Naudin iga päeva!

Uus aasta on imeliselt alanud ning kuna sel aastal püstitan eesmärke ja lubadusi kuude lõikes, siis jaanuarikuuga võin juba rahule jääda! Olen olnud nii produktiivne ning ühildanud mitu tegevust selliselt, et tunneksin ise ka rõõmu. Paar korda läinud kaasa ka ekspromptmõtetega.

Ülitore, et see talv lõpuks kohale jõudis ja tegelikult üsna pikalt juba olnud on! Ma soovitan igal ühel teist seda aega täiega nautida ning jätta kõik mitte viitsimine ja muud ebaolulised toimetused kõrvale. Imeilus ilm annab nii palju energiat juurde! Õige varustus selga ja minge õue! Meil oli väga aktiivne ja asjalik puhkus ning proovime seda lumist aega ka võimalikult palju ära kasutada.

Möödunud kahel nädalal  võtsime lasteaiapäevadel end kätte ja otsustasime teha Erikuga kahekesi väljasõite erinevatesse kohtadesse. Me ei ole kunagi niimoodi matkamas käinud, kuid puhkuse ajal sattusime lausa kolme rabasse – Kakerdaja, Viru ja Pääsküla raba. Kakerdaja on meil neist vaieldamatu lemmik. Nii pakkisimegi hommikuti nii enda, kui laste asjad. Viisime lapsed ära, tegime enne minekut väikse hommikusöögi ja läksime aga jalutama. Mõnus ajaviide kahekesi ja aeg jutustamiseks, ilma, et muid segavaid faktoreid juures poleks. Paaril korral lõpetasime matkamise ka talisuplusega. Äge on näha, et Erik ka naudib!

Muidugi ei puudu meie imelisest talvest kelgutamine. Me oleme reaalselt vist igal päeval käinud lastega kelgutamas ning tihti juhtub ette, et kahel korral päevas. Lihtsalt nii mõnus! Meil ei ole vahet, kas tuul puhub näkku või lumetorm hakkab tekkima, lihtsalt pakime kõik rohkem sisse ja teeme minekut.  Saame ka ise liikuda ja fun’ida. Ka lasteaiapäevadel võtame lapsed ja lähme otse kelgumäele, sest päevas korra võiks ikka liugu lasta. Ja ärge te üldse arvake, et me seal üles alla rühime. Väga tihti unustame ennastki pepulauaga “kes kaugemale saab” võistlust tegema. Erik hoiab ilmselt siin kohas pead kinni, aga ma tahan siiski ära mainida, et ostsin endale uued talvepüksid. Esimest korda sellised õhukesed ja ülimugavad! Ja ma ei saa aru  kus ma enne elasin, sest ma olen aastaid kandnud ülipakse suusapükse, millega on paras kuskil lumes tunde istuda. Aga no tore, kui pärast 28’t aastat jõuab inimene õigete püksteni. Hea varustus ikka pool võitu. Nüüd jooksen rõõmuga kelgu ees ja lasen ise ka mäest alla!

Oh ja mu lemmik tegevused! Talisuplus ja lumes kümblemine. No nii minu teema.. mida rohkem käia, seda mõnusamaks läheb. Annab nii hea energia ja see eneseületamise tunne on ülimõnus! Muideks, kes siin taliujumist harrastavad, soovitan teil proovida lumeleili selliselt, et jooksete kõigepealt lumme ja siis alles sauna. See esimene kord on jumala mõnus ja kuna keha on juba jahedaga parajalt harjunud, siis sellist efekti küll pole nagu varem oli, et kiljudes kiirelt sisse ja välja. Võib rahumeeli tagahoovis end rullida. Eriti äge on see, et lapsed on ka lumeleili aina julgemalt võtmas, eesotsas muidugi Lenna. Nii veider, kuidas ta suudab istuda kõrge kraadini leiliruumis ja õues jookseb jalgupidi ning paneb pea ka tagurpidi lumme. Korralik sauna – ja lumesell.

Ma olen ka alates oktoobrikuu algusest iga päev jalutamas käinud ning kui korra nina telefonist tõsta ja ringi vaadata, siis kõik on ümber ikka nii ilus ja nauditav.  Jalutamine on nii suureks harjumuseks juba saanud, et iga päev kõnnin oma 10 km ilusti ära.  Tänaseks näitab, et 145 km juba läbitud.

Talv on super tore aastaaeg, tuleb vaid ise see endale meeldivaks muuta. Mugavad ja lund armastavad riided selga ning heida aga lastega lumme lumeingleid tegema! Ja sellest pole hullu, kui lapsi pole. Üksi või kaaslasega saab ka!

Kuidas alustada talisuplusega?

Nii huvitav on see, et mõte talisuplemisest on käinud peast läbi juba oma selline 1 – 1.5 aastat. Kuidagi oma peas valmistunud, et kunagi ikka tahaks ära teha. Mida aeg edasi, seda enam on see populaarsust kogunud ja juba sügisel veeretasin mõtet, et hiljemalt ikka kevadel võiks hakata algust tegema. Kuskil nädal enne jõule vaatan, et mida asja, sugulane alustas ja täitsa niimoodi keset talve. Õigele eestlasele omaselt tekkis kohe “naabrist parem” või “ega ma kehvem olla saa” efekt ja juba järgmisel päeval seadsime sõbrannaga sammud Nõmme Spordikeskuse Trummi basseinidesse. Tundus selline paras koht alustada! 18 detsember siis koorisime end õues riidest lahti ja läksime kiirelt sisse ning üsna kohe välja.. siis mõtlesime, et issand, kuidagi väheks jäi, lähme teist korda veel.  Esimesel korral käisimegi 10 ja 15 sekundit sees.  Paneme igal korral filmimise peale, et hiljem sealt näha, kaua siis suplesime. Tänaseks olen kokku käinud 12 korda ning kui esimesel korral olin vees ca 15 sekundit, siis kolmandal korral 40 sekundit, neljandal 1 minut, viiendal 2 minutit ja nüüd lõpu poole juba 3 min ja 25 sek. Üldiselt on nii, et päris palju mängib rolli ikka kraad. Esimestel kordadel oli vesi näiteks +3 kraadi, siis juba + 1.5 ning viimastel on olnud +0.3 ja + 0.2. Keha minu meelest tunneb kohe ära, kas on kuidagi jahedam võrreldes eelmise korraga või ei. Minu meelest peab ka see paika, et kuni 30 sekundit vees on see nö kõige keerulisem osa. Sealt edasi pole enam vahet, kas oled 1 või 2 minutit. Aga mõned nõuanded oma kogemuse põhjal alustajatele.

  • Vali + kraadid esimeseks korraks, vesi võiks jäävaba olla.
  • Sa pead ise oma peas valmistuma ja läbi mõtlema kas ja miks sa seda teha tahad ning kuidas. Sul ei ole mõtet ujukates basseini äärele mõtlema minna, et kas üldse. Raiskad lihtsalt oma aega.
  • Muretse endale ujumisjalanõud (Prismast saab super head!) ja spordikindad (pole tegelikult nii vajalikud, aga pikemaks ujumiseks just kui hädavajalikud). MÜTS pähe -pead ära vee alla pane.
  • Riietu õues! Kontrast tundub väiksem. Me tihti koorime ujumisriietelt õueriided ära, paneme jalanõud jalga ja räägime oma mõned minutid juttu veel. Viimased teineteise utsitamised ja siis vette.
  • Esimest korda lihtsalt proovi! Proovi, mis tunne on. Ole valmis, et hinge lööb sul kohe kinni ja sel pole vahet, kas oled esimest või kaheteistkümnendat korda, ikka veel lööb. Vähemalt mul. Järgmistel kordadel proovi võimalikult ruttu hingamine paika saada. Mu pea igas videoklipis kuuleb esimese kolme tõmbe juures “LAURA HINGA, HINGA, HINGA, MÕNUS, HINGA”. Kuna mul sõbranna on ka Laura, siis täpselt paras 2n1 mõlemale seda hüüda.
  • Kes juba mitmendat korda käimas, siis ega tuleb lihtsalt otsustavalt käituda ja me kuskil kolmandal korras jagasime ära, et tuleb suund kohe kaugemale seada.
  • Iga järgneva korraga hakkadki aina kaugemale ujuma ning me vähemalt kaheteistkümnendaks korraks nüüdseks tiirutame ringiratast.
  • Oluline on teada, et kõige külmem hakkab näpuotstel ja jalgadel. Jalanõudeta ei kujutagi ette, kuidas seal 3.5 minutit ujuda oleks. Kätega on nii, et ujumiskinnas siiski ei kaitse sõrmi piisavalt. Minu meelest kuskil 30 sekundiga on need täpselt sama külmad ja siis viskan ma need käest minema ka. Edasi teen vaheldumisi. Ujun, siis käed välja ja põlvetõstejooks. Kui käed on väljas, puhun neid soojemaks.
  • Veest välja tulles proovi ikka rahu säilitada. Kõik on endiselt peas kinni! Ära rapsi ja kiirusta. Mõni hetk pärast veest väljumist tekib ülimõnus tunne ja alles ülemöödunud kord me veel võimlesime oma märgade trikoodega seal. Kehal hakkab tegelikult soe.
  • Kes ujumisjalanõusid kasutab, võtke need viimasena jalast. Riietuga ülevalt alla. Vähemalt mulle tundub see kõige mõnusam. Minul läheb esimesena trikoo ära, buff kaela.. pusa selga ja viimasena jahmerdan sokkide ja jalanõudega.
  • Selliste kiirete kastmistega soojeneb keha ruttu üles. Küll aga alates teisest minutist tuleb ise kaasa aidata.. ma olen kodus kas saunas käinud või kuuma dushi alla veel läinud.

Ja tõsiselt! Ma soovitan siiralt kõigil proovida, kel vähegi huvi. See on lisaks enese karastamisele ja kalorite kaotamisele täielik eneseületamine ja see tunne, mis vahetult pärast ujumist on, on super mõnus! Lisaks sellele harjub su keha jahedaga palju paremini toime tulema. Kui varem käisin lumeleilis tihti, kuid ruttu, siis nüüd rullin ikka tagahoovis mõnuga edasi – tagasi ning esimene lumi saab juba enne leili proovitud! PS! Kel huvilistest veel nägemata, siis Pealtnägijas oli talisuplemisest hiljuti lugu – saate vaadata SIIT.

Uuele aastale lähenen uutmoodi!

Vana aasta selja taha jäetud ning seda rohkem meenutada ei soovigi. Naljakas, kuidas paljudel, sh. ka endal saabub nö uue aastaga uus hingamine. Justkui 31. detsember on teab mis “võiks juba läbi saada”,  aga 1. jaanuar nagu hingeõnnistus. Ka mina sattusin Sandra Vabarna ideele esitada ja täita uue aasta eesmärgid kuude kaupa ning siis aasta lõpus vaadata, kuidas see õnnestus ja mis tehtud sai. Tundub kordi motiveerivam, kui vana hea “võtan aasta lõpuks 10 kg alla”, et aasta lõpus uueks aastaks sama soovida. Ma tegin listile väiksed muudatused ja kirjutasin exceli to do listi üles. Nii on mugav kohe linnuke ette panna, kui miskit jälle tehtud on!  Näiteks lisasin sinna füüsiline tervis; vaimne tervise/eneseareng; abikaasa; lapsed; lähedased; sõbrad; majanduslik olukord ja heategu. Mõned näited siis:

  1. Jaanuaris kõnnin iga päev vähemalt 5km/10000 sammu. Karastan end iga päev vees, lumes või külma dushi all.
  2. Kirjutan. Pildistan kord nädalas lapsi
  3. Teen väljasõidu Erikuga; otsime lastele üheks ööks öömaja.
  4. Käin Lennaga sünnipäevaraha realiseerimas; korraldan Norale laheda peo ja lähen Rosannaga kahekesi kelgutama.
  5. Helistan vanaemale
  6. Kutsun sõbrad külla
  7. Annetan jaanuaris Vähiravifondile
  8. Säästan teatud summa sissetulekutest

Osad asjad on välja jäetud, aga midagi analoogset see iga kuu kohta olema saab. Valdavalt siis toimuvad muudatused. Jaanuarikuus on juba mõnele asjale linnuke taha tõmmatud, nii et täitsa vahva on oma eesmärke täita.

Muideks möödunud aasta eesmärke silmitsedes, olid mul 95% seotud kodu ja perega, mis suurelt ka täide viidud said. Sel aastal kavatsen ma iga kuu midagi enda jaoks lubada ja teha. Eelmine aasta näitas ehedalt, et kui kerge on minna seda teed, kus mõtled ja teed kõigi teiste jaoks, aga ennast jätad kuidagi kõrvale .. sest küll jõuab!

Igatahes uus aasta on tõesti suurepäraselt alanud! Esimese nelja päevaga oleme jõudnud juba nii palju teha ning käia. Kohe mõnus produktiivne tunne on!

Meie 6 – aastane Lenna! ❤️

Mul on ainult puhas rõõm, et meie Leenu on aasta vanemaks saanud! Päris tõsiselt. Ma ei ole veel sinna heldimuse astmesse jõudnud, kus mõtlen, et issand, kuidas küll aeg nii ruttu läheb ja alles ma sünnitasin 28 tundi järjest ning kui toredad olid need magamata ööd kuud ning lõputud kärutamised, et laps lihtsalt magaks. Ma ausalt öeldes ei igatse seda beebindust ning me oleme vist mingisugune kummaline kombo vanematest, sest just jõulude aeg autoga sõites arutasime, et ainuüksi ärevus tekib mõttest, kui meil peaks neljas laps olema. See oleks ikka korralik kaos. Õnneks seda juhtuda ei saa ning jääb vaid nautida olemasolevate laste kasvamist.  Tõepoolest on mul ainult suur rõõm oma pere vanima preili üle. Nii äge on kõike temaga nö esimest korda läbi teha. See on vast vanema lapse eelis. Kõik need jutuajamised ja tema nii kiiret arengut näha. Kuidagi naljakas on vahel kõrvalt vaadata, milline neiu temast sirgumas on. Ta avaldab juba väga asjalikult oma arvamust ning on suuteline arutlema mingitel teemadel. Muidugi on ta ka suuteline jalgu trampima ning sirgjoones vihaselt oma tuppa sammuma ja ukse tagantkätt kinni lööma.. kuid eks see käi arengu juurde. Vastupidiselt beebieale, on ta nüüd selline lihtne ja mõnus laps. Temaga on hästi hea kokkuleppeid teha, ta kuidagi saab aru ja mõtleb nii nagu meie ise.  Sellist arulagedat “jonni” nagu väikeste puhul, viskab väga harva sisse.

Lenna on hästi tubli ka õppimises. Luges meil siin jõulude ajal üüratult pikki luuletusi, julgelt ja kõigile. Nuputab meile pidevalt mõistatusi välja, meisterdab ning tunneb huvi uute asjade vastu. Näiteks sellised lihtsalt olukorrad, kus sõidame autoga ning peatusi tehes veerib ta reklaamidelt tekste lugeda. Alles äsja bensiini võttes ja pärast autosse istudes, luges Lenna mulle ette, mis ta kõik õues nägi. Vahel testin lihtsalt tähelepanu. Näiteks ämm kinkis sellise öölambi, kuhu peale saab teksti kirjutada. Aegajalt muudan õhtul laused ümber ning vaatan, kas paneb tähele. Igal õhtul tunneb ise huvi ja loeb sealt jälle mõned põnevad sõnumid ette. Lenna on selline lapsele omaselt hea südamega. Me vaatasime siin jõulude ajal Inglite aega ja neid keerulisi lugusid, mis endalgi pisara silma võtsid. Ja oi kui palju oli meil nendel õhtutel jututeemasid heategevusest, eluraskustest, haigustest jpms.

Leenu käib meil ka eelkoolis ning tunneb sellest kõige suuremat rõõmu. Kuskil septembri lõpus märkasime esimest korda muutusi tema käitumises. Näen, kuidas ta läheb lasteaeda ning ei tunne sellest tegelikult rõõmu. Hommikuti lahkudes, märkan teda läbi akna üksi jälle laua ääres istumas ja midagi joonistamas/kirjutamas. Ma näen seda tõsist tüdimust ta silmis ning alles paar päeva tagasi oli meil õhtul pikem vestlus, kus rääkisime inimeste kohustustest elus ning miks käivad lapsed lasteaias ja täiskasvanud tööl.. ka sellest, et elus on palju asju, mis ei pruugi väga pinget pakkuda, kuid tuleks proovida leida nendel päevadel midagi positiivset. Tõin talle sinna juurde mõned elulised näited. Rääkisin ka pikalt, et ega koolis tuleb ju kunagi samuti käima hakata, 5 päeva nädalaski ning ega siis puhkepäevi pole. Selle peale ütles ta mulle, et koolis õpivad nad iga päev midagi uut. Lasteaias nad lihtsalt on.  Ega meil pole ka enam palju jäänud ning juba kolme kuu pärast pöördume Rajaleidjasse ning vaatame, mis meile sealt räägitakse.

Naljakas, et Lenna on natukene selline laps, kelle pärast väga muretsema pole pidanud. Ta on alati selline asjalik olnud ja saab kõigega hakkama, mis sa talle ette sööstad. Veidi selline kaljukitsele omane, et rühib omasoodu, küll tehtud saab. Lenna on üldse mõnus abiline. Näiteks, kui olen siin lastega omapead olnud, siis ma kogu karjaga koju jõudes olen erinevalt Erikust selline, kes annab igale lapsele oma ülesande ning ma näen, et nad saavad ilma minu abita ka suurepäraselt hakkama. No näiteks Lenna võtab tavaliselt Rosanna turvatoolist ja teeb koduukse võtmega lahti. Lapsed peavad end ise riidest lahti võtma ning Leenu üldse selline tubli. Mäletan, kui saatsin ta kodust esimest korda ise eelkooli. Polnud mingit probleemi, tuli pimedas tagasi ka. Leenu on meil ka üksi kodus olnud ning ma pole kunagi pidanud muretsema, et pärast ta kardab või teeb midagi iseäralikku. Okei, pätti on küll teinud ja salaja kommi võtnud, aga saate vast aru küll. Üheks sünnipäevakingiks tegimegi talle nutikella, millega on mugav kontakti hoida ning vajadusel helistada.

Sel aastal teadagi pidime oma harjumuspäraselt suure sünnipäeva ümber mõtlema ning kui tavapäraselt käib tüdrukute peol kuni 45 inimest (sh. siis lapsevanemad ja vanavanemad/tädid-onud), siis ajendatult koroonast otsustasime sel aastal pidada kodus. Kuna Lenna rühmas käib väga vähe tüdrukuid, siis mõtlesime teha tüdrukute peo ning kutsusimegi vaid viis preilit külla. Meie lastega oli lapsi kokku 8. Tegime ürituse sel korral ilma vanemateta ning täitsa mõnusalt kukkus välja. Külas käis veel Pipi, kes mõnusalt aega sisustas! Juba teist aastat veendun ma selles, et tegelasest on tunniks ajaks küll ja veel. 1.5 h tundub juba palju. Nii jääb aega veel söömisele ja vabamängule. Sel aastal otsustasime proovida ka teist lähenemist ning pakkusime koogi asemel hoopis muffineid ja jäätist! Pikalt veel kahtlesime ja te ei kujuta ette, kui hea mõte see oli! Nagu tõsiselt! Kes veel proovinud pole, siis see on viimane hetk. See oli selline hitt, et tüdrukud rääkisid selle 2.5 h jooksul mitmeid kordi vaid jäätise kaunistamisest. Mõtlesin, et püha taevas, kas tõesti sai nii hästi minna? Ostsin jäätisele juurde erinevaid kaunistusi – puru, südamekesi, nööbikesi jms. Lastel oli lõbu ja tegevust küll ja veel! Mul on nii hea meel, et Lenna jäi sünnipäevaga väga rahule. Kaunistasime kodu veel õhupallidega ning ostsime suuremaid palle lisaks. Tekitavad ju alati lastes elevust.

Videopostitus: jõulukuu sai sel korral selline ..

Kuidagi hirmus, kuid samas ka lootustandev on mõelda, et ega siin on üksikud päevad vaid uue aastani jäänud! Detsembrikuu on olnud selline huvitav. Ligi pool kuud veetsin ma lastega omapead, aga kõik sujus kuidagi hästi ning midagi ei jäänud justkui tegemata. Päkapikud käisid usinalt, kuusk sai koju toodud, kodu ehitud, piparkooke korduvalt küpsetatud. Sai jõulusoovid saadetud ja päkapikkudega kirju vahetatud. Jõuluvana tõi head ja tegime ka ise head! Sel aastal valisime välja  kaks perekonda, keda tehnika, riiete ja mänguasjade ja magusaga abistasime ning oma osa said ka Jõulutunnel ja Inglite aeg. Jõulukuul sai palju ka multifilme vaadatud! Detsembrikuus tegin algust ka talisupluse/ujumisega ning tegelikult läks jõulukuu täitsa toredalt. Enne pühi hakkas juba teatav tüdimus tekkima, kuid perekonniti istumised möödusid endiselt mõnusalt ning tore oli väiksemas koosseisus pereliikmeid näha. Meie oma perega otsustasime, et võtame kõikidest plaanitud üritustest osa. Ära jäid muidugi firmade jõulupeod jms., kuid ei näinud ühtegi põhjust, miks mitte oma pereliikmetega kokku istuda.

Väga hea meel on ka jõulude kui terviku õnnestumise osas, sest eks peamine rõhk on siiski lastel ning kogu seda jõulumaagiat oli tore ka sel aastal täies mahus lastele edasi anda. Nii tore on mõelda, et need täiskasvanutele veidi tüütud plaatide kaupa piparkookide küpsetamised või mis tahes muud traditsioonid jäävad lastele kuhugi ajusoppi meelde.  Me oleme vähemasti proovinud kõik kuuse toomise/saamise, päkapikkude temaatika, piparkoogid ja kingituste tegemised jpms hästi põnevaks muuta. Mäletan, et sel aastal istusin tüdrukutega ühel lõunapoolikul, joonistasime guaššidega ning jäin kuidagi lapsepõlveradadele uitama, kui üks hetk tekkis mõte, et kuulge tüdrukud, kas te tahaksite näha neid ehteid, millega mina kunagi oma kodus kuuske ehtisin. Teadsin, et üht – teist peaks alles olema ning paljudel ehetel on ju täitsa oma lugu rääkida. Mäletasin, et meil oli alati kuuske ehtides jutt, kuidas üks kommina näiv ehe mu õe poolt kunagi lapsepõlves tehtud sai.. ning mõtlesin, et tüdrukutel oleks ka tore neid asju näha ja kuulata. Leppisin oma emaga kokku, et äkki ta tahaks nad kuuse ehtimise ajaks külla kutsuda ning sealt keris vanematel juba ise mõte edasi, et prooviks siis äkki ise hoopis kuuse ka tuua. Nii, et laske aga mõttel alati veereda, alati võib midagi uut ja toredat välja kooruda. Aga jaa, sellised pisiasjad on toredad! Päkapikk tõi tüdrukutele selgi aastal igale ühele oma ehte, mille taga oli loomale vastav kirjeldus, mis sobis iga lapse iseloomuga. Mina mäletan veel oma lapsepõlvest, kuidas jõuluvanast jäid jäljed maha ning nii avastasin ka sel aastal end jahu maha kallamast ja päkapikkude jalajälgi ootamas. Ja tõesti, tõesti, hommikuks olid asitõendid olemas! Mulle tundub, et lastega on see jõulude meeleolu ja trall palju põnevam ning pakub rohkem pinget, kui lasteta. Võibolla eksin, kuid mulle tundub, et suurema maagia annabki see uskumine habemega mehikesse ning lastel see särav silm, kui nad nii põnevil olles usuvad ja kaasa mõtlevad.

Ära siin tihedal jõulukuul ennast unusta!

Küll see jõulukuu on ikka ühe koduse inimese elus intensiivne.. olgugi, et 50% kohustustest olen endale vabatahtlikult võtnud, siis nüüd on veidi tunne, et aitab küll. Mulle tegelikult meeldib organiseerida ja ma alati mõtlen hoolega läbi laste kingitused ning kõik selle, mis puudutab pere ja kodu. Ma pea mitte kunagi ei osta täishinnaga tooteid, niisiis alati leian viisi headeks diilideks. Tänavu jõulud hoidsin laste kingitustelt näiteks 180 eurot kokku (sh ka kingitused, mida vanemad näiteks sünnipäevaks kingivad). Ikka aitan sebida, tellida, organiseerida, rahasid koguda. Näiteks lasteaias võtan ma alati selle ülesande enda peale. Sünnipäevad/jõulud mis iganes. Ma olen kuidagi selline, et natuke nagu ei viitsiks, aga samas tahaks ikka midagi asisemat või praktilisemat kinkida, kui .. ma ausalt öeldes ei hakkagi siia paralleele tooma, mis ma olen mujalt kuulnud. Ütleme nii, et tehakse ikka igasuguseid huvitavaid kingitusi. Aga see selleks. Igal aastal olen ma jõulukuusse võtnud ka enda isiklikuks eesmärgiks olla kolmel korral kellelegi teisele kasulik. Sel korral leidsin kaks perekond, kes vajaksid abi ning sain neile lõpuks nii mõnusad pakid kokku. Ühe pere äsja kooli läinud lapsed said omale kolm telefoni, riideid, puuduolevad talvekindad. Enda panuseks ostsin talvesaapad pea Lenna-vanusele lapsele ning ühele tüdrukule kingituseks nuku. Teise perekonna poisid said samuti riideid, sh. puuduolevad talveriided. Kuna meie lapsed saavad igal aastal vallast/töökohtades kokku ca 12 kg komme, mida me ilmselgelt ise ei tarbi, siis tavaliselt 11 kg komme on leidnud endale perekonnad, kes ise magusat lauale soetada ei saa. Nii, et tunne hea ja pakid saan juba homme posti panna! Jutu mõte oli tegelikult see, et seda organiseerimist on siin laste kõrvalt nii palju olnud, et tihti ajab naerma, kui keegi küsib, mis ma siis oma vaba päevaga kõik peale hakkan. Mu viimase kahe nädala vabad päevad ongi umbes sellised olnud, et hea, kui arvuti lahti jõuan teha või tunnike lõunal puhata. Ja nii olengi sujuvalt paljude teiste asjadega tegelnud ning vahel on küll tunne, et aga mina ise?

Üldse see aasta on olnud jõhker enese kulutamise aasta. Päris tõsiselt kohe. Raske ja ebameeldiv aasta. Nii palju vaimset ja emotsionaalset kõikumist, nii palju stressi, pisaraid ja raskustunnet.  Esimest korda saan aru, et vaimsel tervisel on ikka palju olulisem koht siin maailmas, kui ma arvanud oleksin. Käivad ikka füüsilise tervisega käsikäes. 2020 on kuidagi nii laastav olnud, et alles nüüd aasta lõpu poole olen suutnud veidikene pidurit panna ning jalg ukse vahele saada ja meelde tuletada, et kõige tähtsamaks tuleb pidada siiski iseennast. Terve see aasta olen ma ainult endast välja andnud, et minu pereliikmetel mu ümber oleks parem/turvalisem/mõnusam/mugavam. Nii palju olen pidanud iseend tahaplaanile asetama. Ka mu füüsiline tervis sai korraliku raputuse, sest kogu selle stressiga olen ma aastaga kaalu kasvatanud, mu kehas said otsa kõik mu rauadepood, mul tekkisid sellest tulenevalt hingamisraskused ning mul oli pea võimatu hingata lõpuni välja sisse. Tihti pidin õues hingamas käima. Mul on tegelikult ülimalt hea meel, et mu sõbranna sundis Erikul mulle aastapäevaks uue nutikella ostma (sest tegelikult oli tal lihtsalt vaja põhjust, et oma meest kergemalt veenda) ning siis leppisime poolnaljaga kokku, et kuule davai,  et kui uued kellad, siis teeme oktoobrikuu challengi sammudes ja kalorites. Naljast sai reaalsus.  Õppisin jalutamas käima ning see challenge andis mulle nii palju juurde. Sain iga päev võtta aja, et olla omaette, liikudes nii 10 km päevas. Nii mõnus oli märgata seda ilusat algavat sügist enda ümber. Nautisin iga päikesepaistelist ilma, mida oli niivõrd palju. Mul oli õues nii hea olla, sest see oli koht, kus sain rahulikult hingata. Lõpuks otsustasin perearstile aja panna ja see oli nii hea otsus. Ma sain üle pika aja anda oma kliinilise vere, kust tulid siis igasugused vitamiinipuudused ja olematu raud kehas välja. Arst kuulas mu möödunud aasta kokkuvõtte ära ning lasi mul täita vaimse tervise paberi ära, sest ütles, et sellised hingamisprobleemid võivad tulla ka ärevusest. Küll aga oli mina juba mitu nädalat teinud oma challengit ja tundsin end juba selleks ajaks kuidagi paremas kohas olevat. Me panime mulle saatekirjad veel allergoloogile, pulmonoloogile, mul tehti kopsupuhumise test, kopsupilt. Tulemused olid korras. Kuid olen tänaseks kaks kuud juba rauda söönud ning hingamisraskused kadusid kuskil neljanda nädala pealt ära. Naljakas, et challenge sai meil ammu läbi, kuid just täitus 70 päeva, kus pole ühtegi päeva vahele jäänud, mil välja ei läheks ning mul täitus ka 1 000 000 sammu. Ühtlasi haarasin teise sõbranna soovitusest MyFitnessPali kasutada, ning samuti viimased 70 päeva seda kasutanud ning meie mõlema jaoks mega mugav, lihtne ja saad elada selliselt nagu ikka, lihtsalt väikeste kohandustega. Ma pole eriti kaalumise usku, sest see number ei defineeri enesetunnet, kuid siiski oktoobrikuu alguses kaalusin ning nüüd uuesti end kaaludes, avastasin, et olen märkamatult tore -6 kg kergem.  Järgmine kord siis veebruaris! Igatahes mul on hea meel, et ma olen oktoobrikuust alates proovinud end teiste muredest rohkem eemal hoida ning kui varasemalt kuulasin kõik Eriku mured ja tööasjad ära, siis nüüd on meil kokkulepe, et ma enam nende asjadega nii detailselt kursis ei taha olla. See on tegelikult minu jaoks nii üleliigne info, mis lihtsalt kurnab mu vaimu ilmaasjata. See oli lihtsalt üks väike näide, aga analoogseid asju ei taha üldse enam enda ligi lasta. Rääkimata mingitest peredraamadest või koroonakriisist. Mind jätavad need asjad suures plaanis külmaks. Ja hetkel tegelen vaid sellega, et ma iseennast hästi suudaksin tunda. Tunnen, et ikka vahel lähevad mõtted igas suunas rändama ja ma ei teagi, miks ma seda hoogu kogun, aga perearst pakkus mulle tegelikult ka terapeudi juurde minemist. Võtan selle ilmselt uuel aastal ka ette.

Muidugi sel detsembril on olnud kaks toredat üllatust, mis on palju ka minust endast tulenevalt olnud, kuid siiski. No näiteks käisin alles ämma juures ja juhtus selline kokkusattumus, et tahtsin juba ammu endale sibualõikurit saada, kui ämm parasjagu oma Tupperware kaussidega seal möllas. Otsustasin siis mitte jõuludeni oodata, sest kes teab, kas Erikul seegi meeles on ning tellisin ämma kaudu parema hinnaga lõikuri ära. Ja muidugi eriti tore oli see, et täitsa spontaanselt lasi ämm mul valida veel toiduhoiustamispotsikuid ja see oli päkapikk minule. Nii tore! Tore tunne, kui mind ennast ka meeles peetakse. Tupperware asjad on nii head, kestavad kaua ja kuluvad alati ära. Lihtsalt üks väike asi, mida poleks osanud oodata.

Väga kiidan parempoolset näokoorijat ning täiesti asendamatut uut lemmikut – õli. Kasutan seda tavaliselt hommikuti ja teeb näo nii mõnusaks ja pehmeks! Deodorant on mõnus värskendav ning pole mingisugust tugevat teabmis Arieli lõhna juures. Sel korral sain ka niisutava kreemi enda kasutusse ning on tõesti mõnus. Praegu külmade ilmadega olen tihti kasutanud kätel..

Ja eriti tore on mu armas BABE, kellele kirjutasin, et võiksime jõulukuul kellelegi midagi toredat välja loosida ning alati saan ka mina miskit head paremat, et oma varusid täiendada. BABE tooted on ühele naisele üks täiega hea kingitus ning kui sul pole kedagi, kes sind selliselt üllatab, siis tee see üllatus iseendale. Apothekas on tihti väga head allahindlused ning peaks praegugi olema. Igakord, kui ma mõtlen, et tahaksin end hästi tunda, siis ma võtan välja kõik oma lemmikud BABE tooted ja teen ühe koduse spa omale. Alates näomaskist – ja koorijast, dushigeelist, erinevatest kreemidest. Nii mõnus tunne lihtsalt! Ja kindlasti on neid brände oi kui palju, kuid kes endiselt seda “oma” otsimas, siis soovitan soojalt proovida, sest ma olen päriselt nr1 fänn. Ma pole tõepoolest mitte üheski nende tootes siiani pettunud või mõelnud, et ahhhh mõttetu.. Mul kuluvad minu igapäevased lemmikud rahumeeli viimse piisani ära ning prügikasti ei lenda küll midagi. Ja ma olen nii tänulik BABE perele ja tema eestipoolsele perenaisele, kes on mind juba aastaid saatnud. Aitäh! PS! Facebookis läheb 15.12.20 üks mõnus Jõululoos käima, nii et hoia silm peal!

Lapsed isa äraoleku ajal

Tahtsin kirjutada ajast, mil Erik oma üksteist päeva kodust tööasjus ära on. Sel korral võtsin minekut kuidagi vabalt, sest Rosanna juba veidi suurem ja osadel päevadel nädalas käib ka lasteaias. Meil kattus küll Eriku reis veidi haigusperioodiga, kuid ei hullu. Ma üsna plaaniinimene ja olin oma päevad juba nädal varem nii enam vähem paika pannud, et saaksin iga päev väikse hingetõmbepausi ning kuna kolmandat kuud juba kuni 10 km või 10 000 sammu päevas kõnnin, proovisin klappima saada, et see ka jätkuks. Minu jaoks tundus kõige väsitavam see, et tavaliselt paneme kordamööda lapsi magama ning kui on Eriku kord, on mul täiesti vaba õhtu. Tundus nii nüri iga õhtu pärast 45 minutit lastega jutustamist üks tund veel Rosanna kõrval passida. Tavaliselt 20.30 hakkame magama panema.. 21.30 kõik oma voodites ja 22.30 Rosanna siis uinub.

Oleks ma teadnud, mis mind ees ootab, oleks see suht köömes tundunud. Erik on meil ehe isa, kes koguaeg laste jaoks olemas ja eriti väiksemate jaoks, sest ta on see suurim kallistaja- musitaja. Nüüd tema minekuga proovisin ta aktiivse armastuse näitamise laste peal üle võtta. Suurematele sobis, küll aga Rosanna ei ela ikka üldse samas taktis. Pärast Eriku minekut keeldus ta mul endale patsi tegemast ning mis kõige hullem, keeldus minuga wcsse minemast. Ehk siis sellele järgnes nt kõige pikemalt 11h paus ja kõikidesse teistesse kohtadesse pissimised. Seda väikse agaga, minu emaga näiteks oli nõus käima.. oma nädal aega juurelnud selle üle ja arvan, et ta asendas Eriku mu emaga. Näiteks autos lasteaiast koju sõites räägib, et issi ja muhvi (lapsed hüüavad ema nii) on nunnud, aga emme-Lenna-Nora on “ei -nunnud”. Kogu selle tralli juures on kõige väsitavam, et muidu nii ilusti juba ammu wcs käiv laps nüüd selline on. Hädade kinni hoidmisega kaasneb näiteks toast tuppa kaasas käimine ja ühe koha peal istumine/närviline hüppamine. Tal on endal nii kehv olla. Ta ei mängi siis ka teistega ning kõik lootused, et ta tunnike Noraga kodu või kulli mängiks, on haihtunud. Mida aeg edasi ja hullemaks läheb, seda rohkem sülle ronib ja paaniliselt kinni hoiab. Eriti masendav on see, et kui varem ärkas vastu hommikut korra, et meie juurde tulla.. siis nüüd olen ma pea iga öö koristanud tema voodit ja tegelenud tema pesemise ja uuesti magama panemisega kena tunnike. Lisaks on meil Villu, kes kell 4 öösel välja tahab.. ja ei tasu unustada, et ka üks 3-aastane, kelle jaoks peab öösel valmis olema. Uned on nii hektilised. Õhtul juba alustan sellega, et panem pesumasina enam vähem valmis, teen oma voodis barrikaadid, nüüd ka panen saunalinad alla.. samuti varun Rosannale kraanikausi äärde varuriided, et ei peaks öösel otsima hakkama. Te küsite, miks mähet ei pane? Lihtne vastus on, et on olemas, aga laps keeldub.. sest “ei tita” – ei, ta pole tita. Olen isegi läbi une proovinud jalga panna, aga ei õnnestu.

Teeme Erikuga ka videokõnesid, et ta räägiks talle kus ta on ja mis teeb. Ühtepidi kehv, et niimoodi pildis.. aga tundub parem variant, kui teadmatus.. ka Nora on selle väikse aja jooksul oluliselt tundlikumaks muutunud. Varem käis Erik tihti lasteaias vastas ning nüüd kui mina lähen, sealt midagi toredat väga oodata pole. Norale õnneks mõjub küsimus “kas sa oled mu vahukoorekoogike” selliselt, et ta unustab kõik oma hingepiinad.

Lenna on meil suur ja asjalik, aga isegi teda kõigutab isast eemalolek. No näiteks küsis ta minult üks päev täiesti suvalisel söömise hetkel, et emme, kas sa saad üksi kolme lapsega hakkama? Naerma ajas tol hetkel, aga tundub, et tal päriselt oli mure.. kinnitasin, et ikka saan oma lastega hakkama ja miks selline küsimus.. ütles lihtsalt, et niisama. Teinekord rääkis mu emale, et ma tean, miks sa emmet aitad.. sest sa oled ta ema. Nimelt mu ema on mõnel hommikul suuremad lasteaeda viinud ja ühtlasi siin Rosannat siin pissitamas käinud.

Ja ausalt öeldes lapsed ise on nii tublid ja selliseid suuremaid kraaklemisi on imeväheks jäänud ning rohkem mängitakse koos aliast, kulli ja tehakse koos trenni. Kari hoiab ikka teineteist rohkem ja üldse kokku, kui üks liige puudu on. Küll aga raske on näha lihtsalt laste igatsust ja kuidagi kurb on vaadata seda, milliseks Rosanna siin muutunud on. Vaene väike inimene ei oska veel rääkida, aga mingisugune sõnuseletamatu mure on hinges.

Kusjuures nii naljakas on ennast ka kõrvalt vaadata. Ma näen, et ma käitun ise hoopis erinevalt, kui siis, kui Erik on kodus. Häält tõstan vist 10x vähem, oma emotsioonid surun 10x rohkem alla, sest tean, et kui kuskil libastun, saan laste poolt 10x vastu, kuid selle vahega, et mul pole kellelegi teatepulka edasi anda ning pean ise selle jamaga tegelema. Veel täheldan, et minu poolt on kuidagi isa kompenseerimise mode peal. Ma postitasin üks päev instagrami ka. Ma olen tegelikult igasuguse träni vastane ning ma ei salli silmaotsaski mingit ebavajalikku träni ja odavat hiina pahna. Muidugi teen järeleandmisi ja ka päkapiku sussi seest leiab otse Aliexpressist peavõrusid, kuid siiski. Mingisugused printsessikroonid ja plastmassist tehtud Elsa kleit, või mõni karvane mänguasi, on minu silmis täielik õudus. Tean, et lastele muidugi meeldib ja on meilgi kodus mõni jänesekostüüm või sõbrannalt vastu võetud ja endale korrutatud “TEEEEE LIHTSALT LAPSELE HEAD MEELT” printsessikleit tiiibadega. Ja muidugi on meil neid pehmeid mänguasju, mille hulgas olen proovinud ikka kriitilise pilguga ringi vaadata. Näiteks käies Estonias Pipit vaatamas, siis olgu see Pipi, samuti kõik Lotte tegelased. Sai ka siin Lõvikuninga ajal lõvid ostetud. Pika jutuga tahan jõuda sinna, et lähen siis mina üks päev poodi. Pange tähele, Norale öölampi ostma, sest ta oli nii õnnetu, et tema oma maha kukkus ja kaks tulukest enam ei põle. Jõudsin siis kiirelt Magaziini. Öölampi ma sealt ei leidnud, aga vaatasin heldinult PEHMET, SUURT, KARVAST JÄNEST ja mõtlesin, et issand Rosannale see kindlasti meeldiks. Jänesed ta lemmikud PRAEGU. Rõhk sõnal PRAEGU, sest alles oli selleks Minnie. Noh jah.. Koju oli mul soetatud Maximast see õudne printsessikostüüm, mille plaanisin viia lasteaeda.. sest kuna see maksis vaid 2 eurot ja no vähemalt lasteaias leiab kõvasti kasutust ning kodus seda hoiustama ei peaks.. siis ikkagi jõudsin puntki, et annaks ikka kodus kätte ja mis veel parem, OSTAKS JUURDE KARVASE rebasemaski.  No, et ikka kõik saaks midagi. Ja nagu ka üks sõbranna mul ütles –  jõuluimesid tõesti juhtub. Lisaks sellele kompenseerimisele olen ma lastega palju rohkem aega koos veetnud. Tavaliselt on Erik see aktiivne mängija, müraja, musitaja, legotaja.. siis nüüd tahtsin leida mingisugused toredad tegevused, mis mulle endale ka meeldiks. Ostsin lastele vahelduseks kriidid, uued pintslid ja vesivärvid. Eile sai isegi savi poest kaasa võetud, sest noh, miks mittte, eks? Täheldan end nendega rohkem mängimas ja suhtlemas ja rääkimas. Ja ma arvan see tuleb kuidagi automaatselt sellest, et neil ei tekiks tunnet, et midagi on puudu. Ja sel korral olen ma nii palju mõelnud sellele, kui reaalselt üks vanem kõrvalt ära sureb või perekonnad lahku lähevad jpms. Meil lapsed elavad sisimas juba seda nii üle, et isa on kuskil 11 päeva ära. Mis siis veel nende lastega, kelle jaoks see kuidagi lõplik on.

Aga ma pean tõdema, et lapsed on palju toredamad küll, kui nad vaid ühe vanemaga on. Nii palju rahulikumad ja tasakaalukamad. Võibolla see tuleb sellest, et nad hoiavad mingeid emotsioone alateadvuses enda sees, et mul emana nö lihtsam oleks. No kasvõi kui muidu Lenna ärkab Erikuga jõhkra vinguga, siis minuga pole ükski hommik probleemi olnud. Ärkab hea tujuga, tegi endale oma vabast tahtest mingisuguse emotsioonipäeviku, kus märgib hommikused ärkamised naerusuu juurde üles. Kes teab, kes teab..

Vot sellised mõtted siis sel korral.

OMA PESA: kõik lapsed said lõpuks oma tuppa!

Teate, mul on nii hea meel.. Selles eriti nõmedas aastas on olnud ka palju toredat ja üks tore asi on see, et üheks 2020. aasta lubaduseks sai Lenna oma tuppa kolida ning väiksemad siis ühte. Lenna kolimine oli juba selline küllaltki kulukas, et polnud päris  see, et tõstad asjad teise tuppa. Ikka pidi veidi asju juurde vaatama. Näiteks nagu kirjutuslaud, tool, põrandalamp, laualamp. Samuti väiksemate tuppa Rosannale kapp ja mõned sisustusasjad. Nora ja Rosanna on niivõrd väikse vanusevahega, et see õhtune magamapanek oli meie üsna tüütuks muutumas. Ma lõpuks lubasin endale juba mitu nädalat iga jumala kord, kui ma neid ise magama panin, et ma kolin selle Rosanna siit lõpuks välja! Nora on muidu tubli ja saab ilusti aru, et võiks vaikselt olla, aga see pidev nihverdamine ja teki sättimine ning pissil käimine häiris Rosanna magama panemist niivõrd, et lihtsalt ei suutnud seal enam olla. Muideks, kui Noraga olin jube uhke, et vot see on laps kelle kõrval ma pole pidanud alates aastast kordagi õhtustel aegadel passima.. siis Rosanna tuli täpselt nagu Lenna – passid ja passid ikka mõnuga oma tunnike pimedas toas. Nii hakkasingi mõtlema, et tahaks sellele kuidagi nüüd lõpu teha ja kuidas see harjutamine välja peaks nägema, kui see väike Rosannake harjutamise ajal röökima kukub. Siis on jälle probleem ja Nora ei saa magama rahus jääda. Niisiis istusin ma ühel kolmapäeval seal voodi kõrval ja mõtlesin. Ok. Aitab. Homme. Veeretasin tunni aja jooksul kõik oma mõtted seinavärvist, kardinatest, mööbli paigutamisest. Nii, et reedel palusin õhtul oma ema lapsi hoidma ja ütlesin Erikule, et nüüd lähme seinavärvi ja vaipa ostma.

Tublid abilised..

Me ei ole vist kunagi oma kodus siin ise seinu värvinud ja nurgapragusid parandanud, nii et suur abi oli K-Rauta värviosakonnas töötavast naisest, kes äkki ise on kunagi maaler olnud? Kes seda teab.. igatahes ta andis väga täpsed suunitlused ja rääkis nii ilusti detailselt ära, mis on hea ja mis on kehv ja mis vigu on võimalik teha ja kuidas üldse kõige lihtsam ja mõistlikum värvida oleks.  Noja reede õhtul tassisime mängutoast mööbli välja, Erik kattis põranda ja teipis kõik ilusti ära. Laupäeva hommikul parandas seinapraod ja tegi esimese ringi värvimist ning õhtul teise ringi. Pühapäeval veel tuba kuivas ja esmaspäeval kolisin Rosanna tagasi.

Meil oli mängutuba varem selline kirgas kollane ja see saigi teadlikult tehtud selline eredam, et ikka hoiaks lapsed mängutoas erksana. Mäletan, et kui mööblit veel sees polnud, ütles isegi maaler, et ta loodab, et keegi siin magama ei hakka, sest juba värvides läks silme ees kirjuks. Magamistuppa aga selline kollane poleks sobinud, niisiis valisime nüüd kõige heledama roosa alatooniga värvi, mille kohta Nora pärast esimest värvimist arvas, et tegu on hoopis halli värviga. Minu jaoks oli aga palju suurem küsimus see, et kuidas lahendada mänguasjade olemasolu siin majas selliselt, et magamistubades neid liiga palju poleks. Ma ei tea, aga mul on mingisugune kiiks, et magamistubades võiks võimalikult vähe asju olla. Sellepärast ka mulle algselt mängutoa plaan meeldis, et magamistoad jääksid selliseks rahulikuks puhkepaigaks.  Kuna meil on suuremaid asju omajagu – mänguköök, legokapp, turulett, minupikkune nukumaja, mänguasjakast, väike laud.. siis tundus mõistlik millestki loobuda. Nii, et otsin hetkel meie mõnusale turuletile uut omanikku! Kel huvi, võtku ühendust.  Esialgu mõtlesin, et Rosanna uude tuppa läheb voodi, riidekapp, tugitool, mänguköök, legod ja see väike ikea kirjutuslaud, aga püha taevas, kui ma kõik sinna tuppa ära vedasin, et oli see lihtsalt mööblit ja asju täis. Kuna Nora oli kolimisest küllaltki elevil, et ta lõpuks oma toa saab, siis andsime talle natuke valida, mida ta oma tuppa tahaks. Saate aru, ta ainuke soov oli kirjutuslaud, nagu Lennal.  Kuna see poleks olnud kuidagi eelarves, siis sai ta hoopis oma Ikea laua oma tuppa. Ajab asja ära ja saab joonistada küll. Rosanna tuppa jäi siis mänguasjadest lõpuks köök ja legod. Vaiba saime Hansapostist mingi suurema alega ning roosad kardinad võtsin talle veel Ikeast (aluskardin veel puudu) ja Kukupesast kaks postrit. Ahjaa, mänguköögi värvisin ka mööblivärviga uuesti üle. Hoopis teine tera. Tuba sai täitsa armas!

Enne ja pärast ..

Mõtleme siin, et järgmisel aastal tahaks teised toad ka vaikselt üle kõpitseda. Järgmisena on plaanis Nora tuba ette võtta. Tühjaks teha, tapeet ühest seinast maha ja kõik värskelt üle värvida. Äkki tal veab ja saab ka oma kirjutuslaua tuppa. Igatahes tuba vajaks värvi, kardinaid ja kirjutuslauda.

Lõpp hea, kõik hea. Algus vähemalt tehtud ja Rosanna tuba nüüd valmis!

Elu kolme manniga tänasel päeval

Aeg liigub nii ruttu, et endalegi imestuseks on 2020. aasta viimane kuu käes. See on kuidagi nii veider, aga kodusena on neid päevaseid tegemisi oluliselt rohkem, kui tööl käies. Aga, kuidas see eluke meil siis praegu veereb? Vahel on tunne nagu oleks ikka korralik logistik ja aina enam on mul tunne, et suuremaks logistikuks ma saan.  Ma isegi reaalselt ei kujutaks ette, kuidas mu tööl käimine hetkel välja näeks. Meil küll kaks tüdrukut käivad ühes lasteaias, kuid kahel päeval nädalas nende graafikud hästi ei klapi. Rosanna käib meil hoopiski kolmandas kohas ja seda edasi-tagasi sõitmist on ikka üsna palju. Kahekesi on täitsa okei, kuid detsembrikuus on Erik taas ära sõitmas ning siis saab küll huvitav olema, sest kõik need erinevate lasteaedade vahel vedamised, huviringid, eelkool, arstidel käimised + koduasjad ja enda mõistuse juures olek tuleks kuidagi klappima saada.

Tahtsin tegelikult pikemalt kirjutada tüdrukutest. Alustagem siis sellest pere vanimast. Pean möönma, et Lennal on ikkagi õdede ees korralikud privileegid. No teate küll – kõige vanem laps; ema vaimustub uutest arengutest/huvidest ja muudest asjadest kiiremini kui teiste puhul; rääkimata siis, et pere vanimal on kõige mõnusam ja õdusam tuba ning oma kirjutuslaud, millele vanemad ilmselgelt raha leidsid.. kuid millegipärast keskmise lapse tuppa ei leia. Lenna on kuidagi nii suureks kasvanud ning sellega kaasneb ka tore ultra – “lõpeta ära” periood. Ei, seda ei lausu mitte meie talle, vaid tema meile, Norale, Rosannale ja kõigile, kes talle närvidele käivad. Ma ei teagi, kuidas seda kutsuda? Eel – eel -eelpuberteet või? Korralik paukumine käib ja jumala eest hoia alt, kui hommikul seda last äratama lähed. Läheneda tuleks võimalikult sõbralikult ja VAIKSELT. Erik sellest muidugi aru ei saa ning kui tema neid suuremaid äratab, kostub ikka tihti ja tigedalt “mine ära”; “ole tasa”; “ära tee”; “ma ei VIITSI JÄLLE lasteaeda minna”. Okei, ma veidi samastun Lennaga, sest  ka mulle meeldiks, kui keegi mind hommikul ei kõnetaks. Ja on tõesti häiriv, kui keegi sulle kõige kangemad tuled näkku lajatab. Tundsin seda tunnet isegi ühel hommikul, kui Erik sisuliselt jalaga ukse lahti lõi ja kõik tuled põlema pani, et mind ja Rosannat siis rahulikult äratada. Ikka kohe live ära lennata.  Ma võiks öelda, et Lenna TOP3’s esikohale ei tüüri, kuid sellegipoolest on ta vahepeal jalgade trampimise, Nora norimise ja seletamise kõrval täitsa tore ka! Oma koduseid päevi veedab suuresti meisterdades ja joonistades.  Proovib just vahelduseks teistsuguseid asju. Rohkem lõikab ja teeb peenmotoorikat ning hiljem liimib ja värvib.  Ta on selline terasem pliiats, kellele igasugused mõistatuste tegemised kergelt meelde jäävad ja mida ta siis omakorda kodus rakendab. Ta on muidugi suur parandaja.. tihti tahab kõik Nora valesti lauldud salmid ja öeldud sõnad ka ära parandada.

Nora seevastu on vahepeal lausa kaks kohta ülespoole kerkinud ja teda tahaks alati kirjeldada ja kutsuda moosirullikeseks, valgeks nussa saiaks, musipeaks, vahukoorekoogiks, mannavahuks. Erik tegelikult kutsub teda nii ja mulle on lihtsalt külge jäänud. Nad kaks on megalt ühte masti inimesed ja no iga päev on mingit sorti põskede hõõrumine või üksteise seljas aelemine. Nora on täiega selline tüdruk, et kui sa ütled talle musirullikene, siis naeratus tuleb tal näole ja läheb nii rõõmsaks. Ma pean ära mainima, et meil see nii loomulikult ei tulegi, kuid Nora pärast ikka võib! Mina isiklikult pole eriline ninnunännutaja, aga vahel tuleb ikka üle varju ka astuda. Nora ronib alati ise otsa ja põhiteema on, et tule ja musitame. Ta on ekstra lähedust vajav laps ja ma arvan, et neist kolmest ta seda kõige rohkem ka saab. Lihtsalt inimene on ise nii intensiivne! Ta on hästi julge ja kõva häälega, sotsialiseerub kiirelt ja üldiselt veel sellises vanuses, kus tahaks kõigile head. Vähemalt kodus märkan pidevalt, kuidas ta Rosanna eest hoolitseb, temaga mängib ja teda mööda maja ringi talutab. Ilmselt mängis siin oma rolli ka aastake liitrühmas olemist, kus ilmselt suuremad lapsed tema osas sama hoolivad olid. Norsikene, musirullikene, kapsaussikene sai nüüd ka pea ees külma vette visatud ja kui tavapärane “lähme kõik koos magama” (loe: Rosannaga ühes toas magades oli keegi alati väiksema voodi kõrval) , asendus üksi oma toas elamise ja uinumisega, siis esiti oli see talle vist võõras. Meie muidugi võtame teda kui suurt tüdrukut, kuid tegelikult ta alles on neli saamas. Aga ta on muidu tõesti tubli ja nii asjalik! Mõtlesime siin tubade ümber paigutamisega, et vat kui vahva, Nora saab endale nukumaja tuppa. Küll aga tema esimene küsimus oli hoopiski, et kui nüüd Rosanna välja kolib, kas tal oleks ka võimalik kirjutuslaud saada. Ma ikka tükk aega vaatasin talle otsa ja mõtlesin, et mis asja.. 3-aastane soovib endale kirjutuslauda. Aga tõepoolest, ta on nii palju joonistama hakanud ja ta piltidel on alati oma lugu. Joonistamine on tal ka üks pingete maandamine. Vahel, kui solvub, läheb otsejoones joonistama ja teeb sulle ühe tugevate värvidega pildi. Ta on üldse selline out of box laps. Joonistasime siin üks õhtu kõik päkapikke.. preili tõi aga oma paberi ja ütles, et ta joonistab hoopis pesumasina. Noral on üldse väga palju lugusid, mida ta koguaeg rääkida tahaks. Kui see meeletu lähedusevajadus välja jätta, siis iseloomult meenutab vist isegi mind veidike. Ma olin ka väiksena selline plähmerdis ja esineja tüüpi. Ma ei tea, kas ma olen juba maininud, aga isadepäevaks saadeti isadele video, kus Nora konkreetselt laulis kõigist lastest üle. Nii, et kui ma selle video alguses käima sain, siis olin rõõmus, et kohv päris suust välja ei pursanud. Laps paneb ikka täie rauaga ja vähe teda huvitab, kas teiste hääl ka kuskilt kostub. Kusjuures nii huvitav on, et juba möödunud aastal ma tajusin rohkem, et Norale võiks laulmine sobida. Enam pole nagu kahtlustki! Muidugi on ta ka suur jutustaja. Pidevalt saadab teda laul või sumin.

Oi ja see meie pesamuna. No ta on õige tuus tädi. Te peaksite nägema, kui yolo‘lt ta lasteaeda läheb ja kui uhkelt ta sealt lahkub. Mis ma siin ikka seletan, ma pole teda mitu kuud juba hommikul ise viinud, kuid Erik kirjeldab midagi sellist, et kui ta ise meelde ei tuletaks, et kuule kalli ja tsau ka, siis rosin lihtsalt läheks üksi pika sammuga rühma. Lasteaiast lahkumine on selline käed taskus laia lehena tuiamine. Ütleme nii, et kodust väljas on ta suht kõva tegija, kuid koduseinte vahel käib ainult järel. Ma võin tund aega köögis süüa teha ja ta istub mu kõrval selliselt, et hea, et kehakontaktis ei pea olema. Käib mulle reaalselt kõikidesse tubadesse järele, isegi kui umbes korraks magamistuppa sokke võtma lähen.

Rosanna on selline huvitav väike sala-füürer, kellele ei tohi väga midagi öelda. Tihti peatab ta meid endid või Lennat ja Norat sõnaga “stop“. See tähendab, et rohkem me sõnagi lausuda ei tohiks. Tal tulevad üldse kõik sellised sõnad imehästi välja, mis võiks kasutamata olla. Näiteks Noralt võttis ta ilusti üle sõnapaari “paha oled”, kuid see kõlab “o – paaaa” (oled paha) vms. Alguses olime nii võlutud, et isver kui armas, opa tahad või ? Aga ei. Rosanna istub meil laua otsas ning enne sööma hakkamist vaatab aga kõigi kaussidesse, sest siin majas erandeid teha ei tohi ning kõik, mis on teiste taldrikutes, võiks ka tema omas olla. Ma ei hakka isegi pikemalt kirjutama asjade ära võtmisest. See on selline igapäevane asi, millega suuremad rinda peavad pistma. Lennal on juba ammu selge, et lihtsam on teha nägu, et tead ei huvitagi. Nora veel õpib neid trikiga käike. Üldse Rosanna iga on praegu selline, mis nõuab palju kannatust. Näiteks, kui hambaid pesema lähed, siis esimene asi on alati EI. Siis ootad kena minuti ja võid selle pesuga jätkata. Preili ütleb ise, millal ta valmis on.

Kolm väikse vanusevahega last võtavad ikka omajagu energiat. Enam ei olegi raske see, et näe üks titt ja teine kahene.. küll aga lihtsalt koguaeg on käed-jalad tegemist täis. Kõik tahavad alati ühel ajal erinevaid asju teha – kes tahab nuusata, kes pissile, kes süüa, kellel kukub samal ajal vesi maha, kes kallas piima krõbinatest mööda, kes ütles kellelegi midagi, kes võttis kelleltki midagi ära, kes kukkus samal ajal pepuli. “Emme, emmmme, EMMME, emmmme”, see on selline saatev heli kuni uneni.  Igaüks soovib tähelepanu ja tahaks seda tegelikult tihti! Kui ma olen üksi kolmega kodus, siis tegelikult on see õhtu lõpuks väsitav. Ma olen veel selline inimene, kes tahaks, et laste magama minekuga oleks ka kodu korras, et saaksin hiljem lihtsalt tulla ja istuda. Aga sellegipoolest on mul hea meel, et need kolm manni eksisteerivad ja usun, et pikas plaanis tasub see end mõnusalt ära. Tulevikus on ikkagi tore, kui neid lapsi on rohkem, kui üks ning keegi vast ikka vahel helistab ja külla tuleb 🙂

Ja siia lõppu väiksed kirjavahetused päkapikk Itiga 🙂

.. kui enne jõulukuud on juba kingitused olemas!

Minu meelest mida aasta edasi, seda varem ma jõulude peale mõtlema hakkan. Olen juba viimased 2-3 aastat  kenakesti suve lõpus mõtteid seadnud ning selgi korral olid septembrikuus juba esimesed kingid tellitud. Tegime siin pikalt eeltööd, mis võiksid olla tüdrukute soovid ning kuna neid üritusi tuleb siin uksest ja aknast (jõulud erinevates majapidamistes + laste sünnipäevad), siis kindla peale minevad asjad sai kiirelt lukku lüüa. Oleme vanavanematega ka kiirelt ja mugavalt teinud, valin ja tellin ning klaarime hiljem omavahel. Paralleelselt võttis minuga ühendust ka OstaEU.ee turundaja Lätist ning uuris, kas mul oleks huvi tellida riideid või kosmeetikat. Minul säärast huvi polnud, vaid peas terendasid vaid LAPSED! OstaEU pakub tegelikult edasisaatmise teenust soodsa hinnaga nendest riikidest, kus muidu saatmine oleks hirmkallis. Ma reeglina muidu ei kipugi selliselt tellima, kuid üksikud kohad on, kus olen järeleandmisi teinud. Näiteks UK Disney’st või Amazonist. Viimasest oligi plaanis ka sel korral tellida.

Sisuliselt on nende teenus imelihtne ning kuna ma olen varasemalt ühe teise ettevõtte kaudu sarnast saatmist proovinud, siis  jäin vaid lootma, et see kontode tegemine ja aadresside saamine ning tellimuse vormistamine käiks kiirelt. Ja ausalt, nii oligi. Tegin sisuliselt konto, tasusin ühe euro ning sain vastutasuks Inglismaa, Saksamaa, Poola, Prantsusmaa ja Leedu aadressi. Minu puhul toimus tellimine UK Amazonist, kus lisasin siis tooted ostukorvi ning kättetoimetamise aadressiks märkisin oma OstaEU käest saadud Inglismaa aadressi ning oluline oli ära märkida ka kliendinumber. Kõik oli sinnani lihtsalt käinud, vedasin veel mõtet, et huvitav, kuhu see ID number siis õigepoolest lisada tuleks. Kuid täpselt minusuguse jaoks on OstaEU  isegi näidismalli Amazonist tellimiseks koostanud. Ei oleks saanud enam lihtsamaks minna. Kaup tellitud, meilile tuli info ning järjepanu sain ise veebist jälgida, kus minu kaup on, kuhu riiki liikumas, millal orienteeruvalt jõudmas. Kui saadetis on Eestisse jõudnud, siis saad sealt ise valida, millist kättetoimetamiseviisi soovid. Valida on Omniva ning DPD vahel. Minule toimetas mugavalt koju kätte DPD. Kindlasti pean mainima, et hinna määramisel pole samuti miskit keerulist, sest kogu hinnakiri on kaalu ja riikide kaupa ilusti välja toodud SIIN. 

Soovitan ikkagi kavalalt teha ning kamba peale üks tellimus teha, isegi, kui kokku tuleb suurem summa, saab rahumeeli ära jagada. Paralleelselt heaks näiteks saab tuua selle, et UK Disney’st Eestisse tellides on muidu nende endi pakutud transport 22.50 eurot.  Seda isegi juhul, kui tellida kuni 1 kg toode. OstaEU’st tellides kuluks 7.50 eurot kokku. Sisuliselt on hinnavahe 15 eurot, mille eest saaks juba uue toote välja valida. Igatahes väga tänuväärt teenus!

Schleich loomafiguurid

Kinkide juurde tagasi jõudes, siis ma ei hakkagi täpsustama, millise kuuse alt kes mida leiab. Küll aga Lenna põhiline soov oli Barbie riidekapp,  kuid vaatasime juurde veel maagiline ükssarvik, millest palju juttu olnud. Teisel peol saab kuuse all olema “Tom õpib rahamängu” (päris usinalt sirvinud ja väga soovitan rahatarkuse raamatuid kooliminejatele osta! Lõbusalt ja lapselikult asjad ilusti lahti seletatud) ja rahakott. Tänu sõbrannale avastasin koolikotte vaadates Coocazoo brändi ning olen super rahul, sest kogu komplekt (rahakott, koolikott ja pinal) said olema ühte masti. Kuna me siin vaikselt järgmisele aastale mõtlemas, siis sünnipäevaks otsustasime mobiili asemel hoopiski Canyon laste nutikella soetada. Pikalt mõlgutasin mõtteid, kuid see tundus millegipärast mõistlikum valik. Just see, et see on koguaeg käe peal, sellega saab helistada ning mugavalt saab kiirelt vaadata, kus laps parasjagu liigub. Peaks saama vist määrata piirkondi ka, mis annavad alarmi, kui laps on lubatud alast nö väljas.. et kui bussiga päris teise linna sõidab, siis saab kiirelt selgeks teha, kuhu teine teel on. Kes mu instagrami veel jälginud on, siis elades eelmises aastakümnes, avastasin ma alles nüüd Schleich loomafiguurid XS mänguasjad poest, keda vaikselt kogumas olen ning esimene tellimus sai MyToys lehelt ka tehtud. Tasub ikka välismaalt tellida, hinnad kokkuvõttes oluliselt toredamad! Lenna arvas, et kui ta sünnipäevaks raha saab, siis ta hakkab neid koguma. Sünnipäevakingi kõrvale saab ta oma esimesed Schleich loomad hoopis meilt 🙂

2n1 ettevalmistused ka kooliaastaks

Norale sai Amazonist tellitud printsessi barbie ja barbie dalmaatsiakoera arsti – set. Esialgu oli nii keeruline midagi juurde mõelda, sest tõttöelda unistaski Nora värviliste juustega barbiest ja Lenna oma riidekapist. Kuna vahepeal oli meil koera võtmise teema väga aktuaalne ning teatavasti tugevate allergikute tõttu me toakoera võtta ei saa.. siis ühtäkki pärast pikki pärimisi “miks ja millal”, tundus hea mõte talle siis tema enda mängukoer kinkida. Nora on veel tõsine printsesside fänn ning kui te arvate, et ma jõulukinkidega nii varane olen, siis oh ei, mul on Norale isegi sünnipäevakink jaanuariks ära ostetud. Disney’s on hetkel musta reede nädal ning skoorisin sealt hea alega tuhkatriinu, tema uhke kaarikuga. Ei tasu muretseda, päris hulluks läinud ei ole, vaid jagame kinki sõbralikult ämmaga!

Rosanna saab omale Amazonist uue Hype seljakoti, sest vaene inimlaps käib siiani selle kotiga, millega ma tema beebieas lutipudeleid ja mähkmeid tarisin. Kuna suurematel tüdrukutel on samasugused, kuid teistes toonides kotid olemas ning Debenhams Eesti suuremat valikut ei paku, saigi pilk Inglismaale suunatud. Mulle tõsiselt meeldivad need Hype kotid, sest need pole sellised tavalised, väiksed lasteaiakotid kõrvakeste, silmade, karvade ja litritega.. vaid sellised, mida hiljem ka tüdrukud kanda saavad. Nora oma tõin Inglismaalt ise ning kasutasin seda reisi ajalgi. Mugav ja mahukas. Kunagi pole probleemi, kas välisriided mahuvad sisse ära või ei. Alati mahuvad! Noja Disney lainele tagasi minnes, siis paar kuud tagasi sai tellitud sealt ka rapuntsli nukk. See meie väike roosakas on hull nukkude fänn ja ta toimetab nendega ette ja taha. Beebinuku sai ta sünnipäevaks ning lisaks täna ühele kahupeasele Anna-Liisale, võtsime sõbraks kõrvale pikajuukselise Rapuntsli. Kolmest nukust on küll ja veel, nii et suurtele nukkudele tõmbame sellega joone alla! Disney’st sai minu ema kingikotti tegelikult tellitud veel barbie’dega samas mõõdus Anna ja Elsa. Selle-aastase kingituste ringiga peaks nüüd ühel pool olema ning leppisime Lennaga ka kokku, et sõpradega sünnipäeva pidades, läheb kingitus sel korral ümbrikusse ning kui mina juba tean, siis tema veel mitte, aga lappamegi rõõmsalt enne TOMi raamatu läbi, kui uusi oste hakkame tegema.

Kõik peale tuhkatriinu, Elsa ja Anna lähevad kuuse alla

Nagu te näete, siis väga paljud ostud siit listist on tehtud Inglismaalt ning mõni ka Saksamaalt. Enne kõike peaksin ma endale meelde tuletama, et soodsaim viis välismaalt tellides on kasutada OstaEU.ee teenuseid. Siiralt, kes Eestist ei leia, siis visake enne pilk peale, kui roppkallist transporti otse tellite!

Ma võin öelda, et mu südames on suur rõõm, sest ma ei pea rohkem kingituste peale mõtlema ning saan rahumeeli detsembrikuule vastu minna kohustustevabalt! Ja ma pean muidugi ära mainima, et ma olen tohutult elevil, sest me tegime kodus veel ühe suure vangerduse ära ning kes juba märganud, see nägi, et värvisime nädalavahetusel rõõmsalt seinu. Tänaseks on kõik lapsed lõpuks oma tubades! Sellest äkki varsti pikemalt.. Oh seda rõõõmu, hüpppenöööri!

#koostöö