Elu emana

Esimest märksõna kirjutan ma parasjagu kohvikus, veeklaasi taga haigutades. Selleks on väsimus. Emadus on kohe ikka päris – päris väsitav! Nii saan vähemalt mina, kel on kolm 2 – aastaste vahedega last, oma isikliku kogemuse põhjal väita. Minus on selline ühtlane väsimus – kompott magamatusest ja rutiinist. Mulle tundub, et ma olen harjunud, kuid teadvustan, et normaalne see pole.  Ööd, mil laps kuni kolm korda ärkab, on siiski head ööd ning võib väita, et oled lausa välja puhanud, kuid tegelikult pole. Pea 4.5 aastat järjest magamatust, selle eest võiks küll ühe šokolaadimedali saada.  Kusjuures mina, kes ma raiusin aastaid, et elus ma kohvi jooma ei hakka. Nüüd siis sedapsi, et mõned nädalad tagasi tellisin ma Kohvisemust oma LatteGo masina ära, sest avastasin, et olen viimased kaks kuud kokku Circle K’sse puhtalt ainult kohvi peale veidi üle 120 euro jätnud. Meenus kohe artikkel “Need on kolm kõige rumalamat asja, millele milleniumlased raha kulutavad” ja pidin tõdema, et ka mina olen see loll.  Samas tundsin, et ilma kohvita on raske eksisteerida. Niisiis on mul nüüd üks turgutajatest kodus olemas. Samas jäin mõtlema, et ega väsimus ei tule ju ainult magamatusest. See tuleb ka lihtsalt rutiinist ning igapäevastest sarnastest tegevustest. Ma hoian oma nädalad väga tegusad, kuid siiski on vahel tunne, et rapsid, rabeled ja kulutad end praktiliselt vaid lastele. Nad kolm on kõik veel üsna väiksed ja vajavad meid pea igal sammul.

Kui ühe ja isegi kahe lapse puhul olin ma veendunud, et elu ei keerle vaid nende ümber, siis praegu ma seda küll öelda ei saaks.  Tänasel päeval selleks, et omi asju teha, pean veenduma, et lastel oleks tegevus olemas ning tuju hea. Võiksin seda punkti ka eirata, kuid sellisel juhul peaksin omi asju läbi segavate faktorite tegema.

Mulle meenub veel üks igapäevane toiming, milleks on söömine. Vabandust, parandan – rahus söömine. Pildi pealt võid ju vaadata, et issand kui imeline, näe istuvad kõik ümber suure hommikusöögilaua, ema on hommikuks pannkooke küpsetanud, lapsed rõõmsad ning kõik naudivad koos maitsvat hommikusööki. Meie peres on reaalsus see, et eelmisel õhtul kui lapsed oled magama pannud, sätid sa hommikuks valmis laua, võtad välja praadimiseks vajalikud asjad, keerad taigna kokku.. sest jumal teab, mis tujus keegi hommikul parasjagu ärgata võib või kui tühi kellegi kõht olla võib. Oleme proovinud ka kõik koos pannkooke teha, kuid see lõppeb reeglina tüliga, mis on tühja kõhuga kerge tulema. Ka laua äärde jõudes on käed tegemist täis.. küll üks tahab moosi, teine ise rulli keerata, kuid lõikamisega abi soovib jpm. Sinna juurde veel üks 6- kuune beebi, kes korrus madalamal toolide vahele kinni jääb. Lõpuks kui lapsed oma 1-2 pannkooki terve selle tralli peale ära söövad lööme piltlikult öeldes Erikuga plaksu ja võtame ka oma külmad pannkoogid ette. Jumal tänatud, et meil kohvimasin on.. vaid nupule vajutamise vaev ning mis kõige tähtsam, keegi ei tule kunagi nuruma “tahan kaaa”, sest see on suurte jook.

Suure perena on hästi palju planeerimist ning kujutan ette, et seda tuleb ajaga aina juurde. Kas või kiired poeskäigud. Ikka sätid toimetused selliselt, et teisel poolel  võimalikult lihtne oleks. Tõsi ta on, et õnnelik tuleb  selle üle olla, et võimalus käimiseks üleüldse olemas on. Kuid sellist sõna otseses mõttes “astun uksest välja kauaks tahan” asja pole.  Igasugused sünnipäevad ja ühisüritused on vaja kooskõlastada nii mitme osapoolega ja nagu ikka, plaane võid ju teha, kuid kunagi sa ei tea, mis selleks ajaks juhtunud on. Oli meilgi selleks nädalavahetuseks suuremad plaanid tehtud, kuid Lenna korjas endale tuulerõuged külge ning piisab vaid ühest viirusest, mis kõik plaanid segi paiskab.

Miks ma alustasin oma postitust just kui negatiivses varjundis ja ei kirjuta ainult sellest, kui lilleline ja tore kõik on? Kuidas meil on lastega alati maksimaalselt hea teineteise mõistmine, kuidas me naudime iga jumala sekundit teineteise seltsis ja võtan lapsi alati sellisena nagu nad on. 0 ootust, ainult puhas õnn ja rõõm. Ma teen seda sellepärast, et minu jaoks on oluline kirja panna oma tunded selliselt nagu ma päriselt tunnen, mitte selliselt, kuidas kõik tahaksid kuulda, et on. Panen emadele südamele, et see, kui sa oma lapsed vahel terrassile tahaksid tõsta ning alati pikisilmi neid koju ei oota, ei tähenda, et sa neid vähem armastaksid, neist vähem hooliksid või nad sulle kuidagi vähem tähtsad oleksid.

Muidugi on lastega ka super lahe! Ja tõesti, päriselt lahe! On suur rõõm olla kolme tüdruku ema ja näha enda või abikaasa miniversioone ringi toimetamas. Laste jaoks võivad lihtsad asjad pakkuda palju põnevust. See, mis meie jaoks on iseenesest mõistetav, on nende jaoks nii märgiline. Armastan oma lapsi rohkem, kui endale teadvustan. See on tunne, millele muidu üldse ei mõtle või mille üle ei juurdle, kuid see on tugev ja alati olemas. Mul on olnud kaks olukorda, kus tundnud, et issand mul katus sõidaks vist täielikult ära, kui minu lastega midagi juhtuma peaks. Korra elus olen ma tõelises šokis olnud nii, et üle keha värisen, kontrollimatult nutan ning sõnagi ei suuda suust lausuda, sest kõige hullem stsenaarium käib silme eest läbi.  Sellised hetked elus tuletavad väga tugevalt meelde, mis rolli lapsed sinu elus tegelikult mängivad.

Kolme väikse vanusevahega last kasvatada on huvitav, sest põnev on jälgida nende arengut. Ma arvan, et see on just see osa, mis teeb ühe vanema meele rõõmsaks. Tihti on ette tulnud seda, kus väsimus murrab, kuid piisab vaid ühest naljast, uuest oskusest või heast sõnast lapse poolt ning saabubki minu jaoks uus hingamine.  Ma tõesti ei kujutaks oma elu tüdrukuteta ette.. See kuldne trio on nii üheskoos kui ka eraldiseisvalt nii lahedad.

Meie pere pesamuna on minu vastupidavuse korralikult proovile pannud. Temaga on sünnist saati tükk tegemist olnud ning olgugi, et ta meid igal kuul millegi uuega üllatab, tunnen ma tema üle suurt rõõmu. Ta on nii armas ja mõnus ja soe ja pehme nagu väike suhkrusaiake. Ma armastan neid hetki, kui võtan ta sülle ja ta oma pea mu õlale toetab. Ma naudin neid hommikuid, kui ta unisena ärkab ning mind nähes naeratab.  Mind ajavad naerma tema üllatunud näod, kukehari ja  talle omapärane miimika. Küll on mõnusad tema pehmed põsed ja minult saadud põselohud. Ta annab meile iga päevaga aina enam positiivset emotsiooni tagasi ning ma ei oskaks tema eest tänulikum olla!

Meie perre on ära eksinud ka üks eriliselt lõbus laps ning mina hüüan teda norsikuks. Ütleme nii, et viimased nädalad suudab ta eranditult iga päev minu kannatust proovile panna. Olgu selleks mõni lihtsam solvumine või dramaatiline, toariietes üle õla visatud laps, lasteaiast koju minemas. Selle neiu hääletämbrid on midagi enneolematut! Ma olen sellest korduvalt kirjutanud, kuid päris tõsiselt – ma ei liialda. Jagades tiitleid, siis tema saaks kindlasti esikoha katergooriates “suurim naljanina” ja  “häälekaim mängukaaslane”. Tegelikult peitub kõva hääle taga ääretult hell ja heatahtlik hing. Mulle tundub, et see aktivist ajab meid kodus enim naerma, sest tema vahetu olek ja ilmekad jutuajamised on kulda väärt. Te ei kujuta ette, mis on ilmselt tema elu senine tipphetk! Selleks on päev, mil saabusin koju 2-eurose Minnie t-särgiga. Oh seda rõõmu, hüppenööri. Ma arvan ta kuulutas absoluutselt kõigile, keda ta lähipäevadel nägi, et TAL ON UUS MINNIE PLUUS! Ega see saanud ka märkamata jätta, sest ta kandis seda nii ööl kui päeval, kolm päeva järjest.

Kõige salapärasem, heatahtlikum ning suure südamega on kahtlamata Lenna. Aina enam on mul tunne, et ta on mu väike hingesugulane, kellega vaikimisi mõistame teineteist imehästi. See on nii huvitav, kuidas kõige lähedasemad inimesed teda kirjeldavad, sh. ka arenguvestlust läbi viinud lasteaiaõpetaja.. ta mõtiskles hetke ja ütles “Lenna on hästi selline, hästi selline.. kuidas ma nüüd ütlen, hea tüdruk. Oma südames hea ja väga tähelepanelik”. Tõesõna ei oskaks ma imelisemat vanimat tütart soovida! Ta on tohutult suure empaatiavõimega.. Näiteks otsustasime eile ühe täiesti uue ja suure LEGO maja ehitada. Kuna Lenna on meil tõbine, jäi see suuresti minu “kaela” (olgem ausad, vanemaks olemise eelis üleüldiselt on juba see, et sul on võimalik teha igasuguseid lapsikuid asju, ilma et end põhjendama peaksid). Erik siis räägib kõrval, et “oi Laura, katsu ikka ehitamisel vähe loomingulisem olla ning ära tee siia mingeid kuubikuid”. Mina ikka dramaatiliselt vastu, et “mis sa tahad öelda, et minu LEGO majad on koledad või?”.. ja teate mis, läks veidikene aega mööda. Olime Lennaga siis kahekesi mängutoas ja ta ütleb mulle “emme, tead su LEGO maja on päriselt ka väga ilus”. Lenna on pigem selline vaikne laps, kuid ta oskab väga ilusti sulle öelda, sest tema mõtted tulevad alati südamest.

Sellised hetked, kus beebi süles, nina vastu sind, nohisedes uinub või Nora rõõmsalt vastu jooksmas “emmmmmmeeee tuliiii!” või Lenna õhtut lausetega “ma armastan sind emme”, “musitan sind nii kõvasti, et sa kukud pikali” või “armas oled” lõpetab.. sellised hetked on väärt iga väsimuse astet, mida need tegelased ka selle suure rõõmu valmistamise kõrval tekitavad.

Aitäh Sulle Rosanna, Aitäh Sulle Nora, Aitäh Sulle Lenna,

.. et te just mind oma emaks valisite!

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga