Esimene mini – sünnipäev!

Mis me esimesel elukuul õppinud oleme?
Oh seda rõõmu, meie armsal pisikesel Lennal sai esimene kuu siin ilmas elatud! Aeg on läinud uskumatult ruttu ja iga nädalaga kiindun oma tütresse aina enam J Esimesed kaks nädalat olid üsna keerulised ja nüüd tagantjärele on naljakas mõelda, et me üldse ei saanud aru, mis meie laps meile oma kisaga öelda tahtis. Mõned päevad sai ise nutetud ning rääkisin Erikule, et ei tea küll, kuidas me teise ja veel kolmanda lapse peaks saama ning kui samas vaimus edasi läheb, siis kus on küll lähim lastekodu!? Kolmandast nädalast hakkasime natukene rohkem mõistma, mis see pliks endast kujutab ja alates neljandast nädalast oli juba üsna selge, mida mingi nutt tähendab ning mis Lennale rõõmu ja muret valmistab. Esimesed nädalad, kui laps öösiti röökis, arvasime, et ju siis peavad ikka gaasid olema, kui kõht on täis ja mähe vahetatud. Öösiti saime ainult mõned tunnid magada ja googeldasime kordamööda igasuguseid veidrusi. Mäletan, et ühel ööl, paar tundi enne Eriku tööle minekut, laps röökis täiest kõrist ja siis mul tuli meelde, et osad teevad gaaside leevendamiseks sooja õlimähist. Ei suuda praegu naeru tagasi hoida kui kirjutan, sest nii üritasime meiegi. Laps oli lõpuks õliga koos ja ei midagi, kisas ikka edasi. Veel tegime tundide kaupa vahetusi, et kes teda kussutab ja asendeid vahetab (kõhuli, üle õla jne, et ikka gaasid välja saaks). Toppisime talle igasuguseid gaasirohte sisse ja lõpuks siis mõtlesime, et äkki tal on üldse midagi viga. Kolmandast nädalast saime natukene rohkem magada, sest tegime Erikuga graafiku, et õhtuti ja esimese ärkamise tegeleb tema lapsega ja edasi mina. Siis kui Erik ühel korral öösel teda magama pani, andis ta talle rinnapiimaasendajat. Ja oh seda inglikest, magas lausa neli tundi järjest. Mõtlesime, et hakkab juba looma! Kolmanda nädala lõpus soetasin endale rinnapumba ja mõtlesin, et vaatan palju seda piima siis üldse on. Ja oh üllatust, väga nagu polegi. Sattusin juba paanikasse, vaene laps oli näljas olnud. Pole ime et ta röökis.. ja mis meie tegime, väntsutasime ja kussutasime teda, sest arvasime, et tal on gaasid! Ise olen ilmselt natukene ka süüdi, sest esimesed nädalad päeval väga ei jõudnud süüa. Praktiliselt sõingi hommikul kell 7 ühe banaani ja jogurti ning järgmine kord õhtul kell 6, kui Erik koju tuli. Teadagi selleks, et piima oleks, tuleb mitmekesiselt ja korralikult toituda ning vedeliku tarbida. Nädalaga on asi natukene paremuse poole liikunud ning üritan ikka edasi, et kõik taastuks, sest nii pisikesele ei tahaks rinnapiimaasendajat koguaeg anda ja kahju oleks kui varsti peaksin rinnaga toitmisest loobuma. Neljandal nädalal avastasime veel, et magamapanekud võtavad nii kaua aega ning põhiliseks probleemiks on, et Lenna vehib ja ehmatab end ise kätega üles. Vahel võttis mõni magamapanek aega 2-3 tundi, et ta lõplikult uinuks. Oleme neli viimast ööd teda sisse mähkinud ning laps jääb üliruttu magama. Küll kahju on vaadata teda pulksirgenda, aga muu väga ei aita. Alati ta naeratab kui lõpuks ta sealt vabastame ja nuuksub kui jälle kinni seome. Mulle tundus see linaversioon nii ebainimlik, et ostsin eile Mothercare’st spetsiaalse mähkimisteki, mille saab lihtsalt krõpsuga kinni panna ja see on palju mõnusam! Esimese kuu lõpuks oleme jõudnud nii kaugele, et laps ei pea enam tunde röökima, sest me lapsevanematena saame aru, milles probleem on. Päevareziim hakkab paika loksuma. Õhtul kell 22 jääb Lenna ööunne, ärkab kell 1 öösel ja järgmine kord pool 5 hommikul ning hommikuäratus on 7.30, kui Erik tööle läheb. Enne lõunat magab tavaliselt 2 tundi, lõunal käime 1-1,5 h kärutamas ning mõnuleb vankris sel ajal ja õhtu poole magab ka 2-3 tundi pärast kella kuute. Kõik on mööduv – need lootusetud hetked, kuid kahjuks ka ilusad hetked. Ilusad hetked püüan iga päev jäädvustada filmides ja pildistades!
Kuidas tähistasime oma esimest mini-sünnipäeva ja katsikuid?

Esimese kuu jooksul on meil külas käinud sõbrad, kellest kirjutasin ka eelmistes postitustes. Kõige suurema katsikupeo tegime oma perekonna keskel täna. Kutsusime Vaela Koostöökeskusesse kokku nii Eriku kui ka minu perekonna. Vanemad, vanavanemad ja õed-vennad oma peredega. Kokku 20 inimest. Lenna jaoks kõige suurem üritus, kus ta ise päevapärl saab olla. Ilmselgelt ise vaaritama ja küpsetama ei hakanud, seega tellisime tänaseks sushit Sushi Catist ning tordi Frens Cateringist. Leenu pidas end täitsa ilusti üleval ning sai pilte tehtud ning kõigile laps lõpuks ära näidatud! 

 

Lenna sai omale sünnipäevaks korraliku mähkmevaru, riideid, pilte, hõbelusika, vannilelud, vannirätiku, erinevaid kinkekaarte, raamatu ja palju muud toredat! 🙂 Vanavanaemalt sai väga armsad kootud mütsid/kindad/sokid ja omanimelise teki! Väga vahva, aitäh kingituste eest!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga