Emotsioon. Pereväärtused – kus ?

Mind ajendas kirjutama juba tükk aega tagasi Karl Kermese võetud seiskoht (vt tema fb lehel) ning olen mõelnud minagi, et mida inimesed väärtustavad? Ma sügavalt kahtlen, et selleks on perekond. Täiesti jahmatav. Sattusin 2011. aasta statistikale. Väike osa teilegi:

·         Sünde 14 679 (982 isa tuvastamata, 7777 väljaspool abielu sündinud lapsed, 5920 registreeritud abielusse sündinud lapsed)
·         Abiellujaid: 5543!!
·         Lahutajaid 3099!!
·         Lastega leibkondi on 164 200,
·         Millest üksikvanemaga leibkondi on 29 304 (17,8% lastega leibkondade arvust!!)

Põhiline seisukoht perekonna lõhkumiseks on „polnud õige inimene”, „tunne kadus”, „koguaeg tülitsesime”, „mees peksab või joob”, „kaaslane pole truu”. Tõsiselt, võtke end kokku nüüd. Mulle jääb täiesti arusaamatuks see osa, kui inimesed saavad kokku ja hakkavad kohe koos pere looma. Teevad üheskoos valmis mitu last ja siis otsustavad, et enam ei viitsi ja läheks lahku. Ja need pole enam üksikud juhud. Ligi 20% on üksikvanemaga leibkondi ning Eestis elab ainult ca 1,3 miljonit inimest. Ma ei saa aru, kas tõesti on neid inimesi, kes arvavad, et suhe toimib lihtsalt niisama? Või milleks sigitada lapsi, kui te ei tunne end suhtes kindlalt ? Ma ei kujuta seda hästi ette. Kaks inimest tutvuvad, suhtlevad aasta, mõtlevad, et pole küll kindel, aga teeks igaks juhuks lapse ? Mõelge palun kaine peaga. Laps vist tehakse enam jaolt enda rõõmuks ning ei mõelda väga tema vajadustele. Minu seiskoht kindlasti pole see, et  suhet peaks jätkama lapse pärast. See on väär, sest ükski laps ei taha kasvada perekonnas, kus teeseldakse head olemist ja nurga taga sõimatakse teineteisel nägu täis.
Miks lastakse üldse suhe nii kaugele, et enam ei suudeta teineteist tolereerida? Kord olete armastuse olemasolul kokku saanud, siis nähke oma suhte nimel „vaeva” – suhelge teineteisega, ärge laske käest seda, mis teid tegelikult kokku on viinud. Elus pidigi kõige raskem olema inimestevahelised suhted. Olge oma egost üle ja rääkiga ning tooge kõik ilus, mis varem oli, oma suhtesse tagasi.
Nüüd, miks peavad kannatama lapsed ? Miks nad peavad kasvama ühe vanemaga? Sest tema vanemad ei viitsinud oma suhtega vaeva näha? Ja ei tasu rääkida, et see ei muuda midagi kui lahku minnakse, mõlemad kasvatavad võrdselt oma ühiseid lapsi. Lubage naerda. Kuidas see võrdne kasvatamine välja näeb? Üks hoiab ühe nädala, teine teise nädala – solgutada last edasi tagasi? Ah ei, selle peale tulevad lapsevanemad ise ka! Laps jääb rõõmsalt hoopis ühe vanema juurde ning teine helistab sünnipäevadel ja saadab raha (kui sedagi suudetaks teha). Minu enda vanemad on abielus olnud 35 aastat. Muidugi tekib nii pika aja jooksul arusaamatusi ja tüdimust – sellega tuleb lihtsalt õigel ajal tegeleda. Sama hästi oleks võinud ka nemad raskematel aegadel lihtsalt loobuda. Mul on tunne, et sel generatsioonil on tegelikult väheke teine mentaliteet. Inimeste iseloom on tugevam ja ei lasta kõike nii lihtsalt käest.

Ja tegelikult ma mõistan väga hästi neid inimesi, kes abielluda ei taha. See on konkreetselt vastutuse mittevõtmine. Ei ole asi rahas, ega milleski muus („paberi olemasolu on nii mõttetu” stiilis). Ei taheta end siduda, sest nii lihtne on ükspäev ära kõndida, kui selleks vajadus peaks tekkima. Ja tihti ma kuulen seda, et mõeldaksegi „kui me lahku peaks minema, mis siis saab ?”. Oled inimesega koos, kellega plaanid varsti lahku minna? Abiellud inimesega, kellega plaanid lahku minna? Millest sa räägid? Abiellujaid 5543, lahutajaid 3099! Wow, tubli saavutus – 55,9% abielluvad ja ei tule toime koosolemisega. Tegelikult ma mõistan, et kõiki ei saa ühe puuga lüüa, sest ega inimesed pole selgeltnägijad.  Aga siiski, % on minu meelest nii suur, et võiks ennast paremini tundma õppida, enne kui end kellegiga seod ja pere lood.

PS! Facebookis käib minu kontol (Laura Vesiloik) väike jõululoos. Kes toetab uute ideedega ja jagab veel uuemate ideede saamiseks, võib võita 31.12.13 endale ja kaaslasele Sushi Cati 20- eurose kinkekaardi ning kinopiletid! Võtke julgelt osa, sest nii saab ka blogi mitmekülgsemaks 🙂

6 thoughts on “Emotsioon. Pereväärtused – kus ?

  1. Laura V says:

    Miks sa mu blogi loed, kui sind see ei huvita? Ja milleks häbeneda oma isikut?

    Aga vastuseks sulle, siis sa võid kaaluda mind listist eemaldamisega. See ei tohiks ju ometigi keeruline olla.

  2. Anonymous says:

    Ma arvan, et see on üks neist teemadest, mida ei saa väga must-valgelt vaadata. Inimesi on niivõrd palju erinevaid, erinevate käitumiste ja mõttemallidega. Ka maailm meie ümber muutub pidevalt..

    Samas ma olen nõus, et enne abiellumist ning lapsesaamist võiks oma partnerit tunda. Üldse ei istu mulle see 'Oh! Ma ei tea, kes on lapse isa?' või 'Oh, me tundsime üksteist küll paat kuud aga oleme nii õnnelik pere!' Samuti nõustun sellega, et kui lapsed on plaanis siis võiks olla plaanis ka abielluda, olgu suur pidu või väike registreerimine ning lahkuminekule ei tohiks mõelda. Milleks siis koos olla? Samas kui lapsi ei ole siis tehtagu nagu parem on mõlemale osapoolele.

    Samas lahkumineku kohta.. Olen nõus, et ei tohiks kergemat teed pidi minna aga samas ma väga palju selliseid ei teagi, kes oleksid. Enamik ikka aastaid koos olnud ja lõpuks kasvanud lahku (noorte puhul täitsa normaalne, ma arvan, sest kõiki peagi nii öelda ühte suunda kasvama) või siis lihtsalt mõistnud, et koos on küll tore aga tahaks maailmas avastada ning seda täiesti erinevatel viisidel. Vahel on aga põhjus selles, et inimene, kellega aastaid elatud, ärkab hommikul hoopis teistsugusena (mis mind küll hämmastab aga kõike juhtub!) Kusjuures see võib juhtuda ka vanemas eas inimestega. Probleem ongi selles, et inimesed ei tunne iseennast korralikult ja ka selles, et enda kõrvale otsitakse täiuslikku inimest.. Keda ei eksisteeri. Kui see teema rohkem huvitab, soovitan Eat, Pray, Love autorilt abieluteemalist raamatut. Väga hea ja mõtlemisainet kuhjaga! 🙂

    • Laura V says:

      Kindlasti ei saa must-valgena võtta ning samuti kui minna süvitsi, leiab palju muid nüanse.
      Ise leian ka, et kui suhe ei puuduta kolmandat osapoolt – lapsi – siis vahetagu inimesed paarilisi nii tihti kui tahetakse.
      Aitäh soovituse eest, proovin pilgu peale visata 🙂

  3. Anonymous says:

    Sinu suureks kurvastuseks ma ei loe sinu blogi, küll aga ma loen enda facebooki newsfeedi. Kus on seos? Praegu lähed sa sinna kategooriasse, kes iga päev Buduaari foorumist hilpe jagavad.
    Sina ära võta seda kui isikliku rünnaku või mõtteviisiga, et peaksin sind ära kustutama. Just sellepärast olen anonüümne. Annan sulle lihtsalt soovituse, et see igapäevane spämmimine käib paljudele närvidele.
    Kui inimesed loevad sinu blogi, siis nad teevad seda ka ilma 24/7 teavituseta või saab ka luuga fännilehekülgi.
    Kõike head!

    • Laura V says:

      Pole absoluutselt kurb. Kui sa blogi ei loe, siis on eriti imelik, et ma su kommentaari oma postituse alt leian. Antud kriitika pole üldse selle teemaga seotud. Samuti arvan, et sina pole kindlasti pädev mind kuhugile liigitama ja sinu probleem Buduaariga jääb arusaamatuks.

      Kedagi teist siiani häirinud pole, ilmselt ka seetõttu, et üks blogipostituse jagamine saja teise igapäevase postituse kõrval ei tohiks kedagi tülitada. Keda huvitab, see loeb. Keda ei huvita, see ei loe. Teine asi on muidugi, kui tuttavaid on kümne ligi, siis tõesti hakkab igapäevane postituse jagamine silma. Siinkohal ei oska su probleemile tõesti lahendust leida.

      Tegelikult on igasugune kriitika alati teretulnud, lihtsalt anonüümse isiku poolt pole see väga tõsiseltvõetav.

      Ja ega minagi midagi halvaga mõtle. Soovin sullegi kõike head!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga