Elu kolme manniga tänasel päeval

Aeg liigub nii ruttu, et endalegi imestuseks on 2020. aasta viimane kuu käes. See on kuidagi nii veider, aga kodusena on neid päevaseid tegemisi oluliselt rohkem, kui tööl käies. Aga, kuidas see eluke meil siis praegu veereb? Vahel on tunne nagu oleks ikka korralik logistik ja aina enam on mul tunne, et suuremaks logistikuks ma saan.  Ma isegi reaalselt ei kujutaks ette, kuidas mu tööl käimine hetkel välja näeks. Meil küll kaks tüdrukut käivad ühes lasteaias, kuid kahel päeval nädalas nende graafikud hästi ei klapi. Rosanna käib meil hoopiski kolmandas kohas ja seda edasi-tagasi sõitmist on ikka üsna palju. Kahekesi on täitsa okei, kuid detsembrikuus on Erik taas ära sõitmas ning siis saab küll huvitav olema, sest kõik need erinevate lasteaedade vahel vedamised, huviringid, eelkool, arstidel käimised + koduasjad ja enda mõistuse juures olek tuleks kuidagi klappima saada.

Tahtsin tegelikult pikemalt kirjutada tüdrukutest. Alustagem siis sellest pere vanimast. Pean möönma, et Lennal on ikkagi õdede ees korralikud privileegid. No teate küll – kõige vanem laps; ema vaimustub uutest arengutest/huvidest ja muudest asjadest kiiremini kui teiste puhul; rääkimata siis, et pere vanimal on kõige mõnusam ja õdusam tuba ning oma kirjutuslaud, millele vanemad ilmselgelt raha leidsid.. kuid millegipärast keskmise lapse tuppa ei leia. Lenna on kuidagi nii suureks kasvanud ning sellega kaasneb ka tore ultra – “lõpeta ära” periood. Ei, seda ei lausu mitte meie talle, vaid tema meile, Norale, Rosannale ja kõigile, kes talle närvidele käivad. Ma ei teagi, kuidas seda kutsuda? Eel – eel -eelpuberteet või? Korralik paukumine käib ja jumala eest hoia alt, kui hommikul seda last äratama lähed. Läheneda tuleks võimalikult sõbralikult ja VAIKSELT. Erik sellest muidugi aru ei saa ning kui tema neid suuremaid äratab, kostub ikka tihti ja tigedalt “mine ära”; “ole tasa”; “ära tee”; “ma ei VIITSI JÄLLE lasteaeda minna”. Okei, ma veidi samastun Lennaga, sest  ka mulle meeldiks, kui keegi mind hommikul ei kõnetaks. Ja on tõesti häiriv, kui keegi sulle kõige kangemad tuled näkku lajatab. Tundsin seda tunnet isegi ühel hommikul, kui Erik sisuliselt jalaga ukse lahti lõi ja kõik tuled põlema pani, et mind ja Rosannat siis rahulikult äratada. Ikka kohe live ära lennata.  Ma võiks öelda, et Lenna TOP3’s esikohale ei tüüri, kuid sellegipoolest on ta vahepeal jalgade trampimise, Nora norimise ja seletamise kõrval täitsa tore ka! Oma koduseid päevi veedab suuresti meisterdades ja joonistades.  Proovib just vahelduseks teistsuguseid asju. Rohkem lõikab ja teeb peenmotoorikat ning hiljem liimib ja värvib.  Ta on selline terasem pliiats, kellele igasugused mõistatuste tegemised kergelt meelde jäävad ja mida ta siis omakorda kodus rakendab. Ta on muidugi suur parandaja.. tihti tahab kõik Nora valesti lauldud salmid ja öeldud sõnad ka ära parandada.

Nora seevastu on vahepeal lausa kaks kohta ülespoole kerkinud ja teda tahaks alati kirjeldada ja kutsuda moosirullikeseks, valgeks nussa saiaks, musipeaks, vahukoorekoogiks, mannavahuks. Erik tegelikult kutsub teda nii ja mulle on lihtsalt külge jäänud. Nad kaks on megalt ühte masti inimesed ja no iga päev on mingit sorti põskede hõõrumine või üksteise seljas aelemine. Nora on täiega selline tüdruk, et kui sa ütled talle musirullikene, siis naeratus tuleb tal näole ja läheb nii rõõmsaks. Ma pean ära mainima, et meil see nii loomulikult ei tulegi, kuid Nora pärast ikka võib! Mina isiklikult pole eriline ninnunännutaja, aga vahel tuleb ikka üle varju ka astuda. Nora ronib alati ise otsa ja põhiteema on, et tule ja musitame. Ta on ekstra lähedust vajav laps ja ma arvan, et neist kolmest ta seda kõige rohkem ka saab. Lihtsalt inimene on ise nii intensiivne! Ta on hästi julge ja kõva häälega, sotsialiseerub kiirelt ja üldiselt veel sellises vanuses, kus tahaks kõigile head. Vähemalt kodus märkan pidevalt, kuidas ta Rosanna eest hoolitseb, temaga mängib ja teda mööda maja ringi talutab. Ilmselt mängis siin oma rolli ka aastake liitrühmas olemist, kus ilmselt suuremad lapsed tema osas sama hoolivad olid. Norsikene, musirullikene, kapsaussikene sai nüüd ka pea ees külma vette visatud ja kui tavapärane “lähme kõik koos magama” (loe: Rosannaga ühes toas magades oli keegi alati väiksema voodi kõrval) , asendus üksi oma toas elamise ja uinumisega, siis esiti oli see talle vist võõras. Meie muidugi võtame teda kui suurt tüdrukut, kuid tegelikult ta alles on neli saamas. Aga ta on muidu tõesti tubli ja nii asjalik! Mõtlesime siin tubade ümber paigutamisega, et vat kui vahva, Nora saab endale nukumaja tuppa. Küll aga tema esimene küsimus oli hoopiski, et kui nüüd Rosanna välja kolib, kas tal oleks ka võimalik kirjutuslaud saada. Ma ikka tükk aega vaatasin talle otsa ja mõtlesin, et mis asja.. 3-aastane soovib endale kirjutuslauda. Aga tõepoolest, ta on nii palju joonistama hakanud ja ta piltidel on alati oma lugu. Joonistamine on tal ka üks pingete maandamine. Vahel, kui solvub, läheb otsejoones joonistama ja teeb sulle ühe tugevate värvidega pildi. Ta on üldse selline out of box laps. Joonistasime siin üks õhtu kõik päkapikke.. preili tõi aga oma paberi ja ütles, et ta joonistab hoopis pesumasina. Noral on üldse väga palju lugusid, mida ta koguaeg rääkida tahaks. Kui see meeletu lähedusevajadus välja jätta, siis iseloomult meenutab vist isegi mind veidike. Ma olin ka väiksena selline plähmerdis ja esineja tüüpi. Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, aga isadepäevaks saadeti isadele video, kus Nora konkreetselt laulis kõigist lastest üle. Nii, et kui ma selle video alguses käima sain, siis olin rõõmus, et kohv päris suust välja ei pursanud. Laps paneb ikka täie rauaga ja vähe teda huvitab, kas teiste hääl ka kuskilt kostub. Kusjuures nii huvitav on, et juba möödunud aastal ma tajusin rohkem, et Norale võiks laulmine sobida. Enam pole nagu kahtlustki! Muidugi on ta ka suur jutustaja. Pidevalt saadab teda laul või sumin.

Oi ja see meie pesamuna. No ta on õige tuus tädi. Te peaksite nägema, kui yolo‘lt ta lasteaeda läheb ja kui uhkelt ta sealt lahkub. Mis ma siin ikka seletan, ma pole teda mitu kuud juba hommikul ise viinud, kuid Erik kirjeldab midagi sellist, et kui ta ise meelde ei tuletaks, et kuule kalli ja tsau ka, siis rosin lihtsalt läheks üksi pika sammuga rühma. Lasteaiast lahkumine on selline käed taskus laia lehena tuiamine. Ütleme nii, et kodust väljas on ta suht kõva tegija, kuid koduseinte vahel käib ainult järel. Ma võin tund aega köögis süüa teha ja ta istub mu kõrval selliselt, et hea, et kehakontaktis ei pea olema. Käib mulle reaalselt kõikidesse tubadesse järele, isegi kui umbes korraks magamistuppa sokke võtma lähen.

Rosanna on selline huvitav väike sala-füürer, kellele ei tohi väga midagi öelda. Tihti peatab ta meid endid või Lennat ja Norat sõnaga “stop“. See tähendab, et rohkem me sõnagi lausuda ei tohiks. Tal tulevad üldse kõik sellised sõnad imehästi välja, mis võiks kasutamata olla. Näiteks Noralt võttis ta ilusti üle sõnapaari “paha oled”, kuid see kõlab “o – paaaa” (oled paha) vms. Alguses olime nii võlutud, et isver kui armas, opa tahad või ? Aga ei. Rosanna istub meil laua otsas ning enne sööma hakkamist vaatab aga kõigi kaussidesse, sest siin majas erandeid teha ei tohi ning kõik, mis on teiste taldrikutes, võiks ka tema omas olla. Ma ei hakka isegi pikemalt kirjutama asjade ära võtmisest. See on selline igapäevane asi, millega suuremad rinda peavad pistma. Lennal on juba ammu selge, et lihtsam on teha nägu, et tead ei huvitagi. Nora veel õpib neid trikiga käike. Üldse Rosanna iga on praegu selline, mis nõuab palju kannatust. Näiteks, kui hambaid pesema lähed, siis esimene asi on alati EI. Siis ootad kena minuti ja võid selle pesuga jätkata. Preili ütleb ise, millal ta valmis on.

Kolm väikse vanusevahega last võtavad ikka omajagu energiat. Enam ei olegi raske see, et näe üks titt ja teine kahene.. küll aga lihtsalt koguaeg on käed-jalad tegemist täis. Kõik tahavad alati ühel ajal erinevaid asju teha – kes tahab nuusata, kes pissile, kes süüa, kellel kukub samal ajal vesi maha, kes kallas piima krõbinatest mööda, kes ütles kellelegi midagi, kes võttis kelleltki midagi ära, kes kukkus samal ajal pepuli. “Emme, emmmme, EMMME, emmmme”, see on selline saatev heli kuni uneni.  Igaüks soovib tähelepanu ja tahaks seda tegelikult tihti! Kui ma olen üksi kolmega kodus, siis tegelikult on see õhtu lõpuks väsitav. Ma olen veel selline inimene, kes tahaks, et laste magama minekuga oleks ka kodu korras, et saaksin hiljem lihtsalt tulla ja istuda. Aga sellegipoolest on mul hea meel, et need kolm manni eksisteerivad ja usun, et pikas plaanis tasub see end mõnusalt ära. Tulevikus on ikkagi tore, kui neid lapsi on rohkem, kui üks ning keegi vast ikka vahel helistab ja külla tuleb 🙂

Ja siia lõppu väiksed kirjavahetused päkapikk Itiga 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga