Emaks olemise rõõmud

Tänutunne on see, mis mind valdab, kui ma õhtul oma väiksemat silmatera magavana mööda koridori voodisse viin. Üks õrn, väike nohin minu kõrva ääres ootamas, et talle juba teki peale asetaksin. Sellistel hetkedel mõtlen, kui paljuga on mind tegelikult õnnistatud. Norat oodates ei osanud ma aimata, milline võiks see värske, aimatav kuid tundmatu ja täiesti uus armastus teist korda välja näha. Olen tänulik, et just tema meid oma vanemateks valis. Kontrastiks Lennale kostitab see pisikese, pehmete põskedega tüdruk meid igal hommikul oma suure, peaaegu et hambutu naeratusega.Tema huumorisoon on juba praegu kõrgelt arenenud, sest absoluutselt iga asi ajab teda vaikselt naeru kihistama. Märkan Nora kasvades üha enam uusi iseloomujooni, mis temas välja arenemas on. Teatav alalhoidlikkus ja tasakaalukus saadab teda igapäevastes tegemistes. Temas pole seda soont, mis uusi ja tundmatuid asju kohe katsuma kutsuks. Eriti jälgib ta austusega eemalt teisi liikuvaid hingega olevusi, kes saba liputavad, hauguvad või mäugudes süüa paluvad. Mind valdab õnnetunne nähes, kui iseenesest mõistetavaks Nora Lennat peab. Tema jaoks on see mõnus pikkade juustega plika algusest peale olemas olnud – olgu siis nühkimiseks, juustest krattimiseks või üheks kiireks kahejalgseks, kellelt on hea aegajalt mänguasju ära võtta. Emasüda rõõmustab, kui näeb neid hetki, mil pehmepõsk süles rõõmust üles – alla hüppama ja kilkama hakkab, kui hommikuti üheskoos Lenna ukse taha jõuame. Kaheksa kuud ja juba nii hästi mõistab, kui tema lemmikinimene vaid mõne sammu kaugusel on. Oma õde nähes vallandub üks armas, häälega naer ning käed, jalad hakkavad usinalt tööle, andmaks mulle märku, et oleks aeg ta oma õe kõrvale tõsta.

Teisalt on mu kõrval üks temperamentne patsitüdruk, kes küll hommikuti tahab emale sarnaselt vaikuses ja rahus ärgata, kuid pärast virgumist on jutukam ja kiirem kui iial varem. Minu suur südamesõbranna, kes on tohutult tähelepanelik ja juba oma noorele eale tugeva empaatiavõimega. Lennal on oskus näha teiste emotsioone ning märgata enda ümber väikseid detaile, vajutades ise õigetele kohtadele. Vaatamata oma piiratud sõnavarale, annab ta kehakeelega edasi nii palju tundeid. Alles hiljuti olime kolmekesi kodus ning tegime õhtused kokkulepped magamaminemise osas, mille piire üks pätt otsustas testima hakata. Vahel võtan seda väikest perenaist siin kodus liiga täiskasvanulikult ning minus rääkis tol õhtul tõesti suur pettumine, solvumine ja viha, et ei suutnud talle elevant Elleni magama minemisest muinasjuttugi ette lugeda. Lenna vaatas mulle oma kastanpruuni tuka alt kahetsust täis silmadega otsa, ohkas ja teatas, et „Lenna on hea laps!“ ning „emme, Lenna tahab kallistada“. Palusime teineteiselt oma käitumise pärast andeks, kallistasime ning see pea kolmeaastane sõstrasilm silitas terve muinasjutu lugemise aja lohutavalt minu kätt. Oleme oma loomult küllaltki sarnased – sellised kanged, kõva häälega ja järjekindlad. Kaldun arvama, et sellepärast teineteist nii hästi mõistamegi. Ei möödu mitte ühtegi hommikut, lõunat, õhtut, mil kallistame, kaisutame, lollitame ja musitame. Imeline, tugev ja lähedane ema – tütre suhe, ilma milleta ei kujutaks ma oma elu enam ette. Üllatavalt hea meelespidamisvõime ning oskus tähelepanu juhtida asjadele, mida igapäevaelus muidu ei märkaks.  Me võime õhtuti lugeda muinasjuttu ning ta saab imehästi aru, kui üritan muinasjutuga kiiremalt ühele poole saada ning mõned laused vahelt ära jätan. Pole isegi mõeldav proovida kaheaastast tembutada, sest vastasel juhul keerab ta lihtsalt lehekülje tagasi ning täiendab sind ise. Kui Nora on naljamõistja, siis Lenna saab kahtlemata meie kodus „parim naljategija“ tiitli. „Emme, miks me elame Kosel? * (elukoht muudetud) Kus on Kose?“ .. „siin, kus me oleme, ongi Kose.“ Lenna võtab tooli, nihutab akna äärde, astub kõrgemale ning teatab aknast välja vaadates „aa, emme, vaata, siin ongi Kose!“. Unustades armukadeduse, siis preili kõhnakese sisse mahub tegelikkuses nii palju armastust. Oskus vastu võtta meie uus pereliige nii suure hoolega ning hakata jagama esikohta kellegiga, kellest olnud vaid kuulnud. On togimist, vähe kõvemat patsutamist ja solvumist, kuid kõik selle korvab üks hommikune unimüts, kes palub oma õe talle voodisse asetada, võttes ise pisema ümbert kinni, teatades talle „Nora, küll sa oled mõnus, pehmeke“, hellalt teda otsette musitades. Tunnen emana uhkust nii enda, Eriku kui ka laste üle, et oleme suutnud juba praegu edasi anda seda hellust, mida lapsed endasse imavad nagu kuiv svamm vett. Lenna sees on nii palju head, et seda pole võimalik sõnadesse panna.  Ta räägib isegi oma nukkudega õrnal toonil, hüüdes neid hellitusnimedega „kullake“, „musike“, „tupsuke“, rääkimata siis sellest, kuidas ta meiega suhtleb.

Lapsed on üks imeline osa meie perekonnast. Tõsi, nad on väsitavad, panevad meid alalõpmata proovile, testivad meie kannatust, kuid pakuvad meile topelt koguses õnnetunnet, rõõmu ja südamesoojust, mis paneb unustama kõik sellele eelneva. Olen õnnelik ja tänulik oma kahe silmatera eest, et nad minus nii palju emotsioone suudavad esile kutsuda.

Aitäh teile minu Nora & Lenna!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga