Emotsionaalne teine advent

Kindlasti on teil olnud päevi, mis ei lähe päris selliselt nagu sa ette kujutad. Või ma eksin? Meil oli kindlasti teine advent selline, mis minu kujutlemas nägi välja kui puhkus seitsmel pehmel padjal – piparkoogihõng, jõulune saun ja mõnus pereseltsis veedetud aeg. Peaaegu, aga mitte päris, sest  pühapäevasesse päeva jäi nii palju erinevaid emotsioone, et selle kirjeldamiseks peaks vist algusest alustama.

Kes minu blogi pikemalt jälginud on, teab, et selle aasta alguses ehitasime me sauna ning läbisime ka täiendavad tuleohutusnõuded, mis puudutab maja kasutusluba. Ma olen elava tule suhtes alati skeptiline olnud. Ilus ja tore, aga samas ka hirmutav.. minu jaoks oli sauna ehituse jooksul eriliselt oluline kuulda oma ala asjatundjatelt kinnitust, et meie puit-elementmajas ei kuumene keris kuskil pööningul üle ning ei sütti mingisugune vill seal suurest kuumast.. et õhk liiguks ilusti ning keris oleks nõuetekohaselt ja turvaliselt (enne kõike laste suhtes) paigaldatud. Ma isegi ei tea, miks ma lapsed eraldi välja tõin, aga mul on päriselt korralik paranoia lahtiste keristega. Kuidagi oma vaimusilmas olen juba lapsepõlvest peale ette kujutanud, kuidas astud aga lavalt alla, libised ja kukud otse piireteta kerisele. Õudukas.

Algas siis meie ilus ja imeline teine advent. Tegime hommikul süüa, tuju oli super hea! Vaatasime aknast välja ja no päike paistis ning kutsus kõiki välja. Erik võttis kõik need tegelased oma tiiva alla – käidi üheskoos prügikastis prügi alla hüppamas ja kividel ronimas. Olin siis ka tubli ja kasulik ning tegin õhtusöögi valmis ja mõtlesin, et õige naine läheb toob puud ka tuppa ning kütab sauna soojaks. Küll on mõnus Erikul lastega jahedast tuppa tulla, mõnusalt siin saunatada ja siis kustuvad lapsed kui iseenesest ükshaaval. Mina olen siis see, kes kütab kerist väheste puude ja võibolla mõne kiiremini põleva esemega (papp/paber).. Lapsed tulid tuppa, hakkasime aga sööma.. Erik vaatas tule üle.. ja üks hetk märkab köögist, et paksu tossu tuleb saunast. Ma suudan sellistes olukordades reeglina mõistusega võtta ja no mis me märkasime – kütmiseava ees olev uks on lahti. Ise veel arutame, ei no tore lugu küll.. kes selle nüüd lahti jättis ja kas tõesti keegi lastest võis siin nii käia? Üritasime süüdlast leida ja märkame, et iga järgneva hetke, mil ukse kinni paneme, lükkab see end ise lahti ning tuleleegid ja sädemed reaalselt pressivad uksest välja.. Tundsin, kuidas ärevus hakkas lisaks vingule mu sisse kogunema ning kohe hakkasid mingid kellukesed helisema. Lapsed kupatasime maja teise otsa, Erik sulges kõik alarmid.. jõudis mu emagi helistada, et miks tulealarm tööle on hakanud? Nimelt on meil majja pandud eraldi andurid vee, temperatuuri ja suitsu jaoks ning esimesed kolm inimest saavad kohe sõnumi, kui midagi peaks valesti olema. Mõtlesin, et ei ole võimalik. Sellistel hetkedel ei suudagi enam normaalselt mõelda, sest see kuradi uks surus end koguaeg lahti, vingu tuli aina juurde ning nägime, et see toss, mis tavaliselt välja liigub, tuleb otse tuppa. Mu esimene äkkmõte oli, et täiesti pekkis, kas kuskil võib midagi üle kuumenenud olla ja süttimisvalmiduses. Erik käis kiirelt pööningul – kõik oli ok. Selle aja peale, mil ma seda ust kinni hoidsin ja nägin, see toss klaasi taga aina paisub ja paisub.. otsustasime kõik maja uksed olemasolevale lahti teha. Üks hetk lihtsalt mõtlesime, et ok, emotsioonid alla ja mõtleme rahulikult. Ja mis juhtus? Tuli tõmbas uuesti leegi õiges suunas, üles. Mõtlesime, et what the hell. Mu ainus soov oli, et saaks selle tule lihtsalt kustutatud.. aga ust ka lahti ei saanud teha, sest leegid olid õhuringluse tõttu nii suured. Õnneks vähemalt toss liikus välja. Ja no lõpuks saime aru, et me oleme nii rumalad olnud. Millegipärast oli see  kerise tuhašaht tükk aega puhastamata olnud, millele lisaks pani Erik liiga palju puid juurde. Tule võimsus oli nii suur, kuid samas värske õhk ei saanud täitunud tuhašahti pärast peale tulla. Seda oli hästi näha, et kui välisukse natukenegi lahti tegid ja värsket õhku peale tuli, liikus tuli ja toss õigetpidi .. kinni pannes, hakkas aga jälle tuppa ajama.  Lõpuks hoidsimegi oma 10 minutit kerise sahtli nii lahti kui saime ning välisukse samuti.. nii et see kraam seal kerises põles kiirelt läbi.. ning jäi lõpuks hõõguma. Teate, mis minu suurim hirm sellises olukorras on? On see, et ma pole päriselt kunagi täpselt läbi mõelnud, mida ja kuidas ma teeksin, kui mu maja põlema läheks.  Muidugi loogiline on, et lapsed ja koduloomad välja.. aga  veel? Mis järjekorras ja mida üldse päästma peaks? Millised oleksid mu järgmised sammud, kui näeksin, et tuli võtab selliselt võimust, et midagi enam ise teha ei saa? Et ei jääks pärast tunnet, aga kui oleks .. ?  See tuli on ausalt õudne asi! Ja selliseks kujunes meie perekondlik, teise advendi imeilus jõulune saun. Panen kõigile südamele, et elavat tuld ikka pidevalt kontrolliksite ning seda omapead ei jätaks. Olgu ükskõik kui turvaliselt või hästi ehitatud, siis nagu näha võib ikka olukord halvasti välja kukkuda, kas enda rumalusest või halbade asjade kokkusattumisest.

Lõpp hea, kõik hea. Lapsed said ka korraliku emotsiooni ja kiire vanni.. Lõpuks kustusid kõik järgnevaks kolmeks tunniks. Muidugi selle asemel, et puhata, mõtlesin, et pakiks kiirelt mõned jõulukingid. Ja nii kiirelt, kui ma ka mõtlesin, kulus mul selle tegevuse peale kaks tundi! Jah, lugesite õigesti – kaks tundi! Ega siis midagi.. milleks ikka puhata, kui saab ka pakkida.. ning oligi see imeline lõunapuhkus läbi saanud. Mis seal siis ikka, pool päeva oli veel ees! Püüame siis paremini, kui hommikul. Lapsed olid nii koostööaltid.. sõid oma soolase toidu ära ja kõigil oli vaim valmis piparkookide rullimiseks, vormimiseks, küpsetamiseks.. Tegelikult oligi täiega tore! Rosanna oli üleüldse terve selle aja söögitoolis meie kõrval – uudistas ja mugis omaette. Tüdrukud olid ka väga – väga tublid ja elevil oma tegevusest! Ülimalt keskendunud oli Nora, kes hüüdis pärast iga õnnestunud vormi – EMME VAAATA! Minu ülesandeks jäi siis ainult ahi avada – sulgeda – avada – sulgeda. Kaunistasime veel üheskoos ning kuna tüdrukud olid nii tublid olnud, mõtlesin, et kena oleks neid premeerida ühe glasuuritud piparkoogiga (ise veidi juba ette teades, kuidas see Lennale mõjuda võib). See, milliseks õhtu kujunes, oli halb vaadata. Halb oli Lennal ning minul lihtsalt nii palju küsimärke lapse osas üleval. See emotsioonide virr – varr, mis oma tund aega kestis (selle ühe piparkoogi söömisest), väsitas Lenna nii ära, et ta oli õnnetu ja nuttis pikalt. Küll aga kirjutan sellest teinekord pikemalt.. sest tundub, et see tekst venib siin aina pikemaks ja pikemaks, kui ma sellele punkti ei pane. Lõppkokkuvõttes tahaks öelda, et päevad lastega on üllatusi täis.. ja vahel pole isegi üllatusteks lapsi vaja.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga