Eluasemeplaanidest

Mõtlesin vahelduseks kirjutada meie plaanidest, kuigi ei tahaks väga etteruttavalt kirjutada, siis miskit ikka. Majaplaneerimine on täies hoos ning lõpuks saime ka ehitusloa kätte. Hetkel tegeleme Eriku maa müümisega ning loodetavasti on selle nädala jooksul juba häid uudiseid kuulda. Kui kõik plaanipäraselt läheb, siis tahaksime alustada vundamendiga juunis ning ideaalis võiks maja katuse all olla suve lõpuks. Esimeseks eesmärgiks püstitame “jõuluks oma koju!”. 
Vahepeal käisime ja uurisime erinevaid võimalusi pankadest. Selle laenu peale, mis saada soovime, oleme maksujõulised, kuid maad ei taheta hästi tagatiseks võtta, seda eriti Nordeas, kust meile sobiks tingimuste poolest kõige enam laenu võtta. Niisiis ei jää muud üle, kui maja ehitada nii kaugele, et see oleks arvestatav tagatis. Pank sooviks ideaalis saada lisatagatist mõne muu kinnisvara näol seniks kuni maja valmis on ning siis oleks võimalik kinnihoitud kinnisvara hüpoteegi alt vabastada. Ühesõnaga kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Lõppude lõpuks otsustasime Erikuga, et ei võta endale sellega lisastressi, sest kõik läheb lõpuks nii nagu minema peab. Kui tehing maaga õnnestub, siis on meil roheline tuli, kui mitte, siis peab edasi vaatama. Tegelikult ei jookse ka aeg kuskilt peale, sest mõlemad oleme veel noored.

Kuna vahepeal on blogilugejaid juurde tulnud, siis varasemates postitustes on ka kirjutatud, et terve minu pere on Kiili kolinud ning vanaisa pärandas mu isale küllaltki suure maatüki, kuhu isa on aastate jooksul palju aega ja raha kulutanud. Maa, mis on kuuskedega piiratud, ongi minu isa maa. Vend elab oma perega vasakpoolses maja, isa parempoolses majas ja meie krunt on seal, kus pildil märgitud. Õde elab mul tegelikult ka väga lähedal, metsatuka taga 🙂 Kõik pereliikmed töötavad ja elavad Kiilis ning seetõttu tahame ka ise sinna kolida. 
Vahepeal müüsime mõlemad oma autod maha. Erik paar nädalat tagasi ja mina eile. Minul oli oma autost eriti kurb loobuda, sest sain selle vanaisalt. No nii kahju, et terve tee koju sõites rääkisin Erikule, et küll on ikka kurb. Nüüd oleme kohustustest vabad ning otsustame, mis edasi saab, kui maa ja pangaga asjad selged. Õnneks ämm oli nõus meile seni oma autot laenama, kuni asjad selguvad.  Ise Erikuga naerame, et läheb ehituseks ja nüüd müüme kõik oma maise vara maha, ainult Lenna jätame alles. Lõpuks tuleb nii või teisti uus auto ära osta, aga ei taha nende otsustega liialt kiirustada. Kui nüüd majaehituseks läheb, siis korjame oma kodinad kokku ja kolime mõneks ajaks Eriku vanemate juurde tagasi. See saab huvitav olema, sest pole juba paar aastat pidanud kellegi teisega peale Eriku koos elama. Aga seltsis segasem ning mõnes mõttes on tore, sest Lenna saab nii vanavanematega ka lähedasemaks ning ei teki ka mingit võõrastamist. Eks kui asi nii kaugel, siis kirjutan sellest jälle pikemalt. 
Lootusrikkalt edasi! (Kõlab nagu Reformierakonna loosung “Kindlalt edasi!”)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga