Armukadedus

Armukadedus on suhtes loomulik nähtus, kui see jääb normaalsuse piiridesse. Tihti öeldakse, et kui absoluutselt mingeid tundeid ei teki, siis ei ole tegu ka täisväärtusliku armastusega. Olukord läheb imelikuks, kui tühjalt lehelt hakkavad tekkima probleemid. On arusaadav, et inimesed ärrituvad mingis olukorras, kui varasemalt on selleks ka põhjust antud. Arusaamatu on aga see, kui hakatakse jaburalt käituma. Tobe on näha, kuidas täiskasvanud inimesed teineteist piiravad või raamidesse suruvad. Loogiline on see, kui räägitakse algselt selgeks, mis kummalegi sobib, mis mitte.  Ei tea, millest see tuleb, aga mõnel inimesel lööb see väga drastiliselt välja, kui hakatakse paaniliselt kontrollima teise inimese elu. Armukadedusel pole ilmselt piire, sest mõned leiavad, et kaaslane peaks igal sammul raporteerima ja endast teada andma. Tore on muidugi, kui teatakse, mida kumbki pool teeb. Absurdsuse tipp on pööraseks minna, kui ei kuulda teineteisest juba tund aega, hakatakse paaniliselt telefonikõnede, emailide ja sõnumitega pommitama. Ma arvan, kui selline ahistamine jätkub ning ei suudeta normaalsel kombel asju selgeks rääkida, siis on targem vist oma teed minna. Ei kujutaks ette, kui peaks end terve elu vangina tundma. Inimene on siiski omaette isiksus, kellel on tunded ja mõtted ning teisel inimesel pole mitte mingisugust õigust kaaslase privaattsooni tikkuda. Oluline on leida kompromiss ning enne kõike tuleb jääda mõistuse juurde. 
Lisaks sellele ei tasu kunagi emotsiooni ajel teist rünnata, olgu see kui raske tahes. Selle tulemusena lihtsalt kaugenetakse ning kui süüdistused on alusetud, siis on tohutult raske seda heastada, et sellest jälge maha ei jääks. 
Õnneks oleme meie Erikuga leidnud kuldse kesktee ning läbinud kogu selle kadalipu. Lihtsalt vahel kõrvalt vaadates tekib tunne, et tahaks inimesed pilvedest maa peale tagasi tuua. 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga