Armastus vanemaks olemise vastu ei võrdu laste armastamisega

Sattusin mõni päev tagasi Pere ja Kodu artikli peale, mis oli püstitatud järgmiselt – “Kas lapsevanemaks olemine muudab õnnetumaks või õnnelikumaks? Vastust võib sind üllatada!”. Pealkirja lugedes oli mu esimene mõte, et oh mis klikimagnet ja iga vanem võib endale rusikaga vastu rindu lüüa ja öelda, et lapsed teevad elu õnnelikuks. Muidugi ma avasin ja asusin lugema ning jäin üsna pikalt sellele mõtlema. Üleilmsed uuringud näitavad, et lapsevanemaks olemine ei tee meid sugugi õnnelikumaks ning võtsin siis lõik lõigu haaval Erikuga teksti läbi ning tundub, et jutus on ju tegelikult iva olemas.

Kusjuures kui jätta välja paralleel, et armastus vanemaks olemise vastu = armastus laste vastu, siis tõepoolest saan ka mina üsna mitmes punktis samastuda. Oleneb mis vaatepunktist vaadata – kas hetkemeeleolu või laiemat mastaapi. Uuringutes on välja toodud, et kui mõtleme laiemalt, mida lapsed meie ellu toovad, siis tekitab see heaolutunde. Ka mina mõtlen laias plaanis, et on ääretult uhke ja tubli tunne olla kolme lapse ema, see annab tervikpildina elule väga palju juurde. Midagi suurt on just kui elus ära tehtud ning need ilusad hetked, mida lapsed pakuvad, on hindamatud. Samas, kui mõtlen, kas mina isiksusena olen õnnelik, siis siin ei saa ma samaga vastata. Ma samastun üsna tugevalt antud sihtgrupiga, et 95% ajast mõtlen ma kõigele, mis keerleb laste ümber. Ja just nimelt igapäevaelu võib tuua palju väsimust, frustratsiooni, tüdimust, ärevust, mure. Mina julgen küll väita, et magamata ööd, haiged lapsed, pidev ajaplaneerimine (mille keskmeks on lapsed) ja rutiin ei tee inimest õnnelikuks. Mind küll mitte.  Jäin Erikuga pikemalt arutlema, et lapsevanemaks olemine tuleb kuidagi nii iseenesest mõistetavalt. See, kui palju ühed vanemad teevad ja toimetavad laste ümber, võtab ühelt inimeselt üsna palju energiat. Samas ei mõtle me sellele üldse ning seetõttu võivadki sellised uuringu vastused kokkuvõtvalt üllatavad olla. Mõeldes oma päevale, siis see algab sellega, kuidas lapsed üles saada, nende tuju võimalikult hea säilitada, et ilma kisa ja kärata lasteaeda jõuda. Rääkimata sellest, et suhtlus 2 – aastasega on korralik väljakutse ning üsna plahvatusohtlik tegevus. Päev algab lootuses, et kellelgi ei ole taas köha / nohu / silmapõletikku, sõrmi risti hoides, et öösel poleks mingisugust õnnetust juba kolmas päev järjest juhtumas ning ei peaks hommikut alustama taas musta pesu pesemisega. Ärgates toimetad võimalikult vaikselt, et pere noorima päevakava varase ärkamise pärast sassi ei läheks.. ja lisades siia veel kõik igapäevased argitegemised nagu näiteks kasvõi pere söögikorrad. Lähtuda tahaks siiski sellest, et vähemalt lapsed saaksid korralikku ja sooja kodutoitu, mitte ei peaks mingisuguse poest ostetud pitsanärakaga leppima. Vähemalt väikelastega elu nõuab korralikku planeerimist, lähtudes une – ja söögiaegadest.  Lisaks sellele oleks hea ka leida aega lastega individuaalseks tegevuseks. Selleks annad sa ära oma vabad päevad/vaba aja. Näiteks möödunud nädal võttis Erik selle aja, et iga päev erineva lapsega omaette olla, neile lasteaiast vaba päev võtta ning see  näiteks ujumise ja kohvikuskäiguga sisustada. Samuti võtsime ette beebide veealuse pildistamise, sest noo ei kavatse küll ühtegi toredat ettevõtmist ka Rosanna beebieas maha magada.. ja nii need toimetused – tegemised tekivad. Väikeste lastega ei mõtle sa mitte ainult päeval, vaid ka öösel neile. Kes, mis kell süüa kavatseb? Kuidas möödub kellegi uni enne saabuvat lasteaiapäeva? Näiteks Nora on meil öösiti ärkama hakanud, vahel elab päevaseid tegemisi välja, vahel tahab pissile.. vahel juhtub õnnetus. Ühel ööl oli lausa neli tundi üleval. Naljakas on mõelda, et selle sees elades ei saagi nagu aru, et pea enamus keerleb laste ümber.

On nii hästi kirjeldatud, kuidas tuleks vahet teha laste armastamisel ja vanemaks olemise armastamisel. Mõeldes, kui tagaplaanile inimene end esimestel aastatel ja tegelikult ilmselt ka hiljem (kogemus veel puudub) jätab või end erinevate inimeste vahel jagama peab, on see tõesti hämmastav, kuidas vanemad selle kogu kompoti oma elus toimima panevad. Viimased päevad sellele mõeldes, paneb see mind ennastki imestama. Tekib küsimus, kuidas me jaksame, kuidas tekib vanemaks saamisel selline tohutu vastutustunne? Üks päev istusin parasjagu kohvikus ning kell hakkas 16.00 saama – aeg oli Norale lasteaeda järele minna. Kuidas mul ei teki isegi mõtet, et näe, kell on küll 16, kuid läheks hoopis kinno. Las laps olla seal lasteaias seni kuni aed lahti on? Mis küll muudab vanemaks saades seda inimese ajukeemiat nii, et sa tahad olla oma laste suhtes võimalikult arvestav ja hooliv, pakkuda neile võimalikult palju. Soovid nende elu muuta  põnevaks, vaheldusrikkaks, kuid samas ka turvaliseks. Kõike seda iseenda arvelt. Mina võin küll öelda, et enne lapsi lähtusin ma suures osas ikkagi enda heaolust ning kõik minu otsused said tehtud selliselt, et kõigepealt ise rahul oleksin.  Üheks huvitavaks faktiks toodi ka välja:

Lisaks vaevab vanemaid süütunne. Sotsioloogid on tõestanud, et ehkki võrreldes näiteks 1975. aastaga tegelevad vanemad järeltulijatega märksa rohkem (hoolimata asjaolust, et mõlemad käivad täiskohaga tööl), tunneb 85% neist ikkagi, et ei veeda oma lapsega piisavalt aega!

See on lihtsalt nii tõsi. Eneselegi teadvustamata tegeleme meie oma kodus lastega tegelikult väga palju, kuid ikkagi on tunne, et ehk peaks rohkem. Kodus olles oleme me loobunud televiisori vaatamisest (juhul, kui me just Lottet, Mashat või Peppat ei vaata ning lastelaule ei kuula),  oleme loobunud lihtsalt puhkamisest ja olemisest. Meie õhtune “puhkus” möödub mängutoas lastega. Tegelikult see ju ei ole puhkus, aga mingisugune sisemine tunne ütleb, et kui sa ei mängi lastega, siis tundub nagu sind polekski laste jaoks olemas. Muidugi on hetki, kus me lihtsalt istume Erikuga diivanil ja ütleme, et me ei jaksa praegu kellegiga tegeleda. Laske meil lihtsalt natukene olla ja toimetage omaette. Erik vaidles mulle siin muidugi tuliselt vastu, stiilis, kas sa tahad öelda, et sulle lastega tegelemine üldse rõõmu ei valmista? Valmistab küll. Kuid kui ma mõtlen või kõrvutan selle tegevuse mõne muuga, mida ilmselt rohkem naudiksin, siis oma vaba aega lastega mängides ma kindlasti esikohale ei seaks. Okei, ilmselt mängib rolli ka see, kui tihti sa mingisugust tegevust teed ning paratamatult väikelastega teed sa ühte – sama tegevust pidevalt. Ausalt, ma ei tunne, et peaksin oma pead kuhugile liiva alla peitma. Ma olen alati rääkinud, et ma ei ole vist selline emalik tüüp, sest kõrvalt vaadates tundub nii imeline ja tore, kuidas emad pidevalt lastega käelisi tegevusi teevad, kuid just ise hingega asja juures olles.  Ma teen neid samu asju – küll meisterdame, joonistame, kleebime, mängime peitust ja kulli, oleme siin ja praegu.. kuid ma ei saa öelda, et see on midagi sellist, mida ma koguaeg väga teha tahaksin. Uurimus näitab, et näiteks emade seas on 19st tegevusest lausa 16. kohal laste eest hoolitsemine. Enne seda eelistati isegi majapidamistöid teha. Seda lugedes ajas see mind väga naerma, sest see olen täpselt mina. Mulle tegelikult meeldib koristada ja enda kodu korras hoida, sest ma väga naudin tulemust ning tõepoolest valin ma enne triikimise ja tolmupühkimise, kui lastega korduvalt ja korduvalt ühe-sama mängu mängimist.. Kõlab kuidagi julmalt, aga ma ei arva sugugi, et ma selle võrra kehvem vanem oleks.

Lühidalt tahaksin ma oma jutu kokku võtta sellega, et selles pole mitte midagi hullu, et neid asju kõva häälega välja öelda. See on täiesti okei, kui sa ei naudi vanemaks olemist. Ei, see ei tähenda, et sa oma lapsi vähem armastaksid, sest need on kaks täiesti erinevat asja. Lõpetaksin oma teksti huvitava faktiga sealtsamusest artiklist, et nii lastega, kui lastetutelt küsiti, mida nad tagasi vaadates oma elus enim kahetsevad? Lastetud kahetsesid otsust jääda vaid kahekesi ning lapsevanemad tõid välja, et vanemaks saamist nad kindlasti ei kahetse.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga