Kaks nädalat veel minna!

Lugesin siin mõni aeg tagasi esimesi postitusi raseduse algusest ning sellest, milline rahu minu sisse tuli, kui taaskord rasedustestilt triibud leidsin. Endamisi ikka mõtlesin, et küll varsti jõuab kohale, et kolm on ikka korralik kogus lapsi! Nüüd on täpselt kaks nädalat veel jäänud ning uskuge või mitte, ei ole mingit pabinat ega hirmutavaid mõtteid tekkinud! Raseduse ajal on ikka mitmeid kordi küsitud, kas ma kardan ka kolmandat last saada? On juba väga hirmus? Käsi südamel – ei ole. Ma kuidagi tean, et Erikuga koos oleme hea tiim ja küll me hakkama saame. Keeruline aeg saab olema aasta lõpp, sest siis võin tihti end üksi kolme lapsega avastada, kuid küll saab!

Üks päev tabasin end mõttelt, et logistika ja planeerimine saab ikka päris huvitav olema! Väga – väga huvitav! No näiteks Lenna käib meil ühes lasteaias, Nora vähe kaugemal.. igal ühel erinevatel päevadel oma huviringid (küll lasteaiasisesed, kuid ikkagi), millega arvestada võiks. Proovi siis Lennale ja Norale teha ühiseid vabu päevi, et üleliia edasi – tagasi sõitma ei peaks. Ma ei hakka rääkimagi sellest, kuidas nohud – köhad kõik paigast löövad. Muidugi peab Erik tööl ka veel käima, kuid lapsi ära viies ei jõua ta elusees mõistlikul ajal kohale. See omakorda tähendab pikemaid päevi või kellegi kaasamist. Loodetavasti saame mingisuguse süsteemi kuni aasta lõpuni juurutatud, kus mul ema saaks mõnel hommikul Rosannaga olla, kuniks ma terve selle karja tööle ja lasteaeda saan. Siinkohal loodan ma koostööle Rosannaga, kes võiks nii kena olla, et pudeli algusest peale rõõmsalt omaks võtaks.

Mul on nii hea meel, et ma oktoobrikuuni vastu pidasin! Juba Lennat planeerides unistasin ma oktoobrilapsest ja nüüd ta siia kuusse tulebki! Ootusega on kuidagi vastakad tunded. Ühest küljest ei jõua ära oodata, et uus sõbrake meie juurde tuleks. Pakkus ju ka Sois meile oletatavaks sünnikuupäevaks 1. oktoobrit. Samas on mingisugune väike pidur peale pandud, sest fotograaf on meie jaoks olemas alates 2. oktoobrist, minu ema alates 3. oktoobrist. Ühtlasi 3. kuupäeval tahaksime tähistada ka oma 13. koosoldud aastat.  Ja siis avastasin veel, et 6. oktoobril on üks põnev matš McGregori ja Khabibi vahel, millest ka nagu ilma ei taha jääda. Veel võiks jõuda ka jaanuarilaste ühisele mänguhommikule.. Samuti mida kauem saan rahulikult Nora tempos lasteaiapäevi teha, seda parem. Ja muidugi mida hiljem see neiu siia ilma sünnib, seda vähem pean ma nendega üksi toimetama.

Teisest küljest on mul kõik ettevalmistused juba tehtud. Mul oli igavesti pikk list, mis ma enne uue beebi sündi ära tahan teha.. Näiteks oli mul kindel eesmärk sorteerida valmis kõik jaanuar – september pildid ning teha ettevalmistused aastaraamatuks, mille igal aastal laste jaoks kokku panen. Tänaseks olen valmis saanud 85 lehekülge töödeldud materjali! Siis oli soov veel kokku panna Rosanna kaustik, mis sisaldab absoluutselt kõike rasedusega seonduvat – raseduse planeerimine, teistele teatamine, nimevalik, lähedaste reaktsoonid, meie endi mõtted jpms. Ka see on nüüd valmis ning kokku sain asjalikud 15 000 tähemärki.   Selline väike isiklik pagas on mul kõigile lastele kaasa anda, kui nad ükskord oma teed lähevad. Veel oli mul üheks suureks sooviks ära tuunida laste mänguköök ja laud koos toolidega. Ühesõnaga need aeganõudvad asjad on nüüd kõik tehtud! Muidugi ei hakka ma peatuma ka oma vaevalisel raseduse lõpul. Ilmselgelt on üks hetk taaskord suurepärane olla lõpuks oma kehas.

Veel suvalisi mõtteid:

  • Mul on siiralt hea meel, et olen viitsinud ka kolmandal korral aktiivselt teiste rasedatega läbi käia. Absoluutselt igal korral on mul tekkinud mingisugune lahe seltskond, kellega aegajalt midagi koos ette võtta. Ei, tegu pole südamesõbrannadega, vaid lihtsalt tore on läbi käia inimestega, kes elavad parasjagu samu asju läbi, mis isegi. Reeglina kujunevad neist kokkusaamistest hiljem vahvad ühiskäimised, mänguhommikud – lõunad, kuniks siis enamus taas tööellu naasevad. Praktiliselt üsna raseduse algusest, kui isegi perekond veel beebiootusest ei teadnud, tekkis meil osade emadega üle Eesti ja ka välismaalt super lahe chat, milleta ükski päev ei möödu. Kokku on meid tegelikult vaid üheksa ja selline tunne nagu kõik teaks kõigi kohta kõike! Nalja saab pisarateni ja tore on teineteisele kaasa elada!
  • Mulle hästi meeldis Mirjami postitus “Kolm on uus kaks?”. Ta avaldas selle just päeval, kui minult küsiti, kas kardan ka? Eitava vastuse peale teatati, et samas VIIS SOTTI ju (loe: mis siin ikka karta, pappi hakkab uksest ja aknast sisse voolama).. Mäletan, et ma tükk aega istusin autos ja mõtlesin, et mida ma just kuulsin? Mul on tegelikult suve algusest draftis seismas üks postitus, mis ma üsna enda jaoks kirjutasin ja avaldamata jätsin. Teemaks elatisraha suurus – kas õigustatud? Erikule absoluutselt ei meeldi, kui ma raha teemadel blogis kirjutan, kuid minu meelest on see üsna üldine teema üleüldiselt. Ma võtsin kokku kõik meie pere ligikaudsed kulud ühe lapse kohta (elamispind, elekter, vesi, toit, lasteaiad, huviringid, riided, reisimised ning sinna juurde ka aasta peale suuremad kulutused nagu näiteks koduhoovis mänguväljaku täiendamine, laste tubadesse uued voodid/madratsid/kapid, sünnipäeva pidamine jpm.). Ühekordsed kulutused jagasin aasta peale ära ning kogusumma tuli 570 eurot/kuus/lapse kohta. Mind ajendaski peamiselt kirjutama isiklik huvi, palju siis päriselt meie pere lastele kulub. Üle nädala hakkasid silma primitiivsed kommentaarid, et issand, mis brändiriideid te ostate või gurmeetoitu te lastele sisse söödate (st. et mis õigusega teiselt vanemalt minimaalselt 250 eurot/kuus välja nõuad, kui elusees nii palju ühes kuus ei kulu?). Jutt ei käi ju ainult pakist makaronist ja vorstijupist, vaid elatisraha määramisel on täiesti õigustatud vaadata pilti tervikuna. Aga ega see polegi teemaks. Pigem ikka see, et kui keegi tõsimeeli arvab, et see VIIS SOTTI vanemaid kuidagi rikkamaks teeb, siis ta eksib. Muidugi on see ääretult soosiv toetus ning meie silmis enne kõike selles osas, et võimaldab paindlikumalt mõlemal vanemal kodus toimetada, kuid sellega see üldiselt ka piirdub. Mingisugusest meeletust rikkusest ja kullapajast pole siin mõtet nüüd küll rääkida.
  • Kas sünnituseks vaim valmis? Ma ei tea, kas siin mängib rolli kolmas minek või lihtsalt minu enda suhtumine, aga ma tõsimeeli ei karda. Eks mul on sisimas ka omad ootused, et ehk õnnestub kolmas beebi sarnaselt kahele esimesele ilmale tuua kasutades epiduraali, tänu millele jäävad need lõpupiinad lihtsalt ära. Üldiselt lähen ikka mõttega, et kõik läheb nii nagu minema peab – hästi! Ma olen vist üks vähestest, kes ei oota mingisugust kiiret sünnitust. Lennaga läks mul 28 h, Noraga 17 h ning kui Rosannaga 10 h läheks, oleks vägagi hästi! Mul on kunagisest perekooli loengust meeles, et reeglina lapse kiire tulek on nii enda kehale, kui ka lapsele üsna traumeeriv. Ega kunagi ei tea, kuidas läheb.. elame – näeme, mis juttu ma siis räägin, kui beebi lõpuks käes on! Siiski uskumatu mõelda, et see võib olla ka üksikute päevade küsimus!

Tehke oma pakkumine, millal Rosanna meiega liituda võiks?

6 thoughts on “Kaks nädalat veel minna!

  1. Kristiina says:

    10.10 nagu meie Remy 🙂
    Ole tubli ja pea vastu! Hoian Sulle pöidlaid ja varbaid ja saadan häid mõtteid!

Vasta Nele-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga