Elu lapse ümber

Olen vahepeal blogi pikalt unarusse jätnud. Juba tervelt kaks nädalat valitseb siin tühjus. Koguaeg midagi toimub, aga pole võtnud endale lihtsalt kirjutamiseks aega.

Luti võõrutamise jätkuks pean tunnistama, et me oleme ikka need nõrgad, kes alla andsid. Kui esimene lõuna sai kisa saatel mööda, siis mõtlesime, et EI, õhtul me alla ei anna! Õhtu lõppes sellega, et üritasime Lennat kaks tundi magama panna, mille jooksul ta suutis hüsteeriasse minna ja karjus nagu segane. Lisaks sellele kukkus ta endal veel huule veriseks ja oli palju nuttu. Ja kui kell oli juba 23.00 saanud, ütlesin ma Erikule, et toogu see lutt, sest selline võõrutamine pole ka normaalne. Nii sai siis postkastist lutid tagasi toodud ning andsin ühe Lennale diivani peal juba kätte. Võttis aega rahunemiseks, kui Erik ta siis magama viis. Mõne hetke pärast tuli Erik tagasi, laps magas ja lutt oli käes. Lenna oli küsimise peale ise luti ära andnud! Sel ööl magas ta terve öö ilusti ilma kummijullata. Mõtlesime, et seda teed edaspidi käimegi, kuni järgmise päeva lõunani.. „Lenna, kas sa annad luti ilusti emmele, seniks kuni sa tudud?“. Vaatas sellise näoga, et mis sa nalja teed ja vastas mulle resoluutselt „MKM!“, ise pead raputades. Püüdsin hea ja halvaga, aga asi läks nii käest juba, et loobusin. Sai veel mõned korrad proovitud, aga asja sellest ei saanud. Nüüd ma ei teagi, mis teha!? Sellist jonni ja nuttu ma veel talun, aga lagedat hüsteeritsemist ja karjumist mitte. Arvan, et see pole seda väärt. Samas on mu kindel eesmärk suve lõpuks ta enda tuppa magama saada, mistõttu tuleks selleks ajaks lutist lahti saada. Kas oodata mingit imet või proovida midagi muud? Ehk tõesti luti katki lõikamist.. Ma loodan, et ma oma sõnu ei söö, aga ma ei tahaks kunagi enam seda viga teha, et üle aastasele lutti anda. Võõrutamine oleks pidanud jääma sellesse aega, kui ta päris titt oli.

Vahepeal käis veel Erik kolm päeva Norras, aga ka see aeg läks nii ruttu, samas ikka küllaltki väsitavalt. Alati ma mõtlen, et kuidas üksikemad jaksavad oma lapsi kasvatada. Rääkimata sellest, kui neid rohkem kui üks on! Pole vahet, kas ma tulen pärast tööpäeva ja veedan aega Lennaga või olen ma temaga terve päeva koos. Õhtuks väsitab ikka nii ära ja mõte sellest, et peab ta veel pärast pikka päeva magama panema, on õudukas. Esimesel õhtul panin ma Lennat 2 h 15 minutit magama. Mind lohutab aga teadmine, et teised tutvuskonnas olevad, sama vanad lapsed on ka sellest suveajast häiritud. Meil on küll pimendavad rulood, aga ruum päris kott-pime ikka pole ja jusiis Lenna arvab, et magamiseks on vara veel. Aga nende päevade juurde tagasi tulles, enim väsitab ikkagi see, et sul on reaalselt 0 hetke vaba aega.  Pärast tööpäeva tuled koju, tahaks rahulikult süüa teha ja korra maha istuda ja siis tegutseks hea meelega edasi ning ideaalis võiks laps ikka 21 paiku magama minna, et saaks kodus ka arvuti õhtul korra lahti teha. Reaalsus on aga see, tuled koju, vahetad riided, püüad samal ajal mängida ja süüa teha. Reeglina pole Lenna nõus rahulikult omaette olema, sest me pole ju „ammu“ näinud ja siis toimubki kõik kiirustades ja poole vinnaga. Ei tasu siis imestada, kui õhtusöök just eriti maitsev pole. Selle aja peale tüdineb ta toas ära ning õhtuti käime veel 1-2 h õues. Õueskäik pole ka päris nii, et näe siin on su kühvel ja ämber ning mine toimeta nüüd!  Ikka aktiivselt ise koguaeg juures. Ainuke pääsetee on minu ema või venna hoov, siis saab korra ka maha istuda. Õhtul jälle tuppa – söömised, viimased mängud, pesemised, unejutud ja siis paar tundi tralli enne magama minemist. Lõpuks kui pool 12. on rahu majas, olen ma nii väsinud, et jaksan vaid kiirelt toad enam vähem korda teha ja hambad pesta. Lõppkokkuvõttes on selle 1,5 aastasega ikka koguaeg käed-jalad tegemist täis.

Tegelikult ootan juba väga seda 2-aastase iga, just seda, kus laps on asjalikum ja ehk räägib sulle miskit vastu ning käib juba hoius ning valmistub lasteaiaks. Aga eks iga asi omal ajal! 🙂

Lõppu teile üks pilt naeratavast Lennast. Oleme täheldanud, et väljaspool kodu, võõrastele, ta ei naerata, mistõttu paljud ka küsivad, kas teil ongi niii tõsine laps või? Vastuseks ei ole, sa lihtsalt ei aja teda naerma.

20160602_105425(0)

7 thoughts on “Elu lapse ümber

  1. Kristiina says:

    Kirjeldasid ju peaaegu täpselt minu üsna igat päeva 😀 Enamasti on ju J isa poole ööni tööl, mis tähendabki seda, et olen poole kohaga üksikema. Sellega harjub tegelikult ära ja tekivad mingid nipid, kuidas saad lapse kõrvalt ka rahulikult oma asju teha.
    Ja ära oota veel seda 2-aastast – siis on neil juba ka manipuleerimine selge ja piiride katsetamine käib täie rauaga 😀

    • NautigeHetke says:

      Kujutan juba ette! Ikkagi tundub jubeväsitav!
      Öeldakse jaaa “kohutav kahene”, aga noo tore oleks kui ta juba vastu räägiks.
      Praegu on veel eriti tüütu see, et ta läheb ülinärvi, kui sa temast aru ei saa. Kuigi ta enda sõnavaras on peamiseks sõnaks “eee”. Kõik asjad on E’d 😀

  2. kat says:

    Mina ka enamus ajast nagu üksikema. Mees treener, trennid ja võistlused 7 päeva nädalas ja ma siis lapsega mässan . Hea on kui kuus 1-2 vaba päeva mehel. Õhtuks ikka toss täiesti väljas. Ma ka vahel lähen teise linna vanemate juurde, et plika natukenegi kellegi teise seljas elaks.

    • NautigeHetke says:

      Vaene sina! Kõlab päris väsitavalt!
      Ma pean ikka õnnelik olema, et olen vaid üksikutel õhtutel omapäi ja siis ka tegelikult tean, et see on mööduv.
      Kui vana su laps on?

  3. ann says:

    Mis kell ja kui kaua ta sul lõunaund magab? Tundub, et ta ärkab lõunaunest päris hilja kui jaksab poole 12ni ringi trallitada.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga