Jõulutunne, kus sa oled?

2019 aasta jõulud on minu jaoks alanud kuidagi teistmoodi. On olnud natukene harjumatu ühtäkki tööinimese ellu astuda ja siis jõuludeks nii korraks pidurit panna. Olen emana siiani pea kõik jõulud kodune olnud ning kuidagi jõulurütmis tiksunud. Seekord algas puhkus nii järsku ning ühtäkki saabus suuremat sorti väsimus, sest keha sai vist aru, et oleks aeg jalad seinale visata. Eelmisel nädalal tulin ma pea igal päeval koju ja vajusin kuhugile magama ära. Lõpuks oli endal juba imelik. Ükskord virgusin näiteks tüdrukute toa põrandal ning avastasin, et Erik teeb kõigile kolmele parasjagu vanni. Teisel päeval läks Erik kiirelt korra poodi ja mäletan vaid hetke, kui Nora mulle mõnusalt mängutoas teki ulatas. Järgmisel momendil tegin silmad lahti ja näe Erik ka kodus! Ei teagi, mis vahepeal toimus. Ja kuidagi väga raske oli sellelt rongilt maha astuda ja end ümber häälestada. Kohe hakkasid igasugused jõulukäimised, mis ausalt, minu jaoks oli pigem tüütu kohustus. Ma pole ühelgi teisel aastal sellist tunnet tundnud ning seekord oli see väga tugev. Vahel tunnen, et seda kõike on minu jaoks liiga palju – täisajaga töö, suur majapidamine, kolm last.. ja kui sinna lisandub veel uusi ülesandeid ja “kohustuslikke” käike, tekib mingisugune korralik blokk ette. Jõulud peaks olema tegelikult rahulik aeg ning edaspidi proovin ma vältida sellist ringi jooksmist kolme väikse lapsega. Paki neid iga päev autosse, mõtle, et kõik vajalik oleks kaasas ja arvesta laste unedega, et kõigil ikka hea tuju varnast võtta oleks. Jõulusööming näeb nii kui nii välja selline, et absoluutselt kõigi teiste soovid sead ettepoole ning lõpuks võid oma külma kartulit ise süüa.  Ma arvan, et kokkuvõtvalt räägib minus täielik väsimus.

Ühest küljest on väga tore näha pereliikmeid, teisest küljest jälle lihtsalt ei jaksa aga ringi rännata.  Seamegi mõtteid, et edaspidi jõulud üleüldse enda perekeskis ja oma kodus pidada. Tulevad need, kes tulla  soovivad. Tore oleks luua omad traditsioonid ja vähem rõhku panna ehk söömisele ja rohkem ühisele ajale. Päev enne jõule kuusealust “sättides” tuleb ikka selline tore tunne peale ja kujutan juba ette hommikust laste elevust. Hästi tore! See on jälle see, mida väga ootan ja naudin. Kell on aga pool kaks öösel ja loodetavasti tuleb homme imetore päev!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga