Erinevused esimese vs. teise lapse kasvatamisel

Toimetasin ükspäev lastega ja avastasin end mitu korda mõttelt, kui erinevalt ikka kahte ühe pere last kasvatada saab. Ma ei räägi siin muidugi konkreetselt mingitest kasvatusreeglitest, vaid lihtsalt sellisest igapäevast, millega kokku puutume.

  • Luti kasutamine. Mäletan, et Lennal olid lutid alati ilusti laua peal rivis, pestud, läbi kuumutatud ja kui ta parasjagu lutti ei tahtnud, oli see ääre peale ära pandud. Kindlasti polnud midagi sellist nagu praegu Noraga. Kui parasjagu lutt kadunud on, siis tasub otsida põrandalt või diivani alt, kuhu Vilkur selle reeglina ajab. Eks elu on näidanud ka, et ei tasu olla nii lohakas, sest kass on meil vähemalt 10  lutti ära söönud. Olgem ausad, kui lutt kukub maha, siis keegi seda pesema enam ei tõtta. Ei mõtle siin päris poriloiku, sest siis vast laseks ikka vee alt läbi. Samuti ma ei kuumuta enam lutte läbi. Esimesed kuud käisin seda rida, nüüd pesen lihtsalt kuumema vee all korra läbi ning käib küll. Küll aga lutivahetusi on olnud rohkem, kui vaja läheks.
  • Riiete ostmine. Ma ei tea, kas seda tegelikult just erinevuseks saab pidada, pigem vist lihtsalt loomulikku järge taaskasutusele. Lenna ajast jätsin mõned korralikumad riided alles ning Norale polegi väga palju uusi asju soetanud. Nipet – näpet ikka ja kingituseks on alati hea meel midagi uut ja värsket saada, aga reeglina lähevad ikka vanad asjad loosi. Lenna esimesel eluaastal sai seevastu päris palju täiesti uut ostetud ning siis polnud eriti kasutatud asjade usku.
  • Mähkmevahetus. Ma päris täpselt ei saa aru, mida me mõtlesime, kui me Lennat imikuna öösel kaks korda külma vannituppa viisime ja mähkme vahetuseks lahti riietasime. Ja puhtalt sellepärast, et tundus lihtsalt vajalik. Pole ime siis, et ta tühja kõhuga ja külmas karjus. Päeval vaatasin, et no nüüd on 2 h küll juba möödas, peaksin ikka uue mähkme panema. Noraga sain aru, et ei mingit kella, ei mingit äratust. Seni kuni laps on rõõmus ja rahul, ei ole tarvis üleliia rapsida.
  • Toidulaud. Lenna esimesel eluaastal ei tulnud kõne allagi, et talle midagi muud peale beebitoidu pakkuda võiksin. Olin lihtsalt kategooriliselt vastu ning mitte sellepärast, et äkki see talle kuidagi halvasti mõjub, vaid sellepärast, et maitseained ja magusaandmine rikub beebi puhtaid maitsemeeli. Tõde ju siin peitub, aga no teine laps. Juba enne aastaseks saamist andsime Norale jäätist maitsta, viimase spakäigu ajal sai ta endale friikartuli ja saia kätte. Kui need on sellised ühekordsed asjad, siis näiteks igapäev saab ta magustatud Yomi vitamiinikarukest, mille võiks vabalt kommi alla liigitada!
  • Vannitamine. Oi Lenna beebieas oli meil temperatuurimõõtjaga vann, mida pingsalt jälgisime, et vesi ei saaks liiga soe või külm. Küll sai ikka vannitatud, praktiliselt aasta aega pea iga päev või üle päeva. Nora esimene vann oli selline, et üks katsus vett ja tõdes, et vist on ok. Teine pani oma käed juba koos lapsega vanni ja ütles, et väga kuum on. Kuna nuttu ei järgnenud, siis tundus sobivat. Norat peseme kraanikausis küll igal õhtul, aga vanni küll nii luksuslikult ei saa, kui Lenna kunagi.
  • Magamapanek. See ajab tegelikult ennast nii väga naerma, kuidas Lennat magama pannes reaalselt tippisime vaikselt toast välja. Kõik helid olid maha keeratud, äkki istusimegi õhtuti vaikuses!? Hea kui rääkida julgesime. Tol ajal krigises korteris meil põrand ning just magamistoast väljumisel. Sealt tuli alati tulla hüpetega välja. Tundub nagu toast lahkumine oleks mingi tõsine trenn olnud. Mäletan, et ka päevased uned magas ta elutoas ning ma reaalselt uneajal ei tõusnud vist diivaniltki, istusin vaikselt arvutis, et jumala eest miski teda ei ärataks. Ärge valesti aru saage, ka Nora uneaeg on püha ja meil ei ole telekas samal ajal põhjas.. aga ikkagi, siis kui ta veel päris beebi oli, magas ta meil elutoas, Lenna jooksis ringi, telekas käis ja ta kustus igal sobival hetkel. Üldse teise lapsega võtad kordi vabamalt. Kui ei jää magama, siis ei jää. Olgu siis üleval! Kuigi Noraga on vist aasta jooksul vaid üksikud sellised juhud olnud. Enam jaolt magab ta alati, kui õige aeg käes on. PS! Mõni räägib, et laps peabki harjuma müraga ja kolistab selle juures ise kõvasti ringi. Samas ma sellega ikka väga nõustuda ei taha. Üks asi on, kui tegemist on beebiga, kes igal hetkel magama jääb, teine asi on, kui tegemist on juba väikse lapsega, kes tahab ka oma unetunnid rahulikult täis magada. Ma ise ei kujutaks ette, et ma mingi meeletu müraga lepiks, kui magada tahaks. Mäletan, et Lenna ajal ikka imestati, mis asja, koera haukumise ja ukse paukumise peale ärkab nii kergelt üles? Ise ka ärkaks, kui koer kõrval hoovis otse käru suunas hauguks. 
  • Lapsega liikumine. Lennaga käisin praktiliselt iga päev väljas kärutamas ja seda kaks korda. Vanemaks saades ei muutunud midagi, sest kärutamise asemel käisime mänguväljakul või lihtsalt õues jalutamas. Noraga olen mugavam. Tema jääb mul juba toas, süles magama ning tõstan ta magavana kärusse. Ja siis on mul valida, kas ma lähen jalutan magava lapsega või magan ise ka ning võtan endale oma aja. Vahel teen süüa, kuid reeglina kasutan ma aega lihtsalt puhtalt enda jaoks. Nüüd talvel käime Noraga õhtuti ikka väljas kelgutamas ning mida kevade poole ja kergemaks need riided seljas lähevad, hakkame kindlasti kõik koos ringi liikuma. Aktiivsuse poolest olin ma Lennaga kindlasti aktiivsem – käisin temaga kaks korda nädalas ujumistrennis (kärutasin spordiklubisse ja tagasi), küll sai käidud mängutubades ja mujal. Mõtlen, et oli ikka viitsimist. Noraga käime ka ringi, aga mitte korrapäraselt. Vahel ujume, kord kuus käime eakaaslastega mängimas ja reeglina on need põnevamad väljaskäigud tingitud Lennale tegevuse leidmisest.
  • Ülemuretsemine. Ülemõtlemine on ikka kordi vähenenud. Teise lapse nutu või kisa peale ei ole nii varmas kohe jooksma. Lenna puhul oli vastupidi, käisid ikka järel ja vaatasid, millega ta kuskil tegeleb. Nora liigub meil tänaseks maja peal iseseisvalt ringi, hääle järgi kuulen kohe ära, kas ta laamendab Lenna nukumajaga, sööb kassikrõbinaid, karjub mängutoas „ANNA“, sest ei ulata kõrgemalt asju kätte saada või on hoopiski garderoobis jalanõusid sorteerimas. Ma lasen Noral selles osas palju rohkem teha. Kui tahab, las kisub tooli pealt mütsid – sallid jm õueasjad maha.. mis seal ikka, las sorteerib, kui lõpetab, koristame ära.  Lennal vist polnud sellist võimalustki.
  • Hoidajätmine. Selles osas on kaks tähelepanekut. Nora on kordi vähem hoida jäänud, kui Lenna. Näiteks esimesel eluaastal olime kokku kaks ööd ära – üks suvel, üks talvel. Esimesel eluaastal ämma juures on ta hoida olnud vaid neli korda (kokku vast 30 h), ema on mul kodus hoidnud küll rohkem, aga lühemalt, ka. uneajal ja nii. Lenna seevastu hakkas juba 3 – kuuselt käima kord nädalas ema, kord ämma juures.. ööbimisi oli kordi rohkem, käisime nädalasel reisil ning kui preili sai 9 – kuuseks, hakkasin ma 3 x nädalas tööl käima, nii et ta oli hoida hommikust tööpäeva lõpuni. Küll aga teise lapsega muretsed vähem. Juba tead sellist stampkäitumist ette. Näiteks ämmaga harjutades teadsin juba, et kisa saab alguses kõvasti olema, aga lõpuks ei jää muud üle, kui leppida. Alustasime sellega natukene liiga hilja ka, aga parem hilja, kui mitte kunagi. Esimese lapsega muretsed ikka rohkem, et issand, mis siis juhtub kui ei meeldi ja ei hakkagi meeldima või ei harju mõnes uues olukorras. Samas ikka ja endiselt on mu soovitus üks ja sama, et harjutage oma lapsi juba beebist saati hoidjatega. Nora puhul on küll konkreetselt näha, et kui minu ema käis juba sünnist saati läbi ja hoidis teda lühikesed hetked, siis lapse jaoks ongi see juba tavaline. Ämmaga hakkasime harjutama alles esimese eluaasta lõpus ning pole ime, et võõrastamine on suurem, kui pole olnud järjepidevust. Samas olgem ausad, teise lapse puhul on endal mugavam vähem ringi liikuda ja ei kipu kodust nii palju välja. Igasugused edasi – tagasi sõitmised, pakkimised, asjade ümberkolimised, ole väheke tüütud. Aga tuleb end ikka kokku võtta, sest ega muidu jäädaksegi võõraks.

Lõppkokkuvõttes on teise lapsega kordi lihtsam, võtad ise rahulikumalt ning kõik on juba teada – tuntud! Ja kui esimese lapsega murrad ikka pead, kuidas võimalikult õigesti käituda, siis teine laps kasvab iseenesest!

Kas tundsite end milleski ära või on mõni üllatav asi veel päevavalgele tuua? 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga