Esimene september, koolinädal ja korralik ehmatus!

Kerin nüüd rõõmsalt aja 1. septembrisse tagasi ning võtan kokku selle esimese koolinädala! Meil möödus teadmistepäev väga uhkelt ja ägedalt – ikka aktuse ja peoga. Tahtsime kogu selle tähtsa päeva Leenu jaoks meeldejäävaks muuta. Pere väiksematel oli sel päeval lasteaiapäev ning nemad said päeva sündmustest osa alles õhtul. Küll aga see andis võimaluse hommikul Leenuga rohkem kvaliteetaega veeta. Sõime hommikust, rääkisime, mis päev meile toob. Vaatasime meenutuseks iseendile, kust me selle väikse põngerjaga pea seitse aastat tagasi alustasime ning kuhu välja oleme jõudnud. Näitasime Leenule ka tema titevideoid. Meie peres möödub selliste videode vaatamine tavaliselt teksti saatel “issand, mäletad seda aega või?”.. ja teine paneb vastu “õudne, mäletan jaa!”.. Me oleme seda tüüpi vanemad, kes seda titeiga vist kunagi nautinud pole ja oleme ülimalt rõõmsad, et lapsed lõpuks nii asjalikud ja ägedad on.

Esimene september Leenu koolis nägi välja selline, et ukse peal andsime lapsed juba 12. klassi õpilastele üle ning suundusime ise saali. Ma olin muidugi megaelevil ja valmistusin korralikuks nutumaratoniks. Jumalale tänu, lapsed saabusid saali hoopis rõõmsa Lotte loo taustal ning see tõi hoopis naeratuse suule. Nii äge oli näha seda väikest (tegelikult ju suurt) manni saali sisenemas. Ta oli oma koolivormis nii tähtis ja uhke. Jälgisin teda terve aktuse aja ning ta oli nii uskumatult kannatlik. Naerma ajasid aga esimeses pingireas istuvad lapsed, kes jäid hästi silma jalgade kiigutamise ja lakke vaatamisega. Aktusel sai siis iga laps uhkelt õpetaja juurde marssida ja aabitsa kingituseks. Pärast aktust oli lastel pildistamine ja nad viidi oma klassi, kus toimus siis esimene tutvustav “tund”. Meie vanematena saime vaid läbi klaasi vaadata ja no nii naerma ajas, sest last keda ma läbi klaasi nägin – tal oli pidevalt käsi püsti.. ja see laps oli meie Leenu.

Ka minu venna laps läks samasse kooli, kuid lasime nad panna eraldi klassidesse (klassid kusjuures täpselt kõrvuti), sest ma olen arvamusel, et sugulased võiksid pigem eraldi käia. Vabal ajal puutuvad nii kui nii keskmisest rohkem kokku. Veel enam, kuna me oleme naabrid, siis tundus see otsus mõistlik. Õhtul toimus meil perekeskis suurem pidu. Külalisi oli tõesti palju, sest lapsi on juba omajagu .. ning tähistasime meie esimesse klassi minejate tähtsat päeva!  Oli meeleolukas ja tore ning jõudsin vahetult enne panna veel kokku ühe video, kuidas Leenu ja mu venna laps üheskoos kasvanud on ja nüüd koos kooliteed alustasid.

Aktus oli aga kolmapäeval ning olin enda peas mõelnud, et selle nädala lõpuni viime Leenut autoga kooli ja ehk ka toome, kuid juba kolmapäeva õhtul teatas L., et soovib juba homme bussiga minna. Einoh, mulle pole vaja kaks korda öelda. Kui laps ikka ise soovib, tuleb tagant utsitada. Sõitsin temaga esimese korra kooli kaasa. Esimene “päris päev” oli kohati nii naljakas, sest piilusin siis läbi kooliakna, et kas saab ikka vahetusjalanõudega tuldud. Vaatan siis üks hetk, et Leenu tuleb ja minu pilk oli koheselt jalgadel. Mõtlesin oma peas, et einohhh tubli tüdruk! Sai hakkama küll. Pilk jõuab siis ülespoole ning silman, et kotti pole lapsel seljas. Tegin aga ukse lahti ja hüüdsin, mis su kotist küll sai? Ülejärgmisest päevast hakkas juba täitsa ise kooli sõitma. Hommikuti on meil välja kujunenud selliselt, et saadan teda Lunaga koos, sest ta peab ületama maantee, kus vahetult enne ülekäiku on veel 70 ala.  Nüüd juba lasen tal veidi eespool minna, et näha, kas vaatab ikka hoolikalt mõlemale poole.

Noja siis.. kätte jõudis äkki teisipäev, kui mõtlesin, et jalutan Leenule kooli vastu ja saadan ta sealt siis bussi peale. Kuna aega oli oma 30 minutit, otsustasime kõrvalolevast poest läbi käia. Vahepeal helistas ka E., et võtab ise ka kiirelt poest lõuna ning liigub kontorisse tagasi. Niisiis ootasime seal bussi, kui nägin, et E. ka poest välja astus ning leppisime siis kokku, et hüppan samuti auto peale ning võtan Leenu koti ka kaasa ja lähen juba ees koju ära. L. saab siis ise bussiga koju tulla. Ma pean ütlema jumal tänatud, et E. autoga edasi sõitis ja tegi ettepaneku, et vaataks, kuidas Leenu bussi peale läheb. Buss tuli, L. istub peale, hakkab sõitma ja meie siis bussi järel. Ja õuduste õudus valdas mind sisimas, kui märkasin, et see buss, kuhu Leenu peale istus, pööras hoopis teises suunas. Suunas, kus L. pole varem käinud ja sõitis siis väga pikalt enne põldude vahel, kuni kuskil võsas esimese peatuse tegi. Terve see aeg, mis järele sõitsime, mõtlesin, et APPIKENE, mida võib Leenu hetkel tunda? Kõige hullem kogu selle asja juures, oli mõte, et mu esmane plaan oli ta bussi peale saata ja ise jala koju minna. Ma oleksin 30 minutit jalutanud, kuniks kodus oleksin avastanud, et L. pole. Leenu aga oleks seevastu jõudnud juba otsapidi ehk suure ringiga linna.  Ja ma tuletaks siinkohal meelde, et ma võtsin tema seljakoti koos kõigega kaasa. Ehk siis lapsel polnud isegi telefoni kaasas. Ütleme nii, et meil läks ikka kõikidest variantidest kõige paremini, sest sain Leenu järgmisest bussipeatusest kätte.. kuid oleks võinud minna väga halvasti ja talle oleks kuskil Balti Jaamas tõenäoliselt öeldud, et nüüd on viimane peatus ja mine maha. Ma ausalt öeldes ei tea, kas ta oleks sel hetkel täiskasvanult abi küsinud, kuid tõenäoliselt oleksin ma juba politseisse selle aja jooksul helistanud. See olukord oli tegelikut  ausalt öeldes päris vajalik, sest samal õhtul rääkisime läbi, mida teha siis, kui näed, et oled eksinud ning tuletasime lapsega koos meelde, millised teadmised tal peaksid olema, et ta koju tagasi jõuaks.

Esimesest nädalast aga nii palju, et kohati on vist lastel veidi igav. Eriti neil, kes on eelkooli läbi käinud. Hetkel võetakse vist läbi väga lihtsaid asju (tähed, numbrid), kuid on lootus, et varsti läheb ehk lapse jaoks sisukamaks. Teisalt on jälle hea, kui õpe on nö lihtsam, siis lapsed jõuavad rohkem ehk sotsiaalsele poolele ka rõhku panna. Leenu oli nüüd viiendal päeval koolist tulles väga – väga rõõmus ning teatas, et ta leidis endale kaks sõbrannat. Elame- näeme, kuidas edasi minema hakkab ning eks minu põhiline soov on ikkagi, et Leenu leiaks endale toredad kaaslased, kellega koos päeva jagada. Mina olin lapsena väga sotsiaalne ja aktiivne ning sain kohe kiirelt kõigiga jutule. Mul ema just ütles, et ta teab väga hästi, millist tüüpi Leenu on (sest ta ise oli ka lapsena selline) ja mul ongi sellest võibolla sellise keskmisest aktiivsema inimesena raske aru saada.  Aga võtame päev korraga!  Igas päevas leiame midagi toredat ning igal õhtul räägime oma päeva läbi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga