“Kodutunne”

Viimane „Kodutunde” osa  tekitas niivõrd suurt kära, et mõtlesin isegi kordust vaadata. Mind nii väga ei pannudki ahhetama olukord, millistes tingimustes see pere elas, sest viimasel ajal on üsna palju erinevad saated näidanud taolises seisus perekondi. Pigem on kohutav mõelda, et elame 21. sajandil ja Eestis on siiani leibkondi, kes elavad muldpõrandal või kes käivad praktiliselt väljas wc’s. Imelik on isegi mõelda, et nii on.
Mida mina sellest arvan? Isiklikult mõtlen nii üht kui teist. Esimene mõte seda nähes oli, kui vastutustundetud saavad olla ühed vanemad. Olgu inimesed, kui vaesed tahes, aga käed- jalad on neil ju küljes. Kuidas saab elada niivõrd räpakalt? Konkreetselt saates oleval perel oli välikäimla praktiliselt ilma seinteta. Kui raske saab olla pereisal seinad kokku klopsida lihtsalt haamri ja naeltega? Inimesed elavad ikka igasuguse risu sees ja siin ei saa kindlasti vabanduseks tuua, et raha on vähe. Mulle lihtsalt ei mahu pähe, kui pereema räägib, et tohutult kurb on kuulata, kui tema laps tuleb õnnetult ja küsib, kas täna ikka pesema saab minna, oodates ise 10. last. Saan täiesti aru, et neid järglasi vorbitakse, sest raha on vähe ning poolteist aastat saab vähemalt miinimum emapalgast elada. Aga mis edasi? Nii vastuoluline on lihtsalt kuulata, kuidas see sama ema räägib, kui kadedad ollakse pensionäride peale, sest pensionid tõusevad, kuid lastetoetused  on väiksed. Mingitest laste huviringidest tuleb rääkima inimene, kes pole oma lastele taganud kodus isegi pesemisvõimalust.
Samas saan ka aru, et on vajalik sündimust soodustada, sest muidu eestlased lihtsalt sureksid välja. Teada on, et vaesus sünnitab vaesust. Isegi mitte rääkides saates olevast perekonnast, vaid neist suurperedest, kus mõlemad vanemad käivadki tööl, kuid ikkagi elatakse raskustes. Minu jaoks tundub olukord üsna trööstitu. Ma ei leia, et lapsi peaksid saama ainult edukad ja kõrgepalgalised inimesed.  Olen ise kasvanud perekonnas, kus on kõik vajalik ja rohkemgi veel alati tagatud olnud, kuid see panebki mind  rohkem laiemalt vaatama. Üha enam ma veendun, kuuldes sellistest perekondadest, et Eestis ei ole hetkeseis ikka absoluutselt hea. Seda, mida iga päev ajakirjandus toodab, kuidas näitajad on suurepärased, pole mõtet absoluutselt lugeda. Nii väikese rahvaarvuga riigi kohta on meie ümber ikka liiga palju vaesuses elavaid inimesi.  Saan aru, et igaüks on oma õnne sepp, aga kõik ei ole sündinud suurlinnadesse ja jõuaktesse perekondadesse. Samuti pole mõeldav, et kõik vaesuses elavad inimesed hakkaksid nüüd linnadesse kolima ja tohutut õnne otsima. Vastasel juhul sureks maaelu täiesti välja. Samas maapiirkondades elades on paratamatu, et polegi piisavalt töökohti ning inimestel puuduvad võimalused end mingiski suunas arendada. 
Igaljuhul ei arva ma, et riik peaks kõik kinni maksma, sest inimesed muutuksid sellisel juhul laisaks. Siiski arvan, et praegused toetused ja seisukord pole ka piisavad, kuigi ilmselgelt on keeruline leida see piir, mispidi riigipoolne abistamine liikuma peaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga