Elu ühe vs. kahe lapsega

Olen mitu päeva tahtnud sel teemal kirjutada, aga kuna õhtul kell üheksa vajun juba ära, siis pole jõudnud. Viimased päevad olen ma end tabanud mitu korda mõttelt, et kuidas ma praegust beebiaega palju lihtsamalt võtan, kui Lenna ajal. See on ikka uskumatu, aga Lenna titeiga tekitab siiamaani külmavärinaid ja oleme ikka Erikuga arutanud,  et esmavanematel võiks ikka mingi ööpäevaringne nõustaja kõrval olla, kellelt kõike küsida saaks (nali). Ma saan aru, et need vanemad, kellel lapsed kõik korralikult rinnapiima saavad ja sünnist saati õndsat und magavad, ei mõista, millest ma räägin. Küll aga need, kelle esimesed lapsed mõned nädalad ainult nutavad, mistahes põhjusel siis, saavad ilmselt hästi aru, millest jutt. Me olime ikka nii kogenematud, kuigi minu peres oli juba 3 väikest last olemas ning tutvusringkonnas ka omajagu. Kõik see lapse kisa ööd ja päevad, kerge depressioon ja masendus hetkes ning eesoleva suhtes, oli jube. Seda tunnet ei soovi kellelegi. Olen ka meil beebigrupis mõne ema puhul tajunud, et ta on juba kergelt viimases hädas, sest laps pidevalt nutab ja ise magada ei saa. Ma arvan see magamatus ja lapse kisa ongi kõige hullem, mis lõpuks läbi võtab, viha ja tülpimust tekitab.

Nüüd Noraga saan ma kogeda lõpuks seda ilusat aega, kus laps on rahulik, sööb ja magab. Kõik muud vaevused on sellised tajutavad ja lahendatavad. Ühesõnaga puudub igasugune hirm. Muidugi öösiti tunneme Erikuga, et väsimus tapab, aga eks see on mööduv. Nora on meil haige ka ning köhib, oksendab ja kõriseb pea terve öö, ka läbi une. Muidu enne nohu saamist oli ta täiesti tavaline laps, kes enamuse ööst magas ning 1-2 x süüa tahtis.

Ma olen nii õnnelik, et Lenna on tubli ja iseseisev ning magab ilusti oma toas. Ta on nagu suur laps, kes omaette toimetab. Niisiis saame Erikuga rahus Nora osas öösiti kordamööda vahetusi teha. Võrreldes Lenna titeajaga (tegelt neid ei annagi võrrelda) on igatepidi palju mõnusam. Ise võtan vabamalt ja pole mingites asjades nii kinni. Erik on mitmeid kordi koju tulles öelnud, et tal on ikka nii hea meel, et ma olen rahulik. Tal on ilmselt alateadvuses see mälestus värskelt olemas, kuidas Lenna ajal pidevalt koju tuli, mina nutsin või masenduses olin. Esimese asjana talle tite õudusega kätte surusin ja välja jalutama saatsin, et jumala eest kõik kodust ära oleks. Ja kui ma nüüd mõtlen sellele, et kas kahe lapsega on lihtsam kui ühega.. siis mina võin oma kogemuse põhjal öelda, et isegi kahega on lihtsam, kui oli ainult Lennaga. Tegemist on küll rohkem, aga kõik on mõtlemises kinni. Kahe lapsega pole siiani midagi tegemata jäänud – poes saab käidud, kodu saab koristatud, riided triigitud ja söök tehtud. Meenub, et raseduse ajal rääkisime, et raudselt kahe lapsega ei jõua süüa teha, et mis see alternatiiv hakkab olema.. Tegelikkuses käib kõik samamoodi edasi, lihtsalt paremini vaja planeerida 🙂

IMG_3789

One thought on “Elu ühe vs. kahe lapsega

  1. Diana says:

    Nõustun 100%
    Kuigi mind õnnistati suht rahuliku esumesega, kes 2,5k loobus vabatahtlikult öisest rinnast siis tunnen, et teisega olen kuidagi rahulikum. Mul just teine laps (poiss, esimene tüdruk) on rinnasõltlane ja ripuks terve öö rinna küljes. Kui sekundi pealt rind suus pole siis kostub kõrvu lukustav hüsteeriline kisa nagu keegi üritaks tal jalga otsast saagida vms. Ometi olen ise selle juures rahulikum, ei põe iga asja pärast ega tihu patja.
    Teine sünnitus oli ka lihtsam (esumene 10h ja 3 pisikest õmblust, teine 2h55min ja 0 õmblust).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga