Ausalt imetamisest

Alustuseks mainin ära, et antud teema on väga individuaalne ning kirjutan vaid oma mõtetest ja isiklikust kogemusest

Ütlen ausalt, et esimest last oodates mõtlesin ma tihti, kuidas see rinnaga toitmine välja hakkab nägema ning midagi ilusat ja toredat ma selles tõesti ei näinud. Lenna sündides sain ma oma esimese ebameeldiva kogemuse kätte. Samas pean tõdema, et olin noor ja roheline ning arvasin, et kui laps rinnal ära sööb, oleks tal aeg magama jääda. Nüüd tagantjärele mõeldes tahtis ilmselt temagi lihtsalt seal rinnal mõnuleda ning oli ka suurema lähedusvajadusega. Kõik see kompott kokku viiski mitmetunnisele öisele ülevalolemisele ja karjumisele. See oli kohutavalt väsitav aeg, palju pisaraid ja stressi. Tundsin end kehva emana, sest väljast tulev surve rinnapiima andmiseks oli nii suur. Küll aga minu jaoks oli see kõik vastumeelne. Mäletan, kuidas ostsin erinevaid pumpasid koju, et lisaks imetamisele pudelist oma piima juurde anda, kuid mida aeg edasi, seda vähem ma kätte sain. Mäletan, et viimane kogus, mis ma Lennale andsin, oli 3-kuuselt kahe rinna peale 15 ml. Nüüd mõtlen, kui absurdne on see valehäbi anda lapsele piimasegu. See tunne, kui ma esimest päeva vaid pudelit andsin, oli täis süümepiinu. Ei julgenud kellelegi öeldagi, sest arvasin, et see on ikka väga kehv tulemus 3 kuud rinda anda. Mul on hea meel, et tänapäeval on olemas beebigrupid, kus oma rõõme ja muresid jagada. On ääretult tore, et imetamisest räägitakse üha rohkem, haiglas on olemas imetamisnõustaja ning sünnitusjärgselt on võimalus abi saamiseks pöörduda SIETi poole, kus inimene tuleb sulle koju ning annab personaalset nõu imetamisvõtete osas. Lennat oodates puudusid mul igasugused sellekohased teadmised. Mäletan, kuidas olin nii kahe vahel, kas minna beebiga haiglasse või mitte. Teadsin, et sealt saab kindlasti nõu. Küll aga selleks ajaks olin ma nii suures stressis, sest kartsin kohutavalt seda karjuvat last ning ei tahtnud mõeldagi, mismoodi ma temaga veel väljaspool kodu toimetama peaksin. Mind pani nördima ja ajas vihaseks, kui olin juba poolteist tundi imetanud ning laps rinnalt võttes röökis ta aga lagedalt edasi. See esimene kogemus oli minu jaoks tervikuna niivõrd ebameeldiv, et meenutan seda ausalt öeldes vastikustundega. Kõik see magamatus ja pidev toitmine, mis lõppes alati nutuga. See toiming tundus mu jaoks niivõrd masendav ja ma tõesõna ei tea, miks ma 2. ja 3. elukuul end niimoodi piinasin. Olgu piimatootjad õnnistatud piimasegu eest! Kui ma lõpuks oma suure süü- ja häbitundega viimases hädas pudeli haarasin, muutus meie elu kardinaalselt. Mäletan, kuidas Lenna esimest korda 3- kuuselt 4 tundi järjest magas. Olin nii puhanud, rõõmus ja õnnelik. Mida aeg edasi, suutsin ma hakata seda pisikest beebit ja tema arengut läbi positiivse võtme märkama. Ta muutus alles siis minu jaoks selleks “minu armsaks väikseks Lennaks”.. enne märkasin ma vaid ühte pidevalt karjuvat last, kellega iga hommikut alustasime hirmu ja üha uute pettumustega. Olin täielik zombie, kes liikus oma kahvatu näo, dressipükste, Eriku jope ja suvaliste saabastega Snelli pargis hommikul kell 7, silmad kinni. See oli ainuke viis laps vaiksena hoida ja püüdsin siis oma und nii pikendada. Erikule hakkasin juba päeval kell 12 kirjutama – millal sa küll jõhad? Kas saaksid täna varem tulla? Need kolm kuud olid tõeliselt ebameeldivad ning meenutan seda aega vaid õudusega. Pärast oma esimest kogemust julgustan ma alati pöörduma kõigepealt abi poole, kuid kui ema hakkab tundma esimesi stressiallikaid, siis jumala eest, ära lase endal kukkuda sinna auku ja ära raiska seda imelist beebiaega kehvale tundele, mis imetamisega kaasneda võib. Võta heaga see pudel ning tea, et sa pole sellepärast grammigi kehvem ema! Hea enesetunne ja rõõmus laps enne kõike!

Norat oodates läksin imetamisele vastu teadmisega, et vajadusel annan kohe pudelit ning sellist jama ma uuesti läbi tegema ei hakka. Suhtumine ja ka teadmised imetamise osas olid teised. Andsin kohe algusest peale julgelt rinnapiima pudelist, pakkusin lutti, hoidsin last tihti rinnal ning nautisin esimestel kuudel seda ühist aega. Nora oli mul ideaalne kaaslane, sest reeglina sõi ta maksimaalselt 10 minutit, lutt suhu ja magas. Öösel magas omaette ning sõi peamiselt korra. Olin puhanud ja nautisin iga sekundit tema beebieast! Norat imetasin täpselt pool aastat. Oli küll plaanis 8 kuud, kuid tundub, et kaks kuud varem oli meie jaoks ideaalne aeg lõpetada. See oli aeg, kus pea nädal võitlesin pideva rinnast hammustamisega ja tabasin end lõpuks mõttelt, et miski annab mulle märku , et ju on aeg lõpparve teha. Viimased imetamised olid läbi hirmu ja valu, sest selle lühikese 10 minuti jooksul võis ta valusalt mind üllatada 2-3 korda. Kokkuvõtvalt Nora kogemus oli mul üdini positiivne. Kõike oli mõnusalt ja piisavalt!

Rosannaga olen kui kala vees – samuti imetamisvõte kohe algusest peale õige, piima on ning lapsel on kõht täis, tuju hea. Vaatamata sellele otsivale suule, armsale nohisevale ninale rinnal ning suurimale lähedustundele ei ole imetamine minu jaoks eriline meelistegevus. Kõik on ju tore ja üllas ning lapse parimates huvides, sest rinnapiim on kõikidest valikutest parim.. kuid siiski. Minu jaoks on rinnaga toitmine vägagi piirav, eriti kui laps veel lutti ei võta. Nora oli mul kõigele avatud, nii mina kui Erik saime teda lohutada ka rinnata. Rosanna rinnahoolikuna tahaks öösel võimalikult palju seal olla. Seega pole Erikul suurt võimalust abiks olla. Abi abiks, kuid öösiti on meil võimatu kasvõi vahetust teha, et saaksin ka mina Noraga aidata. Noraga on mõni öö isegi et keerulisem kui Rosannaga. Samuti on toitumine jälgimise all ning väljaskäimine aja peale. Ühtlasi pole mul kellegagi kolmest lapsest pikali toitmine õnnestunud, seega ööd on selle võrra mitmeid kordi väsitavamad. Igal korral aja end püsti, võta laps, sööda istudes, kussuta ja voodisse tagasi. Vahel vaja 3 x järjest sama toimingut teha. Sannasugune rinnasõltlane on igati väsitav.. olgugi, et rinnaga toitmine on kordi mugavam ja lihtsam, kui pudeli jaoks vett keeta ja jahutada, siis sellegipoolest ootan ma kannatamatult kevadet, et imetamine lõpetada.

Kusjuures tahtsin veel mainida tervist ning WHO soovitust rinnaga toita vähemalt kaks aastat. Isikliku kogemuse põhjal võin öelda, et rp või rpa – mõlemad lapsed on mul ühtemoodi terved! Tihti lajatatakse igasuguste faktidega ning WHO soovitust kuuleb söögi alla ja peale.. “ainult pool aastat rinnapiima!? Hulluks oled läinud, see on ju veerand soovitatust”. Unustatakse see väike pisiasi, et siinkohal on arvesse võetud nii arenenud kui ka arenguriigid, kus puudub puhas toit ja vesi. On ju ilmselge, et viimase puudumisel ongi kasulik rinnapiimaga toita nii kaua kui seda tuleb!

Kokkuvõtvalt tahakski emadele öelda – võtke vabalt, käituge sisetunde järgi ning ärge häbenege pudelit anda ja sel teemal rääkida. Pole kunstlikult vaja tekitada pseudoprobleeme rinnaga ja rinnata toitvate emade suunas. Laias laastus ei muuda see midagi. Ja olgugi, et minu jaoks see just meelistegevus pole, on mul siiralt hea meel emade üle, kes imetamist naudivad!

2 thoughts on “Ausalt imetamisest

  1. Kristiina says:

    Aamen selle peale! Läksin ka teise lapse sünnile vastu teadmisega, et teiste arvamusest end seekord mõjutada ei lase ja halvasti ei tunne kui pean mingil põhjusel varakult lõpetama. Esimene sai 2.5 kuud ja teine 10 kuud rinnapiima. Ise olen ka pudelilaps ja pole mul häda midagi 😀
    Loomulikult on rinnapiim lapsele parim, aga sellest veelgi olulisem on lapsele ema, kes ei ole kokkukukkumise ja hullumajja minemise äärel.
    Olge tublid 🙂

Vasta NautigeHetke-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga