu. Meenuvad kaks rasket ööd, üks oli millalgi 31. nädalal, kui ilmselt laps kõhus end õigesse asendisse pööras (st pea allapoole). Ma konkreetselt tundsin iga ta nügimist ja kõik ta surumised olid vastu ühte närvi. Olin nii lähedal sellele, et Erik üles ajada ja erakorralisse minna. Aga elasin üle. Teine raske öö oli nüüd hiljuti, 36. nädalal, kui ma keset ööd tugevate vaagnavalude peale üles ärkasin (laps vajub ju koguaeg allapoole) ning absoluutselt liigutada ei saanud. Kõik liigutused tõid pisara silma ja nii ma tönnisingi terve öö, sest ma ei suutnud ilma valuta ei püsti tõusta ega liikuda. Ka see möödus. Rohkem pole mingeid “katastroofilisi” hetki olnudki. Võibolla mis ebameeldivana veel meeles on, on halb enesetunne, mis tekkis üsna hilja – alates 30. nädalast ja mis lööb üsna harva välja. See on aga tingitud madalast rauasisaldusest minu veres. Ja mis kindlasti alguses oli kõige tüütum, kuid nüüd täiesti ära harjunud, on pidev tualetis käimine. Nii ärkan ma rõõmsalt iga öö 1-2 korda üles ja komberdan ringi. Enesetunde kohapealt kokkuvõtlikult olen ma olnud terve raseduse üsna krapsakas, tunnen end oma kehas mõnusalt. Kuskilt ei valuta, sest olen käinud terve raseduse 2-3 korda nädalas trennis ning lihased on kõik endiselt toonuses. Ausalt öeldes arvan, et sellepärast tunnengi end nii hästi ja mugavalt, et trenn teeb alati enesetunde paremaks ja tekitab tunde, et alati jõuab rohkem.
  7. Emainstinkt ja emotsionaalsed muutused. Erik ütleb, et minuga on küllaltki lihtne olnud, olen isegi rahulikum kui enne rasedust. Tihti räägitakse, et rasedatel hormoonid möllavad ja tuju võib kiirelt muutuda – üks hetk nutavad, teine hetk naeravad. Naeruosa on minu puhul raske eristada, sest ma naeran iga asja peale koguaeg. Nutuosaga meenuvad mulle kolm korda, kui ma ise ka aru ei saanud, miks ma nutan. Näiteks ükskord ütles Erik, et käib õhtul korra sõpradega väljas. Rääkisin veel kaasa ja tegime enamvähem järgmise päeva plaane. Siis aga hakkasin nõusid pesema ja tundsin kuidas emotsioon on nii laes, et tahaks lihtsalt nutta. See oli nii koomiline, sest Erik arvas, et ma ei taha et ta välja läheks. Tegelikult nutsin niisama ja halasin “palun mine ikka välja”. Teinekord, mõni nädal tagasi, vihastasin ma Eriku peale nii hullult, et lihtsalt kobisesin ta kallal nii kaua kuni ta ise närvi läks. Põhjus oli enamvähem selles, et ta voodi pealiskatte viltu voodile asetas. Ma muidugi läksin sealt nii deep’iks edasi, et ise ka ei usu. Kui Erik tavaliselt närvi läheb, ütleb ta mulle 1-2 lauset ja jääb vait. Siis ma sain aru, et läksin veits üle piiri ja nii ma jälle nutsin ja seletasin, et ei taha talle üldse halvasti öelda, aga millegipärast ikka ütlen. Ühesõnaga nalja on ikka saanud. Emainstinktist nii palju, et seda õiget tunnet mul veel pole. Ilmselt tekib see alles hiljem, kui lapse kätte saan. Aga tunnen, et mida lähemale beebi sünd jõuab, seda enam kinnistub minus igasugune kaitserefleks ning tunnen, et kui keegi mingeid piire ületab, siis võin väga otse öelda ja võibolla isegi et inimesi endast eemale tõrjuda. Ilmselt on see kõik loomulik ja paljud tunnevad seda, et oma peres tekib kaitsering, kuhu vähemalt esialgu ei lasta kõiki sisse. Aga eks see on mööduv, sest laps muutub koguaeg asjalikumaks ning ega ta ei ole minule mingi omand, vaid täiesti iseseisev inimene.
  8. Muutused kehas on seotud enne kõike kaalu ja vormi muutusega. Teades, et oled küll rase, on ikkagi harjumatu, et kõht lihtsalt kasvab ja kasvab ning keha muutub ka mujalt. Eriti alguses oli mul raske leppida, et normaalsed riided, mida olen harjunud kandma, lihtsalt ei lähe selga. Erik küll tuletas mulle pidevalt meelde, et ma olen rase, aga ikkagi. Kohe algusest peale oli mul selge, et ma kavatsen oma kaalu jälgida ning terve raseduse aktiivselt trenni tehes veeta ning mitte olla see rase, kes päevad läbi lihtsalt diivanil istub ja sööb. Keegi ilmselt ei taha, ei tahtnud ka mina olla see, kes võtab rasedusega 20 + kilo juurde. Olen täiesti rahul sellega, et 37. nädalaks on juurde tulnud täpselt 11 kilo ning 12 kiloga võikski hiljemalt punkti panna. Samas ma leian, et ei tasu hulluks ka minna. Palju oleneb ikkagi inimese kehatüübist. Tavaliselt need, kes muidu on hästi saledad, need kipuvadki kõvasti juurde võtma (20-30 kilo), aga samas hiljem lähevad need kilod sama ruttu alla ka. Eriti kui oled noor ja keha taastub kiiresti. Rasedusarmidest nii palju, et kuni 36. nädalani polnud mu kehal ühtegi kriipsu, kuid nüüd on mõned väiksed ikkagi tekkinud. Kui alguses paaniliselt kartsin neid, siis tegelikult pole nendes midagi hullu. Lõpuks muutuvad need valgeks ning on vaevu märgatavad.
Lõppkokkuvõttes on minu esimene rasedus olnud tõeline õnnistus ja seda igas mõttes! 🙂
Loodetavasti sellele järgnev aeg on veel imelisem.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga