Kui uue pereliikme võtmisega plaanid täiesti pea peale pööratakse..

Ilmselt olete kuulnud seda ütlust, et sinna kus on, sinna tuleb juurde! Ma olen vahel ikka mõelnud, kuidas see perekond meil nii suureks on läinud ja tuleb välja, et me oleme mõlemad Erikuga seda “kõik või mitte midagi tüüpi”. Me oleme kuskil pool aastakest veeretanud mõtet, et meie peres võiks koer olla. Kes pikemalt siin lugemas käinud on, mäletab ilmselt postitust, kus ma kirjutasin midagi taolist, et kui kolmas laps meie perekonda tuleb, siis on see kindlasti koer. Üllatus – üllatus, tuli hoopis Rosanna. Nüüd aasta alguses oli meil esimest korda teemaks, et millal see koer siia majja peaks tulema? Mina ise olen arvamusel, et laste tarvis koera pole mõtet võtta, küll aga koos kasvamise mõttes küll. Ma näen, et meie tüdrukud hoolitsevad Vilkuri eest nii hästi ning hoiavad teda isegi siis, kui ta on “perekassist” ikka väga kaugel. Näen, et Lennal on see kassiarmastus nii suur puhtalt sellepärast, et meil kodus kass on. Mina ise olen terve elu koertega kasvanud ning Eriku kodudes on nii mõnigi olnud, niisiis see teema meie jaoks päris võõras pole.

Me oleme puhtalt sellepärast nii mitu kuud mõelnud, et koera võtmine on kuidagi suur otsus. Kohati tundub, et suurem, kui lapse saamine. Sisuliselt võtad sa endale pereliikme, kellega kogu suhtlus käib teisel viisil. Meie esimene küsimus oli, milline koer meil üldse olla võiks – kas suur õue või väike toakoer? Me päris sellist väikest ei tahtnud, sest neil on teadagi see sündroom, kus tahavad olla vähe suuremad, kui nad tegelikult on ning väljendavad tihti seda haukudes. Samuti päris pisikesed polnud Erikule väga meeltmööda. Tema nägemuses oli suurem koer, kuid mina  õuekat jällegi ei tahtnud, sest paratamatult jääb ta kuidagi perest veidi eemale ja veedab rohkem aega õues üksi. Niisiis leppisime kokku, et koer võiks olla veidi suurem, kes meiega toas elaks, kuid kellel oleks mõnus pikemalt ka õues olla. Me käisime erinevaid tõugusid läbi. Väga pikalt mulle meeldis välimuselt beagle, kuid selge oli see, et ta on üsnagi raske iseloomuga koer, niisiis langes ta kiirelt nimistust. Vahepeal kõnetas meid Jack Russell, aga tema jäi meie jaoks liiga väikseks ning nad on tihti oma loomult hüperaktiivsed. Aasta alguses oli meie jaoks väga aktuaalne veel Austraalia Lambakoer, aga päris suureks miinuseks oli tihe ja pikk karv ning ilmselt väga negatiivne kogemus aretajaga. Läksid mõned kuud mööda, kui ühel päeval nägime mööda kõndimas Welshi Springerspanjelit. See oli esimene kord, kus me kumbki ei pidanud midagi ütlema, kui Erik mulle selle koera lingi välja otsis ja ütles, et näe, tundub ju täitsa tore.

Meie põhiline diskussioon oli tegelikult selle ümber, et Erik arvas, et koera võiks võtta hiljem, no näiteks aasta – kahe pärast, mina aga leidsin, et kuna mul on kodusem aasta ning titeeas aega koeraga rohkem tegeleda, temaga koolis käia ja teda õpetada ning suure tõenäosusega ka laste kooli minemise aastat veidi rahulikumas tempos, siis koer hiljem – hiljem võtta kaotaks oma mõtte. Teisalt on lapsed veel nii väiksed ja me ei käi erilistel välisreisidel või pikematel otsadel, kus peaks nädalateks koera kuhugile jätma.  Teadagi tegin ma omale kiirelt ka tabeli plusside ja miinustega ning plusspunkte tuli oluliselt rohkem. Seda, kas koer meie majja tuleb, teadsime me juba ammu, kuid pigem oli küsimus, et millal? Ma olen ise ilmselt rohkem sellise mõtlemisega,  et me sisimas sooviksime koera, meil on selleks võimalused olemas.. veel enam meil on majas palju ruumi ja meil on oma hoov, siis kuidas saavad sellised asjad jääda mõtlemise taha kinni?  Elame siin vaid üks kord, päris tobe oleks kunagi tagasi mõelda, et oleksime ju võinud, et huvitav, miks me ei võtnud?

Niisiis augustikuu lõpuks jõudsime nii kaugele, et kirjutasin kahele erinevale kennelile ning sain teada, et mõlemad plaanivad aasta lõpuks kutsikaid. Panin meid nimekirja, kuid kuna soovijaid tundub palju olevat, jäin nõnda kahetiste mõtetega, et justkui väga sooviks, kuid lõpuks on ikka nii, et kui kutsikas meile mõeldud on, siis küll me löögile saame. Ja kui ei ole, siis mõtleme edasi või vaatame järgmisel aastal.  Samuti leppisin ühe kenneli pereemaga kohtumise kokku, et tutvuda kolmes erinevas vanuses welshiga. Ka kirjutasin Synlabi, et tüdrukutega allergiatest teha, veendumaks, et neil ei ole koera karvade vastu allergiat. Oktoobrikuu alguses käisime koeri vaatamas ning tundsime kohe, et täitsa meie masti koer. Igavesti mõnus, saime perenaisega heale jutule ja olime väga põnevil. Koeraema oli rõõmsalt tiine ning elevus oli suur, et juba järgmisel kuul on kutsikad sündimas ning siis selgub, kas me saime löögile. Kutsikate sünnist läheb teadagi veel oma kaks kuud edasi, et nad oma ema kõrval veidi suuremaks kasvaks. Nii kuskil jõulude paiku oligi lootust koer koju tuua.

Rääkisime nendel nädalatel üsna palju, kuhu koera koht panna. Lugesime mitmeid artikleid, kuidas oleks hea koera harjutama hakata ning sisimas ootasin juba kaaslast, kellega igapäevaselt pikemaid tiire ette võtta. Olen siin vahepeal mõnusa harjumuse sisse saanud, üle päeva, kui mitte iga päev 5-10 km ette võtta. Otsisin juba vaikselt kirjandust välja, mida soetada, kui kutsikas meie jaoks lukus on.

Kaks nädalat enne kutsikate sündi võtsime ette Synlabi tee ning tegelikult see toimus natuke kiiremini, kui plaanisime. Borrelioosiga lõi Lennal vahepeal kassiallergia välja ning kuna siin nii kui nii verd käisime andmas, võtsime Rosanna ja Lenna esimesena ette.  Tulemused saades oli pettumus suur ning hinges ikka kurb meel, sest olime mitmeid kuid selleks vaimselt valmistunud ning lõpuks jõudnud punkti, et nüüd! Allergia algab 0.35’st ning Lennal tuvastati koeraallergiaks 8 ja Rosannal 26. Ehk siis tegu on väga – väga kõrge näiduga ning siin ei tulnud enam koerast juttugi. Kuidagi kahju on mõelda, et lapsed jäävad ilma sellest koeraga koos kasvamisest. Nii need kassiinimesed vist sünnivadki. Ilmselgelt pole vanavanemate koerad päris see ja ei jätta ka neile sellist kohta südames nagu enda perekoer. Aga mis teha, kui elukene niimoodi ette veeretab. Minul jääb vaid loota, et lapsed kasvavad kunagi sellest välja.. ja kui ei kasva, siis vähemalt meil on tulevikus võimalik koer ikkagi võtta!  Lihtsalt kenakesti aastaid läheb sinna alla.

Ütleme nii, et kui alguses oli raske leppida selle mõttega, siis umbes päev hiljem selgus, et lastel on ka kassiallergia!!! Ja ma vist ei pea täpsustama, et meil on kodus pikakarvaline kass. Ja see kassiallergia pole teps mitte väike. Rosanna näit oli 40! ja Lennal maksimaalne, mis olla saab >100. Vot siis sai ikka peatäis pisaraid valatud, sest ühel nädalavahetusel lõi allergia ka Rosannal välja. Mul oli kerge paanika ja mõte kassile uus kodu otsida, ajas kergelt öeldes iiveldama. Ainuüksi seda mõtet oli raske läbi seedida, sest kuidas saab üks teine inimene otsustada meie kassi asjade üle, kui ta isegi ei tunne teda. Lihtsalt vastik mõelda!  Mul on vaid jäänud lootus, et lastel on immuunsus tema vastu tekkinud ning vaid aegajalt võib see allergia välja lüüa. Tean, et lastel võib see allergeen tekkida ja mingi hetk jälle vaibuda. Nii, et elame suht nädal korraga. Mul on tegelikult pikalt juba mure ka enda hingamisega, sest mitu kuud on raske lõpuni sisse hingata  (õhku oleks nagu vähe) ning kui laste tulemused saabusid, siis mu esimene mõte oli, et huvitav, kas minu probleem võib samuti kassiga seotud olla? Ühesõnaga hakkan nüüd vaikselt arste väisama ja elame – näeme! Uurisin ka teistelt inimestelt, kes allergikuna kassiga koos elanud on ning neid vastuseid tuli nii seinast seina. Kõige hirmutavam oli see, et mõni sööbki reaalselt aastast aastasse ravimeid. Selle ma kindlasti meie pere puhul välistan.

Igal juhul meie koera teekond lõppes ikka õige ootamatult ja tõi kaasa hoopis palju suuremad muremõtted.

Vilkur on selline perekass, kes alati on hommikul ukse taga valmis ning tuppa tulles ta kaua ta end oodata ei lase. Selline asi on kindlasti välistatud, et hakkad kuskil endale midagi kokkama. Nii ongi meil kujunenud, et preilid tegelevad kassi söögiga ning mina nende omaga. Vilkur on alati alalõpmata tänulik, käib ja nühib! Aga nühib nii, kuidas talle meeldib. Väga harva laseb ta end pikalt paitada, sest tal on omad asjad ajada. Mul on vähemalt tunne, et Vilkur on varasemas elus koer olnud, sest ükskõik kui suure põlastusega ta neid laste paisid kannatab või ükskõik kui väsinud ta parasjagu toas ka poleks, on ta alati ukse juures valmis, kui lastega kuhugile minemas oleme. Näiteks käisin tüdrukutega just ühel lõunal metsas ja Vilkur käis terve aeg meiega kaasas ning tuli koju tagasi. Tihti magab ta lastega samal ajal lõunaund, sest ega nende valvamine pole lihtne töö. Mänguväljakutel ja ema juures käies istub ta seni eemal, kuniks me oma asjad lõpetanud oleme. Külmemate ilmadega veedab ta õhtud minu ja Erikuga diivani jalutsis ning oleme kuidagi märganud, et aastatega on ta nii palju muutunud. Varem oli oluliselt vähem neid olukordi, kus tuli viieks minutiks sülle sõtkuma ja nurruma. Nüüd ikka juhtub seda tihedamini, nii et kassil tatti suust voolab. Ütleks, et mõnus on ta elu!

Kui laps läheb varem kooli ..

Lenna hakkas kevadel rohkem huvi tundma tähtede, kirjutamise ja lugemise vastu. Tähti teadis juba tegelikult varem, sest oma nime kirjutamine tuli juba 3- aastaselt välja. Koroona ajal tuli temalt endalt initsiatiiv, et emme, äkki harjutame lugemist? See on ilmselt ainuke asi, millele ma kunagi “ei” pole öelnud. Ei saa nagu ei öelda, kui laps õppida tahab. Üldse veider on täheldada, et meie ei ole Lennale suurt midagi õpetanud, ilmselt on need teadmised ja huvi tulnud peamiselt lasteaiast. Meil pole kodus kordagi olnud hetke, mil mina ütleks, et “nii Lenna võta raamat ja nüüd loeme seni, kuni loetud saab”. Mul pole ausalt öeldes seda aegagi ja vabatahtlikult ma sellise asjaga vist ei tegeleks, sest Leenu on alles 5 – aastane.

Suvel ikka jäi nii kripeldama, sest juba juulikuus oli ta veel asjalikum ja nägin, et tähed on selged, kirjutab ja veerib lugeda. Kes instagramis meid ilmselt jälgib, nägi, et Lenna on võimeline A4 teksti kirjutama selliselt, et ise mõtleb, mis ta öelda tahab ning siis hakkab endale ette häälima sõnade kaupa. Tavaliselt olen ma kirjutamise ajal juures ning see hetk, kui ta häälib midagi valesti, ma parandan (näiteks pääv – päev). Olgu mainitud, et ma polnud siis veel kordagi koolile mõelnud.  Koolimõtted olid mul pigem selline 2 aastat tagasi, kui lasin korra peast läbi, et mitu aastat veel käia on jäänud ja kas tõesti Lenna läheb kooli selliselt, et on kohe – kohe 8 saamas.  Augustikuus arutasime ja mõtlesime, et tegelikult võime ta ju eelkooli panna ja vaadata, kuidas meeldib ning kui käib üle jõu või pole huvi, siis võtame ära.  Veel enam, eelkool on meie kodust üle tee, kiviviske kaugusel. Rääkisin siis õpetajaga ja otsustasime proovida. Kui saabus esimene lastevanemate koosolek, siis otsustasin viimasel hetkel ümber, sest jäi ikka kripeldama, et pärast saab aastaga veel rohkem asjad selgeks ja siis viimane aasta on ikka eriliselt nüri. Niisiis Lenna teistega ühes ei alustanudki, kuid mu venna laps oli just läinud. Olin Lennaga terve see september kodus ja vahepeal siis kuulsin venna lapselt, et nad õpivad seal tähti ja kirjutamist ja siis mul lõi mingisugune kelluke peas põlema, et issand, Lenna ju oskab ja talle ju nii meeldib, et miks ma siis ikkagi ei anna seda võimalust. Neli nädalat pärast eelkooli algust otsustasime siiski liituda.

19.10.20 Esimene lumi!

Üks hetk tekkis lauale küsimus, et aga äkki panekski varem kooli? Tal on juba praegu vajalikud oskused selliselt, et ta saaks kindlasti hakkama. Suhtlesin mitmete lasteaia ja eelkooli õpetajatega ning nende vanematega, kel on otsene kogemus lapse varem kooli panemisel olemas. Sain teada, et teadmistest olulisem on sotsiaalne valmidus ning peamiselt jäi kõlama, et soovitatakse küll panna pigem hiljem, kui varem, kuid vanem tunneb ja teab oma last kõige paremini ja kui näeb, et huvid on muutumas ja laps näitab erilist huvi üles õppimise vastu, siis ei tohiks seda kindlasti pidurdada. Ühele kohale tammuma jäämine võib tekitada hoopis olukorra, kus lapsel huvi kaob ning kui kaks aastat veel lasteaias +  esimene aasta koolis teha neid asju, millega ta juba praegu hakkama saab, siis lapse enda seisukohalt hakkaks tal igav. Niisiis ikka veeretasin pikalt ja põhjalikult seda mõtet ühte – ja teistpidi ning kuna suhtlesin 12 emaga, kes on oma lapsed varem kooli pannud ning vaid üks neist oma poja puhul oleks võibolla teisiti otsustanud, siis tundus, et eksimise tõenäosus siin “super emaks” olemise juures on väike.  Lennat vaadates on mul ju tegelikult sisetunne ammu omal kohal olemas, kuid veidi hoidis tagasi ka see, et kuidas ta lõpetab enne oma sõpru ja tal on ju nii hea bestikas lasteaias ja kuidas küll edasi? Samas mitu õpetajat ka rõhutas, et lähtuks siiski lapse seisukohast ja tavapärane on siiski see, et lasteaia rühmad lüüakse koolis nii või teisiti laiali. Kuna Lennal on meie kodukoha kooli esimesse klassi veel tuttavaid nägusid minemas, siis ma sellepärast isegi ei pabista. Muidugi ülimalt tore oleks, kui ta usin suur sõbranna ka temaga liituks. Ka selline asjapulk! Küll aga lõpuks on siiski vanemate enda otsustada.

Kusjuures Lenna on viimaste kuude jooksul küll päris palju muutunud. Lõunauned on ära jäänud, õhtuti tavapärase Elsa jutu asemel uurib ta hoopis, miks osad kivid on siledad; kuidas beebid kõhus täpist nii suureks kasvavad; kui palju on inimese sees verd; kuidas on gepard maailma kõige kiirem loom; uurib  kuu ja tähtede kohta; kui kuum on ikkagi päike..  jpms. Käisime eelkooli jaoks pinalit ostmas ja vaatasime Lennaga koolikotte. Ütlesin et koti ostame kunagi hiljem, sest see on kallim ost ja võibolla keegi kunagi sünnipäevaks üldse kingib. Lenna ütles selle peale “hea mõte”. Ta on üldse natukene teistmoodi laps ja võibolla mängib siin meie endi kasvatus ka rolli, aga ta tõepoolest pole träni fänn – igasugused LOL üllatusmunad või need pehmed suurte silmadega mänguasjad. Me oleme reaalselt Lennaga mänguasjapoes teistele kinki käinud ostmas ja selle asemel, et iga uue asja peale tormi joosta ja öelda, et “ma suren, kui ma seda ei saa”, leidsin ma ta näiteks viimane kord (oli vist XSmänguasjad) mänguasjapoest teleekraani eest. Me reaalselt  oleme arutanud, et mida keegi võiks jõuludeks soovida ning esiti oli Lenna AINUKE soov saada enda Barbie riietele RIIDEKAPP!!! Mu jaoks tundus see nii veider, et ma pidin võtma ette mingisuguse kataloogi ja sealt näitama, et näe, selliseid asju on veel, et kas ta sealt ei tahaks midagi. Saime ühe soovi veel kirja, mis pole päris tühi KAPP. Lihtsalt endalgi oleks natuke imelik lapsele lihtsalt riidekapp osta, samal ajal kui Nora mingeid eriti sädelevaid ja satsilisi asju avab.

Võtsin siis vahepeal eelkooli õpetajalt ühe paksu töövihiku ja autos sirvides vaatasin, et issand, tundub ju nii keeruline. Korraks juba jõudsin mõelda, et ei ma ei tea ikka, kas on hea otsus? Tulin sellega koju, ütlesin Lennale, et viigu oma tuppa ja kui seda mingi päev uurida tahab, siis andku mulle teada. Tahtsin ikkagi, et see huvi ja initsiatiiv tuleks temalt. 10 minutit hiljem kutsus Lenna mu enda tuppa ja tahtis proovida koos lahendada. Pööritasin ise silmi ja ütlesin, et kui me teeme, siis on vaja ikkagi keskenduda ja õhtu on käes. Hakkasime siis järjest tegema ja Lenna läks nii hasarti, et tegi terve 1. tunni materjali järele. Minu üllatuseks tundis ta kujundeid (ristkülik, ruut, kolmnurk ja ring) ning lünktekst, mida õpetaja palus mitte teha, tuli tal üsna kiirelt ja kergelt. Ja juba järgmisel hommikul tervitas ta mind taas oma töövihikuga. Pärast seda töövihiku täitmist sain ma aru, et täiesti veider on ikka iseendas lapsevanemana siiani kahelda, kui näen, et lapsele nii meeldib ja haarab uusi asju kiirelt.

Vahepeal kuulsin sellisest kohast nagu Rajaleidja ning otsustasin neile ka kirjutada. Oktoobri alguses Erikuga Saaremaale sõites, helistati mulle sealt ning kinnitati taaskord, et ajan ikka õiget rida ja mingu me samas taktis edasi. Leppisime kokku, et aasta alguseks saame parema pildi ette ning eelkooli õpetaja saab seni hinnata seda sotsiaalset poolt, kuidas Lenna on tunnis valmis küsima, tegema, suhtlema jpms.

Ausalt öeldes megaveider oli Lennat esimene kord sinna eelkooli saata, sest ikkagi tema jaoks kõik võõrad inimesed. Küll aga sain aru, et ta oli kiirelt sulandunud ja tundis end vabalt. Tegi ilusti terve tund kaasa, tutvustas end teistele, tõstis kätt ja oli selline asjalik. Jõudsin mõni minut enne tunni lõppu ning olin just Erikule filmimas Lennat kätt tõstmas, kui õpetaja teatas teistele “kas te teate, miks ma Lennat praegu küsisin? Sest ta tõstis ainukesena käe ja ootas”. Sain selle isegi linti .. ennast ajas nii muigama. Pärast tundi ütles aga õpetaja, et tegelikult ta võib juba esimese tunni järel kohe ära öelda, et Lenna on järgmisel aastal kooli minemiseks valmis.

Nüüd aga laseme asjadel omasoodu kulgeda ning tegelikult vaikselt valmistun ka järgmiseks aastaks mõningate ostudega, et kui nüüd märtsis avalduse sisse anname ja positiivne vastus tuleb, ei läheks suuremaks rahaliseks rabelemiseks. Kõikide eelduste kohaselt läheks Lenna kooli 6a. ja 8k. vanuselt. Elame – näeme, kuhu see eluke meid siis viib ja mis uus aasta toob!

Lenna haiguse kulg & tubli Nora!

Meil on viimased nädalad väga Lenna keskselt läinud, tegelikult pea kuu aega juba. Kõigepealt oli tal see õnnetus, siis borrelioos ning alles eile läks ta esimest korda lasteaeda. Lenna borellioosist nii palju, et antibiootikumiga tõmbas igasugune punetus alla ja valu kadus, kui silmanähtavalt siis vasak näopool ei teinud koostööd selliselt nagu parem pool. Pilgutas väga erinevalt, vasak suunurk ei tõusnud üles nii nagu parem jpms.

Tegime kõik see kaks nädalat näolihaste harjutusi ning panen siia ka kirja, juhul kui kellelgi tarvis peaks minema:

  1. Tuli öelda võimalikult palju täishäälikuid suure suu ja kõva häälega – pikalt ja kõlavalt
  2. Imestunud nägu – mõlemad kulmud hästi üles ja siis alla ning proovida teha kurja nägu
  3. Silmad tuli tugevalt kokku pigistada ja suurelt lahti teha
  4. Suurelt naeratama
  5. Põsed punni puhuma
  6. Lisaks soovitati nõrgema poolega nätsu närida.

Ütleme nii, et meil taastus nägu väga ilusti ja tundus, et kõik on tore ja hästi! Küll aga avastasin üks hetk, et oleme taas hammaste juures tagasi. AB ajal läksid tema täiesti valged hambad pruunikaks, tekkisid randid ja tegelikult päris õudne, sest ei teadnud, kuhu see siis välja viib. Külastasime hambaarsti ja ta eemaldas mingisuguse pealmise katu, mida hambaharjaga ära ei saa ning ütles, et pidi ka ise tugevamalt misiganesotsikuga tegema. Hambad korras, rõõm suur! Võibolla peame ühe korra selle protseduuri uuesti läbi tegema. Olime juba AB kuuri lõpetanud, kui hakkasime tähele panema, et ta käib väga tihti vetsus. No ikka erakordselt tihti. Täna oli meil perearst ja peame veel proovi viima. Leenu oli täpselt kolm nädalat kodus ning selle aja jooksul jõudsime arusaamani, et paneme ta siiski eelkooli (kuhu ma juba korra ta kirja panin, aga mõttest siis loobusin). Ilmselt läheb Lenna järgmisel aastal juba kooli, kuid see on veidi pikem teema ja kirjutan vast mingi hetk pikemalt.

Küll aga viimased 1.5 kuud on kõik päris palju Lenna ümber keerelnud (oleme palju jalutamas käinud ja niisama kahekesi olnud) ning nüüd siis on Rosanna end ka pea nädalaks koju poetanud. Nora on meil terve see aeg nii tubli olnud, sest on käinud 4x nädalas lasteaias ning sealt tulles oleme tihti Erikuga kordamööda endale aega võtnud. Vaene keskmine laps on kuidagi radarilt nii maas olnud ning lõpuks leidsime aega ka temaga midagi toredat teha. Niisiis Lenna läks meil eile üle pika aja esimest korda lasteaeda ja Rosanna jäi mu emaga. Meie aga võtsime Noraga hommikul suuna Nõmmele, jätsime auto keskusesse, jalutasime legendaarsest Sõõrikukohvikust läbi ning sai lõpuks Noragi sõõrikut süüa. Otsustasime linna liikuda  rongiga, sest Nora pole ka rongiga varem sõitnud. Sõbranna tuli oma lapsega meiega ühes ja külastasime Nukuteatrit. Nii tore käik oli ja üldse vahva vaadata, kui laps esimest korda midagi teeb või näeb. Isegi rongisõidu kohta küsis Nora, kas seal on uksed ka ja ega sealt välja ei kuku? Nägi, kuidas tänavamuusikutele sente poetasime ja uuris, kas teatris tuleb riided ka ära võtta? Käisime vaatamas sellist etendust nagu “Kodud”, kestis teine 30 minutit ja no tõesti väga tore oli! Lapsed vähemalt naersid palju ja nii vahva oli näha Nora itsitamist. Nii, et pere väiksematele väga soovitame!  Hiljem käisime Maiasmokas söömas ja siis rongiga kodu poole tagasi. Nii huvitav oli jälgida, et kui Nora on kambas, siis ta on alati kõige kõvahäälsem, kuid eile üksi olles ristivastupidi. Nii tubli, armas ja mõistlik laps! Tundub, et talle ongi sellist omaette aega ka vaja, et ta ei peaks tähelepanu eest nii metsikult võistlema. Hästi tore ühine hommikupoolik oli!

Rosanna 2!

Meie väike nööp sai nädalavahetusel juba kaks aastat vanaks! Minu meelest see aeg nüüd teab mis nii ruttu ka ei lähe, aga sünnipäevadel mõtlen alati, et JUBA!  Plaanisime esialgu tähistada Bibi mängutoas, kuid kahjuks pidime ära ütlema ning tundus mõistlikum perega kodus tähistada. Ma olen tegelikult endiselt mängutubade usku. Olgugi, et meil on kodus ruumi pidada, siis  tegelikult kodus pidamine võtab alati kuidagi topelt energia. Igatahes oli ikkagi tore Rosina jaoks ettevalmistusi teha, puhusime mõned õhupallid kaunistuseks, vaatasime roosamad nõud lastealauale ja ostsime traditsioonilise numbripalli ning panime sünnipäeva ajaks  ka telekasse pildid Rosannast jooksma.  Sünnipäevahommikul oli aru saada, et kõik teised teadsid, mis päev on, ainut, et Rosanna ei saanud esiti aru, mis värk on? Tuju läks aga super heaks, kui me kõik talle kaks sünnipäeva laulu laulsime. Tõstsime tüdrukud  köögitasapinnale kinki avama. Rosanna oli ainuüksi õhupallidest nii elevil, kuid kui ta taipas, et paki sees on uus beebinukk ning see on talle, siis ta näos oli megasiiras rõõm. Pigistas käed rusikasse ja värises.. nii õnnelik oli! Me sel aastal tegime kinkidega üldse nii, et proovisime võimalikult vähesega hakkama saada.  Kinkisime ämmaga kahe peale asisema beebinuku ning minu vanemad kinkisid uue trikoo ja vannimänguasjad, teised toetasid rahaliselt. Aitäh!

Rosanna on kaheselt juba täitsa äge tüdruk! See mitte nii lemmik beebiiga on seljatatud ja juba on täitsa chill tegelane meil kodus. Me nii naudime seda, et kõik see titemajandus on möödas ja ühtegi sellist asja enam kodus pole. Kõik söögitoolid, piimapudelid, lutid ja mähkimislauad on ammu läinud. Rosanna magab Noraga tänaseks ühes toas, suure inimese voodis.  Lisaks saime ta enne teist eluaastat mähkmevabaks ka. Päevasel ajal on täitsa ilma ning öösel veel oleme jalga pannud, kuigi tegelt enam tarvis poleks. Üldse enda laste puhul olen küll täheldanud, et me vist Erikuga mõlemad naudime seda aega, kus laps juba on iseseisvam ja asjalikum ning pakub rohkem emotsiooni vastu ka. Olgugi, et kõik see 10x ühtepidi ja siis 10x teistpidi tegemised on tüütud, aga minu jaoks on see iga kell parem jauramine, kui täitsa vastsündinut kussutada/imetada.. möllata kõikide taoliste asjadega.

Rosin on meil selline väga ilmekas laps. Oskab korralikult iseloomu näidates käsi risti panna ja poriseda. Vaikselt üritame ikka patsirida ajada, kuid hetkel käib usin tuka välja kasvatamine ning selle saab kiirelt tuti tegemise näol lahendatud. Naljakas on see, et Lennaga võrreldes on tal juuksed näiteks tunduvalt heledamad, kuid silmad hoopis tumedamad. Preilile on iseloomulikud veel armsad põselohud. Aga tegu on kahtlemata mingisugust kangemat sorti tegelasega, kes kasutab ka teatavasti meile juba tuttavat kõva häält. Kodust väljas on muidugi viieline ja lasteaias pole vist ühtegi sõna suust saanud, ega pisarat poetanud.

Rosanna käib vaikselt lasteaias ning ütleme nii, et kuskil kahe kuuga on nüüd lõpuks harjumist näha. Lasteaeda on ta alati hea tujuga läinud, kuid varem elas korralikult end ikka kodus välja. Nüüd aga koju tulles hakkab ta hoopiski palju jutustama ja näiteks asju sorteerima.  Ilmselt üritab anda edasi midagi, mis nad lasteaias teinud on. Vahel käivad tegevused läbi laulu ning eriti annab see tunda, kui sel päeval on laulutund olnud. Üldse täheldan, et täitsa sotsiaalne viimasel ajal. Mingi vahe ta ikka pelgas, kui keegi külla tuli ja oli rohkem umbusklik.  Nüüd aga palju avatum ja suhtlemisaldis!

Rosanna kaalub meil 2-aastaselt 13 kg ja kannab riidesuurust 98! Sõnavara vaikselt laieneb, aga sõnad päris nii korrektsed pole. Kes temaga tihedamalt läbi käivad, saavad paremini aru. Kõige rohkem on meil nalja saanud sõnadega mina ka, mis kõlab Rosanna suust kui AK (aaaakaaaaa). Preili läheb närvi ära, kui küsid, kas aktuaalne kaamera või ? Õue minnes tabasin ma tihti talle rääkimas, et eiii, issit pole praegu, issi on tööl. Hiljem selgus, et ta tahab mütsi (itšiii, itšiii). Aga muidu räägib lihtsaid sõnu ikka – kass, emme, issi, Lenna, Muhvi(vanaema), Mamma (vanavanaema), aitäh, juua, aia, mämm – mämm, ja, ei, õue, auto, laulu, papu.. Ütleme nii, et sõnavara meeletult suur pole, aga vajalikud jutud saame räägitud tänu arusaamisele ja tema “jah” ja “ei”le. Loodetavasti kevadeks on jutt valla!

Meil on ikka nii hea meel, et see kolmas mann selline sai, ta sobib meile koju täitsa hästi! Kuidagi selline tasakaalustav jõud ühe päris rahuliku ja teise energilise lapse vahel..

Viisteist ühist aastat!

Milline vahva numbrite kombinatsioon – meil täitus 2020. aastal Erikuga 15 ühist aastat! Teate, kui tihti on mulle kõrvu jäänud, et kui noorelt kokku minnakse, siis tavaliselt suhe püsima ei jää. Mulle esmapilgul tundub, et esimesed viisteist aastat on küll päris sisukalt ja põnevalt möödunud! Ma mäletan, et ma olin ikka üsna noor, kui mul oli teadmine – sa saad aru, kui su kõrval on sinu inimene ning kui sa tunned, et tunne on vastastikune, siis tasub selle nimel pingutada. Ma võin küll öelda, et ma tundsin ikka üsna vara ära, et Erik on täiega minu inimene. Meil klappis ruttu ning ma usun, et väga suurt rolli mängis see, et me ei olnud veel täielikult välja kujunenud, me ei teadnud päris täpselt, mida me kunagi elult sooviksime. Küll aga juba teismelisena arutad sa mingeid vaateid ja tõekspidamisi omavahel läbi. Üldse aina enam on mul tunne, et üheks suhte põhiliseks alustalaks on teineteisega rääkimine ning see saadab meid lõpuni välja. Me suhtlesime juba tutvudes väga palju ning tegelikult meie teineteise tundma õppimine algaski pikkadest jalutuskäikudest, mil jalad viisid meid mitu korda nädalas pärast Eriku trennipäeva Mustamäelt Pääskülla. Terve tee me lobisesime. Vahel juhtus ka nii, et kõndisime lihtsalt vaikuses .. ja tihti siis, kui veel veri kergelt keema läks ning sõnadest jäi puudu, tuli appi kirjutamine.

Viisteist aastat hiljem – pärast koolide lõpetamist, esimesi töökohti, reisimist, elukohtade vahetust, maja ehitust, kolme tütre saamist – võiksin ma öelda, et viimane aasta on olnud neist kõige õpetlikum. Seda saan ma küll öelda enda seisukohast. Mul ei ole vist emotsionaalselt ühtegi nii keerulist aastat varem olnud, kus ma enda piire elavalt kompan. 2020 oli täpselt see aasta, kus ma tõsimeeli mõtlesin, et võibolla ongi vahel lihtsam loobuda. Minu jaoks oli kevad ja mitmeid kuid suurt mure teise inimese tervise üle tohutult keeruline. Ma ei osanud enam kuidagi läheneda ning tundsin, et kui me ei suuda enam selliselt teineteist kõige raskematest olukordadest välja tuua, siis mismoodi see toimima üldse peaks? Mingi hetk tundsin tohutut surumistunnet, et kõik meie ühiselt suure armastuse ja hoolega loodud elu jääb minu kanda. Mind on kasvatatud selliselt, et ükskõik, mis ka ei juhtuks, alati saab! Lihtsalt 28. aastaselt on elu viinud mind sinna, kus ma tunnen, et on mistahes on, aga iseennast kaotada ei tohi. Mitu kuud minus olnud pinged hakkasid üks hetk üle ääre ajama ja tundsin, et ma ei suuda enam üksi. Otsustasin, et nüüd pean kõigile rääkima – perele, sõpradele, kõigile, kes mind ja meid vähegi teavad ja aidata saavad. Lihtsalt vaja seda backupi ja tuge, ilma milleta oleksin ilmselt ise murdunud. See tunne on lihtsalt kirjeldamatult raske ja rõhuv, sest kui ma muidu elasin kuu korraga, siis üks hetk ei suutnud ma kaugemale, kui päev ette mõelda. Proovi sa elada päev korraga, kui on vaja käia tööl ja sul on selle kõrvalt tarvis kolm last hoitud saada. Seda ajal, mil kenakesti koroona möllas ning lasteaiad kinni olid. Ma ütlen ausalt, et läbi aastate on hästi palju suuri sisendeid minult tulnud, kuid kõik on teoks tehtud vaid täiendava “jah” sõna abil. Nüüd aga see “jah” puudus. See “jah”, kes on viimased viisteist aastat olnud mu kõrval. Minu parim sõber ja hingehoidja. Mu peast käisid läbi kõiksugu kõige hullemad versioonid, millega ma üks hetk  rinda pistma võin hakata. Kõik see mõttetöö ja vastutus laste ees. Mäletan, et läksin hommikuti tööle nuttes; tööl nutsin; koosolekul nutsin; õhtul nutsin..  mul oli veidi nagu inimvare tunne. 8. mai käis korralik pauk ära, kui parasjagu ämmaga telefonis suhtlen ja vaatan, et samal ajal on kena 17 vastamata kõne. Need tunded mu sees olid viimase viieteist aasta kõige kohutavamad, mida ma tundnud olen, see oli mitme kuu arengute haripunkt – hirm, teadmatus, elumuutvad valikud. On rutakalt vastu võetud otsuseid, milles ma oma isaga vahel ei nõustu, kuid sel päeval tundsin temast nii suurt abi. Kinnitavat “jah” kelleltki, kes ei olnud Erik. Ka kõik edasised otsused tulid paljustki minult. Mina pidin olema see pere “aju”, kes mõtleb siis kõigile ja kõigele. Mulle tehti üks päev nii hästi piltlikult selgeks see, mis ka mind hästi kirjeldab. Paned terve käe endale näo ette ning trügid lihtsalt küünarnukk ees, teisi enda järel vedades läbi paksu tiheda metsa, lootes leida mingit lagendikku. Ma tundsin end nii nurka surutu ja abituna ja ma tõepoolest ei tea, mida ma oleksin teinud ilma oma inimesteta. Ma olen siinkohal nii südamest tänulik neile, kes taipasid kõige selle olukorra juures minult küsida, kuidas mina end tunnen ja mind rahustada, et kõik saab korda! Alati saab. Tead ju küll, Laura.

Ühtäkki meenub ju küll, et oma seitse aastat tagasi kuulsin seda “nii heas, kui halvas”. Läks ikka omajagu aega, et saada sellest emotsionaalsest mustast august välja. Kas teate, et me alustasime kõige basicumast, mis üldse olla saab. Neli päeva hiljem otsustasin, et aitab passimisest,  täna jätame lapsed ja sõidame hoopis Pärnusse. Pärnu on linn, kus mina 13 –  ja Erik 16 – aastaselt just meie ühise sõbra maakohas oma nädalavahetusi neljani öösel jutustades veetsime. Ja just seesama sõber oli üks neist, kes helistas mulle sel maikuu päeval ja lasi mul oma tunnetest rääkida. Aitäh, et oled! Niisiis suundusime Pärnusse ja viisteist aastat koos olduna, millest me autos rääkisime? – “mis su lemmik värv on?; lennuki või laevaga?; parim söök?; koera – või kassiinimene?”.. See oli see õhtu, kust kõik sai minna jälle paremuse poole. Erik oli mitu nädalat kodus ning toimus täielik kannapööre paljuski. Erik vahetas töökohta, mina lahkusin töölt, keskendume taas rohkem endile ja meie lastele. Palju kevadisi emotsioone on endiselt mu sees, kuid minu õnneks ma olen tubli pisardaja ning saan oma negatiivsed tunded ka osalt nii välja. Te reaalselt oleksite pidanud mind suvel sõprade pulmas nägema. Ma pole nii liigutavat paari panemise kõne varem kuulnud ning jumal tänatud, et mul salvrätikuPAKK kotis olemas oli.

Igas suhtes on ülevaid hetki ja suuri madalpunkte ning mul on tegelikult ka sellise kogemuse üle hea meel. See pani mind veel enam hindama seda, mida me Erikuga kahekesi loonud oleme. See periood pani mind nii elavalt tundma seda, kuidas Erik on minu jaoks tõsiselt see südame teine pool – kui väga ma temast hoolin, kui väga ma teda tegelikult armastan! Ma tunnen, et olen endiselt sisimas see Laura, kes viisteist aastat tagasi.. Ikkagi juubeliaasta ning minule loomupäraselt me niisama käed rüppes ei istu. Nimelt Erik arvas, et ta ema hoiab ühe öö lapsi ning meie siis lähme välja õhtustama ning minu üllatuseks jäi siis söögikoht välja valida. Aga ei, minuga nii lihtsalt ikka ei saa. Sain nõusse, et lapsed saavad ema ja ämma poolt kaks ööd hoitud ning hakkasin aga plaani veeretama, kuidas siis kõike korraldada. Eile pakkisin asjad, poetasin Eriku arvutikotti ümbriku, kus oli kirjas “Su tööpäev on lõppenud. Kohtume 12.30 kohas, kus 15 aastat tagasi sulle ühel õhtul esimest korda MP3 mängija ulatasin”. Nimelt meie esimene deit oli 03.10.2005, esmaspäevasel päeval pärast Eriku trennipäeva ning kohtumise ettekääne oli, et laenan talle oma MP3 mängijat, mis oli alles CD – mängijate kõrval populaarsust kogumas. Nii nagu 15 aastat tagasi, saime ka eile kokku Magistralis, kuhu ta ilmselgelt tuli reegleid eirates autoga.. niisiis viisime auto ära, mul oli pokebowlid kaasa ostetud ja sõitsime meie vana kooli juurde, sõime ja rääkisime enne, kui teele asusime. Erik mõistatas Lenna kirjutatud teksti seest õiged tähed välja ning sai vastuseks Saaremaa. Ma ei hakkagi siia pikemalt kirjutama, mis ja kuidas – keda huvitab, leiab mind instagramist.

Vastutustunne & emotsioonid

Ma olen viimasel ajal ikka nii palju mõelnud ja tundnud, et kui suur vastutus ikka tegelikult laste saamine on. Sisimas olen pigem selline “go with the flow” – lapsed kasvavad koos meiega ja meie järgi. Tõepoolest olen ma rohkem selline vabalt võttev vanem. Ma ei torma enamjaolt kunagi lastele järele, ega astu nende kõrval samm sammul. Mul on olnud elus mõned ehmatavad hetked, kuid ausalt öeldes Lennaga toimuv toob minus vist enim erinevaid emotsioone üles. Mul keerlevad ikka peas mõtted, kas oleks saanud kiiremini reageerida? Mis edasi saab? Lenna ise on selline rõõmus ja täiesti tavaline. Antibiootikum mõjub igasugsutele valudele ülihästi ning sisuliselt teiseks päevaks tõmbas juba punetus näost tagasi ning ta ei kurtnud ebameeldivustunnet. Küll aga kohutavalt  – otsin siia sõnu … – on näha tema nägu nii palju muutumas. Olin terve pika nädalavahetuse lastega omapead ning õhtuti on selline õnnetu tunne lihtsalt peal. Jõudsin viimase kolme päevaga sinna punkti, kus avastasin, et Vilkuri puugirohi kaotas toime augusti lõpu seisuga ning ma isegi ei mõelnud selle uuendamisele, sest tundus, et ilmad lähevad tormiseks ja külmaks. Ma absoluutselt ei mõelnud ning arvasin, et sügis on käes, selle teemaga on siis korras. Ja aina enam olen ma kindel, et ta selle puugi augusti lõpus /septembri alguses just kassilt sai. Saan kõigest aru, et ega siin polegi mõtet mõelda, et kas tõesti enda lohakus? Küll aga lapsele näkku vaadates on seda raske mitte teha. Ma ei lisa siia videosid, aga on selgelt näha, et silmad pilguvad väga erinevalt. Eriti hästi on erinevusi näha, kui ta ise on emotsionaalne. Suurelt naeratades parem pool naerab ja vasak pool on sisuliselt paigal. Ja ta saab sellest ise väga hästi aru.  Ma ütlen ausalt, seda on emana raske vaadata, kuidas nii lühikekse ajaga on midagi nii drastilist ja silmnähtavat muutunud. Sest see on ometigi sinu enda laps! Ja see vägisi paneb mõtlema, et kui ma vaid oleksin olnud tähelepanelikum ..?  Mul oli täna nii mitu küsimust õhus, et kirjutasin ka arstile. Ehk saame me ise kuidagi kodus juba kaasa aidata ja näolihaseid mingitki moodi treenida/mudida/masseerida? Kes borrelioosist taastunud, palun saatke oma nõuanded minu poole.

Lisaks kui varem olin ma üsna selline, et on kuidas on nende sügishaigustega. Lapsed ikka korjavad üles ja kui vaja, siis ravime kodus.. siis nüüd ikka paneb iga asi mõtlema. Lapsed on nädala pärast ämma juurde minemas ja jõudsin isegi talle juba kirjutada, et kuule äkki ta saaks vältida kassi laskmist Lenna tuppa. Mulle meenus see äge allergiline reaktsioon, mis vahepeal meil endil kodus toimus ja ma ei tea, kas see oli kuidagi võimendatud tänu sellele borrelioosile või mis? Üldse on see jõhker AB kuur tema sisemust töötlemas ning immuunsüsteem tavapärasest oluliselt nõrgem. Lisaks vaatan ma juba teist päeva õue ja mõtlen, kas muru on juba liiga pikk ja puugid ronivad seal kõrte otsas? Ei taha üldse üle mõelda ega midagi, ainuke südamesoov on, et Lenna saaks terveks ja ta nägu muutuks selliseks nagu see varasemalt oli.

Lenna ise on kogu selle tralli juures ikka nii tohutult tubli! Ma imestan, kuidas mul selline laps saab olla. Nii vapper ja tahaks öelda lihtsalt täielik viieline! Arst palus, et õues veedaksime aega vaid rahulikult – ei jookse, ei kiigu, ei lase liugu, ei sõida rattaga … ühesõnaga väldiks liigset tuult. Õues vaid ilusa ilmaga! No ja kujutate te ette, et kõik lapsed jooksevad ja mängivad umbes kulli ja siis ma pean Lennale ütlema, et ära jookse! Kuna seekord pole tegu mingisuguse suvalise köha või nohuga, siis võtan ikka reegleid täie tõsidusega. Ma lihtsalt ei kujutaks ette, kui öeldaks, et kuulge oleks pidanud endid rohkem hoidma. Üleeile läksimegi korra riidu ning see sügav solvumine lõppes nutuga, sest nägin teda ümber maja jooksmas ja keelasin koheselt. Leppisime ära ja ta sai tegelikult väga hästi aru, miks ma nii reageerin ning see pole minu jaoks koht, kus nalja visata. Ja täna (uus päev on juba vahepeal küll kätte jõudnud) ma jälgisin teda läbi akna mängimas ning vaatan, et läheb kiirkõnnil pallile järele.. ning kui teised jooksid, siis tema samm selle võrra kiiremaks ei läinud. Õhtul veel naersin Erikule, et saad aru, ongi lihtsalt selline laps! Kui ühe korra öeldud, siis võtab ikka täie tõsidusega.

Väiksemad võtavad kodus tihti suurema tähelepanu endale. Mul on ülihea meel, et saan võtta nende lasteaia arvelt nüüd aja ja olla vaid Lennaga. Minu armas, kallis Lenna! Näen temas nii palju iseennast ja mul on täiega selline “minu tütar” mode peal. Vist tavapärasest kümnekordselt. See emadus on ikka imelik asi.. eriti teeb see hellaks, kui mure on suur.

Mulle nii meenub nädalavahetus enne borrelioosist teada saamist. Meie juures käis imeline sõber BABE’st, kes tõi meile head ja paremat ning kellelt kusjuures küsisin sel korral välja loosimiseks just sarja lastele!  Mul endal on kodus lastele mõeldud tooteid juba omajagu varutud, niisiis proovisin ise hoopis uue näokoorija ära ning kuna mu kannad vajasid lisaväge, siis jalakreem läks ka kasutusse. Olin just sõbrannadega üheks ööks spasse minemas ning super õnnelik, et saan kõik kotti visata ja hea paremaga end turgutada ning lihtsalt ühe ööpäeva endale võtta. BABE pakk oli mul aga parasjagu laual ning mõtlesin, et oh, aega veel veidi on, teeks loosimise jaoks mõned pildid. Lennal on juba päris hea arusaam, mis, kellele ja miks ning tuli mu juurde ja küsis, kas ta võib ise pildile tulla, et ta võib neid asju hoida. Üldse Lennale olen aina rohkem rääkinud, et jagan meie pere toimetusi ka teistega ning meil on hunnik toredaid inimesi, kes meie tegemistele kaasa elavad. Küsisin ka temalt viimase kahe pildi kohta, kus ta nägu on punane, et kas võin ka teistele neid näidata? Lugesin talle lugejate kommentaare ja häid soove ette ja ütlesin ka edasi, et loodetavasti oli tema loost ka teistele kasu!

Küll aga kes soovib BABE loosist osa võtta, siis edasine on teile..

BABE juurde tulles! Kes veel kätte külge pole pannud, siis ma tõesti ülivõrdes soovitan teil proovida. Loosin seekord välja erinevad Eesti Allergialiidu poolt tunnustatud tooted nagu:

  1. Dushigeel
  2. Intiimpesugeel. Meie peres vaieldamatult asendamatu toode, mis on igapäevaselt kasutuses.
  3. Laste pehmendav kehakreem, mis sobib hästi ka atoopilise dermatiidiga naha puhul
  4. Mitsellaarvesi beebidele. Ülimugav kotti pistmiseks ning kuhu iganes kaasa võtmiseks. Pudel on ise mõnus väike ja käepärane (100ml). Sobib käte, keha ja pepu puhastamiseks. Oluline on siinkohal välja tuua, et see on hüpoallergeenne. Alkoholi-, värvainete-, ftalaadi-, parabeeni-, mineraalõli-,seebivaba.
  5. Laste näopalsam. Jällegi mõnus asi, mida kotti pista ja endagi nahal kasutada. Pehmendab ja leevendab ärritunud nahka. Nüüd vastu talve on eriti mõnus kasutusele võtta!

Igatahes head katsetamist!

#koostöö

Septembrikuusse selline diagnoos siis ..

Ma absoluutselt ei mõista, millega on Lenna nüüd välja teeninud kõiksugused tervisehädad, mis teda kimbutavad. Olen juba maininud, et kaks nädalat tagasi kukkus ta lasteaias nii õnnetult, et lõpptulemusena pidime alumised kaks hammast välja tõmbama. No tõeliselt vapper tüdruk – ikka täislaks hambaarstilt! Olime lõppkokkvuõttes väga rahul, sest kõik see trall sai lõpetatud positiivse noodiga ning ei rikkunud lapse usku arstide vastu ära.

Mõned päevad pärast kukkumist tekkis Lennal näo peale üks punane konkreetne jutt, üle vasaku põse. Olime just Luige laadale minemas ja mäletan hästi, et mul vanemad veel ütlesid, et Laura, äkki peaksid ikkagi arstile seda põske näitama, et see võib olla kukkumise tagajärjel mingisugune närvikahjustus. Mõtlesin, et kui ka mingi punasem osa tekkis, äkki ilmselt põrutamisest  ja ühesõnaga ma ei leidnud, et see nüüd midagi nii olulist oleks, et kohe arstile tormama peaks. Punane joon näos kadus ära ning sinna ta jäi. Mõned päevad hiljem vaatan, et Lenna silmaalused on kuidagi tumedad, eriti vasakpoolse silma alt.  Oma peas ikka ketran ja mõtlesin, et eks tal enne ka veresooned nö läbi paistnud ja silmaalused tumedad. Ühtäkki avastasin ma end mõtlemast, et huvitav, kas Lennal võib olla vitamiinipuudus, et tal silmaalused ja nahk selline välja näeb.  Laps tundus kuidagi natukene ära, aga samas oma igapäevased toimetused tegi tavapäraselt ja kõik oli justkui okei. Käis ju lasteaias ja trennis ja ujumas.. meiega õhtuti õues mängimas. Siis eelmise nädala lõpu poole hakkas Lenna rääkima, et ta pea valutab. Mäletan seda esimest korda, kui sõitsime lasteaiast koju ja lugesin selle kuidagi väsimuse arvele, sest lapsi ikka palju ja kõik on lärmakad ning kuna tal oli pikk päev olnud koos trennidega, siis soovitasin tal rohkelt vett juua, oma toas rahulikult pikutada.

Järgnevatel päevadel rääkis Lenna, et tal pea valutab, kui ma tema juukseid kammin. Mõtlesin juba, et mis asja.. uurisin veel, et kas kui kammiga tõmban, et ainult siis. Ütles jah, ainult siis. Proovisin rohkem juukseotsi kammida ja patsi vaiksemalt teha. Vahepeal jõudsin mõelda, et kuna Lennal on tõesti megatihedad ja paksud juuksed, et äkki see peanahk valutab sellepärast, et juuksed juba nii pikad või siis üldse sellest, et ta kannab igapäevaselt patsi ja kui me patse teeme, siis ikka tavaliselt kõvasti. Lõpuks lõi süda ikka häirekella, kui nägin, et lõunal enam ka magama ei suuda jääda ja ütleb, et pea valutab. Lisaks kõigele tekkis tal äge allergiline reaktsioon, nii et silmad läksid paiste ja nina jooksis vett. Pikalt veel käisime läbi kõik tegevused ning arvasime, et kuna vahetult enne und paitas ta kassi no nii oma 10 minutit järjest (kass magas meie voodis ja me pikutasime seal), siis äkki ongi karvade vastu allergia. Otsisin veel üles oma vanad postitused, et veenduda, mis meile allergiaarst kunagi rääkis. Lennal tegelikult tuvastati küll varasemalt karvade vastu allergia, kuid see polnud midagi nii intensiivset. Samuti on ta kassiga koos elanud juba oma neli aastat.

Võtsin siis kätte ja kirjutasin perearstile kirja kõikide oma muredega, mida Lenna puhul märganud olen ja antud juhul siis üleval pool kirja ka panin. Peavalud jätkusid, aga ütlen ausalt, et Lenna pole selline laps, kes ise tuleb rääkima. Me lihtsalt näeme, et ta on näost ära või lihtsalt väga vaikne ja küsimise peale ütleb “no natuke valutab jah”. Saime esmaspäeval vastuse, et perearstile on aeg neljapäevaks.

Teisipäeva õhtul pesime pead ning Leenu oli ise heas tujus, kuid kui Erik tahtis kiirelt ta pead rätikuga sasida, ütles Lenna läbi naeru “ära tee, valus on!”.  Enne kuivatamist mõtlesin, et mida asja? Kuidas see võimalik on, mis imelik peavalu see selline on?? Ma ei saanud ikka aru, kas seest või väljast, sest ta seletas nii imelikult. Hakkasin siis pead järgemööda katsuma ja avastan, et see valus osa on hoopis imeväikse ala peal ning vasakule silmale väga lähedal.  Mul oli sisimas selline kerge paanikaosakond. Järsku tundsin, et pean igale poole helistama, et siin on ilmselt seos selle kukkumisega ja kes teab, kas laps üldse rääkis kukkumisest õigesti. Jutu järgi oli ta löönud lõua vastu põlve, kuid kes teab, kuidas päriselt oli ja äkki lõi pea ka ära.. jõudsin veel mõelda, et püha taevas, pärast on tal seal peas midagi toimumas. Kujutasin vaimusilmas ette, et mingi veresoon või närv vms. Suurim hirm oli, et pärast seal peas üldse midagi lõhkeb (mis praegu annab igasuguseid muid signaale väljapoole)..

Helistasin kõigepealt 1220, kus soovitati esimesel võimalusel näitama minna. Siis helistasin lastehaigla infotelefonile, kust soovitati ka kohale minna, aga paluti enne traumast üle küsida. Traumas aga oldi nii maksimaalselt tuimad, et ma reaalselt ootasin minekuga veel 8 h (öö jäi nö vahele). Andsin veel Lennale õhtuks valuvaigisti sisse. Kolmapäeva hommikul startisime otse lastehaiglasse ning olime traumas kohe esimesed.

Te teate ilmselt ise, kui ebamugav on hakata seal rääkima siis seda lugu. Tean ju isegi, et traumapunkt on ikka traumade jaoks, aga see kõik oli mu jaoks nii kahtlane ja mõtlesin, et Lennaga toimub midagi, mis on traumajärgne. Seletasin siis kogu loo ära ja esialgu ei tahetud meid isegi ära registreerida. Üsna koridori peal öeldi, et see võib olla silmapõletik lihtsalt. Ma ikka ei jätnud jonni ja saime kabinetti ka. Meid võttis vastu täitsa tore noor naine, kes ma sain aru, oli alles lasteosakonda tulnud. Rääkisin uuesti kogu loo ära, ta pani selle kirja ja ütles, et midagi tõsist siin olla ei saa, et ilmselt on närv kahjustada saanud. Jutt veeres selle peale, et mul on ka perearsti vastuvõtt tulemas ning ma ei soovi, et mind edasi – tagasi jooksutatakse. Ehk siis, et kui te praegu lihtsalt peale vaadates ütlete, et laps on terve ja tegelt on tal mingi närv ilmselt kahjustada saanud ning see paraneb ise ära, siis pange oma nimega palun kirja, et te siia lastehaigla poolele meid vastu ei võta ning mu perearst teab, et ta siia meid siis neljapäeval ei saadaks (näiteks röntgenisse või muudele uuringutele). Pange tähele, see oli nii napp olukord, kus meid oldaks ukse pealt koju saadetud. Küll aga siis tuligi välja, et kuna pikaajalist kogemust lastega pole, suhtleb ta igaks juhuks pediaatriga üle ning palus, et me ukse taga ootaks.

Istume ukse taga, rääkisin samal ajal Erikuga ja mõtlen, et täiesti haige, see pole normaalne lihtsalt. Kas nii ongi, et lihtsalt saadetakse laps ka koju. Saaks veel aru, et täiskasvanu, aga laps, kes võibolla ei seleta oma mure nii selgelt lahti ja kes on pidanud juba pikalt valuvaigistiga õhtuti magama minema ning kel on nii palju muid sümptomeid lisaks peavalule veel. Erik jõudis mulle kirjutada, et ta vanaemal oli kunagi puugiteema, mida uuriti ka aasta aega. Järgmisel hetkel seisis mu ees nakkushaiguste arst Leelo Moosar (ja tema nime siia kirjutades mul lihtsalt pisarad voolavad, sest sellest hetkest kui ta tuli, ma tundsin, et reaalselt keegi tahab meid aidata). Ta oli väga tore ja konkreetne. Küsis, kas saame temaga koheselt kaasa minna ja ütles, et ta tutvus kiirelt looga ning lapse peale juba vaadates kahtlustab ta borrelioosi. Mul oli see lihtsalt nagu välk selgest taevast, sest ma pole ühtegi puuki Lenna peal näinud. Ütles, et me peaksime kohe andma veeniverd. Liikusime siis edasi ning üldse mulle väga meeldis kogu tema suhtumine lapsesse. Ta oli selline hästi kindlameelne ja rääkis Lennale hoo pealt rahulikult, et kuidas mask ette panna, kuidas mugavam oleks jpms. Saime temale uuesti kõik ära rääkida ning ta kontrollis Lenna füüsiliselt üle, lasi teha näoharjutusi ja näitas mulle kõik ette. Selle juures oli ise hästi positiivne ja koguaeg kõnetas mind EMAna. See kuidagi võttis pinged kõik nii maha. Sisuliselt tegi ta mulle kiirelt selgeks, et testi tulemused võivad jõuda alles reedel ning need võivad olla ka negatiivsed, kuid raviga tuleks alustada kohe. Seda oli tema enesekindlatest silmadest ja jutust näha, et inimesel on korralik kogemustepagas kaasas ning seletas, et teate, palju hullem on, kui ärkate üks hommik üles ja lapsel on nägu juba viltu vajunud. Sellisel juhul ei piisaks enam antibiootikumist, vaid tuleks kaasata ka hormoonravi. Mul olid peas lihtsalt ainukesed tänumõtted ja sisimas tõeline kergendus, et see arst meid niimoodi kaasa haaras. Ta viis meid lausa analüüside kabineti ukse taha ära, et me majas ringi ekslema ei peaks ning näitas suuna, kuidas kiirelt hiljem auto üles leiame. Tema järel minnes kuulasin vaid “tulge minu järel EMA; näete EMA, siit saab välja…”. Veel sain ma tema emaili, mis andis mulle mingisuguse teatava kindlustunde, et ma saan temaga vajadusel ühendust võtta ning pole mingi selline arst, kes kuhugile ära kaob ja kellega hiljem enam kontakti ei saa.

Lenna oli nii ülimalt vapper, andis esimest korda veenist verd. Muidugi oli see ebamugav, kuid ta oli tõeliselt koosööaldis. Ma olin ta kõrval korralik cheerleader, et need ruumis olevad õed hakkasid ka automaatselt kaasa elama. Saime lõpuks liikuma ning läksin ostsin kohe rohud välja. Natukene ärevaks teeb see, et rohtude kogus on meeletu. Ta saab 3 korda päevas x 14 päeva AB’d, juurde probiootikumi. Apteegist ravimeid välja võttes olid apteekril silmad ikka väga üllatunud. Ei sõnagi, kuid tajusin tugevalt tema üllatust selle koguse peale.

Õhtul helistas mulle dr. Moosar tagasi ning asus kohe asja kallale. Tulemused olid juba käes ning jah, Lennal on puukborrelioos. Kõne lõppedes ma lihtsalt nutsin. Ühelt poolt oli kergendus ja teiselt poolt jõudis korralikult kohale, kuidas meil selle arstiga vedas. Ma olen talle nii kohutavalt tänulik, et tema otsustavale käitumisele ja reageerimisele saime me vastuse nii ruttu. Mul hakkab lausa see keerama, kui ma mõtlen, et oleksime see paar päeva veel perearsti oodanud ning selle aja peale oleks võinud juba näos veel suuremad muutused toimuda. Samuti, kui oleks lastearstil oma muud mõtted peas olnud, oleks ta võinud lihtsalt valvearstile öelda, et kuule saada perearstile. Veelkord – olen nii tänulik!

Esimese päeva õhtuks võin öelda vaid seda, et lisandunud on valu näos, vasak näopool on üleni punane, mida mööda jookseb valge triip ning korra kurtis ka lihasvalu üle. Vaatame, mis see elu meile nüüd toob..

Minu armas vapper Lenna!

“Väike” igapäevaelu reality check ka..

Tekkis mõte, et võiks endale siia dokumenteerida jälle sellist meie igapäevaelu. Kunagi mingi aja tagant ikka kirjutasin ning eile sattudes sellele postitusele, tundsin ma end nii mõneski lõigus ära. Olen möödunud nädala neljapäeva ööst lastega omapead ning üks vanem kolme lapse peale on ikka selgelt vähe. Ma ei tea millised raudsed närvid peaksid olema, ilma, et mõned korrad päevas häält ei tõstaks.

Meil on kuidagi nii välja kujunenud, et Erik viib tavaliselt Rosanna lasteaeda ja mina suuremad. Rosinal on mingisugune kummaline harjumus, punkt 7.25 üles ärgata ning paaniliselt Erikut voodist otsima hakata. Teda mitte leides läheb ta suure nutuga, läbi une tuikudes esikusse. Kui Erik kodus on, siis oleme teinud nii, et hommikul ongi ta kohe olemas ja toimetab temaga ise. Rosanna käitumismall on üldse selline huvitav, sest kui me mõlemad ruumis oleme, siis ta ei suuda otsustada, kummaga ta olla tahab.. Niisiis võib ta hommikul Erikut taga nutta, kuid kui mina peaksin juhtuma olema riidesse panemisel, samal ajal vannitoas, tahaks ta kohe mind. Niisiis neljapäeva ööl vastu reedet kolis Rosanna tavapäraselt  meie voodisse ning esimene hommik nendega omapead algas eriliselt imeliselt. Ikka punkt 7.25 äratus ja esikusse kisama. Võtsin rosina sülle, sain ta vaikselt tasa ning tegime hommikused protseduurid ja siis liikusime voodit korda tegema. Rosanna aga istus voodi äärel ja vaatas mis ma teen, tuju juba täitsa paljutõotav, kui aga sekundiga kukkus ta selg ees kukerpallitades näoga vastu maad. Mul on juba automaatreziim üsna sees – ma ei ütle kunagi ühtegi sõna, ega tee ühtegi häält, vaid võtan esmalt lapse sülle, sekundimurdosa olen vait ja ütlen lihtsalt “kõik on hästi”. Ilmselt, kes mind kuskil seltskonnas näinud, siis ma reeglina ei reageeri õnnetustele “ohhhh isssssand, mis juhttttussss”. Endal käisid aga normaalselt judinad üle keha. Õnneks kukkumine tundus kõrvalt hullem, kui see tegelikkuses oli.  Laps rahunes kiirelt ja mõtlesime, et okei, vaatame, mis see päev meile siis veel toob. Lähme äratame teised kah üles. Ütleme nii, et kui Rosanna emotsioonide ja üleelamistega  olin just kella 8ks ühele poole saanud, võttis mind hommikul vastu Nora, kellele ei sobinud Lennaga koos ühes kraanikausis hambaid pesta. Sealt tõmbas ta ennast mõneks hetkeks käima, aga saime kiirelt omleti jutuga algavale tormile piduri peale. Küll aga sõna “omlett” ei ole meie peres Lenna kõrvus teab mis  kõige populaarsem sõna. Kuna Rosanna oli nii vara ärganud, tuli aga käppelt end liigutada, sest temaga koos kööki minnes maandub ta alati koheselt oma toolil ning ketrab vana, head “mämm, mämm”. Mina samal ajal korrutades, et veidi läheb aega, võtavad käed juba kapist kõik vajaliku. Peas käib korralik kalkuleerimine, kes viitsiks kassikausi tuua ja kes viimati kassile süüa andis (sest siin majas peaks asi aus olema. Rõhk sõnal peaks). Tegin enda arvates  õige valiku ja palusin Noral seekord kauss tuua ja Lennal toit panna. Sinki hakkides kuulen juba poole koridori pealt “ma ei viiiiitsi.. JÄLLE pean MINA midagi tooma.. koguaeg pean MINA seda kausssi tooma (loe: 2x seda varasemalt teinud). Viskan omleti pannile ja lasen Lennal kiiremaid samme seada, sest kass on juba valmis jalast näksama.. ja juba kõlabki esimene närviline hääletõus “KUHU SEE KAUSS NÜÜD JÄÄB?”. Okei, omlett kohe valmis, kassil toit ees.. Lenna tuleb rõõmsalt patsi pähe küsima ja vaatab põlastusega pannile – “ma ei taha JÄLLE seda omletti (loe: 1x nädalas).. miks ma pean seda söööma?????”. Panen aga toitu taldrikule, korda mööda kõigile seletades “jaaa kohe saad mämm – mämmm..; Lenna sa ütled iga asja kohta, et ei maitse. Sa pead harjuma erinevate maitsetega, sest ühte ja sama asja süüa ei ole tervislik.. ; jah Nora, mul on juba teie joogid valmis pandud, sa võid enda oma tulla ja võtta..”. Lõpuks on lastel söögid ees, kiire nõudepesu ja ettevalmistused enda söögiks tehtud, samal ajal korrutades “võta veel üks amps, võta viis ampsu, võta nii mitu ampsu, kui vana sa oled..; sa ei saa täna midagi magusat, kui sa soolast toitu ei söö..;  Rosanna SÖÖ NÜÜD, kõht jääb tühjaks..; ja Nora, kui sa oled lõpetanud, palun ära tule kohe lauast ära, sest väiksem tuleb sinu järel”.. kogu see minu plägisemine lõppeb sellega, et Nora lõpetas ja tuli lauast ikka koheselt ära, Rosannal toit pooleli ja seab end juba diivani peale “aulu” nõudma ja Lenna vaatab õnnetu näoga, sest MIKS on vaja seda omletti ikkagi süüa? Käib järgmine sisemine heitlus ja kõlab kurjakuulutav “ISE TEATE, ÄRGE SÖÖGE SIIS MITTE MIDAGI JA OLGE TÜHJADE KÕHTUDEGA.. NÜÜD on järgmine toidukord kell 11 ja keegi ei saa enne mitte midagi”. Ema on rääkinud. Punkt. Või siis ikkagi mitte, sest “nüüd toovad kõik oma nõud ära, enne telekat ei näe..”,  sellele järgneb mõnus heietus sellest, et ma ei ole teie teenija ja igaüks teeb enda toidulaua ise puhtaks. Olgem ausad, näppudest jääb väheks, kui peaksin kokku lugema, mitu korda ma seda juttu neile juba rääkinud olen.

Okei, lastel kõhud pooleldi tühjad, nõud pesumasinas, minu toit peaaegu, et valmis.. nüüd saab kiirelt ühildada enda hommikusöögi ja laste telekaaja. Lõpuks pool tundi vaikust. Mu peas kõlab vaid “võib öelda mõningate kadudega jess”. Söön telefon näpus uudiseid scrollides (sest sorry Laura, aga sinu ekraaniaeg tuleb õhtul 22.00, kui lapsed magavad), peas käivad nagu ehtsale vanainimesele kombeks mõtted õhtusöögist. Pole hommikuga veel lõpetanudki, kui juba mõtled, millal saaks optimaalselt kartulid ära koorida.  Ja juba kuulen kõrval Nora suminat “aga emme, ma sõin ju kõik ära, miks mina küpsist ei saa”..  kes kuulnud, siis tegelikult Nora just ei sumise, vaid see kõlab rohkem veidi vingusema ja vol50 peal “EMME, KÜPSIST TAHAN”. Pea jälle normaalne monoloog, et oma sõnade juurde jääda. Sain hakkama, tehtud, linnuke kirjas – keegi ei saanud mitte midagi, ikkagi kell 11.00 nagu lubatud.Paralleelselt on mul käes pult, mis laseb iga 2 minuti tagant ühte ja sama lugu Rosannale.  Järgmine draama saabub Lenna poolt, kes arvab, et 40 minutit multikaid on ebaõiglaselt vähe ning see on täiesti ebaaus ning ma ei ole kohe üldse hea ema. Noh, teate, esimene päev üksi lastega – see on selline harjumuspärane nagu Erik oleks tööl või midagi.. loe: ära tee välja, õhtul saad nii kui nii puhata. Õueminek on normaalne kaos. Ilmad on juba külmad, kuid “MIKS on vaja panna jope selga? Mul ei ole ju külm..” no kas teed oma häälega selle selgeks või lased omal nahal proovida. Lennale tegin häälega.. Nora vastulöök oleks mu jaoks liiga häiriv olnud, seega tema sai ise proovida. Kõik olid riides, Nora läks fliisiga ja oohhhh sa mu meie.. õues ongi külm ja tahaks ikka soojad riided selga panna. Oleksin nii tahtnud midagi tänitada, aga selle asemel manad tuima näo ette ja lappad järjest lukke kinni.

Jõuan mina siis õue ja näen, et okei, ilmselgelt on sügis käes ja võiks mööbli vaikselt sisse ära viia ning garaazi LÕPUKS korda teha. Jah, tundub igavesti mõistlik tegu seda kohe teha, mitte veel mõned päevad oodata.. Tühjendasin lillekaste, vedasin diivaneid.. 50 kg varjusid.. kõik  õues oleva üleliigse tuppa ja garaazi ära. Pikalt mõtlesin, et noo ei, veinikülmikut küll vedama ei hakka, aga no siis lõi ikka see eesti naine välja, kes millegi ees risti ei tohiks löö. Andis ikka vinnata, aga tuppa vinnatud ta sai. Laste kiituseks saan öelda, et õuetööd sai üsnagi rahus tehtud.. Keegi jala otsas konkreetselt ei rippunud ja Lenna aitas nii mõnelgi otsustaval hetkel palju kaasa. Oskab temagi juba vajadusel tola mängida ja “näe vaata leptriinu” hüüda. Üleliigne puit sai paari krundi kaugusele lõkkesse kärutatud. Nooo.. võite arvata, 3 last, 1 aiakäru, 1 ema. Kõik kordamööda kärru,samas korraga, samas üksi.. Ei sobi järjekord, ega vahemaa.. üks saab liiga palju, teine liiga vähe. Oli ka väike kruusale langemise moment, kuid tagasi me jõudsime!  Hommik oli siiani läinud lihtsalt suurepäraselt. Päriselt suurepäraselt, lastega oli suhtkoht lihtne ja kõik olid enamjaolt koostööaltid – ise karjuma ei pidanud ning üsnagi selline “aasta ema/naise/koduperenaise” tiitli nominent. Oli aeg mõnusaks lõunauneks ja..

.. ja kui ma oma telefonis nüüd järgemööda scrollin, siis pärast lõunaund lapsed sõid ilusti ja läksid õue ning siis toimus mingitsorti error ning näen siin Rosannat igal pildil süles, Norat nutmas ja Lenna on üldse pildist väljas. Pärast mida saabus imeline õhtu, kus kõik tüdrukud olid end päevast täis tankinud ja nüüd jäi üle vaid anda endast kõik, mis anda veel saab. Pole mõtet seda killukest ukraina ja vene verd vaka all hoida. Ma tahaks nii kangesti lisada siia kaks video lastest, aga see on nii hull, et laste huvides seda parem ei tee. Lennal oli parasjagu multika vaatamise aeg ning kui mina tavapäraselt ütlen “pange telekad kinni”, siis Rosanna arvab, et just tema peab kõik telekad ise kinni panema. Nii sulges ta ka Lenna oma. Mina olin juba ise otsapidi ÜKSI mängutoas (peaks nagu vastupidi olema, mina teleka ees ja lapsed mängutoas, aga ei. EI Laura. Tuletame meelde, et 22.00 on sinu aeg telekat vaadata). Kuulen juba Lenna hüsteerilist nuttu, suurt solvumist ja üldiselt küsin ma “mis juhtus” pigem moe pärast, sest tegelikkuses tean ma juba ammu, mis juhtus. Oma peas mõtlen vaid, et kammoon, laske elada ja ka lihtsalt niisama korra istuda ja omaette olla ning ausalt öeldes on mul täiesti ükskõik, kas keegi pani kellegi multika kinni või ei. Lenna on meil selline, et ega tema on viisakas ja kui keegi on ebaõiglaselt käitunud, tuleb ta ütlema. Seekord ma lihtsalt ei jaksanud järjekordse pseudoprobleemiga tegeleda ja järgnev kirjeldab esimese video sisu: mängutoast jookseb mööda Lenna, kes karjub vihaselt “TULE EEST Nora”, millele järgneb jõhker seakisa ja minu reaktsioon “wtf”. Kõlab läbi suure nutu ja röökimise “EIIIIIIII, EIIIIIIIIIIIII”. Mängutuppa ilmub hirmunud näoga Nora.. video lõppeb, kuid mäletan, et ta ütles, et “emme mine”. Lõppkokkuvõtteks suurem jäi lihtsalt peale ja väiksem oli puldi oma valdusest kaotanud.

Kuskil 30 minutit hiljem.. Lenna ja Nora on lõpuks mängutoas (võiks arvata, et megahead sõbrad) ning näen, et hakkab vaikselt käest ära minema. Mu tüdimuse level on juba vol10000 ja näen, et mu rahulik selgitamine ei vii kuhugile. Jäin vait ja lihtsalt meenutasin oma sõbranna sõnu “meie ema lasi küll kõik tülid ise klaarida”.  Lasin neil korralikult üksteist krattida, maha rahuneda ja näitasin neile mõlemale seda video.. rääkisime ja uurisin, kas see on ikka normaalne, et teised inimesed (loe: mina) sellist jama peavad siin majas taluma. Küsisin, kas nad arvavad, et emmel ja issil on ülitore meel siin koos elada selliste kiskuvate õdedega. Noh ja ega ma päris vait jäänudki.. Lasin ikka edasi, et häbi peaks olema!  Ütleme nii, et ma ei hakka isegi pikemalt edasi rääkima, milliseks kujunes öö, kus kolmest kaks üles ärkasid jpms. Olin üldiselt päeva kuluga rahul, sest suutsin ise üsnagi zen olla ja mis seal ikka.. Homne tuleb parem. Lähme ju laadale ja kõik jutud.

Pikalt ei jätka, aga hommikupoolik oligi väga tore, jõudsin nii palju ära teha, sest kella 10ks olin ma hommiku- ja õhtusöögi valmis saanud, lapsed pestud, söödetud, riietatud ning olime just Luige laadale jõudnud. Kodust väljas on meie tüdrukud alati maksimaalselt vahvad viielised, keda saadavad innustavad pilgud ja toredad naeratused. Õhtu läks nii enam vähem, mõne  üksiku kõvema ütlemise saatel, kuid suures plaanis rahuldavalt. Öö polnud kiita, aga mõned tunnid und olid abiks ikka.

Pühapäevaks oli mul igasugune limiit lastest täis. Siis jõudsin mõelda, miks inimesed üldse lapsi saavad.. miks mul kolm last on? miks nad ei võiks normaalsed olla? kas nad ei näe, et mind on üks ja neid on kolm.. need asjad on siin nii tasakaalust väljas. Käi lastega 2x päevas õues, kuskil rataste ja mölludega sõitmas, laadal, küpseta pannkooke,  värvi vesivärvidega, tee vanavanemate päeva puhul nendega muffineid, pane mingi tervitusvideoklipp kokku jpms. nagu milleks kogu see vaev? Kui vastu saan hüsteerias lapse, kes tahtis magama minnes VOODIS LEIBA SÜÜA. Siinkohal selline viisakas keelamine enam ei sobinud ning tundsin, et “kurat küll, mida asja, ma lähen tõstan su terrassile ja sa oled seal nii kaua, kuni ma Rosanna magama panen.. mida sa karjud????” Ma läksin ikka täiega üle piiri ja muidugi hiljem tundsin end halvasti. Järgnesid vabandused, leppimised ja mis kõik veel.. elu kulges jälle omasoodu edasi ja nii ta läheb.

Ma ütleks, et elu kolme väikse vanusevahega lapsega on korralik majandamine.. selleks, et päeval see hetk enda aega saada, see on selline hästi tahetud ning kui ikka üksi oled, siis pika päeva peale kurnab iga “emme tule vaata, emme tule pane lukk kinni, emme aita pats teha, emme ma tahan juua, emme anna magusat ……” ära. See kõik käib kordamööda. Oleks siis nii, et kõik korraga tahaks ja siis toimetaks omapead.. ei, seda pole mõtet isegi loota. Lisaks pidevad sisutühjad arvete klaarimised laste vahel, kus kõik tahavad iga jumala kord just seda ühte ja sama asja. See pidev seletamine käib neil omavahel  intervalliga iga 30 min – 1 h tagant. Ja see on väsitav.  Ma selle mõne päevaga olen mõelnud, et ma tõepoolest naudin neid lapsi vist siis, kui nad on suuremad. No nii alates 5+. Näen, et Lennaga on nii mõnus ja ta on mõistuse juures inimene, kellele ei pea meelde tuletama, et “ei palun ära kleebi LIIMIGA pilti oma kapi peale”, või “palun ära ujuta vannituba üle, sest sa pead selle ise lõpuks ära koristama” või “ole hea laps, kui ma annan sulle kolm küpsist, siis see on mõeldud teistele ka.. palun ära söö neid kolme ise ära.. ole nüüd sõber teistega ka (ja siinkohal sa lihtsalt näed selle lapse nägu, et ta ei kavatsegi neid kuradi küpsiseid teisele anda)”. Selliste asjadega 28 -aastaselt tegeleda tundub vahel nii sürr, et ennast ajab õhtu lõpuks kas nutma või naerma.

Igatahes lõpp hea, kõik hea.. Erik peaks enne tagasi jõudma, kui lapsed laiali jagan.. Kusjuures eriti naljakas on see, et ma vahel tundun endale nagu mingi lõhestunud isiksus. Pikalt lastega omapead olles mõtlen ma, et tule taevas appi, kuhu ma sattunud olen ja millal nad suureks küll kasvavad. Ja muidugi, kui ma nad magama panen või lasteaeda olen viinud, mõtlen, et issssand, külllll on ikka armsad lapsed!!! Kirjuta veel sõbrannalegi, et kuule, kolmas laps on küll igavesti hea mõte! Kindlasti tehke ära! Muidugi saab lastega ka palju nalja ja all fun i, lihtsalt vahel ongi tunne, et tegelikult jagame palju positiivseid asju, aga see igapäevane rassimine jääb kuidagi tgaplaanile. Ma olen teadlikult jätnud alles ka nutupildid, mis lähevad lastele mälestuste raamatusse.. et neile jääks jumala eest märk maha, kui nad oma lastele hakkavad rääkima, mis viielised nad olid.

Lenna kohutav hambasaaga

Alustan möödunud nädalast, kui meil oli Nora esimene hambaarsti visiit. Jäin siin mõtlema, et Lennaga käisime esimest korda, kui ta oli kolmene ning nüüd võiks ju uuesti minna ning Nora ka kaasa võtta. Leenu oli ülimalt põnevil ja ootas kaks päeva seda külastust. Ma ei saanudki aru, kuidas tal sai viimane käik meeles olla, sest ütles, et oli saanud mingi nänni kaasa. Hämmastav mälu ikka! Igatahes oli ta nii enesekindel, sest tegelikult teadis ka ise, et hambad on heas seisus. Nora ei osanud aga midagi oodata. Veidi rääkisime, et mis me tegema lähme ning Lenna järgi oli elevil ja muidugi kõlasid tema suust kõik samad laused, kuidas ta ikka väga ootab ja tahab esimene olla.. Läksin kusjuures kõigi kolmega veel, nii et  korralik jahmerdamine käis seal hambaarsti kabinetis. Proovisime kuuekesi sinna ära mahtuda. Lenna läks siis muidugi esimesena, pani prillid ja põlle ette.. sõitis tooliga ja arst näitas talle erinevaid tööriistu. Lõpuks tegi suu lahti, arst veel puhus selle masinaga ja lasi ilusti vaadata. Väga vapper oli! Enne küsiti veel Lennalt, kas ta peseb ise hambaid või aitab emme kaasa.. Ja kui ta ütles, et peseb ise, siis kujutan ette, arst mõtles, et tore lugu küll, mis siit suust tulla võib. Ma pean muidugi laste kiituseks ütlema, et nad pesevad tõesti hambaid igal hommikul ja õhtul ise, kuid väga põhjalikult ja pikalt. Kuidagi väiksest peale on tekkinud mõlemal süsteem – kõigepealt tagumised alumised, tagumised ülemised, siis käivad harjaga hammaste pealt üle ning naeruhambad ja keel. Hambaarst oli tegelikult väga üllatunud ja kiitis mitu korda, öeldes õele, et “mul tõesti pole siin midagi öelda”.. mille peale ma küsisin, kas mitte enamusel nii noortel pole hambad korras? Tuli hoopis välja, et paljudel on juba augud ning on ka mustad köndid suus. Siis ikka jõudis eriti eredalt kohale, et ajan selle hammaste pesu jutuga õiget asja. Küll aga siis oli Nora kord ning tema esimene reaktsioon oli nutt ja “ma ei taha”. Tegime siis nii, et ma vaatasin ise Noral hambaid ning lasi peegli ilusti suhu panna. Saime veel tooliga selliselt sõita, et Rosanna ja Nora mul süles istusid. Korralik ettevõtmine. Lapsed said hiljem mingisuguse nänni veel valida ja no kokkuvõttes läks hästi. Noraga leppisime kokku, et seekord vaatasin mina ning järgmine kord laseb juba arstil vaadata.

Väikse vahepõikena. Esimene külastus läks super hästi! Olin nii uhke tüdrukute üle, käisime veel pärast arstil käimist pannkooke söömas ja mängimas. Mulle üldse tundub, et Nora on jõudnud sellisesse vanusesse, kus oleks aeg igasuguseid uusi asju proovida. Hambaarstil sai käidud, sellest järgneval nädalavahetusel käisime veel kinos (Nora on korra ka kaheselt käinud seal ekraani ees mängimas, aga ega ta suurt midagi sellest ei mäleta). Kinokülastus läks ka super hästi! Nora pidas ilusti 1h15min vastu. Ei ütleks, et ta filmist küll megapalju aru sai, kuid see oligi rohkem mõeldud 6+ vanuses lastele. Veel tahaks temaga  lähiajal kahekesi ette võtta Nukuteatri külastuse!

Huh, aga nüüd hambajutu juurde tagasi. Meil oli teisipäeval planeeritud Eriku ja Lennaga üks käik ning tõttasingi parasjagu Leenule lasteaeda järele, et nii aja peale jõuda, kui juba ukse peal õpetaja tervitab, et “oi tead, Lenna täna kukkus ning äkki sa vaataksid talle suhu”. Seda on isegi raske sõnadesse panna, sest mina, kes ma olin oma mõtetega mujal ning kelle jaoks on hambad tervise seisukohalt sisuliselt esimesel kohal, sai mõtteis kerge shoki. Manasin aga naeratuse näole  ja “mhmhmhmh, ahahahaha, okei, okei, okei.. no aga pane riidesse ja mõtleme, mis edasi teeme”.  Tõesõna ma arvan mu peas olid pigem mõtted “wtf, mis nüüd saab? kuhu edasi? huvitav, kas hambaarstile saab? emosse? mis asja????”. Viie minuti jooksul olin juba Erikule öelnud, et okei, tänane jääb ära ja helistagu mu hambaarstile ning küsigu esimene aeg, a.s.a.p. Autosse jõudes jõudsin end juba koguda ja Lennale rõõmsalt rääkida, “einohh, ikka juhtub” ja miljon küsimust küsida ta enesetunde kohta. Inimene oli ikka päris õnnetu, sest kujutage ise ette, mis tunne on mõned tunnid olla igemesse kukutud hammastega. Lennal on hambarivi suus muidu täiesti ilus kaarjas. Nüüd olid aga alumised kaks keskmist hammast saanud korraliku löögi, nii et need olid nihkunud rivist täiesti välja, lisaks sellele mõlemad hambad veel risti. Ige oli katki ja see vaatepilt oli leebelt öeldes rõve.

Jumal tänatud, et meie reedene hambaravikliinik meid vastu võttis. Sõitsingi koheselt sinna ning tegime röntgenpildi. Olin esiti üsna sõnakas, sest korrutasin Lennale kaks korda vähemalt, et kui on valus või ebameeldiv, tuleb kohe öelda ja me lõpetame ära. Ma reaalselt mõtlesin, kui palju me oleme vaeva näinud selle nimel, et üks lastest siis rõõmuga hambaarstil käia tahaks ja nüüd see ära nullides, oleks ikka ülimalt nüri. Arst muidugi küsis vaikselt, et miks te sellist asja üldse räägite? Seletasin talle ilusti lahti, et mul on null huvi lapsele negatiivne kogemus tekitada, seega me teeme täpselt lapse huvides. Kuna meid võeti vahele, siis pildistati, vaadati ja raviti meid pisteliselt. Lõpuks kui arstil oli selge, et siin ei jää kahjuks muud üle, kui hambad välja tõmmata, küsis ta mu nõusolekut ja see oli tegelikult ka minu esmane soov, sest see rivist välja löödud hammaste vaatepilt oli nii kohutav ja tundus lapse jaoks eriliselt valus. Arst ka ütles, et nende hammastega ta süüa kindlasti ei saa. Olin siis veel üksinda kabinetis ja mulle tohutult meeldis hambaarsti lähenemine. Ilmselgelt ta nägi, et ma olen kaitsvas positsioonis ning isegi, et rohkem mures, kui laps ise. Ütles mulle, et kutsume aga Lenna kabinetti ja palun ärgu ma rääkiguga ühtegi sõna vahele.. et ta räägib lapsega ise. Võite ette kujutada, kuidas emana oleks tahtnud öelda veel, et ära muretse ja kõik saab korda jpm., aga mul on hea meel, et arst üle võttis, sest ta lähenes super hästi. Kõigepealt, et näed Lenna, panen sulle esiteks ühte mõnusat magusat moosi hammastele ja pärast seda paneme hambad tuttu ning siis võtan aga hambad ära ning oledki suur tüdruk. Töö käigus ka kiitis ja lõpus lisas “oi kui tubli tüdruk, et täna oled sa ühe korraliku jäätise välja teeninud!”. Lenna oli tõesti tubli, sest arst oli reaalselt selle imeja, tangide ja süstaldega seal suus. Parasjagu viimast hammast eemaldades, vaatas ta mulle otsa ja ütles “ja ema võib nüüd kergendunult hingata”. Lõpp hea, kõik hea. Mul on kõige rohkem hea meel, et Lenna võttis seda kõike kuidagi väga mõistusega ning me rääkisime ka vahepeal oodates, et mõtle, kui tänulikud saame me olla arstidele. Kui poleks praegu arste, ei oskaks mitte keegi meid aidata, ega ka nõu anda. Aga näed, saime kohe siia sõita ja abi küsida. Lenna oli kogu selle päeva lõppedes väga rõõmus ning hambad sai hambahaldja jaoks valmis pandud.. ja te ei usu, aga hommikul olid hambad läinud ning kaks eurot padja all!

Kogu sellele eilsele päevale tagasi vaadates on mul kolme asja üle hea meel.

1. Esiteks jumal tänatud, et Erik Lennale ise järele ei läinud.. vastasel juhul oleks sealt jõhkralt ohhetamist ja ahhetamist tulnud. Ta vist isegi ei teadnud, kus meie lapsed ja mina tavaliselt hambaarstilgi käime. Ma ei tea, kas see on tulnud mu emalt, aga tavaliselt, kui mingisugused õnnetused juhtuvad hakkan ma kohe rahulikult rääkima “kõik on tegelt okei, leiame lahenduse.. lõpp hea, kõik hea!”.  2. Teisalt mõtlesin, et ma  absoluutselt ei kujutaks ette, kui selline asi oleks juhtunud Noraga. Kuigi eile sõbranna rääkis, et selliste lastega, kes ligi ei lase, et nendega tehakse toimingud narkoosis olles ära. 3.  Ja kolmandaks ma ei tea, mida või keda me tänama peame, aga ole sa tänatud, et tegu oli piimahammastega!

OMA PESA enne & pärast: uus mänguala!

Otsisin huvi pärast 2017. aasta postituse välja, kus Lennale mingisuguse mänguala kokku panime. Nora oli veel beebi ja kuna meie kodu lähistel pakuti vanemat mängumaja tasuta, siis mõtlesime, et mis seal ikka, võtame vastu ja ajutiseks lahenduseks väga okei. See ajutine lahendus kestis lausa kolm aastat, kuniks sel aastal mõtlesin, et okei, nüüd või mitte kunagi. Juhiksin ülemisel pildil tähelepanu kuuskedele!

Meie peres käivad need kodutööd lumepalliefektina. Esialgu mõtlesime, et meil on siin 24 kuuske ning võiksime alt oksad ära võtta, et hoov oleks avaram ning mõnusam. Nelja tunniga olid äia poolt kõik oksad juba langetatud ja siis hakkas mõte jooksma, et okei, teeme siiski uue mänguväljaku ära. Olin oma peas juba mõnda aega kaalunud, et milline võiks uus maja olla. Me ainult maja ei tahtnud, sest lapsed sellises vanuses, et tahaksid ronida ja liugu lasta ning lihtsalt üks maja tundus nende jaoks vähe või kuidagi igav. Jõudsin meile sobiva välja valida, kui saatsin Erikule juba lingi, et okei, ma tellin selle ära ja paneme püsti! Siis panin meie vana mänguka netti  üles.. millele tuli omakorda mitukümmend sooviavaldust ning loosi läks see, kes juba õhtul järele sai tulla.  Erik aga ei tahtnud mänguväljakut lihtsalt muru peale panna, sest meil kiige – ja liumäealune oli alati korralik sopahunnik, kui vihma parasjagu sadanud oli. Muru seal enam ei kasvanud ning maas olid lihtsalt ühed mullased laigud. Niisiis mõtlesime, et tellime selle multsi sinna alla. Mults oli parasjagu otsas, käiku läks hoopis lehtpuude hake, mis on isegi et mõnusam. Vähemalt endal oli kergem seda laiali ajada.

Muidugi mõtlesime, et äkki peaksime ikkagi huvi pärast hinnapakkumise tagumisele aiale võtma, et ehk kannatab selle ka ära teha. Saime pakkumise ja tehtud sai seegi. Ise naersime, et väga normaalne, kui alustame mõttega, et võtaks mõnel kuusel oksi vähemaks.. ja lõpetame hoopis kõikide kuusealusta, uue aia ja mänguväljakuga. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tagumist aeda tuli meil 85 m jagu, ca 35 aiaposti ja vahele keevisvõrk.  Järgmisena hakkas Erik sõbra abiga maja kokku panema. See oli ikka korralik pusle ja võttis mitu õhtut aega. Siis oli aeg panna paika mänguala piirded, et hakkepuit mööda aeda laiali ei lendaks. Mänguala tuli meil ca 55 m2 ning millegi pärast alguses arvasime, et vajalik oleks see ala ka üles kaevata. Tegelikult piisas hoopis immutatud puiduäärest, alla läks geotekstiil, et muru läbi ei kasvaks ning peale hake. Esialgu, kui hakkepuit saabus, mõtlesime, et täitsa lõpp, seda on nii palju, et kaua meil küll selle laiali vedamiseks aega läheb. Tegelikkuses läks mõned tunnid, sest puit ise oli hästi kerge ning mugav rehaga laiali lükata.

Üks päris korralik ajakulu oli maja värvimine.. meil ei olnud siin värvi osas suurt valikuvarianti, sest kiik ja liivakast ise olid juba pruunid. Muidu oleks mulle küll hoopis midagi valge ja halliga meeldinud. Me tegelikult tellisime alguses majale lisaks punase liumäe ja katuse, kuid saime siiski rohelise. Võibolla imeveidi häirib mind, aga on nagu on. Tahaks majale veel korraliku ukse lasta ette teha, siis on selline ilmakindel ka, et vihma päris sisse ei sajaks.  Tellisin eraldi juurde veel telefoni, postkasti, rooli ja teleskoobi. Igatahes selline ta sai ja ilmselt kõige rohkem on hea meel just ruumikuse üle, nii et see kuuskede kärpimine oli küll igavesti hea mõte..

Hea uudis on see, et lastel on veel pärast paari nädalat huvi majas mängida!