Aktiivne ja perekeskne nädalavahetus – sünnipäevadest ja filmihommikust

Mul on väsimuse maksimaalne level käes, seega ma kohe üldse ei imesta, et ma neljapäeval möödunud nädalavahetust kokku võtan. Siiski tahan meie tegemistest kirjutada, muidu need kuhugile unustuste hõlma jäävadki. Oli korralik ürituste jada, sest reedel – laupäeval käisime Lenna lasteaiasõprade sünnipäeval ning pühapäeval Pere ja Kodu korraldatud filmihommikul.

Korraks hüppan mõned nädalad veel tagasi, sest avastasin telefonist veel ühes mänguhommiku pildid! Nimelt, kes Tallinnas elavad, siis teile teadmiseks, et Bibi mängumaa kolis Laagrisse ja mängutuba on veel kihvtim kui varem! Läksime sõbrannaga eksprompt mängutoa enda korraldatud hommikule ning vähemalt mulle väga meeldis. Idee ja teostus on super, nii et, kel pere väiksematega miskit teha pole, siis vaadake Bibi leheküljele. Nad vist korraldavad mänguhommikuid ja nüüd ka mänguõhtuid üsna tihedalt. Pakuti kohvi ja kooki ning selline mõnus vaheldus argipäevale.  Miks ma üldse sinna minna viitsisin, oli põhjus, et plaanisin juba pikalt tüdrukutega juuksurisse minna ning kuna juuksur on sealt üle tee, siis kasutasin 2n1 juhust, et üks hommikupoolik kasulikult veeta.  (Ps! Pole Bibi poolt sponsoreeritud)

Mul on nii hea meel Lenna lasteaiarühma üle. Meil on seal erakordselt normaalsed vanemad kokku saanud ning kõik sünnipäevad ja kohtumised mööduvad reeglina jutustades. Pole sellist “johhaidii, jälle vaja temaga rääkida” seltskonda. Just eile õhtul Erikuga arutasime, et meil on vedanud nii lasteaia, rühma, õpetajate kui lastevanematega. Nora läheb augustikuus kõrvale rühma ja olen ka varasemalt kirjutanud, et tegu siis liitrühmaga. Mul pole õrna aimugi, mismoodi seal see vanematevaheline suhtlus välja hakkab nägema. Vanad olijad on ees, ilmselt omajagu tuleb ka uusi, lapsed on erivanustes jpm. Millegi pärast suhtun ma kerge eelarvamusega eelolevasse, aga eks tuleb ikka uutele asjadele avatud olla, nii et näis. Noral pole õnneks veel sellist suurt sõpruskonda tekkinud ning sünnipäevade pidamine tekib päevakorda ilmselt järgmine – ülejärgmine aasta. Möödunud nädalal saime lausa kolm sünnipäevakutset ning see pani mõtlema, et päris hull lugu, kui Nora ja Rosanna ka sinna vanusesse jõuavad, kus pidu peo otsa käib. Siis vist ainult peolt peole käigi. Muidu oleks ju ükskõik, aga rahakotile on see ikka mõnus väljaminek. Jäingi mõtlema, et huvitav, kuidas see kingitustevärk paika loksub. Hetkel on kuidagi nii kujunenud, et ühe peo peale kulub 15-20 eurot. Samas, kui neid pidusid on iga nädal kaks, siis kuu lõpuks ca 100 eurot sellele kulutada, saab päris huvitav olema. Ma tean, et eks tuleb valikuid teha ja ega igaühe sünnipäevale ei peagi jõudma, aga samas lapse seisukohast ka nii tobe. Möödunud nädalal oligi täpselt selline olukord, et reedel pidime teatrisse minema ning Lenna heal sõbral oli sünnipäev. Muidugi teised lasteaias rääkisid, et kõva pidu on tulemas, mängutoas ja puha ning kes kõik ikka minemas on.. Lenna oli päris õnnetu, et tema minna ei saa. Olime juba plaani võtnud, et saadame ta sünnipäevalapsega sinna ja teise sõbraga tuleb tagasi. Lõpuks selgus, et teater jääb meil siiki ära ning kõik loksus iseenesest paika. Mida vanemaks nad saavad, seda tõenäolisem on, et nad iga ürituse kohta teavad. Eriti kui mängu on paisatud mängutoad, Elsad ja muud toredad tegelased..

Meie oma sünnipäevade puhul oleme lähtunud sellest, et tervet rühma ei kutsu ja ilmselt ei hakka ka tulevikus kutsuma. Oleks pidu ainult lasteaia sõpradele, siis poleks vahet, aga kuna meie enda peres 9 last, sõpruskonnas 9 last ning sinna veel terve rühm lapsi lisada.. siis läheb üritus ikka hullumajaks. Möödunud aastal lähtusime sellest, kellega Lenna, kui ka ise kõige tihedamalt läbi käime. Hiljem oli natukene kehv tunne, kui sain aru, et mõne lapsega, keda ei kutsunud, mängib lasteaias üsna aktiivselt. Õnneks Lenna sünnipäev on sellisel ajal, et lasteaiast on kõigil reeglina puhkus ning lapsed ei pea end halvasti tundma. Puhkuselt naastes on kõigil juba uued mõtted peas 🙂

Üsna crazy on mõelda ka sünnipäevade maksumuse peale. Minul on küll natukene teised diilid, kuid keskmiselt kui võtta üks sünnipäeva korraldus, siis mängutuba ca 150 eurot, söögid 100 eurot, fotograaf 100 eurot (see on muidugi selline valikute küsimus) ja kui lisada veel mõni peojuht (100 – 200 eurot), siis kogusumma tuleb päris võigas. Meie jaoks on välistatud kodus tähistamine. Elame küll suures majas ja mängimiseks oleks lausa kolm tuba, kuid ma pole absoluutselt huvitatud selle laga koristamisest ja isegi kui ainult perega korraldada, siis lapsi on juba ligi 10, mistõttu oleks see igatepidi ebamugav. Nüüd on muidugi Lenna juba sellises vanuses, et soovib ka sõpradega tähistada. Oh, aga tee tort ise!? Ma olen iga jumala aasta mõelnud, et teeks ise ühe küpsisetordi – hea, lihtne ja kõigile maitseb. Samas kogu see kaunistamine võtab oma aja ja ikka paneb kahtlema, kui laps NIII väga soovib temaatilist kooki, siis olen igakord käega löönud. Ühte olen küll täheldanud, et söögiga ei tasugi nii väga pingutada (ei õhtul, ega ka hommikul).. alati jääb toitu üle. Tegelikult piisab täiesti salatist ja mingitest kergetest suupistetest.  Mulle sobib hästi, et tüdrukute peod saab veel ühes pidada ning ega nad vast enne kooli eraldi pidamise soovi ei avaldagi.  Järgmisel aastal, Lenna juubeli puhul tahaks ka proovida kellegi kaasamist.. kas mõni tegelane või õhupallimeister või kes iganes. Kes teab Tallinnas kedagi mõistliku hinnaga soovitada, siis palun!

Pühapäeval käisime Coca-Cola Plazas filmihommikul. Pere ja Kodu poolt saadeti kutse ning tundus veider lihtsalt mitte minna. Mõtlesime, et vaataks, kuidas Norale see kinovärk istub ning lihtsalt katsetaks. Filmiks oli “Kapten Morten lollide laeval”. Filmi loomise lugu oli põnevam kui film ise. Lenna vaatas küll keskendunult ning mõtles kaasa, kuid siiski sobiks see pigem vanematele lastele vast vaatamiseks. Polnud selliseid armsaid tegelasi või ei teagi, aga kuidagi ennast ei kõnetanud. Filmihommik nägi siis välja selline, et saal oli ise veidi valgem kui tavaliselt, ekraani ees olid mänguasjad ning õhkkond üleüldiselt vabam. Naljakas oli Norat vaadata, sest tema keskendus peamiselt söögile. Erik ostis väikse karbi popkorni ning seda andis oma pool tundi seal rahumeeli krõbistada. Vahepeal tegi veidi trenni ja käis 20 korda treppidest üles – alla. Filmi vaatamist alustas seljaga ekraani poole istudes. Tegelikult oli väga tore hommikupoolik, kuniks mõtlesime veidi varem ära minna ning Basiilikus lõunatada. Hästi tore oli rahulikult maha istuda ja avastada, et pekki, kus mu telefon on? Alles aasta alguses soetasin uue Samsungi ning üritasin siis koheselt hakata oma mõtteid tagasi kerima. Jõudsin kolm korda mitmeid treppe üles ja alla joosta. Kasutasin oma google accounti, et telefoni positsioneerida ning sellele alarmkõne teha. Ei midagi. Päris masendav, sest rahuliku mahaistumise asemel, mil teised mõnuga pitsat sõid, kulutasin ma tund aega oma telefoni otsimisele. Olin juba loobunud ja saatsin Eriku viimast korda üles, et ehk on tal parem silm. Ei leidnud ka tema, kuniks hakkas saali tagant lahkuma ja üks töötaja temast nii muuseas mööda kõndis ja teatas, et mingi telefon seal laual küll helises.. Eeee, OK siis! Küll ma olin õnnelik. Hommik oli küll vähekene rikutud ning olime koju totaalselt hiljaks jäämas, kuid lõpp hea, kõik hea.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga