Ärge elage vaid oma lastele!

Plaanisin juba ammu seda postitust kirjutada, sest meil oli oma grupis selleteemaline arutelu, kus käis läbi, kui palju peaks aega panustama endale/lastele/mehele. Vahepeal toimus palju muud põnevat, aga nüüd siis ikkagi otsustasin oma mõtetest ka kirjutada.
Pärast lapse sündi olen ma kohanud ja suhelnud nii paljude emadega, kes räägivad, et laps on nende A&O ning kõik peaks ümber tema tiirlema. Tõsi ta on, et tegelikult tiirlebki, sest pea iga tegevus on vaja läbi mõelda arvestades temaga. Nii palju on sellist arvamust, et laps on ikkagi esimesel kohal ning siis tuleb mees järgi. Eks neid kahte armastust tegelikult niiviisi võrrelda ei saagi, aga ikkagi jääb mulle arusaamatuks, miks inimesed tõstavad lapsed enda peres kõige tähtsamale kohale. Ma ei vaidle siinkohal üldse vastu, et nad ongi tähtsad, aga kuidas saab väita, et iga kell valid lapse enne kui mehe (siin ei tasu rääkida sellest, kui kõik uppuma hakkavad, kelle sa enne päästad). Kas inimesed on enda kõrvale valed kaaslased ja lastele valed isad valinud, et need mehed nende laste kõrval nii tühised on? Enne kõike peaks olema mees ja naine omavahel supertiim ning siis tulevad nende järel lapsed. Erik on mulle üheksa aastat enne Lenna sündi kõige tähtsam inimene olnud ja on edasi ka. Ainult koos suudame me lapsele pakkuda parimat. Ja kui keegi arvab, et issand, kuidas sa küll nii saad rääkida ja mida su laps sellest küll tulevikus arvab, siis ma  usun, et Lenna on väga õnnelik, et pean tema isa enda jaoks kõige olulisemaks. Minul pole küll selle teadmise vastu midagi, et minu emale on minu isa kõige tähtsam. Pole ka ime, et nad siis üle 35 aasta abielus on olnud. Tihti on nii, et kui pereelus tõstetakse lapsed kuhugile tähtsamale kohale, siis need liidud püsima ei jää.
Minu lemmikargument on muidugi see, et mõtle, mees võib igakell uksest välja astuda, aga laps on igavesti sinuga? Ma ei tea, mis maailmas me elame? Kus need lapsed siis igavesti sinuga on? Kahekümnendates kolitakse juba vanemate kodudest välja, leitakse kaaslased, luuakse oma pere. Kas tõesti lapsevanemad arvavad, et need lapsed hakkavad pidevalt külas käima ja leiavad oma pere kõrvalt sama palju aega oma vanemate jaoks? Kindlasti mitte. Kui lapsed loovad oma pere, siis nende perering ongi nende jaoks kõige tähtsam. Nii on minu jaoks Erik ja Lenna esimesel kohal ning siis tulevad alles minu vanemad- õde/vend. Seega ei tasu nii sinisilmselt mõelda, et lapsed jäävad igavesti sinuga. Ei jää nad midagi. Veel enam ei hakka ma kirjutama sellest, kui otsustatakse välismaale kolida ning seal pere luua. Siis „igavesti sinu last“ näed sa heal juhul skypes ja kord aastas, kui sedagi, näost näkku. Ja kas tasub üldse kirjutada nendest peresuhetest, kus emad-tütred/pojad ja isad-tütred/pojad üldse omavahel ei suhtle? Tagasi minnes selle juurde, kuidas see mees igakell küll uksest välja võib jalutada, siis ma ei tea, mis meestega te lapsi teete? Võiks ju alustuseks paremini valida, laste isaks vähemalt sellise inimese, kes oma perekonda hoiab.
Selge on see, et suhetes kasvatakse lahku ning igapäevaprobleemid muutuvad tüütuks ning suhe igavaks. See on paratamatu, aga sellepärast tulebki leida oma kaaslase jaoks aega, ka laste arvelt. Elades vaid lastele ning kiivalt neist kinni hoides, polegi võimalik normaalset suhteelu korras hoida. Iga paar tahab aega teineteisele. See ei tohiks olla kinni vanuses. „Ah noored, tahavdki rohkem käia“. Seda tuleks teha igas vanuses ja oma suhe värskena hoida. Lapsed kasvavad meie kõrval, meie oleme nendele eeskujuks – vanemad, kellel on ühised hobid/käimised, reisimised, kes on lõbusad, viskavad nalja ja tunnevad end vabalt. See ongi parim meie lastele, mitte see, kui kaua sa suudad lapsega kodus istuda. On neid emasid (ka väga noori), kes arvavad, et kui nüüd on laps tehtud, siis igasugune muu elu võiks elamata olla ja ainult end lapsele pühendada. Mul on tõesti neist nii kahju, sest ehk alguses tunnedki end kõikvõimsa ja vajalikuna, aga see muutub juba mõne aasta jooksul, kui need pisikesed armsad beebid on kooliealised ning saavad oma tegemistega juba ise hakkama.
Mulle jäi Marianni lehelt meelde veel üks kommentaar, mis kattub täpselt minu arvamusega:
Olen lugenud, et psühholoogide arvamuse järgi peaks esikohal olema sina ise (jutt ei käi armastusest vaid tähtsusest), siis mees ja laps. Seda on põhjendatud sellega, et kui sa elad pidevalt teistele, end tahaplaanile surudes, siis kaotad sa lõpuks enda ning sind pole nö olemas enam ka ei mehe ega lapse jaoks. Selle juurde tuuakse lennuki näide: Kui lennukis on vaja hapnikumask ette panna, siis kellele see kõige pealt tuleb ette panna? Õige vastus on, et iseendale. Miks? Sest mis kasu on Sinust teistele, eriti veel, kui lastega koos lennata, kui Sa ise enam ümbritsevat ei taju?
Lõppude lõpuks, kui need kõige tähtsamad lapsed kord välja kolivad, siis tasuks mõelda, kas edasist elu soovidki üksi veeta? Selleks ajaks on kahjuks juba hilja taibata, et inimene, keda tõeliselt armastasid ja kellega kord pere lõid ning kõike vahvat koos tegid, on läinud ega tule enam kunagi tagasi, sest seadsid lapsed temast tähtsamaks.

eriklaura-26

Erikuga 2005. aastal 🙂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga