Jonnimine.. meie igapäev! Kuidas sellega toime tulla?

Huh! Ma lohutan end sellega, et pea iga lapsevanem teab, millest ma räägin, aga tahan ikkagi kirjutada. Ausõna, me poleks elusees uskunud, et üks kaheaastane nii hästi jonnida oskaks. Kui sel alal valitaks maailmameistreid, siis Lenna oleks esikümnes kindlasti! Võibolla peaksimegi kodus omakeskis šokolaadimedaleid jagama hakkama, sest see jonn üllatab iga päev millegi uuega. Erik sai ka esimeses klassis emalt jonnimise ees medali. Nagu isa, nõnda tütar? Ehk meil ei piirdugi see selle aastaga.. vaid kuni koolini välja? See oleks küll igavesti vahva!

Igatahes oleme siin nüüd igasuguseid artikleid lugenud ja oleme enda jaoks mõtestanud lahti mõned asjad, mida pea iga päev tuleb ikka meelde tuletada:

See on normaalne, kui sööte perega rõõmsalt ning ühel hetkel keerab laps ära, hakkab vinguma ja karjuma ning põhjuseks on, et veetass oli valele poole asetatud. Selliseid veidraid episoode esineb enim vanuses 1-3 aastat. Lenna puhul on tavaline, et kui asjad õiges järjekorras ei toimi, või valesti asetatud on, alustab ta vaikselt sae käimatõmbamisega. Kord otsustab ta, et ta kindaid ei taha ning õues avastab, et need peaksid ikkagi käes olema. Taolisi asju on meie igapäevas korduvaid, kuid need on sellised väiksemad, mida enam vähem oskame ennetada. Sellises vanuses lapsed üldiselt manipulatsiooni eesmärgil ei jonni. Probleem on pigem selles, et nende sõnavara pole veel nii hästi arenenud, et end väljendada ning pettumuslained löövad lihtsalt ühel hetkel pea kohal kokku. Lenna puhul on tüüpasjaks näiteks see, kui ta üritab oma nukkudele riideid selga panna, siis tuleks eos juba valmis olla, et pärast 2-3 proovimist, läheb ta endast välja ja hakkab nutma. Kui see faas ka veel mööda lasta, siis tuleb sealt juba hüsteeriline solvumine.

Jonnihoos lapsega pole mõtet üritada mõistlikku dialoogi aretada, sest ta ei kuula sind. Veel enam ärritub ta karjumisele ja ähvardamisele. Seda oleme me korduvalt läbi teinud ja endalegi arusaadavalt eksinud. Erik ikka vahel üritab Lennaga kompromisse leida, aga üldiselt kui ta juba endast väljas on, siis ei tule sellest midagi välja. Oleme häält tõstnud ja viimati ütlesin isegi stiilis, et kui nii käitud, siis homme ujuma ei lähe. See ajas teda veel enam endast välja, rääkimata sellest, et lapsel pole sellist ajalist taju nagu meil, veel enam ei mäleta ta homseks päevaks enam midagi.

Jonniva lapse juurest lahkumine on kerge väljapääs. Lapsel tuleks püüda jonn lõpuni viia, olles lihtsalt rahulikult tema kõrval. Nii tunneb ta end vähemalt turvaliselt. Ära  suru last kinni hoides paigale, vaid las teeb oma tegemised ära. Vanema vaadata on, et laps endale ega teistele liiga ei teeks. Meie jaoks on see keeruline osa. Oleme korduvalt ta juurest ära jalutanud, sest lihtsalt ei suuda seda kisa ja meeleheidet taluda. Vahel viskab ta end vibuks, nägu on tatti täis ja karjub põrandal pikali maas, käte – jalgadega vehkides. Ma olen nii palju õppinud, et suudan end nüüd sellest röökimisest välja lülitada. Raske on see sellistel hetkedel, kui on aja peale minek või õhtul uinumise aeg.

Ükskõik kui kaua jonnihoog ka ei kestaks, ära tule lapse ebamõistlikele nõudmistele vastu ning jää endale lõpuni välja kindlaks. Olgu selleks või kaks tundi. Tihti on vanematel lõpuks tunne, et nad käituvad valesti, kuid ei – ei, sa oled tegelikult õigel teel. Korraga saab laps omadega valmis ja sellest annab sulle märku tema selginev nägu, ta poeb sulle sülle ja kallistab. Siinkohal kiidan ennast, sest see tuleb mul kindlasti paremini välja kui Erikul. Õigemini Erikul ei tule see üldse välja. No ehe näide oli täna, kui hommikul pärast toimetusi vaatan telefoni – mitu vastamata kõnet ja sõnum “HORROR”. No ütleme nii, et ühe sõnaga oli hommikune lasteaeda minek kirjeldatud. Hilisemalt siis selgus, et suuremat sorti horror sai alguse sellest, et Erik ei sõitnud Lennaga läbi bensiinijaama!!?? Karjus kuni lasteaia välisukseni, kus kaotas täielikult mõistuse – püherdas maas, tallus minu pildi peal (lasteaeda tuli pilt emast viia) ning röökis, kiljus ja karjus ” ei tahaa”. Garderoobi jõudes asi jätkus ning Erik lihtsalt ulatas röökiva lapse lõpuks õpetajale edasi. Hiljem siis kirjutab mulle, et ehk oleks pidanud sealt bensujaamast läbi sõitma. Püha taevas!? Muidugi mitte!

Meile korrutatakse alalõpmata, et jonn on negatiivne nähtus, see on rohkem selline nõukaaegne arusaam. Tegelikkuses on see vajalik, sest laps katsetab piire, mis on kasvamise osas oluline. Ta jonnib selleks, et vabaneda halvast enesetundest. Ma tõesti usun, et nii ongi. Tavaliselt pärast suuremat jonnihoogu muutub tuju justkui sõrmenipsuga. Asemele saabub hea ja armas plikatirts, kes teeb nalja ja jookseb rõõmsal tujul ringi.. nagu poleks midagi olnudki. Kutsu jonn ise esile. Kui näed, et laps on viril ja ükski asi ei kõlba. “Üks tore empaatiline EI on jonni vallandamiseks täpselt asjakohane”. Laps tahab kuhjunud pinged endast välja saada, pärast mida on tal taas hea tuju.

Ära võta isiklikult, kui laps sulle halvasti ütleb  – ta vihkab sind, sa ei meeldi talle … See on vihajutt ja ta ei mõtle seda tõsiselt! Väldi moraalilugemist. Jonni ajal on lapse mõtlev osa välja lülitatud ja ta on oma emotsioonidega ametis.

Ehk on kellelgi siit midagi kõrva taha panna. Nõuanded korjasin kokku mitmest erinevast artiklist,  üks neist oli Pere ja Kodu psühholoogia – eri. Soovitan siiralt lugeda!  Teine oli ammusest Emmede Klubi jonniartiklist.

Siinkohal soovin edu teile jonnivate lastega! Vanematel peavad ikka raudset närvid olema 🙂 Lohutan end sellega, et kui Lennal see etapp lõppeb, siis Noral algab! Sellepärast kaks väikse vanusevahega last tehaksegi, et jumala eest igav ei hakkaks!

IMG_5307“Nora, kasva rutem! Siis saame koos vanemad hulluks ajada! 🙂 “

 PS! Kui satud tihedalt siia blogisse, siis mine anna üks toetav hääl www.eba.marimell.eu. Asume pere- ja beebiblogide katergoorias 🙂 Aitäh sulle!

2 thoughts on “Jonnimine.. meie igapäev! Kuidas sellega toime tulla?

  1. Birgit says:

    Oh jh… samastun. 1.6 a on “väike saatan” samas võib tulla ja musidega üle valada. Kuid jonn, kui miski ei ole temale sobiv, siis tahaks seina sisse kaduda ja tagasi tulla kui ta on võimeline selgitama sõnadega mis ta mure on 😊😊😊 ja nüüd 3.5 kuu vanune otsustas kärustreigiga alustada.. funfunfun 😇 kuid praegu seda siin kirjutades…. vaatan kuidas pisike jaanuari titake suurte silmadega vaatab ja naeratab mulle ning suurem päkapikk teeb akrobaatikat.. siis ununeb et 30 min tagasi unistadin poksitrenni minekust,et kuhugi enda moss tuju välja elada 😆😆 ( olen käinud enne lapski kickboxingu trennides ja see on lihtsalt väga hea ükskõik mis stessi maandamiseks hea treening pluss ja hea kehale 🤗)

  2. Oeh jah says:

    Issand,see oleks nagu eilne päev olnud…. Aga ma nutsin iga jumalama päev, IGAPÄEV..enamasti juba hommikul,sest enne lasteaeda minekut oli trall, järgi minnes oli trall. Olin vahepeal isegi seisus,et loobun lasteaiakohast,sest närvid enam ei pidanud vastu. Kodus oli trall, poes oli trall, õues oli trall – täiesti tühja koha pealt oli mingi KAOS lahti. Näiteks ei käinud me mitte kunagi mänguväljakul mängimas,sest see ei lõppenud kunagi hästi. Ja siuke keeruline aeg oligi umbes aastake, nüüd on ma vaatan oma last ja mõtlen – issand kui hästi kasvatatud laps, never ei usuks, et tema oli see draama mama. siin kohal vist polegi muud öelda kui PALJU NÄRVI.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga