Ei ole head ilma halvata – emamure, kiirabi ja piimast võõrdumine!

Oeh! Oleme nüüd nädalakese haigust seljatanud ja tahtsin kirjutada sellest, milline trall käib haige lapse ümber. Lenna on juba sel aastal kaks korda viirushaigusesse nakatunud. Esimesel korral oli tal lihtsalt kõrge palavik ning pärast seda läks ta täpiliseks – kolmepäevapalavik.

Seekord aga nii kergelt ei läinud. Kuna ämm oli parasjagu haigeks jäämas ning Lenna jäi temaga koju hoidu, siis pole raske arvata, kas viirus levis edasi või mitte. Kui ämmal oli lihtsalt tugev köha ja nõrkustunne, siis Lennal lõi välja 39 + palavik ning ta praktiliselt ainult magas.  Alguses arvasime, et ah, eks ta magab palaviku välja ning kuna ta palju tatistas, siis lootsime, et asi ikka hammastes. Eelmisel kolmapäeval oli selline väsinud ning nõrk, õhtuks tuli kõrge palavik, neljapäeval asi jätkus, kuid erinevus oli selles, et neljapäeval ta praktiliselt terve päeva magas. Minuga ärkas ta kell 7 ning paar tundi pärast seda langes ta ämma sülle magama ja nii mitmeid tunde. Õhtul tulime koju ja vahetasime süle, magas meie süles edasi. Palavik oli kõrge ja koorisime ta riidest lahti. Sõi ja jõi väga vähe. Reedel läks sama mustri järgi edasi. Hommikul ärkasime ja juba tunni pärast magas ta mul taas süles. Pärast seda, kui ta oli 3 h maganud, helistasin ma perearstile. Rääkisin oma mure ära, just selle osas, et ta on loid ja väsinud ning midagi ei söö ega joo.

Perearst ütles, et kui kohe tema juurde pole võimalik sõita, siis kutsuksime kiirabi välja. Kuna Lenna tool oli Eriku autos, siis saimegi kiirabiga haiglasse sõita. Kiirabiarst ütles kohe, et ilmselt tegu viiruse ja vedelikupuudusega.  Haiglas veetsime kena kaks tundi, Lennalt võeti igasugused proovid ning lõpuks kinnitas arst, et tegu on siis ägeda neeluviirusega. Küsis, kas soovime haiglasse sisse jääda või kodus ravida. Leidsime, et kui haiglas samu vahendeid kasutatakse mis kodus, siis lähme ikka koju. Reedel oli ta nõus isegi natukene jooma ning laupäeval oli juba reipam ning palavik oli minimaalne. Olime õnnelikud, et ikka haiglasse ei jäänud ning et nüüd lõpuks saab Lenna jälle terveks.

Otsustasime siis pühapäeval maja peale minna ja viimased asjad ära koristada, kui ämm helistas, et Lennal ikka kehvem, palavik jälle kõrge ning ainult magab. Sõitsime jälle koju tagasi ning kuna ta päeval oli joonud ehk paar lonksu vett, siis õhtuks oli ta jälle täiesti toss. Keeldus söömast ja joomast. Olime nii piiri peal, et minna ööseks haiglasse ja tilguteid nõuda. Kuna hommikul oli perearsti aeg, siis ootasime ikkagi ära. Perearst aga leidis, et kui ta nüüd üldse ei söö ega joo, siis tuleb haiglasse pöörduda. Lenna oli veel esmaspäeva hommikul endiselt loid ning arst arvas ka, et see on ikkagi vedelikupuudusest. Ütles veel, et me oleksime pidanud kohe reedel jääma, siis oleks Lenna tilgad saanud ja enesetunne oleks ammu parem.

Läksime siis koju ja mõtlesin, mida ma küll teen. Surusin Lennale mitmeid kordi süstlaga vett suhu. Ei ole just tore tegevus, sest see kõik käis metsiku röökimise saatel. Ta jäi praktiliselt kohe jälle magama. Pakkisin asjad kokku ja leidsin, et ma ei saa olla koguaeg kord nii ja kord naa, vaid lähen temaga kohe haiglasse ja küsin, kas saaks need turgutavad tilgad ära panna. Selle aja peale kui me EMO’s arsti kabineti jõudsime, otsustas Lenna jutustama hakata. Istusingi seal nagu simulant, kes valetaks oma lapse tervise kohta. Arst teatas mulle selle peale, et ta on terve ju. Mis sest et ta ei söö ega joo, mähe on praktiliselt kuiv. Ma ärritusin päris kõvasti, sest arvasin, et Lennal selline hetkeline hea olek nagu ka eelnevatel päevadel ning probleemkoht oli ikkagi see, et ta keeldus joomast. Selle peale ütles mulle arst, et no aga ärge andke vett, mahla ega piima. Tuleb anda limpsi, seda ta ikka joob. Põhimõtteliselt arsti seisukoht oligi selline, et praegu nad ei tee midagi, andke talle süstlast (süstal on 5 ml, aga laps peaks jooma 500 ml päevas) vägisi vett. Ja kui jälle palavik tõuseb, võite alati tagasi tulla. Kõrvu jäi veel lause, et seisund muutubki ning ema kohus ongi lapsega käia terve selle nädala arstide vahet, kui selleks tarvidus on. Ühesõnaga see jutt tundus kõik nii jabur ja hetkel mil ma aru sain, et sealt asja ei saa, tulin lihtsalt Lennaga tulema.

Aga nokk kinni, saba lahti .. esmaspäeva õhtul tuli kerge eluvaim sisse ning suure meelitamise peale oli laps nõus kõrrest vett võtma. Teisipäeval tunnistasin ma lapse terveks. Selge on see, et köha on endiselt, aga vähemalt jutustab ja vaatab taas raamatuid.

See nädal oli vaimselt nii väsitav, sest pidevalt oli mure, et mis edasi saab. Tabasin end mitu korda mõttelt „kohe näha, et esimene laps“. Esimest korda nägin, kui otsustusvõimetu ma olin. See tunne, et sa vastutad teise inimese tervise eest. Inimese, kes end sõnades väljendada ei oska. Ma olen üldiselt selline, kes kohe arsti juurde ei torma, veel vähem EMO’sse. Sellepärast helistasingi alles kolm päeva pärast haigestumist perearstile. Edaspidi kavatsen targem olla. Kui ikka näen, et lapsel on väga kehv seis, siis pöördun kohe perearstile ja tema suunab edasi. Lõppkokkuvõttes on tohutult kahju oma enda väikest last nii abitus olekus näha ning mida kiiremini ta tervise juurde on võimalik turgutada, seda parem on. Aga lõpp hea, kõik hea.

Üks postiivne asi, mis haigusega kaasnes, oli öisest piimast võõrdumine. Lenna pole juba viis ööd piima saanud ning otsustasin julmalt pudeli ära visata. Aitab küll sellest naljast! J Laps on lõpuks ometi lutipudelivaba! Olen super-õnnelik, et Lenna taas terve on ning ausalt öeldes kiidusõnad talle. Ajastus on hea, sest täna – homme – ülehomme kolime!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga