KAKSKÜMMEND VIIS!

Jäin ühel õhtul mõtlema oma kahekümne viiele eluaastale ja minu hing naeratas. Ma ei tea, mis jubedat ja piinarikast elu ma eelmises elus elama pidin, et nüüd mind nii paljuga õnnistatud on. Minu esimesed kakskümmend viis aastat on olnud minu jaoks nii tähendusrikkad ja juba esimesel veerandsajal olen ma saanud tunda tundeid, mida mõni ei koge terve oma elu jooksul.

Olen saanud kogeda terviklikku peremudelit, kus pisikese preilina kasvasin oma teadliku elu koos ema, isa, õe, venna, koera ja kassiga. Kogu minu lapsepõlv on möödunud ühes imelises Nõmme mändide all olevas majakeses. See majake oli lausa 4-korruseline, meil oli suur hoov, kus mängida ning parim mängusõber üle aia võtta. Minu mälestustes on toredad seigad sellest, kui ema palus mul maja eest võililli korjata ja need komposti viia. Nägin pikalt kurja vaeva ja tõin sületäie kollaseid lilli otse ema peenrast. Ema peenrasse oli mul ka muul ajal asja. Küll korjasime sealt lilli ja pakkusime üle aia möödujatele, vahel sai neid niisama koerakuudis söödud. Ja kui möödujatega juba jutule sain, siis kutsusin 60 –aastaseid naisi ja mehi meile külla ning ütlesin, et võtke emad-isad ka kaasa! Mäletan, kuidas vanematel käisid pea iga nädal sõbrad lastega külas ja saime poole ööni üleval olla – kulli või ukakat mängida.

Kooliaeg möödus oma parimas võtmes. Mul oli palju toredaid sõpru ja sõbrannasid, kes käisid pärast tunde külas. Esimesed kuus klassi käisin koolis, mis asus 5-minuti kaugusel minu kodust.  Sain osa võtta erinevatest huviringidest – tantsimisest, näitlemisest, kunstitundidest, klaveriõpetusest. Mul on nii hea meel, et sain seda teed käia pingevabalt ning muretult. Vähemalt mälestused on vaid positiivsed, sest kahtlemata oli mul ka raskemaid aegu ja murekohti – küll kodus, koolis, sõpradega jm.  Loen oma elus üheks parimaks otsuseks vahetada seitsmendas klassis kooli, sest just siis sain ma tuttavaks Erikuga. Mina 13 – aastasena, Erik 16 – aastasena. Tegime küll mõnda aega näo, et miskit susisemas pole, kuid keda sa siin ikka petad, eksole. Eriku sõbrad said vist kohe aru. Tagasi mõeldes, võis ikka kõrvalt vaadates jube veider olla küll.

Mõne aasta möödudes lõpetasin ma keskkooli ning sealt sai alguse minu iseseisev elu. Otsused, mille eest sain vastutada ainult ise. Ilmselt tundsin end oma tulevikuteel kindlalt, sest teadsin, et mul on alati backup on perekonna näol, samas oli ka teadmine, et minu peres on kõik iseseisvat teed varakult alustanud. Vanemad abiellusid suisa 17 – aastaselt.. õde ja vend läksid oma teed 16 – ja 17. aastaselt, seega olin isegi juba kauaks, 19- aastasena, koju jäänud.

Pärast keskkooli viisin paberid sisse ülikooli ning alustasin uut õppeteed. Mul ei olnud sisimas tunnet, et mul seda justkui nii väga vaja läheks, siiski andis see mulle palju kaasa. Ülikool andis mulle parima sõbranna, minu nimekaimu, kellega alates 2011. aasta sügisest absoluutselt iga päev kirjutame. Muidugi andis mulle ülikool ka teadmised ning mõningased oskused ning kahtlamata ka enesekindlust ja julgust juurde. Parallelselt kooliga proovisime end Erikuga kuidagi ära majandada, mis siin salata, 500 euroga/kuus. Vahel siiani naerame, et siis tundus kõik justkui päris hästi minevat! Olen terve elu kasvanud teadmises, et alati saab hakkama ning seetõttu oli põnevus iseseisva elu ees kordi suurem, kui mure raha pärast. Meie esimene elukoht oli 33m2’ni korter Lasnamäe alguses! Lugesime eurosid, vaatasime kui odavalt oleks võimalik poest pelmeenid kätte saada, seniks kuniks avastasime ühel hommikul Terevisioonist pelmeenide hinna – ja sisuvõrdluse. Sellest ajast saati pole koju pelmeene enam ostnud.

Nagu ikka, tahab iga inimene paremini ja paremini, nii sattus ülikooli ajal mulle täiesti juhuslikult mailboxi kuulutus, kus otsiti oma perre Mary Poppinsit. See kõnetas mind nii väga, kuigi polnud otseselt kooli kõrvalt tööle minemisele väga mõelnud. Nii leidsin ma omale imearmsa perekonna Viimsist, kelle pisikene pooleteist aastane peretütar minu südame võitis. Temast sai mulle suurepärane väike sõbranna, kelle juurde ma tõesõna ainult heal meelel läksin. See kogemus andis mulle teadmise, et olen julgelt valmis ka ise üht sellist väikest sõbrakest kasvatama! Sealt edasi hakkasid arengud toimuma hüppeliselt.

  • 6  aastat tagasi kolisin ma vanemate kodust välja, alustasin teed ülikoolis
  • 5 aastat tagasi sai minust Mary Poppins, Erik palus mu kätt ning hakkasime oma minimaalsete sissetulekute juures pulmi planeerima
  • 4 aastat tagasi kolisime Lasnamäelt Kesklinna, Kassisabaasse. Suvel sai minust abielunaine ning pidasime imelised pulmad maha! Sügisel saime enne uut ja põnevat teha maksimaalselt mõnusad mesinädalad Korful.
  • 3 aastat tagasi sain ma vahetult pärast lõputöö valmimist teada beebiootusest, ülikooli lõpetasin raseduse alguses ning aasta viimasel päeval tervitas meid meie pere esimene tüdrukutirts!
  • 2 aastat tagasi katsusin end sobitada, nii hästi kui võimalik, oma uude rolli – olla ema!  Esimene poolaasta läks üle kivide ja kändude, kuid see ei tõmmanud hoogu maha. Olles päris perekond, oli siht silme ees veel tugevam, kui iial varem. Tahtsime OMA PESA! Augustikuuks oli kõik detailideni läbi mõeldud ning teatasime rõõmsalt ämmale, et pakime oma kodinad kokku ja kolime järgnevaks kaheksaks kuuks nende juurde.  Aasta lõpus võtsime veel kiirelt ühe reisi ette ning avanes võimalus minna poole kohaga pead tuulutama. Ehk siis tööle.
  • Aasta tagasi oli tempo ja tahtmine meeletu, nii et kui lõpuks kevadel oma kodu valmis saime, siis saabus mingisugune suurem pingelangus. Kui enamjaolt mõjub see inimestele hästi, siis minu jaoks oli see nagu mingisugune must auk. Andsime endast „to the max“, nii et jõudsime punkti, kus elasime oma majas, kuid poodi sattusin kuu lõpus (loe: 16. kuupäeval) näiteks kahe euroga. Ühtlasi olid üleval veel mõningased viimased rahalised klaarimised. See on siiani olnud vist üks keerulisemaid aastaid. Stressilevel oli nii kõrge, et keha katkestas ka ühe raseduse. Panime üheskoos pead tööle ning saime oma raskustest (loe: võlgadest) priiks. Saabus peaaegu, et täielik kergendustunne ning siis jäin ka beebiootele! Seekord tõi meile lapse kurg, sest nii naljakas kui see ka poleks.. päev enne rasedusest teadasaamist maandus mu vanemate hoovis, meile väga lähedale, kurg. Vanaema küsis selle peale, et kellel nüüd siis beebiuudiseid oodata on? Olin üsna kindel, et minul veel mitte, aga vot siis, järgmisel hommikul sain hoopis positiivse rasedustesti.

Tänaseks, istun ma oma kodus, vastvalminud terrassil kiiktoolis, mõnus suvetuul juukseid sasimas. Ma olen 25. aastaselt kahe imearmsa preili ema ning mu kõrval on parim kaaslane, kelleta poleks ma täna siin, kus ma olen. Seega võib öelda, et kooli vahetus oli tõesti minu elus üks parimaid otsuseid!

Ja juba mõne tunni pärast saabubki minu perekond, minu kõige lähedasemad, kellega koos klaase kokku lüüa ning minu 25’ndat juubelit tähistada! 🙂 Hurraa!

Aitäh minu esimesele veerandsajale, et olid nii imeline!

Minu lemmikud!

4 thoughts on “KAKSKÜMMEND VIIS!

  1. Diana says:

    Palju palju õnne!!! Täna on ka meie peres pidupäev, mu suurema tütrekese (ka mul on neid 2) 4-s sünnipäev 🙂 imelist sünnipäeva sulle!

  2. Kristiina M says:

    Väga tegus esimene veerand tõesti.
    Suured-suured õnnesoovid! Kõike toredat alanud uueks eluaastaks ja järgnevateks! 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga