OMA PESA: aed + kivi

Saime suvel lõpuks hoovi korda! Maikuu lõpus otsustasime, et aitab küll, prooviks selle aia ja kividega sel aastal ühele poole saada. Oleme nii mitu aastat siin maja ees kruusa peal käinud ning ausalt öeldes käis ikka närvidele küll, et pidevalt kive ja liiva esikusse tassiti. Kõigepealt alustati aia ehitusest ning sellele kulus minu mäletamist mööda 3 nädalat. Oleks kindlasti kiiremini valmis saanud, kuid vahele jäi veel jaanipäev ning üht-teist apsakaid. Näiteks õnnestus meil aiapostid puurida täpselt tänavavalgustuse kaablitesse selliselt, et need korralikult katki läksid ning sellele kulus omaette aeg, et elektrikud probleemi lahendaksid. Meie kindel esmane eesmärk oli siiski aed enne koera tulekut valmis saada ning nii ka ilusti jõudsime. Aiaga paralleelselt tegeles E. kaevetöödega, sest soovisime ka hoovi valgemaks lüüa. Niisiis tuli tal kaevata maja külgedele, ette ja taha kaablid maha.

Kividega läks meil minu meelest küll väga ruttu! Kusjuures kivipanek sattus samale ajale, mil Luna meiega liitus ja selles osas oli ikka omajagu nalja. Koer pani pidevalt midagi töömeestelt pihta. Küll aga avastasime, et kui siin üks hetk otsustasime, et oi nüüd hakkame koeral harjutama seda, kui keegi tuleb/läheb autoväravast.. et ta siis ees ei tolkneks, vaid ilusti murul istuks.. Siis avastasime, et töömeestest oli tegelikult nii suur kasu! Isegi hea, et samale ajale see kivipanek sattus, sest koer harjus ära, et koguaeg keegi voorib sisse – välja ning see pole siin majas midagi nö. erilist.  Nii on tal siiani täitsa kama kaks, kui auto väravast sisse sõidab.

Kohati oli see üleskaevamine korralik songermaa, kuid lõpptulemus väärt iga eelnevat tüütut hetke! Lõpuks siis sai kivi alla pandud 170 m2 ala ning muidugi sai meil kivi rohkem tellitud, kuid saime selle õnneks ilusti kiirelt ka maha müüdud. Kivi tellimisega oli muidugi päris huvitav. Sattusime sellisesse aega, kus öeldi, et kui täna maksad, saad homme VÕI homme tellid ja saad kuu aja pärast. Õnneks oli seda võimalust kohe tegutseda, niisiis erilist mõtlemisaega ei jäänudki. Tellisime veel kaks koormatäit mulda ning 15 põõsast-puud ning istutasime need mööda kiviplatsi äärt maha. Loodetavasti jäävad ikka ellu, kuid elame-näeme järgmisel aastal!

Elu on kohati nii tempokas olnud, et me ei ole reaalselt jõudnud seedidagi seda, et meil on lõpuks oma aed ja kiviplats, tänu millele saame puhta jalaga koju. Olin koguaeg valmis paar pisarat poetama, kui see korralagedus kõik valmis saab.. kuid siis tuli muud elu jooksvalt nii palju peale. Niisiis leppisime kokku, et naudime seda oma valmis hoovi ilu ja võlu järgmisel suvel pikemalt.

Ausalt öeldes pean meid kiitma ja olen meie üle tõeliselt rõõmus, sest nii mõnigi hetk, kui tegemist – toimetamist oli korraga nii palju, mõtlesime küll, et ohohooooo.. on seda võimekuse piiri ikka korralikult kombatud. Mul on alati tunne, et sellistel hetkedel aitab meid välja ainult huumor. Te oleksite pidanud lõpusirgel meid E’ga koos nägema. Lihtsalt naersime neid puid maha istudes, et püha taevas, kas see ongi see 30 -aastase elu, kus ainukesel vabal hetkel lükkad labida mulda ja kaevad nagu homset poleks.

Puud-põõsad siit küll puudu, kuid saime hoovi valgemaks küll!

 

Meie uus sõber Luna!

Pea aasta aega tagasi arvasime, et meie plaanid on täiesti pea peale pööratud, kuid õnneks ei andnud tõdemine, et koer meie majja ei saabu, rahu. Eelmine kasvataja, kellelt me koera lõpuks ei saanud, suunas meie pilgud samojeedi poole. Kõik edasine tuli kuidagi loomulikult. Kuskil aasta alguse poole saabus meist mõned majad edasi majapidamisse üks valge samojeedikutsikas. Ühtäkki hakkasin ma antud tõugu aina tihedamalt märkama ning mõne kuu vältel tutvusin mitme samojeedi omanikuga. Tegin pea iga ühega juttu, kes mulle tänaval vastu kõndis. Hakkasin rohkem antud tõu kohta uurima ning mida rohkem lugesin, seda enam ta mulle sümpatiseeris. Lõpuks viisime lapsed ka mitmeid kordi samojeedidega kokku (katsusid, musitasid näod ligi, paitasid. Pärast müramisi-mängimisi ei lasknud käsi pesta ning lasin nägu katsuda kõigil .. ) ning maikuu alguses otsustasin ääri-veeri uurida, kas sealt, kus naaber oma koera ostis, on veel lähiaastatel pesakondi plaanis? Jõudsime otsapidi ühe imetoreda aretajani, kes on ühtlasi väga suur entusiast ning antud tõuga pea 20 aastat tegelenud. Tuli välja, et tal on parasjagu plaanis üks põnevamat sorti pesakond, kuid ei osanud kindlalt midagi lubada, kas kunstlik viljastamine koeral õnnestub. Pereisa on nimelt Austraaliast ja ema Eestist ning protseduure viidi läbi Soomes. Kuna mul oli terve list küsimusi alates tõu ajaloost kuni koera karva eest hooldamiseni, otsustasime juba enne pesakonda kohtuda ning vestlesime pea 1.5 tundi koertest. Saime nii paljudele küsimustele vastused ning mida rohkem ka Erik tutvus, seda enam teda kõik see koeramaailm huvitama hakkas. Otsustasime, et kõik läheb nii nagu minema peab! Oli ju nii palju küsimusi õhus.. kas viljastamine õnnestub? Kas meile üldse emast kutsikat jagub? Ja ausalt öeldes neid kaasnevaid küsimärke oli esialgu väga palju. Mõtlesime ise nii, et kui see koer on meie perekonda ette nähtud, siis jookseb kõik ilusti ja elu paneb ise paika!

Esimene super hea märk oli tegelikult see, et kasvataja elab  meist vaid 10 minuti sõidu kaugusel ning kui on kasvatuslikke või muid küsimusi, millega hätta jääme, on tugi meile kiviviske kaugusel. Mai viimasel päeval saime teada, et vapper ema Iiris peaks olema tiine, kuid see oli esialgu vaid oletus käitumise järgi. 12. juuni käidi ultrahelis ja saime teada, et tittesid on oodata..  Hakkas tekkima kerge ootusärevus, et kas tõesti on meie perekonda tõenäoliselt uus liige tulemas. Vaikselt mõlgutasime mõtteid, kuidas hakkame edasist elu planeerima, nii ruumi, kui aja mõttes. Arutasime, kuidas soovime koera kasvatada selliselt, et ta oleks võimalikult palju kaasatud meie pereelusse. Ja tegin nimekirja kõige vajaliku osas.. 18. juunil saabusid titeuudised ja ma ei suutnud oma silmi uskuda, mis lugesid, et kõik kutsikad sündisid tahetud tüdrukud! Edasi järgnesid kõik arutelud paberimajanduse, vormistamise ning muude õiguste osas. Ütleme nii, et rääkimist oli omajagu, kuid saime ilusti kokkuleppele ja nii tegime broneerimistasu ära. Soetasin endale alustuseks “Kutsika kasvatamine” raamatu ning väga soovitan vastsele koera võtjale! Põhjalik ja üsna step-by-step soovitustega.  Veel tegime esimesed kallimad ostud ära – koerapuur ja föön ning edasi omajagu muid tarvikuid (sööginõud, mänguasjad, tegevuslelud, kammid-kraasid said kasvatajalt tellitud, autosse alusmati, pesamati, joogipudeli, treenimiseks veel maiuseid, mingid traksid ja rihma alustuseks, hambaharjad ja pasta sai isegi soetatud).Koeraga tarvis veel koos ilmselt poodi vaja minna, et sobiv kaelarihm leida. Puudu veel pesemisvahendid ja hetkel ei tulegi pähe, kas miskit oli veel sealt listist. Baklist tellisin veel koeraripatsi nime ja andmetega. Tahaksin sügiseks vaadata veel vihmakostüümi, mis kõhu alt kinni. Kui päris mudamülkas käime, siis säästaks end hilisemast pesust.

Enne koera tulekut lugesime ja vaatasime erinevate kasvatajate videoid, olime pidevas suhtluses kasvataja endaga ning meil oli kokkulepe selline, et kuna me kaasomandis koera osta ei soovinud, siis kutsika valis tema meile ise välja. Kutsikad olid sünnist saati värvide järgi jagatud ning nii vahva kokkusattumus oli, sest me mõtlesime E’ga koerale juba nime varem välja ning selleks oli Luna. Meeldis meile koheselt – selline lühike, kõlav ning sobib hästi meile! Luna aga tähendab Itaalia keeles kuu’d ning kui kasvataja teatas, et meile tuleb koer värviga kollane, siis oli kohe esimene reaktsioon, et ohhh, nii lahe.. äkki see on mingisugune märk. Minu enda lemmik värv on kollane ning kuu paistab ka taevast kollane. Näitan mõnda pisikese Luna pilti lapsepõlvekodust ka.

Esialgu plaanisime lastele vahetult enne rääkida, kuid kuna Leenu oli üsna veendunud, et siia majja tuleb koer, sest miks muidu ema ja isa siin kodus koera raamatuid loevad.. Nii sai lastele räägitud kuu enne koera tulemist, et perega on liitumas üks sõber, keda meie E’ga kasvatame hakkame ning nemad saavad mängimisel abiks olla. Eks ees on “põnevad” ajad – rohkelt õpetamist ja kooskasvamist. Loodetavasti saame ajaga endale toreda kaaslase, kellega koos jalutamas käia ja koos sportida. Vaatan alati veidi kadestava pilguga, kui meie tuttav oma samojeediga mööda jookseb. Aga võtame step by step ja alustame ikka algusest!

Sel nädalal uurisin veel looma kindlustamise teemat ning lappasin läbi erinevaid variante. Osad pakuvad koos kodukindlustusega, aga kuna meil hetkel päris toimiv süsteem, siis mõtlesime, et eelistaksime pigem eraldiseisvat koerakindlustust. Mu üllatus oli suur, sest ma ei teadnudki, et PetCity (kes tundub, et on niigi kõigele mõeldnud), teeb ka IF kindlustusega koostööd ning nendelt on mugav kindlustus osta. Miks me üldse kindlustada tahame? See tundub tänapäeval kuidagi mõistlik. Arstiabi on siiski tasuline ning ei soovi ootamatute juhtumite korral kuskilt sadade-tuhandete viisi niiviisi korraga välja käia. Looma ju ravimata ei jäta ning magama ei pane.  Ühtlasi on koera enda maksumus päris korralik, mistõttu oleks ka veider mitte teda kindlustada. Lemmiklooma saab siis alates 4. elukuust kindlustada ning kuni 8 aasta vanuseni.  Ja hästi tore on PetCity puhul, et nad teostavad enne tervisekontrolli ja see on siis nö kindlustuse võtjale tasuta. Muideks Lunal on ka instagramis nüüd konto, sest otsustasin, et ei hakka enda kontot koera piltidega üle kuhjama. Tema kasvamist jagan edaspidi seal. Ja Luna kontol läheb loosi 100- eurone PetCity kinkekaart! Nii, et kel koduloomad, soovitan osa võtta – https://www.instagram.com/our_yellow_luna/.

 

Helmi, Ingrid ja Dagny

Meie pere suur sõber BABE on vahepeal Eestisse toonud oma sõsarbrändi MAUBE.  Minu esimene mõte seda kuuldes oli, et BABE enda lastesari on juba nii hea ning meie kodus aastaid kasutusel, et kas seda ikka annab nö. üle trumbata. Saime paki ja esimese asjana jäi mulle silma kujundus. Pudelitele nime andmine on minu arvates äge lüke ning kui avastasin sealt Helmi, siis ajas see mind kohati muigama. Tegelikult eriti tore on, et igale tegelasele on välja mõeldud  väike tutvustav lugu. Näiteks “Helmi on seikleja, kes armastab loomi, loodust, matkamist ja õues viibimist. Tal jagub alati energiat mängimiseks ja uute plaanide tegemiseks. Suureks saades tahaks Helmi õppida loomaarstiks. Helmi tähendab ‘pärl’. Apelsiniõitest valminud mee ekstraktiga koostis mõjub sama magusalt ja looduslähedaselt nagu Helmi.” Rääkisin tüdrukutele ka iga nime kohta eraldi ja lasin neil lõhna järgi oma lemmiku valida. Lõhna poolest mulle endale meeldis väga, et kõik nad olid sellised mahedad. Tavaliselt on neil laste dushigeelidel ja šampoonidel megavänged lõhnad juures, mis paneb alati mõtlema, et millest kõigest see koosneda võib.

 

Kuna meil peres omajagu naisi, siis igasugune tüdrukute värk on väga teemas. Küll käib hooti peal soengute tegemine ja küünte värvimine. Kusjuures pean pere vanimat preilit kiitma sellise usinuse eest, et harjutab kangesti ise endale hobusesabade ja punupatside tegemist. Norsu on meil olnud tubli neli aastat patsikandja ning tundub, et kannab hea meelega ka edasi. Küll aga roosi oli meil pikalt nukitsamees ning käis oma lahtiste juustega ringi. Pärast päevast ringi tuuseldamist see seis enam seal peas ilmselgelt kena polnud. Tegelikult tean väga hästi, et kõik on harjutamise ja meelitamise taga ning kui nüüd MAUBE sari meile saabus, siis sain kohe asja põnevamaks muuta. Tüdrukutega saab väikseid spa-õhtuid teha ning Helmiga on neid vahelduseks täitsa tore pessu meelitada. Üldse on meil need pesemised marukiireks muutunud, sest vanni meie peres ammu ei tunnistata.  Meile saadeti ka kehasprei DAGNY ning kui ma esialgu mõtlesin, et milleks seda üldse tarvis võiks minna, siis see on hoopiski meil päris suureks hitiks kujunenud. Nii, et pärast pesu saavad lapsed end veidi lõhnastada ka.

Ma ei tea, kas asi on ealises iseärasuses või lihtsalt lapses endas, aga neljane on meil nii suur riietamise, glitteri, meigi ja igasuguse muu sellise kraami fänn. Kandis mingi vahe pidevalt peavõrusid ja rääkis neist kui enda kroonidest. Ta alati märkab, kui mul on uus kleit või ma olen juuksuris käinud. Küsib minult, et emme, miks sa nii ilus oled? Või kui välja olen minemas ja temast kodus teistes riietes mööda kõnnind, pärib kohe, et miks mul PEOkleit seljas on? Tulin eilegi ripsmete lamineerimisest, kus sisuliselt koolutad vaid enda ripsmeid. Nora ei teadnud, kus ma käinud olin, kui kohe kui koju tulin, küsis “emme, miks sul nii ilusad silmad on?”. Kõlab veidi nagu hunt sealt Punamütsikese raamatust. Muidugi oli tema kõige rohkem põnevil, kui MAUBE pakk meile koju jõudis ning kui küsisin, kelle poolt me oma sõpradele samad tooted välja võiks loosida, oli temal kohe käsi püsti! Niisiis mine vaata Facebooki ja võta loosimängust osa!

MAUBE tooted leiate suurematest Apothekadest ning Apotheka ja Apothekabeauty e-poodides ka ilusti saadaval!