#aastaisa

Ausalt, ma võiksin Erikule aasta isa tiitli anda ja ta on ainuüksi selle nelja aasta jooksul juba neljakordselt välja teeninud. Tänutunnet on raske sõnadesse panna, seega ma parem kirjutan! Nii saavad tulevikus tüdrukud ka lugeda, kui imeline isa neil on. Meeletult kannatlik, armastav ja oma pere naisi hoidev mees! Ma pole ealeski mujal kedagi sellist kohanud.

Möödunud nädal oli täiesti hullumaja! Kes on tundnud väsimuse pea maksimaalset astet, siis nädala lõpuks oli see meil ilmselt käes. Ütlen ausalt, et kolme lapsega pole midagi keerulist.. piisab vaid ühest, kes väsitab! Viimane nädal oli selleks top-väsitajaks Rosanna. Kirjutasin juba eelmises postituses, kuidas me oma õhtuid tehnilises ruumis veedame. Tundub, et oleme kolmanda lapsega saanud täieliku jackpoti – koolikute ja kehva öise unega. Selline mitmetunnine kisa mitmeid õhtuid järjest, on täiesti hull ja mõistust viiv. Meie päevased omavahelised chatid nägid välja üsna ühemõttelised-  kestaks see päev vaid kauem, et ei peaks jälle õhtule vastu minema.

Erik aitab mind Rosannaga iga jumala õhtu. Tegelikult paneb ta tihti ka ise teda pudeliga magama, kuid möödunud nädal oli kirjeldamatu. Olles just suuremad lapsed magama saanud, suundub emb-kumb oma kalliks saanud tehnilisse ruumi ning hakkab aga pihta see lõputu tunduv tee – kõigutamine, loksutamine, söötmine, krooksutamine, pallil hüppamine.. vahepeal sekka kiire auto – ja kärusõit ja jälle aga samas tempos edasi. Ja siis on mu kõrval Erik, kes tajub, et ma hakkan nädala lõpuks närve kaotama – juttu on vähem, liigutused muutuvad järsemaks ja hääl tõuseb. Kisa, väsimus ja teadmine, et mitmendat ööd taas magada ei saa, ajab kergelt öeldes vihaseks. Saabub tööpäevast väsinud Erik, kes on terve õhtu suuremate tüdrukutega tegelenud, samuti nõrkemas oma magamata öödest Nora kõrval ning ütleb, et mine magama, pole mõtet koos seda karjumist kuulata.. puiklen ikka vastu, sest kuklas on teadmine, et kuidas küll tema veel lapse magama peaks saama, kui minu käes on rinnad ja Rosanna lutti ei võta.  Aga näed saab! Ma reaalselt pole kunagi näinud, et Erik oleks beebi peale ärritunud. Ta suudab nii zen olla, et mu mõistus ei võta, kuidas see võimalik on.  Erik möllab siis tunnike veel Rosannaga, kuniks lapse jõud raugeb ning ta alla peab vanduma. 1:0 Eriku võit, kuid ikkagi ei riski ta teda magamistuppa tuua, vaid jääb temaga istuli diivanile magama. Rosanna ärkab 1-2 ajal uuesti, kui Erik ta siis mulle toob. Saab 5 minutit voodis magada, kuniks Nora hakkab röökima. Mõned tunnid põrandal magamist ja uuesti tööle.  Inimesel on niigi raske ja ta laseb mul akusid laadida, et ma lastele parem ema oleksin.  Ma olen selle üle nii tänulik!

Erik läheb järgmisel nädalal kolmeks päevaks Norra, millest kaks ööd on tüdrukud ämmaga, viimasel tuleb ema õhtul meile appi. Ehk siis enamuse ajast olen ma Rosannaga kahekesi ning kui ma tõsimeeli talle kurtsin, et ma ei tea, kuidas ma suudan need õhtud kainet mõistust säilitada, ütleb ta mulle, et püüa nii palju enne puhata, kui saad. Erik tuleb siis pärast megaväsitavat nädalat, reedel, töölt ning on nõus vaatama kolme last üksi!  Ma ei pea vist ära märkima, et ta kunagi ei kiirusta mind tagant. Kodust ära sõites, oli Rosanna üleval ning ma reaalselt iga viie minuti tagant sõnumeerisin, et mis seis on, kas on üleval/magab.. kuidas tüdrukud? Jõudsin Ülemiste parklasse, oli parasjagu Black Friday ja parkimiskohta võimatu leida. Mõtlesin, et hakkan nutma, sest aeg tiksub ja mul on neid nõmedaid talvekindaid lastele vaja, endal on riidekapis tühi maa ning kas tõesti saangi lihtsalt koju tagasi sõita? Erik aga kirjutab, et kuule Rosanna küll ei maga, aga võta rahulikult ja ära tagasi küll sõida. Tema suhtumine on hämmastav! Mina tema asemel hädaldaksin juba ammu, et kuule, äkki sõidaks ikka tagasi..  Ja kui ma talle räägin, et küll sul on mõnus, saad reisil kaks ööd end välja puhata, tunneb ta end siiralt solvatuna, sest arvab, et heidan talle seda tööreisi ette. Tegelt absoluutselt mitte. Ütleb mulle, et ta ei saa seda nii või teisiti nautida, kui teab, et ma mitmeid tunde hüsteerias last rahustama pean. Kuna ta ise on seda mitmeid õhtuid kõrvalt näinud ning teinud, teab ta täpselt, kui nüristav see on!

Erik tegeleb lastega maksimaalselt, nii et enda heaolu on täielikult tagaplaanil. Ma olen sisimas iga jumala päev tänulik, et ta meie jaoks siin ja praegu olemas on, aitab kogu oma ressursiga, mis tal on. Mängib, käib poodides, mänguväljakutel, autopesulas, väljas söömas lastega. Kaks last on tema jaoks lihtne toimetada ja tegelikult kiidusõnad ka tüdrukutele, sest nad on väljaspool kodu ideaalne tiim ning nendega koos on lihtsalt lust käia. Rosannaga kärutamine on Erikule pea tuulutamine ja puhkus, mida ta hea meelega iga päev teeks. Mina jälle nii naudin seda aega vanemate tüdrukutega. Kuid kui palju on mehi, kes tuleks koju, viskaks jalad lauale ja ütleks, et on nii väsinud tööpäevast, et võtavad nüüd veits vabamalt? Väga palju! Naised siis jooksevad oma laste vahel nagu segased, toimetavad päeval nagu zombied ning katsuvad kuidagi ellu jääda.

See paneb mind mõtlema, kui väga on mul vedanud oma laste isaga. Tänu talle on mul kolm tüdrukut kodus kasvamas, kelle arengut ja kasvu saan ka päriselt nautida, mitte igapäevaselt mõelda, kui väsinud ja tüdinud ma sellest elust olen. Vahel ma mõtlen, et kas tal on ka üldse midagi head minust meenutada, või tuleb vaid esimese hooga meelde – korras kodu, toit laual!? Ma tõepoolest usun, et kui ma peaksin päeva pealt otsad andma, siis Erik tuleks kolme tüdrukuga ideaalselt toime. Ainukeseks erinevuseks oleks vist, et lapsed peaksid valmistoitu sööma. Aga no laias laastus, mis erinevus see ikka nii väga oleks? Ennast saan vaid kiita selles osas, et olen lasknud Erikul nii palju teha. Tänu minu mitte-kanaemadusele (?) on tema jaoks laste elus aktiivselt osalemine normaalne ja loomulik. Ta tunneb ennast kõigi kolmega kindlalt, ega muretse kordagi sellepärast, mida teha, kui keegi lohutamatult nutab, magama ei jää või mõnes muus hädas vaevleb.

Lapsevanematena oldud ajale tagasi mõeldes meenub mulle Eriku poolt nii palju vastutulelikkust. Ma olen alati saanud käia oma käigud.. näiteks tuleb mulle hoobilt meelde, kui Nora oli beebi ja Lenna veel täitsa kahene ning mul oli vaja kuskil käia, mis ajaliselt sõitis  Lenna lõunaunne sisse. Ise hullult muretsesin, et kuidas küll Erik hakkama saab, sest ma polnud ise kordagi veel Nora ülevaloleku ajal üksi Lennat magama pannud. Mis te arvate, mis ma vastuseks sain? “Võta rahulikult, küll ma saan!”. Mäletan, et Erik pärast seda enam ei vastanud ja helistasin ikkagi igaks juhuks emale, et ta äkki ta saaks appi minna.. Õnneks oli ta parasjagu kodus ning läks siis vaatama. Uksest sisse astudes kuulis juba kisa ning võttis rahus Nora, et Erik saaks Lennaga toimetada. Aga panete tähele? Kordagi ei saanud ma sõnumit või kõne “kus sa oled?”; “ma ei saa last magama”.. Sellised pisikesed olukorrad jäävad eluks ajaks meelde. Ja kui ma mõtlen meestele, kes siis tahavad oma naisi nii väga üllatada – ostavad lilli, teevad mingi erilise ja uhke kingituse või viivad reisile. Siis tõesõna see kõik on laias laastus nii tühine. Piisab vaid sellest, et oled olemas ja abiks!

Erik on järgneva vaba aasta 101% ära teeninud ning selleni on jäänud vaid 3,5 nädalat. Mul on siiralt hea meel, et siis on võimalus ka mul talle puhkust anda. Tüdrukud käivad mõnel päeval lasteaias ning mina saan Rosannaga mujal toimetada. Plaanis on end kokku võtta ja teiste beebidega taas tutvust teha, roosinupuke vette pista jpm. Ma pole kindel, kas Erik on üldse oma kodus saanud üksinda aega veeta? Mulle tundub, et mitte. Viimased pingutused ja siis, Erik, laeme su akud täis ja lähme põnevusega uuele aastale koos vastu!

Sa oled parimast parim!

Rosanna on juba praegu imestunud sinu kui lotovõidu üle!

3 thoughts on “#aastaisa

  1. Agnes says:

    Nii armas lugemine! Oleks selliseid isasid vaid rohkem! Minu lapsel on õnneks täpselt samasugune isa. Aga kuna minu esimene laps oli selline, nagu sul Rosanna praegu, siis me ei kiirusta teise saamisega. Jätsin oma jaanuaribeebil rinna alles vähem kui 3 kuud tagasi ära ja vot nii kaua olengi saanud juba inimese kombel magada. Tahan aastakese veel magada!

  2. A says:

    Tore, et leidub selliseid mehi ja isadi😊mina kahjuks olen beebiga, kes nüüdseks juba 4-kuune, enamus ajast üksi või siis tegelen üksi, kuna mehel on pikad tööpäevad ja kui vabad päevad on, siis kas teda pole kodus või siis puhkab. Ma ikka päris tihti närvi läinud, sooviks ka ju vahepeal end tuulutada ja kasvõi koeraga meteäärde jalutama minna , nii, et beebi oleks issiga kodus, aga ta kardab, et ei saa hakkama ja tihti pean pinda talle käima kaua, et ta lapsega oleks😞 ütleb, et ei oska nii pisikese beebiga midagi teha, missiis, et pidevalt ju näeb, mida mina teen. No ehk olukord muutub, kui beebi suurem, seni pean vapralt vastu, õnneks meil gaasivalusi ega midagi pole olnud, on hästi läinud. Teile palju kannatust ja kõik möödub varsti😊🎀💞

    • A says:

      Jube palju kirjavigu tuli sisse😃mereäärde koeraga jalutama. Unustasin lisada, et mõistan oma meest suurepäraselt, aga vahest ju tahaks ka olla lihtsalt. Ja kui ta ongi beebiga, siis saab ta suurepäraselt hakkama❤️

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga