Elu puhtusefriigina

Jäin ükspäev mõtlema sellele, et elu puhtusefriigina pole üldse nii lihtne, kui arvata võiks. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu puhul on küll nii, et kui nädalalõpp juba paistab, siis tean, et tuleb jälle suuremat sorti koristus ette võtta. Nimelt ma teen seda hea meelega, aga tavaliselt võtab see mul mõned tunnid aega ning kui nädalavahetuseks on parasjagu midagi muud planeeritud, siis tekib kerge stress selle osas, et pean koristama millalgi oma vaba aja arvelt. No näiteks, kui Lenna on lasteaeda viidud vms. Tavaliselt sellisel ajal ja üleüldse nädala sees tahaks ma ainult aega iseendale, sest Lenna lasteaiapäevad on ainukesed korrad, kus olen omaette.

Siis jäingi mõtlema, et huvitav kui tihti teised oma kodu koristavad ja kuidas nad seda teevad!? Mul on iganädalast koristuspinda umbes-täpselt 163m2, mille ma tavaliselt käin kaks korda üle – tolmuimeja ja mopiga. Tegelikult ei saagi aru, miks mõlemaga, aga tundub justkui kindlam ja kuna ma nii või teisiti tolmuimeja juba diivani ja vaipade puhastamiseks välja võtan, siis teen juba parem kõik puhtaks. Lisaks võtan siis kõikidelt pealisasjadelt tolmud – aknalauad, kapid, riiulid ja muud äärepealsed. Eraldi puhastan kõik peeglid, kraanikausid, dushid ja potid. Köök on püha ning seal tõmban alati niiske lapiga üle kõik kapid, kapinupud.. eraldi puhastan pliidi, mikrolaineahju ja köögis oleva plaaditud seina. Siinkohal käin jooksvalt üle kõik kapid ja ruumid, et asjad oleks ikka endiselt oma õigetel kohtadel. Õnneks on meil nii kujunenud, et iga päeva lõpuks on reeglina kõik oma kohal ja normaalselt tagasi. St. näiteks ei viska lihtsalt suvaliselt asju garderoobi, sest nädala lõpuks valitseks seal muidu tõeline kaos. Mitmeid kordi, kui meile külla on tuldud, visatakse umbes taolist nalja „noh, kas pidite tänase päeva puhul garderoobi korda tegema?“. Olgu siis öeldud, et meie mõlemad garderoobid on läbikäidavad ning kappidel puuduvad uksed. Ja tõesti, käsi südamel, ei ma ei hoia neid korras ainult külaliste tulekuks, vaid need tõepoolest on koguaeg ühtemoodi.

Ja siis on veel jäänud sellised pisiasjad nagu lillede kastmine, kõikides ruumides prügikastide tühjendamine jne. Ma pesen isegi prügikastide hoidikud puhtaks, sest minu jaoks on nii rõve, kui avan köögis prügikasti ja see on mingeid vanu plekke, muid kleepuvaid asju ja karvu täis. Õõvastav! Ja olen kunagi ka kirjutanud, et kõige tüütum tegevus minu jaoks on mitte niivõrd pesude pesemine, mida hetkel veel on nädalas kolm masinatäit.. küll aga nende triikimine! Siinkohal ka üleskutse, et kui kellelegi väga meeldib triikida ja seda ilma rahata nautida soovib, siis ma võin oma pesud tuua küll! Tavaliselt kulub mul triikimise peale umbes sama palju aega kui terve maja koristamise peale ning see tundub nii nüri tegevus, arvestades, et juba järgmine päev tuleb Erik töölt ja viskab mulle uued asjad mustapesukasti. Ja mis siit veel meenub, siis voodilinu vahetame iga kahe nädala tagant, ilmselt mõned vahetavad ka nädala tagant, aga nii tihti vajadust ei näe. Ja nende voodilinade triikimine on küll üle mõistuse tüütu!

Enda puhul olen täheldanud ja ilmselt ka Erik juba aastate jooksul, et kui kodu on nö koristamata, mis sest et see teiste jaoks puhas tundub, siis ma muutun üsna närviliseks ja ei saa enne rahu, kui kõik on puhas. Kui ma tigedaks hakkan muutuma, siis tavaliselt Erik küsibki, kas kõht on tühi või kodu koristamata?

6 thoughts on “Elu puhtusefriigina

  1. Elis says:

    Kui ma sulle nyyd ausalt ytlen, siis pole korralikult koristada pm 1,5a saanud. Hakkan vaikselt hulluks minema. Kui laps jààb lasteaeda pidama, siis saan esimesed suuremad puhastused àra teha ja jube palju on vaja sorteerida igasugu asju. Muidugi mu maja on nii vàike, et iga horisontaalne pind on asju tàis ja koristamine nàeb vàlja nagu kassiema tassiks poegi..ja siis tuleb mu uudishimulike kàtega plika ja asjad kukuvad uuesti.
    Puhtusefriik ma pole, aga see vajadus on vaikselt kasvanud peale lapse syndi..
    Pikemas perspektiivis on ka mul nii m6eldud, et lasteaia aeg on minu aeg, kuni pean tööle minema, k6igepealt tuleb leida see koht.
    Riideid ma ei triigi, ei nàe vajadust, kui siis ainult m6ned asjad. Voodiriided ja kàteràtikud on alati triigitud – seda teeb mu vanaema (ka need riided, mida vaja on). Ta oleks n6us ka k6ik su pere riided tasuta triikima, aga kahjuks elame me erinevates linnades..

  2. Beti says:

    Ma otseselt puhtusefriik pole, aga nädalas korra pean saama korralikult koristada, muidu muutun ka närviliseks. Koristamispinda pole õnneks palju (43 m2), aga 1,10aastane suudab hetkega kaose tekitada. Kui laps väiksem oli, siis saatsin mehe ja lapse laupäeviti kuskile chillima, et rahus koristada saaksin. Siis tundus, et nii nõme, pean pere ühise aja arvelt koristama. Lõpuks koristasin samal ajal, kui laps kodus oli (lasin tal söögitoolis mängida millegagi või panin võrekasse), aga see polnud jällegi parim lahendus :D. Laps käib nüüd paar päeva nädalas lasteaias ja koristangi sellel ajal. Hea-rahulik, saan enda tempos teha :). Kui nüüd tööle lähen, siis ma küll ei tea, mis saab :D. Muidu tolmuimejaga tõmban iga päev või ülepäeva, sest prahti/puru ikka tekib. Pesu ei triigi, kui laps imik oli, siis triikisin kõiki riideid, aga see on ikka kõige tüütum :D. Triigin ainult siis, kui midagi vaja on. Voodipesu vahetan iga nädal üldiselt :).

  3. Krista says:

    Ma koristan ka sama põhjalikult vist, pea iga nädal on nagu suurpuhastus 😀 Samamoodi kõik kapid, nupud, riiulid, prügikastid jnejne ja mul kulub selleks peaaegu terve päev, kuigi korter pole suur (~55 ruutu) ning elame elukaaslasega kahekesi + väike koer. Ma ei kujuta ette kui oleks suurem elamine, näiteks nagu Sul, et kuidas siis küll jõuaks. Pesu ma väga ei triigi, paljud asjad mis ei kortsu need jäävad kindlasti triikimata ning kui mõni pidulik sündmus on tulemas siis enne seda triigin need riided ära, sest kõik pidulikud riided kipuvad kortsuvast materjalist olema 😀

    • NautigeHetke says:

      Siis ma pole ainuke! Muideks elasime ka enne ca 55 ruuduses korteris ja koristasin umbes sama kaua, kui praegu. Siis mõtlesin ka alati, et mida ma küll majas tegema hakkan 😀 Aga tundub, et alati leiab selle aja ja lõpuks saab ikka kõik puhtaks! 🙂

  4. Tiina says:

    Ma ei triigi üldse, ei viitsi lihtsalt. Pesud rändavad kuivatist otse kappi.
    Kui vaja (kleidid, triiksärgid), siis muidugi triigin ja kui seda harva teha, siis tõmban juba järgmised voodipesud ka üle ning naudin täiega. Soovitan proovida:)

  5. Triin says:

    Mina ka triigin (peres 4 inimest), aga voodipesust ainult laste omi ja padjapüüre. Enda ja mehe linu ning tekikotte ei triigi.
    Teen ka jooksvat koristust, nö üldist suurpuhastust pole ka enam aastaid teinud. Nädalavahetused ka nii tegevusi täis. Olen ise veel lapsega kodune, 1,9aastasega. Kui pesamuna mänguasjad saavad elutoast minema, on ka seda tuba lihtsam koristada.

    Tegu 3 toalise korteriga.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga