Elu 2-aastasega!

Lenna käitumine on viimasel ajal nii palju muutunud, et tekitab lausa muret. Ilmselt asi selles, et ta ikkagi esimene laps, kes nüüd lõpuks kahe -aastase ellu tõsiselt sisse elama hakkab ning paratamatult mõtled asjadele suurema hirmuga kui ehk teise ja kolmanda lapse puhul. Lenna on meil korralik katsejänes, kellega kõik saab läbi proovitud, et siis Norat lihtsam kasvatada oleks. Loodame, et temaga väga puusse ei pane.

No igatahes saan ma ju väga hästi aru, et teised kahesed võivad olla kümneid kordi hullemad või siis vähemalt iga kahene tõmbab vahel sae käima ja hakkab aga jaurama. Eks see on see tore “ise” periood ja aeg, kus tahaks ise otsustada ja teha, aga täpselt ei tea, kuidas või miks. Küll aga kindlasti on Lennal see tavapärane kahene natukene emotsionaalselt keerulisem, kui koju on saabunud üks uus tegelane. Meil hakkab vaikselt tekkima tunne, et Noral on muutustes ikkagi suur roll. Arvame teadvat, et Lennale on nüüd kohale jõudnud, et väiksem preili jääbki meile koju. Ei tasu valesti aru saada. Lennale väga Nora meeldib. Ta iga päev kallistab ja musitab teda, oli nii super õnnelik, kui Nora tal juhuslikult käest kinni haaras, nii et käis ülejäänud päeva pidevalt ta juures ja ütles “käest kinnI”. Ta paneb tähele pisema arenguid, kuidas ta pead hoiab ning hoolitseb selle eest, et tita süüa saaks. Kui Nora nutab, siis käib ja hüüab kodus “RINNAPIIMA!” Lisaks siis kõik tavapärane – topib lutti, aitab vannitada jne. Ta saab väga hästi aru, et õue minnes peab kiiremini liigutama, sest väiksemal hakkab muidu palav. Ühesõnaga ta on väga mõistev ja arusaaja tüdruk. Küll aga oma emotsiooni ja “üleelamisi” elab ta teistmoodi välja.

  • Lenna solvub kiiremini ja võib kergelt nutma hakata. Näiteks kui natukene kõvema häälega millelegi viitad.
  • On hakanud rohkem teadlikult meie kiuste pätti tegema. Eile näiteks lubasime plasteliini elutuppa tuua ning kui Erik talle ütles, et olgu nii kena ja ärgu neid tükkideks hekseldagu, sest plasteliin kukub põrandale ja vaip läheb mustaks.. siis selle peale võttis Lenna kõik plasteliini, purustas oma käes ja viskas põrandale.
  • On juba mitu korda ärganud öösiti (mitte igal ööl) ning hüsteerias nutnud. Käte ja jalgadega peksnud voodit ja seina. Karjub nii kõvasti ei sõnadest ja soovidest on raske aru saada. Sülle pole teda võimalik võtta, sest nii võid lihtsalt jalaga näkku saada. Hetkeks küll mõtlesin, kas tegu võiks olla unepaanikaga. Aga pigem vist mitte, sest lõpuks kui ta rahuneb, on võimalik temaga rääkida. Üks öö röökis ta non-stop näiteks 48 minutit.
  • Eile lasteaeda järele minnes, märkan ma ukse peal teiste lastega rääkides, kuidas Lenna tuleb ja lihtsalt sujuvalt hakkab neid eest ära lükkama. Kohe niimoodi tuntavalt, aga tõukamiseks on seda palju nimetada. Küsin siis õpetajalt, et kas ta päeval teeb ka nii ja kuulen, et õpetaja on viimased kaks päeva märganud jah. Ja see pole mitte selline enese eest seismine, vaid lihtsalt niisama võib minna ja kedagi lükata. Peamiselt siis endast nooremaid. Ma olin üsna üllatunud, sest kui kodus või kodust väljaspool teiste lastega mänginud oleme, on Lenna pigem tagasihoidlik, ka siis kui tema mänguasi käest ära võetakse.
  • Eile polnud ta lasteaias mitte midagi söönud. Asi võib ka olla selles, et toit ei maitse, aga kui vaatasin et menüüs oli riis ja kala, siis seda on ta ometigi varem ka söönud.
  • Kahel päeval on Lenna nuttes lasteaeda läinud. Esimesel päeval oli asendusõpetaja ja arvasime, et seetõttu. Teisel päeval aga üks tema lemmikutest ja ikka jäi nutuga! Sellist asja tavaliselt ei juhtu. Minuga vist vaid 1-2 korda viimase poole aasta jooksul.
  • Lenna võib väga tõsiselt ärrituda, kui midagi teha vales järjekorras või kui midagi teha tema eest. Näiteks kui sööma hakates toon ma tema söögimati, läheb ta närvi, viib selle tagasi ja toob ise uuesti.

20170226_160956

Lenna ISE!

Kuidas meie käitume?

  • Üritame Lennale võimalikult palju lähedust pakkuda. Kallistame, musitame ja ütleme talle absoluutselt iga päev mitu korda, et ta on meile väga kallis ning emme/issi armastavad sind. Selles osas oleme püüdnud maksimaalselt, et ta ei tunneks end Norast vähemtähtsana. Muidugi Nora paratamatult võtab oma aja süles olles ja süües, aga me toimetame neid toimetusi tihti ka mängutoas.
  • Viime/toome võrdselt Erikuga Lennat lasteaeda/koju. Teeme koos muid ühiseid käike. Näiteks käime kordamööda temaga poes, kus talle väga meeldib. Aitab asju kaaluda, korvi tõsta, ulatab poemüüjale kaardi jne. Tunneb end igatahes väga tähtsalt.
  • Proovime võimalikult palju vältida seda, et “ära karju nii kõvasti, Nora ärkab muidu üles” jne. Hetkel tundub kuidagi õige, et ei too nendesse olukordadesse väiksemat last sisse.
  • Püüame häält mitte tõsta ning rahulikult rääkida. Eilne plasteliinijama, mis oli konkreetselt meelega tehtud, sai samuti rahumeelselt lahendatud. Kükitasin Lenna juurde ja rääkisin ilusti, miks ei tohi plasteliini maha visata. Tema puhul mõjub eriti hästi, kui mainida, et mõtle, astud peale ja sokid saavad mustaks. Sest, mis saaks hullem olla, kui mustad riided, eksole!? Muidugi kui laps on juba pikalt jauranud  (ma räägin siinkohal tõesti pikalt – 30 minutit) ning täiesti kontrolli alt väljas on, siis alati ei suuda rahulikuks jääda ning ilmselgelt oleme mõlemad korralikult häält tõstnud. Hiljem on muidugi halb tunne, kui tuleb välja, et oleme temast valesti aru saanud ja seetõttu ta põrandal maas oma frustratsiooni välja elab.
  • Alati, pärast iga tüli, kui osapooled maha rahunenud on, katsume selle omavahel selgeks rääkida ning oleme nii tüli käigus kui pärast tüli läinud puhtalt emotsiooni peale välja “emme on väga kurb, kui sa nii teed”. Samuti kui üldse sõna ei kuula ja mainid, et emme/issi on väga kurvad, siis ta reeglina heldib, tuleb ise kallistama ja kuulab.

Mõned tähelepanekud raamatust “Minu mõistus on otsas!”, mis tulevad ilmselt igale lapsevanemale kasuks, mõistmaks paremini pisikese inimese mõttemaailma. Panen mõned huvitavad puntkid kirja:

  • Kui lapse kontaktivajadus ei ole piisavalt rahuldatud, on tema ajuahela ühendused puudulikud. Raevupursked, põhjuseta nutt ja väljakutsuv käitumine väljendavad närvisüsteemi stressi. 
  • Lapse närvisüsteem vallandab ülekoormuse korral sellise pingete mahalaadimise reaktsiooni, millele inglased on andnud meeltejääva nime tantrum (turtsakus, paha tuju, jonnihoog). Te nõuate, et ta rahuneks, kuid see kriis ongi tema viis end maha rahustada. Hetk hiljem on laps naerune ja rahulik.
  • Poeskäik. Põngerja aju saab tuhandeid sensoorseid stiimuleid ja tal ei ole võimalik midagi teha, et neid suunata, sorteerida ja organiseerida, kuigi need ta närvirakke ärritavad. Anna poes lapsele ülesandeid. Alles 4-aastane laps suudab üht eesmärki meeles pidada kuni 10 minutit. Väiksemale tuleks ülesannet pidevalt meelde tuletada.
  • Ära kamanda, vaid suuna! Pane paika rutiin, liigutuste järjekord. Esitame küsimusi, suuname läbi mõtlema. Seame lapse otsustaja positsiooni, paku informatsiooni ja valikuid. Luba lapsel tunda end otsustajana ja öelda MINA. Seda kasutame me üsna tihti, sest laseme Lennal kahe asja vahel valida, nii tekib vähem vaidlusi ja sundimist, mis lapse omakorda närvi ajab.
  • Empaatia väljendamine on tõhusam kui lohutamine. Lapsel on õigus nutta. Tal on paha olla ja ta aju on stress. Nutt maandab pinget. Kui emotsioonid ujutavad üle või muutuvad liiga intensiivseks, asuge vahele ja võtke lapse oma käte vahele, et teda taas laadida. Seda rakendan mina ka Lenna puhul palju. Tavaliselt räägin temaga vormis, et “ma saan aru, et sa oled kurb”.
  • Laps tegutseb peamiselt selleks, et treenida oma sensoorset koordinatsiooni. Kui laps teeb pahandust, siis ta taipab oma tegude tagajärgi alles siis, kui tulete teie. Kui te kahtlustate, et laps on pahateost teadlik, siis tuleb kaheaastasele teglikult see alles siis meelde, kui tegu on tehtud ja ta varem sama asja eest pahandada on saanud. Alles 4-aastaselt suudab ta end süüdi tunda väljaspool täiskasvanu pilku. Kui olete avastanud pahanduse, on hea moodus oma ärrituse maandamiseks võtta aega kirjeldamaks seda, mida näete. Näiteks ei ole laps raamatuid riiulist välja võtnud selleks, et neid välja võtta, vaid selleks, et treenida oma motoorikat, niisiis paneb ta hea meelega raamatud ka tagasi, kui see on talle uus jõuharjutus, mitte karistus.
  • Kaheaastased lapsed lükkavad, löövad või hammustavad sissetunijat. Jällegi ei tee nad seda kurjusest, vaid soovist takistus kõrvaldada.
  • Vahel tegutseb laps tõesti vägivaldselt ja üritab jõudu näidata. Kui ta ei suuda end kuuldavaks teha, sest tal pole veel sõnu, võtab ta appi keha. See ei ole teadlik otsus, vaid ta annab kehaga edasi sõnumit.
  • Lapsed keskenduvad prosessile, vanemad sisule. Näiteks laps istub ühel kohal ning vahetab seda. Siis annab ta märku “see on minu koht”. Vanem võtab kommentaari nõudmisena, aga tegelikkuses mõtleb laps “et ta istus sellel kohal, aga enam ei istu”.  Lihtsalt nad ei oska end nii hästi väljendada.
  • Kaheaastaselt ei pruugi laps osata öelda “ma tahan panna püksid jalga enne kui sokid”, vaid ta hakkab röökima, kui talle riided vales järjekorras selga pannakse. Kui tema rituaal on rikutud, on ajus ahastushormoonide uputus. Lapse aju teeb kõvasti tööd, et oma vaimseid kujutlusi korrastada.
  • Peegeldades lapse tundeid, näitame talle, et me ei eira tema maailma. Ta tunneb, et temast saadakse aru ja ühtlasi mõistab ta ennast ise. Nii õpetame talle eneseteadvust.
  • Vanemad tõlgendavad sõnu “ma tahan” kui nõudmist, unustades, et nad ise on lapsele need sõnad õpetanud. Kui laps ütleb “ma tahan” ei tähenda see tingimata seda, et ta tahab kohe või et ta soobib kindlat objekti. Ta lihtsalt ei oska veel hästi kasutada tingivat kõneviisi ja kasutab verbi “tahtma”. Tal on segamini “ma tahan” “ma mõtlen” “ma mõistan” ma arvan”…

Mu postitus on nüüd väga pikaks läinud, aga ehk on kellelgi siit millestki kasu 🙂 Lõpetuseks tahan öelda, et kui uskusin alati, et mis loll jutt see hullust kahesest on, lihtsalt kükitad lapse tasandile ja räägid rahulikult. Siis ei, need asjad ei ole nii must-valged. Ei ole see lapsekasvatamine teps nii lihtne, kui arvata võiks 🙂 Eks teada ongi, et kuna vanematega tuntakse end kõige kindlamalt, siis võib vabalt nende ees joru üles võtta 🙂 Aga hea seegi, et niipidi on. Hullem variant oleks kui laps hoo sisse saaks vanavanemate juures, lasteaias, poes või kus iganes väljas käies. Ja ausalt öeldes on mul veel lihtne laps. Olen kuulnud ikka korralike näiteid Lenna-vanustest ning jumal tänatud, et meil üsna mõistuse piiresse need asjad jäänud on. Võrreldes 1-kuust 2-aastasega, siis titeiga on ikka kõige muuga võrreldes lust ja lillepidu. Põnevaks läheb alles siis, kui lapsel iseloom kujunema hakkab. Aga mis muud, kui naudime maksimaalselt oma “elu õisi”. Üks hetk on nad suured ja siis jäävad alles vaid mälestused.

2 thoughts on “Elu 2-aastasega!

  1. Tiina says:

    Mulle tegelikult üldse see “kohutav kahene” sildistus ei meeldi , ma võtan seda perioodi, mis on inimese arengus normaalne ja vanematel tuleb see nagunii läbi teha ja võimlaikult hästi ära manageerida. Ma arvan, et te olete sellega piisavalt hästi hakkama saanud, kui laps ikkagi nö normaalne on 🙂 Samas tähelepanek, et Lenna ju sellepärast viskaski plastiliini maha, et Erik ültes talle, ÄRA sa seda tee… Väike laps ei kuule seda “ära”. Ei tohiks eituses/keeldudes rääkida, vaid ikka nii, mida tohib teha:) Tegelikult on ju ka nii täiskasvanuna. Keegi ütleb, ära palun seda viimast koogitükki söö, siis just tekib selle keelatu järgi suurem isu ju.

    • NautigeHetke says:

      Jaa, ilmselt küll! Samas ilmselgelt tuleb ette, et ei jõua end koguaeg jälgida..
      aga muidu õigus jah! Kõik keelatu tundub ahvatlevam.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga