Haiglaelust

Lääne- Tallinna Keskhaiglasse Pelgulinna sattusin, sest mul oli plaaniline operatsioon.  Erik viis mu esmaspäeva hommikul 7.30’ks kohale. Mõtlesin, et mis seal siis ikka, ilmselt täidan mingid paberid ja kell 8 saab operatsioonile. Aga päris nii polnud. Mind viidi kahe teise naisega ühte palatisse ja seal me siis ootasime. Kuna mul on imelik ühes ruumis olevate inimestega vait olla, siis tegin kohe juttu nendega. Ühel naisel oli väike kasvaja, mida ta tuli eemaldama ja teine tuli end kontrollima ja steriliseerima.  Mõlemad pabistasid, ma ise olin väga rahulik. Esimene operatsioon elus, siis ei teagi mida oodata ja mis seal ikka siis nii väga ette muretseda. Alguses arvasin, et oleneb operatsioonist, ehk õnnestub samal päeval koju saada, aga ei. Õnneks võtsin hommikul igaks juhuks hambaharja ja hambapasta kaasa, see on A & O, milleta ma ei saa. Kasvõi rooman kraanikausini, aga hambad peavad puhtad olema. Ootasime rõõmsalt 1,5 h, siis kutsus arst mind eraldi ruumi ja küsis igasuguseid küsimusi, et kellele helistada, kui midagi minuga juhtub. Kas nad võivad igasuguseid imeasju minuga teha kui operatsioon ei õnnestu jne. Sel hetkel olin ma nagu minu vana õpetaja keskkoolist, kes alati surmast rääkides naerma hakkas. 
Küsimused küsitud, pidin jälle ootama. Ja lõpuks siis 10.30 sain esimesena operatsioonile. Kõigepealt sõidutati mind ühte ruumi, pandi kanüül ja tilgutid. Seal lamas veel üks naine, kellel operatsioon just lõppenud oli. Rääkisin seal temaga ja küsisin kuidas enesetunne on pärast narkoosi. Ta oli väga jutukas, nii et tundus, et kõik oli hästi. Minu kõrval mängis üks vene õde arvutimängu, ise väga rõõmsas tujus. Järsku hüppas püsti ja ütles, et läheb lahti. Siis viidi mind operatsioonisaali. Seal oli kolm õde ja mind opereeris meesarst. Üks hetk ütles õde, et nüüd ma jään magama. Tundsin kuidas veeni kaudu narkoos minu organismi jõudis. Vägisi hoidsin veel silmi lahti, aga ei õnnestunud. Kustusin ikka ära.
Ärkasin siis seal tilgutiruumis 11.15, kus ma rõõmsa patsiendiga juttu rääkisin. Seekord oli mu kõrval see neiu, kellel kasvaja eemaldati. Tema alles oli operatsioonile minemas. Enesetunne oli mul hea, aga uimane, kuigi alguses kartsin, et see narkoos äkki ei mõju hästi. Siis viidi mind meie palatisse tagasi puhkama, kus kahe tuttava naise asemel oli keegi kolmas. Ja siis magasin ma vahelduva eduga hommikuni välja. Uni tuli ilmselt narkoosist.  Vahepeal puhastati mu haavu ja arst käis teatamas, et kõik läks väga hästi ja olen terve. Õhtul kuue ajal toodi süüa ka – puljongit ja krõbileiba. Tundus nii istuäratav siis, sest polnud 24 h midagi söönud. Hommikul äratati juba kell kuus üles, saime mingid rohud, kell 9 veel süüa ja saingi lõpuks koju tulema. Palatikaaslast vaadates tundus, et mul läks vist kõigil opilkäijatest kõige paremini. Kasvajaga tüdruk viidi intensiivi, teine naine viidi eraldi ruumi ja palatikaaslane ei tõusnud kordagi voodist. Ma kooberdasin ikka öösel ringi, käisin hambaid pesemas jms.

Ühesõnaga, kui mõni kardab haiglaid või väiksemaid operatsioone, siis ei tasu küll üle mõelda. Minul vedas toreda persionaliga ka, kes minu nime igal pool kiitsid ja kõik ette-taha ära tegid. Raviarst oli samuti tore! Lõppkokkuvõttes läks kõik hästi. Nüüd peavad kaks auku mu kõhul ära paranema ja paistetus alla minema ning olengi jälle triksis-traksis. 
Räsitud ja haiglakitlis
 Kõht on üleni oranz, pundunud ja plaastreid täis

Kõige ebameeldivam ehk oligi, et 24 tundi oli mul kanüül koguaeg veenis. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga