Arstid, lõpetamised ja särgid-värgid ..

Naljakas on kohe niimoodi harva kirjutada, sest vahepeal on nii palju toimunud, et ei teagi, kust otsast nagu kokku hakata võtma. Just naersin E.’le, et kui Leenu lõpetas sõimerühma, kirjutasin ma eraldi blogipostituse, lisaks kirjutasin Pere ja Kodusse artikli, miks siiski pooldame lapsi varakult sõime viia ning soovitusi, kuidas oleks hea alustada. Nüüd aga on pere kolmas ja hea, et üldse midagi kirja saab. Mõned pikaaegsed jälgijad on juba näinud, et olen laste postitused enamjaolt parooli alla pannud, mõned üksikud on lahtised ning edaspidi lähevad ka mingi intervalli alt uuemad koodi alla.  Jagamise hetkel hoian vast mõned päevad avatuna, nii et vanad sõbrad ja uued uudistajad saavad ikka kaasa elada. Kuidagi üldse Leenu kooliminekuga on rohkem tekkinud seda tunnet, et tahaks jagada, aga L. kohta juba sellisel kujul, mis temaga kooskõlastatud. See on ka põhjus, miks nö beebi – ja titteea postitused kinniseks olen pannud ning üsna palju olen ka arhiivi asetanud. Muideks, mul oli vahepeal sünnipäev ning E. tegi mulle toreda jätku-kingituse ning lasi kujundada ülejäänud pere puudutavad blogiaastad raamatusse. Mõned aastad tagasi sain ma nö esimese osa, nüüd siis teise. Kokku tervelt 570 lehekülge teksti ja pilte.  Ja eriti rõõmsaks teeb, et välja on sorteeritud just olulisemad sündmused / käimised / puhkused / pulmad /maja ehitus / laste ootused/saamised jpms. Suur töö ära tehtud ja olen ülimalt rõõmus selle üle!

Roosi lõpetas meil vahepeal oma esimese sõimeaasta ja no ütleme nii, et lasteaias käies on ta täitsa õpikulaps. Nii mõnigi kord tõi E. Roosi koju ja ütles, et sa ei kujuta ette, mis õpetaja mulle just rääkis. Mina siis ärevil näoga küsimas “NOOOOOO”. Õpetaja ütles, et rosin on täielik kullatükikene, nii julge ja avatud, niii korralik ja tubli, nii rahulik ja võtab kõigest osa, laulab nii kõva häälega ja selgelt. Ja siis lõpetab oma jutu, no täpselt nagu L. vol2, lihtsalt kodus pole päris õpikust võetud. Kraad kangem kahene, kui selline “harilik eesti talutüdruk”. Ukraina ja vene verd viskab parajalt sisse. Arvamust on omajagu ja asjad käivad nii nagu preili soovib.. või siis, kui jõudes sinna, et ei käi nii, kuuleb kogu küla seda imelist, selget, tugevat ning südamest tulevat lauluhäält. See hääl sarnaneb vahel aia vahele kinni jäänud sea häälega, kuid sellest pole hullu. Ma arvan, et meie pere on üks õudusunenägu naabritest (jumal tänatud, et oma pere ümber elab) ning kui me paikneksime kortermajas, siis oleks meil tõenäoliselt üks laps.. Me kas poleks neid rohkem teinud või siis oleks juba kaks ära võetud, sest keegi ei kannataks oma akna all või teisel pool seina seda lärmi, mis meie lapsed suudavad korraldada. Kaasa ei aita ka ema kõva hääl. Siinkohal pole üldse oluline, kas ema on närvis või mitte. Lihtsalt, et et kuuldavaks teha, tuleb kolm korda kõvema häälega rääkida. Vahel võid istuda E.’ga sisuliselt kõrvuti, aga räägid sellise häälega nagu mõni hüüab karjamaalt lehmi kohale. Aga karjamaalt juurest tagasi jõudes, siis võiks kokku võtta, et rosina aasta läks väga edukalt. Vaatamata koroonale, oli meie laps nagu viis kopikat kohal ning nautis seda sisuliselt erahoidu südamerahuga. Lasteaias käimine oli üldse huvitav. Esiteks pean ma ära mainima, et ta sai lasteaeda pandud minu töökoha lähedale, kuid selle vahega, et paar nädalat pärast lasteaeda minemist, lahkusin ma oma töökohalt. Nii saime terve kena pika aasta rosinat vedada kolm korda nädalas ca 30 minutilise autosõidu kaugusele ja õhtul jälle tagasi. Muideks siin koroonaajal ei lastud ju lasteaeda sissegi, nii et vii ainult laps ukse taha, lase kella ja jookse.  Seetõttu valmistas suurt rõõmu rosina lasteaia lõpupidu, kus saime ikka maja taha vaadata ja rühmaruumi ka korra sisse. Mul on küll isegi lõpetamisest väike video üleval, kuid ei saa seda siin suurele ilmale jagada, sest tänasel moodsal ajal tuleb igalt inimeselt ikkagi küsida, kas ma võin seda 2 -sekundilist klipikest kuskil kasutada või ei. Ja kuna videost käis läbi mitukümmend last, siis ma säästan end sellest.

Huvitav, kus medaleid jagatakse? Ma juba tervelt kaks korda lastega randa jõudnud..

Ilmselt ei tule see kellelegi üllatuseks, et mul on juba Lennale kooliasjad ja üleüldse kogu garderoob kuni aasta lõpuni soetatud. Vist ei tule jah. Ilmselt ei tule ka üllatuseks, et mul on lausa A4 paberile tehtud kolme lapse tabel kõikide vajaminevate riietusesemetega (ridu 27) ning igasse lahtrisse ilusti “olemas”, “tellitud” või tühjaks märgitud. Kuidas mu sõbranna ütleski – “ma ei ole nii rikas, et täishinnaga asju osta”. Vist peab minu kohta paika. Minu meelest laste riided on niigi kallid, nii et ma suurima hea meelega ostan alede ajal kena -50% näiteks talveks riided või jalanõud või mis iganes asjad ette. Leenu jaoks on lisaks eraldi 38 reaga kooliasjade tabel, millest on puudu ehk mõned vihikud ja üksikud nipet-näpet asjad. Kes mind isiklikult teavad, siis nemad on juba harjunud – “täitsa tavaline Laura, kui tal on juba suvel mõeldud, mis ta talvel kingipaki sisse panna võiks.” Võibolla teistele tundub kergelt napakas. Aga ei hullu, peaasi, et inimene ise rahul.

Enne kooli oleme siin läbinud ka igasugused arstlikud käigud ning kes mind instagramis jälgib, siis on mu tihedas storytamises soovitusi näinud. Küll aga paneksin hea meelega siia ka kirja. Meil oli teada, et külastada tuleks silmaarsti ning järjekorrad riiklikus olevat tavaliselt pikad. Niisiis soovitas sõbranna, kelle laps ka kooli minemas, sellist kohta nagu www.nagemisuuringud.ee. Kuna keskmise manni silmauuring oli ka siin COVIDi tõttu edasi lükkunud, läksin mõlemaga korraga. Me jäime nii ääretult rahule! Kui Leenu on meil selline minu tüüpi, et nohhh, kui tuleb ära  käia, siis käime. Küll aga N. on meil veidi pelglikum, kuid tahab ka alati selline vapper olla. Minu jaoks on mistahes arstide külastamine koos lastega väga oluline ning kui me vanematena teeme muidu kõike kahasse, siis arstikülastused olen ma alati endale võtnud. Olgu see trauma (hamba välja tõmbamine) või Leenuga see puugiteema või lihtsalt kontroll.. siis arste külastedes on minu jaoks ülimalt oluline, et lastele jääks sellest positiivne ja tore mälestus. Ma üritan alati stoiliselt rahulik olla, isegi kui peaksin lapse ärevust pealt nägema. Mäletan hästi, kui Leenu oma hambad igemesse kukkus ja mulle oma suud esimest korda näitas. Mu reaktsioon võis olla äkki “oi, ilus”, pöörasin selja ja laususin sosinal vist “wtf”. E. aga käituks vist ristivasutpidi ja parem on lapsi üleliigsest emotsioonist säästa. Me alati arstile sõites räägime positiivseid lugusid ja tulles samamoodi. Kergetviisi südameasi on, et lapsed mistahes arste ei kardaks. Ma pean ka mainima, et ma kunagi ei premeeri lapsi kommiga.. Umbes, et tuleme hambaarsti juurest ja siis, tee suu lahti, siis annan sulle pärast pulgakommi. Eesmärk võiks teine olla, lapsed võiksid juba varakult aru saada, et arstil käimine on nende enda huvides. Samuti külastasime meile vana head hambaarsti, keda ma jätkuvalt kiita soovin – Evelyn Ilves (töötab Denspraxis). Ma tean isegi, et mu tüdrukute hambad on väga heas korras, neil pole kaebusi ning suhu vaadates näen, et  on hästi puhtust hoitud. Küll aga arstil käime me 2x aastas. Esiteks on lapsi hea harjutada ning kinnistada neile, et hambaarstil ei pea käima ainult siis, kui sul on viimane häda käes. Mäletan, et pool aastat tagasi N. näiteks suud ei avanud, ei tahtnud tooligi minna. Ma absoluutselt kunagi ka ei sunni selliseid asju tegema. On, kuidas on. Järgmine kord uuesti. Hambaarstist veel nii palju, et viimasel külastusel võttis ta meid vastu naertava näoga ja teatas kohe uksel “oh Lennakene, KUI ilus kübar sul on.. kuule pane korra pähe ja näita mulle ka”.. kohe tõmbas lastel oma loomulikkusest ka viimse olematu pinge maha. Palju kiitis ja ausalt öeldes kiitmist olid nad ka väärt. Tõesti väga tublid. Meil veel sattus silma – ja hambaarst täpselt ühele päevale, nii et käisime järjest läbi 4 kontrolli .  Vahepeal külastasime ka perearsti ning käisime eraldi ka kõrvaarstil. Nii, et ma ei teagi, millal mul need lapsed viimati nii kontrollitud olid.

Vahepeal oli meil veel jaanipäev, sõbrad käisid külas ja täitsa meeleolukas oli! Samuti on mõningad üritused juunikuusse ära eksinud ning juulikuu tõotab tulla kohe täitsa tegus! Me oleme ka siin kodulainel üht-teist toimetanud, kuid kirjutan sellest eraldi!

2 thoughts on “Arstid, lõpetamised ja särgid-värgid ..

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga