Emadepäev

Õhtu on käes ja istun rahulikult diivanil, soe tee tassis ning Eurovisoon taustaks. Suurem laps on vanaema juures, väiksem juba voodis. Mõtlen siin sellele, et homme on emadepäev. Sel aastal tähistan oma elus juba kolmandat korda seda päeva, kuid esimest korda kahe lapse emana. Jäin mõtlema endast kui emast. Rõõm on olla veel 24 – aastaselt kahe pisikese tütre ema. Lapsed on mulle kahe aasta jooksul nii palju õpetanud ning tunnen, et olen nendega koos palju kasvanud ning ilmselgelt on mul veel nii mõndagi neilt õppida.

Läbi laste ma näen, kui vajalik on elus kannatlikus. Seda õpetab Lenna mulle lausa pea iga päev. Ma olen iseloomult sellist tüüpi, kes veidi kiirustab. Tahan alati kõik asjad ruttu ära teha – arved maksta, kodu koristada või mis tahes ülesanded tegemist vajavad. Hea meelega teeks kohe kõik ära, et hiljem nende asjadega tegelema ei peaks. Tihti tuleb ette, et kiirustamine polnud just tark tegu. Öeldakse ju ikka, et tark ei torma, kuid kes see neid vanarahva tarkusi kuulab, eksole. Selleks ongi saadetud mulle kaks silmatera, kes testivad kordamööda minu piire.. enamjaolt muidugi kahene. On siililegi selge, et 2 – aastase ja 3 –kuuse lapsega kiirustada ei saa. Võib ju üritada, aga üldiselt see hästi ei lõppe. Nii mõistangi aina enam, et „teen kohe ja kiirelt ära“ pole alati nii oluline ning saab ka muudmoodi. Elu emana annab mulle pidevalt märku sellest, et ära mõtle üle, sest iga asi tuleb omal ajal. Mäletan, et Lenna titeeas olin ma suur googeldaja ja mõtlesin pidevalt – laps ruttu oma voodisse, luti – pudeli – ja mähkmevabaks, oma tuppa magama .. etc. Tegime katsetusi ka siis, kui peaga juba kordi vastu seina sai joostud. Näiteks lutist üritasime võõrutada nii, et võtsime selle lihtsalt julmalt ära. Laps oli hüsteerias ja röökis ning pärast kolme meeleheitlikut tundi andsime me selle tagasi.. mille peale Lenna omakorda palus selle kapile panna. Või siis tuli utoopiline mõte, et võtame lihtsalt öise mähkme päevapealt ära – aitab sellest jamast! Õnnetusi juhtus pea igal õhtul ning laps oli stressis. Lõpetasime selle ära ning pärast paari nädalat on mähe öösiti järjepidevalt kuiv olnud. Tuleb lihtsalt anda aega!

Laste saamine ning nendega kooselamine on toonud mu ellu hoopis uue külje. Mõned aastad tagasi, kui mul veel lapsi polnud, mõtlesin ikka, et mis tunne see on, kui sul on täitsa oma lapsed, kellele sa oled eeskujuks ning keda sa suunad ning kasvatad oma tõekspidamiste järgi? Mis tunne see on, kui su laps kutsub sind emmeks  ning tahab sinu hoolt ja lähedust. Mis tunne see on, kui oled ühel hetkel kellelegi eluliselt nii vajalik, et ilma sinuta ta kuidagi kohe ei saa? See on hoopis uutmoodi armastus, mida iialgi varem tundnud pole. Uhke on olla ema, keda ühed pisikesed inimesed kogu oma maailmaks peavad. See on südantsoojendav tunne, kui üks pruunisilmne sulle heldinult otsa vaatab ja teatab „Lenna emmmmme“. See teeb nii rõõmsaks, kui lasteaeda järele minnes jookseb üks väike tüdruk sulle säravate silmadega, käed sinu poole sirutatult vastu ning lõpetab oma teekonna sul süles, ühe suure kallistusega. See on imeline, kui palju tänu peegeldavad lapse silmad. Nora ei pea sõnu seadmagi ja ma näen, kui rõõmsaks ta muutub, mil ta endale sülle võtan. Paljud emad ütlevad, et kui on raske päev selja taga.. no tõesti selline päev, kus kraabiks iga oma juuksekarva peast ning hüppaks pea ees aknast alla.. kuid kui su oma laps sulle õhtu lõpuks ühe suure naeratuse kingib, on justkui eelnev meelest läinud. Ja tegelikult see nii ongi. Raske on pidada lapse peale viha. Meil on olnud kohutavaid hommikupoolikuid, kuid õhtuks enam keegi ei mäletagi, mis hommikul toimus.

Jah tõesti, lapsed röövivad mõneks aastaks sinult nö totaalse vabaduse, hoiavad sind öösiti üleval, panevad su muretsema iga köhimise või aevastusega, söövad su närve oma nõudmistega… kuid ikkagi, see kõik on köömes, võrreldes sellega, palju me neilt saame. Tõsi, lapsed elavad meiega oma elust nii väikse aja koos, kuid seda aega pole võimalik milleski mõõta, sest see on asendamatu. Need head  ja halvad ühised mälestused teevadki elu kirevamaks ning vanaduspõlves on midagi meenutada!

Soovin kõigile emadele ilusat emadepäeva!

Lõpetuseks üks video reedest, mil käisime lastega Luige laadal. Ootan juba põnevusega järgmist aastat, mil Nora ka rohkeb biiti jagab .. sest sel aastal otsustas ta laada maha magada. Vähemalt saime Lennale palju head meelt valmistada 🙂

 PS! Kui satud tihedalt siia blogisse, siis mine anna üks toetav hääl www.eba.marimell.eu. Asume pere- ja beebiblogide katergoorias 🙂 Aitäh sulle!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga