Tüdrukutel viskab vahel korralikku jutunurka sisse ja ega sellega on nii, et kui kirja ei pane, ongi meelest läinud. Meil oli vahepeal kodus väga aktuaalseks teemaks abiellumine/paarilise valimine jms. Esialgu tahtsid kõik issiga abielluda, aga siis saadi aru, et ta on juba võetud. Lenna oli ikka tükk aega veendunud, et ta abiellub siis oma parima sõbrannaga ning kui vahepeal suutis ta ümber mõelda ning jagati omavahel poisidki ära, siis nüüd oleme otsapidi alguses tagasi. Mina siis räägin lapsele, et kõik on tore ja ilus, aga siis tuleb arvestada, et beebisid te teha ei saa. Lenna vastas mulle, et ega ta ei tahagi. Tal pole vaja nii palju lapsi, kui mul, sest “pärast vinguvad koguaeg kõrvaaugus”. That’s right! Oled kõigest õigesti aru saanud!
Nora selle eest on meil mõnus targutaja ja väike kamandaja, kuid olgem ausad, aeg teeb oma töö ning nii mõnigi kord on juba üürgamine asendunud solvumisega. Käib kodus lõug püsti ja pidevalt soovitab keegi tal pea kuklast alla lasta, sest muidu võib vihma ninast sisse hakata sadama. Aga ei, see teda ei heiduta. Me oleme korduvalt Norsi üürgamise peale öelnud “sa oled nagu siga aia vahel”. Ta on enda arvates sama kõva sõnaseadja ja nii teatab ta kõigile lahkudes “tsau siga aia vahel!” – õpetajatele, vanavanematele jne. Abiellumise juurde tagasi minnes, siis paar kuud tagasi läksin Noralegi lasteaeda järele ning minu poole pöördub 6-aastane rühmakaaslane, kes küsib otse ja selgelt – kas tema võib Norale külla tulla? Hiljem kuulsin, et too poiss oli õpetajale öelnud, et armastab Norat. Ega ei teagi, kuidas tänapäeval see laste kasvatamine ette näeb? Tasuks vist juba kaaslane välja valida ja ära broneerida? Arvestades, et ise olin Erikuga tutvudes 13 – aastane, siis ega Noral ongi ainult viimased 10 aastat minna.
Tavaliselt enne õhtujutte me koristame kõik koos kodu ära ning viime mänguasjad omale kohale tagasi. No, et ikka järgmisel päeval oleks ka tore päeva alustada. Muidu sujub meil see kodukorraldus hästi, kuid juurde käib alati jutt ja seda Nora suust “KOOOOGUUUUAEG PEAN MA SINU JÄREL KORISTAMA!”. Huvitav küll, kus ta seda kuulnud on? Ja ka just eile õhtul vaatasime uut ja põnevat küsimuste raamatut “Räägime kasvamisest” ning kui esmapilgul võiks tunduda, et see sobib suurematele lastele, sest vastused on väga detailsed ja hästi põhjendatud, siis hoopis vahvam oli kuulata 3- ja 5 – aastaste vastuseid.
- Milleks on rinnahoidjaid vaja? – Leenu: “mis mõttes? et rinnad otsast ära ei kukuks.”
- Milleks on vaja hambaid pesta? – Nora: “noh sealt on vaja ju need kiletükid ära saada”
- Miks on poistel noku? – Nora: ” … no ma ei tea, miks seda vaja on, aga kui mina poisiks kasvan, siis saan ka selle endale”
Rosanna meil veel rääkida ei oska, aga pealtnäha võiks juba praegu öelda, et kui Nora tundus suht tegija, siis see viimane neiu võib neist veel kõige tegijam tulla. On ikka inimesel oma toimetused, tegemised ja arvamus. Selles mõttes võime me ta tihti leida wc-potist end pesemas. Võtab aga vett ja laseb minna. Kui esialgu olin ma veits šokis, siis nüüd on see nagu tavaliseks muutunud. Õnneks ei peagi pikalt pead murdma, sest tal on ka teisi lemmikuid. Näiteks üle mõistuse äge on kassikrõbinad vette kallata või siis enda veetopsi nii jõhkralt loopida, et ka sealt titelukust vesi mööda elamist laiali pressib. Muuseas tasub mainida, et kassitoit on meil kõrgemale ära tõstetud. Samas who cares?, tõsta kõrgele tahad, inimesel seda nutti ja ronimisannet on küllaga. Roska jaoks on hädavajalik, et ta saaks suure laua taga istuda nagu teised tüdrukud. Mis sellest, et nina vaevu üle laua ulatub. Õnneks mõistus võtab hästi ja saab aru küll, et kui tooli pealt ei ulata, siis saab laua peal ka istuda. Ja nii saigi meie lapsest sarironija, kes lihtsalt võtab kõikvõimalikud kõrgused ette.
Ei saa salata, kolm erinevas vanuses manni teevad päevad huvitavamaks küll..