38. rasedusnädal – millal tuled Norake?

Uskumatu, aga ma olen jõudnud oma rasedusega nii kaugele, et kui Nora praegu sünniks, oleks ta ilusti õigeaegne laps. Õigemini juba viimane nädal aega oleks. Tänasest, on mul täpselt kaks nädalat veel tähtajani käia. Päris aus olla, siis alates esmaspäevast on see olemine keerulisemaks muutunud. Nora on nüüd vaagnasse ilusti vajunud ja end ära fikseerinud. Lennaga ma sellest aru ei saanudki, sest olemine oli koguaeg üsna ühtemoodi ja tundsin end ikka kui inimene. Nüüd aga pea päeva pealt mõistsin, kuidas liikumine muutus palju vaevalisemaks, kõht on tihedalt toonuses, vaagen valutab ja raksub ning alaselg annab tunda. End voodist või diivanilt püsti ajades meenutan ma korraliku pensionäri. Vahel vaatan, kuidas Lenna mind jälgib ja see pilk ajab mu lihtsalt naerma. Olles temaga kahekesi, üritan siis ilusti seletada, et jaa, emps on sul muidu normaalne, lihtsalt praegu on raske. Selle peale saan ma vastuseks „beebi“. Mul on nii hea meel, et Lenna minust aru saab ja säästab mind enda tõstmisest. Nüüd käib ta eeskujulikult taburetiga mööda maja ja kui ma üritan teda tõsta, siis ütleb ta mulle „Lenna (et Lenna ise), beebi aiai (beebi kõhus, tõstes on valus).“ Tore seegi! Küll aga ei päästa see mind veidratest olukordadest. Öösel näiteks Lenna juurde minna tahtes saan ma küll voodist püsti, aga ühtegi sammu sooritada ei suuda. Nii ma vahel seisan minuteid voodi kõrval ja hakkan siis vaikselt tibusamme seadma. Kohutavalt pikk protsess! Või siis ühel päeval olime rõõmsalt Lenna mängutoas pikali maas ja kui avastasin, et vaja vannituppa minna, siis ei saanudki ma püsti. Üritasin ühe külje pealt, teise pealt, põlvili ja lõpuks otsustasin, et rooman siis parem sinna kohale ja vaatan seal edasi. Kuulsin juba Lennat kandes veidraid lugusid ja mõtlesin, et raudselt pingutatakse veidi üle ja pole see asi nii hull midagi. Tegelikult on sellised asjad päriselt ka võimalikud.

Käisin siis täna ämmaemanda juures, kes arvas, et see visiit jääb mul viimaseks, aga kui mitte, siis määras veel sünnitähtajale viimase ultraheli, et kontrollida last, lootevett jms. Ütlen ausalt, et ma liialt ei looda seda enne tähtaega sündimist, sest Lennaga olin ma juba 35. nädalal valmis, aga näed sündis 40+5. Samas ämmaemandat ja sisetunnet kuulates ning oma keha jälgides tundub küll, et varsti on see aeg täis tiksunud ning saab sammud Pelgulinna seada. Tänaseks on kilosid juures +10.8, mille üle on mul nii hea meel! Lennaga sain ilusti 15 lisakilo kokku, aga 10 on ikka päris hästi, sest suurem osa sellest jääb haiglasse ning ülejäänud kaob suure tõenäosusega juba esimesel nädalal.

Ikka ja jälle küsitakse minult, kas vaim on ikka sünnituseks valmis. Ma vastan siis siin lõplikult ära, et vaim on rohkem kui valmis ja hirmu ei tunne absoluutselt. Ma ausalt öeldes isegi ei mõtle sellele. Mõtlen rohkem sellele, mis playlisti ma haiglas kuulata tahaksin, või kas mul kõik meelepärane kaasa pakitud on ning seda haiglasveedetud aega võtan rohkem kui suurepärast puhkust, kus kõik ette – taha ära tehakse. Ütlen veelkord, et see sünnitamine ei ole nii hull tegevus, kui sel välja paista lastakse. Loodan, et hiljem oma sõnu ei söö, aga isegi kui söön, siis vähemalt on see tehtud ja kõik ebameeldivused ununevad tõesti sel hetkel, kui laps on sulle esimest korda rinnale asetatud. Katsun ikka igas asjas postiivset näha 🙂 Pealegi on mul Erik kaasas, kes mu meelt vajadusel lahutab ja juttu puhub. Mul polegi muud vaja, kui vaid seda, et ta lihtsalt mu kõrval oleks.

Igatahes Norake peaks olema nüüd ilusti välja arenenud ja valmis tulekuks. Meie oleme ka valmis ja ootame väga – väga! 🙂 Vaatan siin nädalake veel, kui preili on kangekaelne, siis võtan pikad jalutuskäigud, kükid, trepid, sauna, lumeleili ning shampuse appi. Õnneks kõik vajalik on mul ämma juures olemas, nii et siis tuleb lihtsalt üks täispikk päevaprogramm ette võtta 🙂

PS! Kui saaks kuupäevi valida, siis 17.01.2017 tunduks küll üks igavesti ilus päev olevat.

picture 872

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga