Millise mulje Lottemaa sel aastal jättis?

Vaatan siis ühel päeval kalendrisse ja sügis lihtsalt lehvitab juba vastu. Peas vasardab terve selle suve tähtsaim käik – Lottemaa. Nad ju ometigi augustikuu lõpuni avatud ning siis on pidu läbi.  Minul aga piletid ammusest ajast soolas ning ootasid pidevalt õiget hetke, et minna. Selgus, et Erikut me oma plaanidesse kaasata ei saa, seega tegime esimesed proovimised juba juulikuus, kuid küll ei sobinud ilm ja küll jäi Lenna nohuseks. Mis seal ikka.. Pühapäeval vaatasin siis taas seda saabunud augustikuud ja mõtlen, et mis asja, mul on reaalselt muude plaanide kõrval üksikud vabad päevad jäänud ning kui kohe plaani ei võta, siis jääbki lõpuks käimata. Vaatasin ilmateadet ja sai üsna kiirelt kolmapäevaks plaan paika pandud. Muidugi oli mul mingisugune ettekujutus, et mõelda vaid, rahvast ju nädala keskel vähe, kuid tegelikult oli inimesi ikka omajagu. Mul oli kindel plaan esimese rongiga minna, sest minu meelest on see täiega tore, kui need tegelased lapsi juba hommikul esimese asjana vastu võtavad ja tervitavad. Pole sellist tuima väravast sisse jalutamist ja lootmist, et ehk keegi vastu kõnnib. Hiljem on nii kui nii terve Lottemaa neid tegelasi ja lapsi täis ning reeglina toimetab igaüks kuskil omi asju. Startisimegi Tallinnast kell 8 ja jõudsime ilusti kohale!

Mul oli natukene mingisugune eelarvamus, et esimesel aastal kulges meil kogu see päev ülisujuvalt ning nägime enamus kohad ära ning lapsed said maksimaalselt vist aega veeta Roosiga, mis neile nii meelde jäi.. et vaevalt teisel aastal sama hästi vedada saab. Pean muidugi tõdema, et Lotte ja Roosiga said nad oluliselt vähem koos olla, kui möödunud aastal, kuid väga hea backupi tegid kõik ülejäänud tegelased! Muidugi arusaadav ka, et Lottet peab ilmselt igale poole jaguma ja kui ise konkreetselt juurde ei astu, siis on rong läinud.. Aga meil oli tõesti ülitore! Lenna on viimased aastad olnud alati hästi kaasatud, kui teda kuhugile mingite tegelaste poolt kutsutakse, küll aga Nora oli mu jaoks üllatus. No tõesti megajulge kolmene, kes läks rahumeeli nende suurte jäneste, koerte ja muude putukate vahele mängima. Sel korral saime palju rohkem avastada Jäneste ja Lotte maja, nägime tiirul ka mereäärset ning lapsed käisid ka esimest korda Romantika laeval ronimas. Mu jaoks on tõsine müstika, et möödunud aastal me ei näinudki Lotte vanemate tuba, Roosi tuba, katusepealset. Nii palju uusi kohti, mis jäid esimesel korral märkamata! Ja veel jõudsime lõpus veidi ronimisala avastada, mis lastele väga meeldis..

Mulle meeldis, et sel aastal oli korralik rõhk pandud spordi tegemisele. Neid mänge ja ülesandeid oli kuidagi nii palju, aga lapsed võtsid kõigest osa. Muidugi “okeiiii, okeiiiiiiii, okeiiiiiiiii” moment oli, kui lapsed läksid tegelastega lõpujooksu tegema ning Nora nendega sinna metsa vahele ära kadus. Näha oli, et ta oli juba varasemast hüppamisest ja möllamisest nii väsinud ning see jooks polnud mitte ümber maja.. vaid seal pikalt läbi metsade. Mõtlesin, et huvitav kas sinna ta jääbki. Aga see tegelane jõudis vapralt finišisse tagasi. Õhtul ütles, et tal oli päeval NIII NIIII PIKKK JOOKS.. Õnneks pidas nii ilusti vastu!

Minu siiras soovitus on Lottemaal ikka lapsed suunata nendele tegevustele ja etendustele.. suhelge ise palju tegelastega ja nii tuleb lastel ka julgus neile vastata või nendega rääkida. Ja Lottemaal on pigem nii, et ei tasu ootama jääda, et põhitegelased nüüd just sinuni oma teel jõuavad. Pigem ikka haarake ise initsiatiiv, kui tahate pilti või paar sõna vahetada. Mul oli Lottest isegi kohati kahju, kui ta eemal mingeid jutuajamisi pidas ja me ta endale pildile kutsusime. Ei saa ju öelda, et “kuule ma ei viitsi praegu”.. aga hästi tore! Mind ajas mitmeid kordi nii naerma nende tegelaskujude “töö”. Sisuliselt koguaeg lased jutul minna.. muidu on ju täitsa tore, aga eriti naljakas on siis, kui lapsed ei vasta.. siis on selline tunne nagu räägiks omapead.. Et hästi tublid, kiidusõnad!

Meie tüdrukutele Lottemaa käik väga meeldis ja minu vaatepunktist meeldis mulle, et jõudsime jälle uusi kohti avastada ning just see, et lapsed olid nii paljudesse asjadesse kaasatud. Kindlasti, kes veel käinud pole või kahtlevad, võtke see reis ette! Ma olen ikka üsna kindel, et te ei kahetse!

Võtame need möödunud kuud kiirelt kokku!

Vahepeal hakkas see elu veerema nagu lumepall. Kogus ainult hoogu ja tulemuseks polnud mitte üks ilus ümmargune kera, vaid pigem mingisugune jube lopergune moodustis. 2020 on kahtlemata out of my comfort zone aasta. Sel aastal olen pidanud nii palju oma harjumuspärasest lahti ütlema. Lihtsalt pidanud minema vooluga kaasa ja lootma, et suurema laine alla ei jääks. Suutsin lõpuks endale aru anda, et siin saab vaid ise pidurit panna, enne kui on liiga hilja. Alustasin sellest, et andsin mõni aeg tagasi tööle lahkumisavalduse, sest kõik see kodu – töö ja väikeste lastega majandamine jooksis minu jaoks nii kokku, et isegi päev korraga võtta oli üks suur error.  Tuli endale tunnistada, et  vähe ambitsioonikalt lendasin enda soovidele peale, proovides kuidagi kolmel rindel edukas olla.

Ma pole ikka väga pikalt kirjutanud, sest see low-period aina venis ja venis ning ei kippunud ikka üldse arvutit lahtigi võtma. Vahepeal on nii palju toimunud ja kõigest  täpsemalt ei hakkagi kirjutama.. Küll aga on mul nii kahju, et ma pole üldse meie tegemisi talletanud ja lastest kirjutanud. Kas te reaalselt kujutate ette, et kui mul on arvutis tavapäraselt iga kuu kohta eraldi pildikaust, kust võiks leida vähemasti 5-6 albumit/per kuu fotodega, siis hetkel on mul 2020 kaustas üks suur ümmargune null ja tühjus. See teeb mind üsna õnnetuks, sest esimest korda kuue aasta jooksul pean leppima mingisuguste suvaliste telefonis tehtud piltidega.

Ühel pühapäeval nuputasime pikalt, et mida siis lastega ilusa ilmaga teha.. järsku meenus, et meil peaks siin kodu lähedal üks seiklusrada olema. Võtsime rattad, jäätised ja piknikuteki ning läksime ronima! Megatore, et sellised võimalused olemas on !

Suvi algas Eriku välislähetusega ning juunikuud alustasin üksi kolmega.. Eriku tulekuga tähistasime kiirelt jaani – ja sünnipäeva, pärast mida puhkasime Noorus Spas. Külastasime suuremate lastega loomaaeda ning kõigi kolmega Polli ja Kuristu talu ka. Need olid Rosanna esimesed korrad päris taluloomi ja linde näha. Viimased avaldasid talle enim muljet ning kui Kuristu talus ämber kapsa ja porgandiga kätte anti, arvas ta, et need on talle söömiseks. Talle sobis hästi, et sai OMA toitu vahepeal mõne jänesega jagada. Kõik, kes te siin Harjumaal elate ja Pollis ning Kuristus käinud pole, kindlasti külastage!

Meil täitus vahepeal Erikuga seitse aastat abielu ning selleks puhuks põgenesime sinna, kuhu ilmselt enamus eestlased pärast koroonat läinud – Lätti! Oleks nagu Eestis, aga ikkagi väljamaal. Avastasime, et oluliselt odavam on ikka Riias puhata..  Käisime loomaaias, kus ma kunagi varem käinud pole. Võiks öelda, et mulle meeldis isegi rohkem, kui Tallinna oma. Ei olnud nii palju matkamist, loomaaed ise kodusem ja rohkem looduse keskel. Millalgi tahaks kindlasti lastega ka minna. Näevad ka kaelkirjaku ja sebra ära.  Ööbisime Vanalinna ääres Hiltonis. Ja kui esialgu võib tunduda, et oh, mis kallis hotell, siis tegelikult Eesti mõnes spas saab ühe öö sealse kahe öö hinnaga.

Alles hiljuti kohtusime veel meie oktoobrichatiga. Kirjutame iga päev ja täiega tore on vähemalt kord aastas ikka näod ka üle vaadata! Ka sõbrannadega oleme palju kohtunud ning nendega on see graafik väga aktiivseks läinud. Sel nädalal lausa kahel korral Pärnusse minek! Mul on nii hea meel, et mu ümber on minu inimesed, kes viitsivad ka kõige postiivse kõrval kuulata vingumist, hala ja muremõtteid. Siis, kui ise ei oska, on alati keegi, kes teeb tuju heaks või mõtleb kaasa sinuga. Ja teisest küljest alati saab megapalju nalja ning igasugused absurdsed ja masendavad olukorrad keeratakse nii üle vindi, et ei jää muud üle, kui ainult naerda. Oleks nagu teraapia omaette!

Muideks Rosanna alustas ka lasteaiateed, kuid selles roosinupukesest kirjutan teinekord pikemalt! Ja lisaks kõigele oleme kodus tagahoovi nüüd suuremalt ette võtnud. Kirjutan ka sellest pikemalt, kui nüüd lõpuks valmis peaksime saama.

Minipuhkus Narva-Jõesuus!

Kena koroonaaeg tühistas kõik meie suuremad plaanis, reisida türki ning külastada GoSpad. Üks hetk avastasin, et nüüd on ju pea kõik käimised valla ning võiksime ikkagi lastega väikse minipuhkuse ette võtta. Teadagi olid vahepeal imeilusad, soojad ilmad ning tundus ainuõige mõte sõita hoopis Narva-Jõesuusse, Noorus Spasse. Oleme seal tegelikult korduvalt lasteta käinud ning korra Lennaga tema beebieas.

Mõte kolmega reisimisest tundus väljakutsuv, sest ega Rosanna oskab ka juba omamoodi sõnakas olla ning pole päris nii, et käime ja teeme. Kolmel inimesel veel asjast oma arvamus.  Igatahes otsapidi me Noorusesse jõudsime ning kuna toad olid üsnagi täis broneeritud, ööbisime me hoopis sviidis (mainin siia igaks juhuks ära, et tegu pole sponsoreeritud postitusega). Tegelikult hinna poolest polegi suurt vahet, kas võtta näiteks Aqva Spas peretuba või Nooruses sviit. Sisuliselt viie inimese peale ongi kahte tuba vaja, et vähegi inimlikult end tunda. Nii koosnes meie ruum ka nö kahest toast, mis olid omavahel ühendatud. Tüdrukud said siis ühes puhata, meie ööbisime teises.

Seekord vaatasin Noorus Spad hoopis teise pilguga, sest märkasin rohkem võimalusi lastele. Näiteks oli seal arvestatav mängutuba, veekeskuses eraldi laste osa, kuid lisaks veel üks bassein, kus Lennale ulatasid jalad põhja. Veel olid olemas igasugused rõngad, kätised ja muu selline tavaar. Ülimalt mõnus oli, et õues sai istuda ning einestada ning mänguplats oli seal vahetus läheduses. Muidugi rand oli kiviviske kaugusel ning jõudsime korra otsapidi sinna ka.

Tahate ma räägin, kuidas näeb välja rannapuhkus kolme lapsega, vanuses 1, 3 ja 5? Midagi sellist, et kõigepealt möllad toas nende riiete ja kreemidega ning kui korralik energia on endast antud, hakkad ranna poole liikuma ning avastad, et esimesed sammud okkaid ja kiviklibu täis liival panevad preilid juba ahhetama. Jõudsime siis rätikud maha panna, Erik tahtis nendega ühes ka Rosanna maha asetada, kuid see preili jalgu alla ei võtnud. Eks Rosanna pelgas liiva ja vett ja kõike mis seal rannas oli, Nora seevastu adru ja märga liiva ning Lenna oli ainuke, kes nautis.. Niisiis jäi see ranna”puhkus” õige üürikeseks. Käisime Lennaga kiirelt ujumas ja üritasime kordamööda küpsiste ja kõrrejoogi abiga seda imelist aega pikendada. Pean tõdema, et plaan oli väga ambitsioonikas.. hiljem kogu see aeg kulutada, et liiv laste kehadelt enne tuppa jõudmist maha saada. Ennast ajas ka õhtul naerma, et oleks pidanud ikka oma liistude ja veekeskuse juurde jääma..

Muidugi lastega reisides tundub ikka see kõik hinnas parim lahendus. Meil olid mingil põhjusel õhtusöögid ka hinnas (mida me tavaliselt võtnud pole) ning oli ikka õhtul mugav küll lastele toit pikema ooteajata ette anda. Mänguväljak pikendas õhtust olemist niivõrd palju ikka, et ise saime a la carte proovida ja kena kümne minuti sees oma kokteilid kiirelt ära juua.. Hommikusöögi juures pikemalt ei peatukski. Ütleme nii, et Vspa ja Estoniaga väga võrreldav pole.

Kokkuvõttes tore oli korraks kodust välja saada ja eriti hea meel on, et lastele väga meeldis! Järgmine sihtpunkt on meil järgmisel nädalal Pärnu! Vaatame, mis meid seal ees ootab!

.. pärast pikka vaikust

Vau! Endalegi üllatuseks pole ma nii ammu bloginud. Sellist 2-kuust pausi polegi vist viimase kaheksa aasta jooksul olnud. Viiruse aeg möödus ühelt poolt justkui edukalt, teiselt poolt oli nii palju segaseid aegu ning see aasta on kahtlemata minu ja Eriku ühise 15. aasta jooksul üks keerulisemaid. Puutusime viimase kahe kuu jooksul nii paljude segaste asjaoludega kokku, mida poleks eluilmaski ette osanud näha. Õnneks on see aeg tasapidi möödumas.. pikk tee veel minna ja on veel palju tööd teha enesega, kuid loodetavasti saame aasta lõpus aasta edukalt kokku võtta. 2020 esimene pool on kindlasti selline, millele väga positiivselt tagasi ei vaata.

Mul on hea meel, et suvi on otsapidi meieni jõudnud ning algus tervitas meid küll mõnusalt, soojalt.  Meil on kodus palju muudatusi toimunud ning Lenna kolis vahepeal oma tuppa ning väiksemate tüdrukute tuba sai ka lõpuks täiesti valmis.  Lõpuks ometi on meil täitsa enda magamistuba, kuhu teistel asja pole. Mul on selle üle ainult suur rõõm! Lõpuks sain ära tellida oma öökapid, laualambid, kardinad ja kõik jutud! Varsti on nagu päris täiskasvanute tuba, ilma võrevoodi ja luttideta patjade vahel. Rosanna on ilusti oma uue voodiga kohanenud.. magamapanek võtab muidugi pika aja, kuid arvestades, et ta on kõik “huvitavad” küljed Lennalt pärinud, siis mind sellline tunniajane voodi kõrval istumine ka ei üllata. Muidugi viimased hommikud on ta sujuvalt kell 6 meie juurde kolinud, aga hetkel veel pigistab silma kinni.

Erikul on seoses uue tööga tekkinud välislähetustel käimised, mis tähendab, et olen kolmega täitsa omapead. Pean tunnistama, et alguses täiega pelgasin, sest kuidas ma nii pika aja nendega kõik vajalikud toimingud tehtud saan, kuid tundub, et ma olen isegi produktiivsem, kui siis, mil Erik kodus on. Lapsed on kuidagi koostööaltimad. Võibolla on nad kuulekamad, sest neil on lihtsalt veidi kahju, kui ma üksi nendega taidlema pean. Kasvõi sellised igapäevased ülesanded, tüdrukud on majapidamistöödes nii ilusti kaasa löönud. Nädalavahetusel mõtlesin, et miks ma seda kõike üksi pean tegema, kui lapsed hea meelega aitaksid. Niisiis korrastas Nora kappe, viis musta pesu pesumasinasse ja puhta triikimisse. Lenna vaatas, et kõik mänguasjad oleksid oma kohtadel, sest Mart (meie robottolmuimeja) hakkas tööle ning pole vaja, et ta kohe errorisse jookseks.  Leenu viis veel kõik välisjalanõud garderoobi ning pani paariline paarilisega ilusti kõrvuti.  Tihti muutub see korralikuks seapesaks, sest igaüks otsib sealt oma lemmikuid..

Samas üks vahe sattusin just ühele Pere ja Kodu artiklile, õigemini pealkirjale, kus väikese vanusevahega laste ema räägib, et ta ei jaksa. Alt leidis muidugi igasuguseid vahvaid kommentaare, kus emad kordamööda käsi rinnule lõid ja ei saa küll nemad aru, milles seisneb raskus. Pidasin kuidagi vajalikuks siia veidi meist ka kirjutada. Lenna, Nora ja Rosanna on kõik 2-aastase vanusevahega ning ma pean tunnistama, et on tõepoolest väga väsitav! See jutt tugivõrgustikust, vanaemadest, hoidjatest.. kui te arvate, et see midagi oluliselt päästab, siis tegelikult mitte. Hinge saad tõmmata, aga sisuliselt oled sa oma lastega ikkagi koguaeg koos. Ma pakun, et 95% hoiukordades, mida me vanematelt küsime, on seotud töö tegemisega. Me pole kahekesi ikka väga ammu kuskil nii käinud, et viime umbes lapsed ära ja siis oleme kahekesi. Tavaliselt lähevad lapsed ämmale või mu emale nädala sees, kui tööl käime. Sel nädalavahetusel saame üle pika aja koos pulma minna ja öö kodus eemal olla. Laste igasugused pisikesed nääklemised, tülid, solvumised on väsitavad. Ka metsikult kõva hääl ja rõõmsad kiljumised. Eriti väsitav on see siis, kui sa öösiti magada ei saa. Vahepeal leidsin end väga tihti mõtlemas, et ei jaksa ja liiga palju on korraga kolme lapse kõrvalt ette võetud. Muidugi käivad väsimuse ja tüdimusega kaasas ka need toredad hetked.. mil Nora ühel sünnipäeval tuli näiteks minu juurde, niheleb mu ees pikalt.. küsin siis, et mis sa soovid ja ta ütleb, et ta tuli mulle lihtsalt ütlema, et ta armastab mind. Või kui Lennaga jääb õhtuti jutustamisaega ning räägime maailmaasjadest või loomadest. Saadab mind õhtul oma toast ära ja ütleb, et kohtume unenäos. Rosanna on veel väike, kuid oma emotsioonides nii siiras. Mõtlen siin neid positiivseid emotsioone, mil koju tulles üks hea-tuju laps vastu tuleb. Eks see vanemaks olemine ongi selline üles- ja allamäge ning mida rohkem lapsi, seda enam ka situatsioone, millega tegeleda.

Uued avastused + kingiloos

Vahepeal olid need toredad lihavõtted ning vahetult pärast seda ilmus minugi ukse taha, täitsa kontaktivabalt (nii nagu tänasel päeval popp öelda on) üks ülimalt hea sisuga pakike! Kes on pikemalt blogi jälginud, teab, et BABE võitis minu südame juba kolm aastat tagasi ja nende tooted on meil tõesti vaieldamatult lemmikud. Meie kodus on lastega must have dušigeel, intiimpesugeel, BABE sarja kreemid. Mina ise kasutan igapäevaselt  seda näopesugeeli, mis võtab ühtlasi ka meigi hästi maha ning sinist huulekreemi. Samuti igal õhtul enne magama minemist jõuab minu näonahale niisutav ja toitev kreem.  Ütleme nii, et enne BABE toodete saamist võis minu kodus juba iga nurga pealt nende tooteid leida, nii et oli ainult rõõm avastada, mida uut ma veel proovida saaksin.

Oleme juba kuuendat nädalat kodus olnud ning ütleme nii, et kui BABE kotike mu ukse taha jõudis, tekkis kohe tunne, et võiks end nüüd kokku võtta. Lasin juuksed ära värvida, tegin maniküüri-pediküüri. Näonahk on sisuliselt terve see aeg puhkusel olnud, mistõttu oli kohe eriti hea võtta välja taas iluampullid, et nahka eriliselt hea koostöö eest tänada! Meigivabad nädalad on eriti hästi mõjunud! Ma ei tea, kas see päriselt mõjub, aga ma kasutan igapäevaselt duši all näo pesemiseks erinevaid BABE tooteid (näotoonik, näopesugeel, mitsellaarvesi) ja seda ka siis, kui mul meiki näos pole olnud. Lihtsalt tunnen, et pärast pesemas käimist on nahk palju pehmem, kui lihtsalt veega pestes. Tegelikult mainiksin siia lõppu veel ära ka Stop AKN. Ma olen BABE maske juba ca pool aastat teinud ning see on tõesti tõhus! Olen veel kolmelt inimeselt kiidusõnu kuulnud, nii et kel vähegi näonahaga probleeme, proovige järele.

BABE tootevalik on tegelikult ääretult lai ning meil on näiteks kasutamata veel päikesekaitsevahendid. Olid küll suured plaanid Türki minna, kuid jääme lootma Eesti soojale suvele! Muideks endiselt juhin tähelepanu, et BABE lastetooteid tunnustab Eesti Allergialiit. Nii, et kelle lapsed tundlikuma nahaga, siis teate sellega arvestada. Enim köitis mu tähelepanu üldse uus sprei, mida ma varem kasutada pole saanud. Seda on vist soovituslik nahale lasta üldsegi pärast päikese käes olemist, kuid ma pihustan endale seda iga päev näkku. Nii mõnus niisutav ja värskendav on! Vaatasin, et see on soodushinnaga praegu 12.15 eurot, soovitan järele proovida. Minu meelest oma hinda väärt.

Kusjuures tegin just nädalavehtusel päris ägeda avastuse. Mul on varasemalt kahe silma vahele jäänud laste kinkekomplekt ja päris ausalt, ma ei tea, kas see on neil uus mõte või müüvad nad seda ammu, kuid esimese hooga kerkis mulle pähe, et see oleks täiega äge katsikukingitus! Mulle meeldiks väga sellist saada! Praktiline ja hetkel veel eriti hea hinnaga. Nii, et kes kuhugile beebipeole minemas, siis idee teile olemas!

Loosin lugejate vahel kõik alumisel pildil olevad tooted välja!  Usu, osavõtt on seda väärt! 🙂 Kes mänguusku pole ja BABE tooteid veel proovinud pole, siis ma väga soovitan algust teha. Apotheka Beauty aitab sellele hästi kaasa, sest valiku tooteid leiad sealt -25% soodusega.

VLOG: meie lihavõtted!

Teate, ma pole üldse usklik inimene, kui nii võib öelda.. ning minu jaoks on eluaeg olnud  see ülestõusmispüha lihtsalt kui perega koos ühise aja veetmine ning munade värvimine. Ei ole ma kunagi mõelnud, et see oleks midagi sellist, mida perekeskis, kui Jeesus Kristuse surnuist ületõustmist tähistada. Ja kui ma nüüd üdini aus olen, siis taustalugu ei ole ma veel meie pudinatele rääkinud. See lugu tundub lihtsalt nii väikestele vähe võigas. Niisiis räägime me lastele ikkagi lihavõtetest, värvilistest munadest, jänestest, kevade pööripäevast ja munade koksimisest. Tänaseni olime me vaid mune värvinud, kuid sel aastal tahtsin kangesti kaasata ka munade jahtimise. Ilmselt tuli see soov lihtsalt pikast kodus istumisest ja tahtest laste elu põnevamaks muuta. Esialgu oli lihtsalt mõte teha üks aaretejaht õues, väiksed vihjed lipikute peal, kuid mõned päevad enne pühade algust avastasin Anna Lutteri lehel vabaks kasutuseks üles laetud ja vahvalt kujundatud tekst ja kaardid. Tundus kohe igavesti parem mõte ka meile üks Jänes Joosep koju külla lasta.

Sel aastal on meie pikk nädalavahetus lühem, sest Erikut pühapäeval pole ning nii otsustasime kõik toimetused laupäeval ära toimetada. Hommik algas sellega, et tüdrukutel oli kaetud laua peal korv Jänes Joonase kirja, vihje ja kolme munaga. Sõime aga hommikused pannkoogid ära ning suundusime siis jahtima. Muidugi eriti naljakas oli hommikul see segadus, et lapsed ei saanud üldse aru, mis jänes. Nora arvas pikalt, et issi valetab jäneste kohta ning tegelikult käisid hoopis päkapikud ja Lenna rääkis mulle, et jänes siin kindlasti ei käinud, vaid Joonas on hoopis üks mees, kellel on jänese kostüüm seljas.  Hakkasin isegi mõtlema, et lastel on palju lihtsam mõelda väikesest päkapikumehest, kui päris jänesest, kes käib šokolaadimune koju poetamas. Elevil olid nad sellegipoolest!

Võtsime korraks vaba hetke ja hakkasime siis mune värvima. Erik tegi meile eile parasjagu borši ja Nora sööb seda alati munaga. Niisiis mõtles Erik, et paras oleks keeta 7!! muna, millest üllatus, üllatus 6 jäi järele. Üksikud olid veel mõranenud, kuid tühja sellest, võtsime ka need värvimisse. Toitu ju niisama ikka ära ei viska!  Näitasime tüdrukutele ka, kuidas vanasti mune värviti – sibulakoortega. Minu meelest see pakkus neile palju rohkem pinget, kui munade värvi sisse kastmine. Järgmisel aastal olen kindlasti targem ja varun igasuguseid koduseid vahendeid kokku ning jätame need tavalised värvid välja. Sibulakoortega värvitud munad on üldse palju vahvamad, sellised old school.

Möödunud nädalal käis Lenna vanaisa juures külas ning nad meisterdasid koos ühe linnumaja. Võtsime siis südameasjaks selle ikka puu külge ära panna.Oli kohe päevakohane teema ka ja tüdrukutel ka ikka asjalik tunne!

Õhtul jõudsime veel kogu perega ratastega sõitmas käia ja nii äge on! Viimati saime sõitmas käia, kui Rosanna oli kõhus ja kaks last istusid meil taga.. Nüüd aga saab Lenna päris arvestatava vahemaaga hakkama ja väiksemad pudinad on ratta taga ka väga tublid! Nora ütles, et ta lausa väsis rattasõidust ära. Eks see on tõesti raske, kui ise väntama ei pea.. Nii, et kokkuvõttes oli meil väga asjalik ja tore päev! Järgmisel aastal korraldame vast ka jahti, aga õues! Ja kindlasti, kui ma seda aasta hiljem loen, siis pidagu ma meeles, et ma neid värve ei ostaks!

Rosin juba poolteist aastat vana!

Täiesti uskumatu, kui kiiresti on aeg läinud! Rosanna sai täna poolteist aastat vanaks! Viimane laps kasvab kuidagi eriti ruttu.  Tundub nagu paar kuud tagasi oleks tema aastast sünnipäeva pidanud ja nüüd juba triivime siit teise eluaasta poole. Ikka küsitakse, et kas on hirmutav ka, et lapsed nii kiirelt kasvavad? Praegu sellist tunnet üldse pole, sest tegelikult on nad veel väiksed. Samas sattusin üks päev vaatama vanu videoklippe, mida olin Lennast kunagi instagrami üles laadinud ja siis tuli küll kerge heldimus peale. Isegi tema oli alles nii väike ja mõelda vaid, et  kui tema oli poolteist aastat vana, siis oli ta veel ainuke laps. Aina enam ma veendun, et rosinas on palju Lennat. Kuidagi beebieas nii sarnased ja tegelikult see iseloom on ka ikka väga üks ühele. Lenna oli väiksena ka selline kulm kortsus ja niisama naerma ei kippunud. Rosanna tundub täpselt sama masti laps olevat. Nora on meil selles suhtes ikka täielik erand, sest ta on kõik oma 3.5 aastat lõbus sell olnud.

Aga vot see meie roosikene on selline, et kui midagi ei meeldi, paneb kulmu kortsu, tõstab lõua üles ja ümiseb oma madalat häält. See on tegelikult nii naljakas, isegi suuremad tüdrukud hakkavad igakord naerma, kui ta seda nägu jälle teeb. Ta on selline toimekas ja iseteadlik. Hakkab vaikselt seda kahest sisse viskama ning ausalt öeldes pole ma oma vaimu veel valmis pannud. Ma mäletan, et selline 1 a 10k. on suuremad tüdrukud hakanud normaalselt end kehtestama ja eks rosinal on juba esimesed tundemärgid. Saate aru küll, see on nagu rohkem 1.5 – aastase otsustada, kas ja kuidas me välja lähme. Paraku on meie kolm tüdrukut endale sama kange ema vastu valinud, nii et kui ikka õue ei taha tulla, siis jääd üksi tuppa. Aga nali naljaks. Rosannal viskab juba praegu seda riietumise teemat sisse ja ma juba tean eos, kuhu see välja jõuab. Ees terendab see periood, kus paned lapse riidesse ja ta koorib end lahti ja PROOVIB uuesti panna, sest kõike on vaja ISE teha.  Elame, näeme! Rosannale on veel iseloomulik selline solvumine. Mäletan, et Lenna oli ka selline, kes ei hakanud kohe kisama, vaid pigem torises ja ei lasknud kellelgi end puutuda. Vot selline on ka meie kolmas tüdruk. Mäletan, et Nora solvumisleveli võis aga väga kergelt saavutada ning oi, mis üürgamine koheselt lahti läks. Muidugi ei saa salata, on ka rosin ära õppinud selle ääretult kõva häälega rääkimise.. ja mulle tundub, et mida laps edasi, seda lärmakamaks nad lähevadki, sest vaja ju kohe ruttu oma soovitud tähelepanu saada ja mis sa teed, kui kaks konkurenti pidevalt kõrval.

Tegelt on Rosanna väga äge laps! Ta on selline asjalik.. koguaeg käib ja toimetab omaette või teistega. Väga popp on praegu oma beebiga mängida, sest seda tassib ta igasse tuppa kaasa, söödab ja hoolitseb tema eest. Vaikselt on hakanud avastama ka LEGOsid! Selline kuu – kaks tagasi oli periood, kus ta käis end wc-potis pesemas ja üleüldse see veevärk oli täiega tema teema, sest kui ta kuulis, et kuskil dušš salamisi lahti läks, ronis ta riietega KOHESELT  sinna alla. Ja eriti lemmikud olid tema saunajärgsed päevad, kus ta käis leiliruumis kopsiku seest vett otsimas. Õnneks sellega oleme vist nüüd ühele poole saanud.

Tähelepanelikumad jälgijad on märganud ka neiu moekat tukka ning ma polegi vist selle tuka tagamaid siin blogis kirjutanud.  Vaatasin siis mina üks päev, et lapsel juuksed jumala silmas.. eirasin ja mõtlesin, et okei okei, käime kuskilt juuksurist kiirelt läbi ja siis saame korda.. möödusid päevad ja mul näpud juba sügelesid. Proovisin siis esimest korda lõigata nagu suurematelgi olen lõiganud. Noh teate küll, võtad aga köögikäärid ja püüad no nii enam vähem sirgelt lõigata.  See kohe ikka üldse Rosannale ei sobinud. Üks päev siis vaatan, et oh laps on omaette dušši all, toon kiirelt käärid, et äkki saan siis otsagi veidi lõigata. Ütleme nii, et ma olen kõike proovinud, aga lapse selja tagant tuka lõikamine pole veel minuni jõudnud. Ja nii tundus see üsna hea idee.. võtsin käppelt aga juuksed kuidagi näppude vahele ja lõikasin aga maha. Pesime, kuivatasime ja siis ei suutnud ma küll naeru tagasi hoida, sest esiteks tukk oli täiesti viltu ja teiseks juba väga lühike.. Aga kuna enam polnud vahet, kas lühike ja viltu või väga lühike ja sirge, siis otsustasin viimase kasuks. Ikka päris pikalt ajas laps meid naerma, kui ta meile vastu kõndis. Selline armas kiiver peas. Õnneks juuksed kasvavad tal ruttu ja eks järgmine kord siis paremini ..

Rattasõit, koogitegu ja kolimine..

Me oleme tänaseks siin juba kaks nädalat kodus olnud. Ise olen poes käinud ja meie enda rendiruumides tööd teinud. Meid suunati küll kodukontorisse, aga laste kõrvalt on veidi keeruline, niisiis on ikka ideaalne võimalus oma asjad ära teha sisuliselt kodust üle tee. Erik on töö tõttu liikuvam, nii et päris eeskujulikud me nüüd ka pole.

Päris hull on ikka mõelda, et kuu aega peavad lapsed veel kodus olema. Lenna on sisuliselt praegu juba oma tüdimuse astme ületanud. Nii palju vingumist ja nuttu iga päev, et ma ei kujuta ette, kuidas siin tervemõistuslikuks jääda saab. Iga päev mängime lauamänge, joonistame, käime õues. Muideks Leenu õppis meil rattaga sõitmise vahepeal ära, nii et tegevust on küll ja veel!

Ta on selles mõttes üsna tubli, et rattasõit tuli ikka väga kiirelt. Esimene päev harjutasime, tundus kuidagi lootusetu, aga järgmine päev lasi Erik juba sadulast lahti ja ise ta sõitiski. Muidugi millele me üldse ei mõelnud, olid need korralikud matsud, mis ta sõites vastu maad paneb. Esimestel päevadel ei tulnud see keeramine, ega ka rahulikult rattalt mahatulek üldse välja. Nii, et vähemalt kaks päeva viskas end sõitvalt rattalt hoo pealt vastu asfalti või kruusa.  Endal oli küll valus vaadata, aga ta ise oli rahul. Kolmandal päeval õppis vaikselt 90c pöörama ja no eks nüüd tuleb lihvida seda värki siin. Lennal on 16 tolline ratas ja tahaks tegelikult 20 tollise nüüd ära osta ja Norale praeguse ratta harjutamiseks jätta. Ma mäletan, et olemasoleva ratta saime ca 100 euroga ja see oli mingi sooduse ajal. Arvasin, et laste rattad sinna kanti jäävadki, aga “tore” avastus oli, et  rattad jäävad pigem ikka sinna 200 – 400 euro vahele. Julm ikka! Lisaks sellele on Lenna kõikidest riietest/jalanõudest välja kasvanud. Vaikselt siin soetanud, aga kõik pakid liiguvad üsna aegluubis ja ei saa pahaks ka panna.. kujutan ette, kuidas kodused inimesed mööda epoode käivad.. Lenna jõudis juba vanaemalegi rääkida, et tal pole üldse riideid ja see teeb ta õnnetuks.. Vaene inimene!

Üks päev tegime siin tordi meisterdamise võistluse, nii et mõlemad tüdrukud said oma materjali ette ning tegid oma maitse järgi koogi. Üllatus, üllatus, mõlemad tulid väga head välja ja vanemad said end korralikult nuumata. Seda kooki sai lõpuks nii palju, et me ei jõudnudki kõik ära süüa. Vähemalt oli lastel toimetamist! Nii, et pange lapsed kokkama, tulemuseks 2n1. Lapsed tegevuses ja ise saab ka maiustada!

Meie jaoks suur muutus on veel see, et kolisime lõpuks tüdrukute toad ümber. Võtsime aga nari lahti ning Lenna kolis enda voodiga endisesse nukutuppa, tänasesse oma tuppa. Saime ikka korralikult mööbeldatud, nii et terve õhtu oli tegemist täis. Rosannale saime aga hea hinnaga ajutise voodi, mis oli vist mõõtudelt 70×140, nii et see vist väga kaua ei kesta, aga meil oli nii või teisiti plaanis samasugune voodi lasta teha nagu suurematel, nii et seni ajab sellega asja ära. Uskumatu kergendustunne oli suurematest lasteasjadest lahti saada. Lõpuks ometi saime  ära anda võrevoodi ja suure mähkimiskummuti, samuti leidis tipitelk uue omaniku! Mul on nii hea meel, et saime asjad kuidagi nii ära mahutada, et Lenna tuppa jäi mänguasjadest vaid nukumaja ning väiksemate tuppa raamatud ja väiksemad mängud. Kes pikemalt blogi jälginud, teab, et ma olen alati üritanud vältida olukorda, kus mänguasjad elutuppa või magamistuppa trügiks. Selle ümber mööbeldamisega tekkis veidi tunne, et pärast on need magamistoad lihtsalt mänguasju paksult täis. Aga tõesti! Super hea tunne on, et lapsed on suuremaks kasvamas ning kõik see titmajandus hakkab siin majas lõpuks otsi kokku tõmbama. Mul on kohe siiralt hea meel, et siia majja enam lapsi ei tule!

Uskumatu, aga see väike tegelane oskab suure kiiguga kiikuda!

Kuus uut tegevust meie kodus!

Kaheksa päeva lastega kodus on pannud meid eriliselt mõtlema, kuidas nende aega lõbusamalt sisustada, sest kui täiskasvanu jaoks on see juba üsna üheülbaline, on see tegelikult ka laste jaoks mõnes mõttes väsitav. Olgugi, et meil on kodus kaks mängutuba, siis nädalaid järjest samade mänguasjadega mängida, on päris nüri.  Jäin siis ühel päeval juurdlema, et tegelikult puuduvad meil kodus lauamängud. No reaalselt tsirkus oli meil olemas, aga muud suurt midagi. Ma pole isegi mõelnud mingitele toredatele ühistele lauamängudele, sest sellised pikemad tegevused Rosanna kõrvalt tundusid nagu veidi maratonijooksuna. Nüüd aga, mil kõik tegevused aina kordusid ja kordusid.. mõtlesin, et telliks mõned uued mängud koju. Ja eranditult kõik on tüdrukuid siiani pikalt tegusana hoidnud! #eiolekoostöö

1. Lauamäng Dobble Winter.  See jäi mulle puhtalt -36% soodustuse tõttu silma, hinnaks 6.99 eurot Apollos. Täiega hea tähelepanu harjutamise mäng. Põhimõtteliselt tuleb leida  pildilt ühesugused kujundid. Ütleme nii, et kolmesele on ehk võidu peale veidi keerulisem, sest need pildid on reeglina eri suuruses ja olgem ausad, ma isegi alguses mõtlesin, et ega see suurt pinget vast pakkuda ei saa.. kuid eksisin. Täitsa mõnus mäng on! Endalgi võtab ka hetke aega, et õige vastus öelda.

2. Tegevuskaardid – 100 muinasjutumõistatust. Täiega tore mäng! Põhimõte on siis selles, et viiekümnel kaardil on mõlemal pool üks ülesanne . Ülesannete keerukus on erinev – mõnel kaardil ühenda mööda joont üks asi teisega, teisel jälle leia puuduolevad osad, kolmandal vaja juurde joonistada, neljandal piltidevahelised erinevused leida jpm.  Erinevatel kaartidel saadavad last muinasjututegelased. Tihti küsin näiteks Lennalt juurde, mida ta antud muinasjutu kohta üldse teab. Meie pere kolmene lahendab lihtsamaid ülesandeid ja viiesele on kõik need ülesanded täpselt jõukohased. Muidugi ülisuur eelis on see, et need on korduvkasutatavad. Lahendused saad hiljem ära kustutada. Jäin just mõtlema, et kui lapsi rohkem, siis äge oleks isegi võistlus teha, kes kiiremini ja õigete vastustega ülesanded lahendab, on võitja!

3. Puidust trips-traps-trull. Meie enda Puhhi poes on müügil puidust vastupidav trips-traps-trull, mille ma mingi hetk Lennale ostsin, sest viiene tundus paras sellega mängimaks. Ja oligi! Saab täitsa hästi aru ja oskab juba ette näha, mida jälgid, et vastane ei võidaks. Minu meelest täiega tore toode, sest esiteks on see puidust ning kestab pikalt ning ei pea lõputult paberit kulutama, et neid riste ja ringe sinna joonistada. Ja kuhu ma lõpuks jutuga jõuda tahtsin.. hoopis sinna, et kui peres on lisaks viiesele ka selline paras ühene, siis Rosannale pakub see mäng umbes sama palju pinget, kui Lennale. Ta küll sisu ei mõista, aga tema jaoks on ääretult oluline neid klotse sisse ja välja tõsta.

4. Minu esimene Alias. See on vist meie üks absoluutne lemmik! Märkasin seda Nora rühmas ja ma isegi ei imesta, kui ma selle sinna ise müüsin. Igatahes oli see mul pidevalt mõtteis ning jõulude ajast mäletan, et oli ka mineva kauba hulgas. Ja nüüd kodus olles tuli see mulle esimesena ka pähe. Nii läks ka see mõte kaubaks.

Põhimõtteliselt kõik on nagu ikka, lihtsalt lihtsamad ja lastele sobilikud sõnad on pildi näol ning seda päriselt nii äge kuulata, kuidas nad end väljendavad ning ajas paremaks muutuvad. Olin just samal ajal tube koristamas, kui kuulen, kuidas Lenna hakkab Erikule seletama:

“No see on selline asi, mis on suvel, eks.. selline, mis nagu tilgub.. aga täiskasvanutel ei tulgu. Ainult lastel tilgub”.. vaatan koridorist Erikule otsa ja ise täiega naersin. Muidugi valel ajal naersin, sest õige nali alles saabus.

Nora megalt kiheles kõrval..  “mina tean, MINA TEAN, MINAAAA!!!” Erik: “Okei, okei, take it easy, pöial-liisi, ütle ära siis, mis sa arvad, mis see on?” Nora: “JÄÄÄÄÄTIS JUUUUU!” Lenna: “jaaaa Nora, ongi jäätis, tubli!” Lihtsalt hoobilt selline teineteise mõistmine!  

5. Suurematele oli tegevust küll ja veel ning siis sattusin üks päev  meie oktoobrikate grupis märkama, et joonistustahvel kütab kirgi. Mõtlesin, et meil tegelikult Lennal kunagi oli ja see oli täitsa asja ette, kuid kuna ma vahepeal olin väga usin plastikust loobuja, siis läks ka meie tahvel. Nüüd pidin ta ikkagi tagasi ostma ja mu ainuke kriteerium oli, et see poleks mingi väike kipakas, vaid selline, kus saab ikka normaalselt suurteoseid vormida. Kuna suuremad tüdrukud kasutavad ikka paberit ja pliiatsit, siis Rosannale tundus see variant kõige parem olevat. Leiab ka meie kodus igapäevaselt kasutust! Soetasin Coopist ca 15 euroga.

6. Ja kõige lõpuks üks äge avastus meie enda Puhhi sortimendist – kleebitav värvimispaber Jolly Rolly! Sisuliselt on see nagu värviraamat, aga rulli keeratud paberil, millel on taga kleepuv/nakkuv pind. Ehk siis laps ei pea seda igavalt kuskil laual joonistama, vaid võib  selle südamerahus seinale kleepida, ilma et see sul hiljem sinna jälgi jätaks. Ja me leidsime sellele juba teisegi rakenduse. Lapsed saavad neid kujundeid välja lõigata ning oma toaseina sellega kaunistada.  Hinnaks hetkel e-poes ainult 5 eurot. Selle raha eest on tegevust küll ja veel!