2016 – õpetlik aasta

Iga aasta lõpus olen möödunud aasta kokku võtnud ning teen seda nüüdki. Hea on mälestused lühidalt talletada ning mõne aja möödudes taas lugeda. Oleme pea kõik aastad pärast vanemate kodust välja kolimist enda jaoks suurelt ette võtnud – kolimised, reisimised, ülikoolide lõpetamised, kihlumine, abiellumine, pere loomine ja lapse saamine. 2016 on olnud meie jaoks põnev, väljakutseid pakkuv, kuid ühtlasi ka üks keerulisematest aastatest. Tõepoolest üks selline aasta, mida poleks selliselt küll ette kujutanud.

See aasta on meile nii palju õpetanud, meid proovile pannud ning kannatust testinud. 2016 on pakkunud meile kõige suuremat kontrasti eelmiste aastatega võrreldes. Üks suuremaid unistusi, mis sai ette võetud, oli oma kodu loomine. See ei olnud teps mitte lihtne aeg, kuid samas maja ehituse käigus tundus kõik nii loomulik ning kui silme ees on kindel eesmärk, siis annadki endast maksimumi, et see täita. Meie sihiks oli hiljemalt kevadel oma koju kolida. Aasta alguses seadsin meile kindla eesmärgi, et sissekolimiskuupäevaks saab olema 20. märts ja nii läkski. Sai kõiki asjaosalisi kõvasti tagant utsitatud ning 18. märts ööbisin ma esimest korda üksi oma uues kodus. Ma arvan, et see esimene vaimustus kestis kuskil nii nädala, kus tõesti ei suutnud uskuda, et saime sellega ise, 23 – ja 26- aastaselt, hakkama! Võiks arvata, et pingelangus oli meeletu, kuid tegelikult oli vastupidi. Iga päevaga kasvas minus stress aina enam. Mäletan, et märtsis maksime julmalt oma viimased mõnisada eurot „vaba raha“ töömeestele ära, et saaks võimalikult paljude asjadega ühele poole. Erinevalt Erikust olen ma alati selline olnud, kes ei taha asju kuhugile tulevikku lükata, vaid need kohe ära teha. Mu suhtumine on, et pole mõtet venitada ja mingeid töid edasi lükata, kui me peame need nii kui nii ära tegema. Parem juba kohe ja siis juba täie rauga. Tundub, et see „täie rauaga“ oligi täpselt nii täiega, kui üldse olla sai. Olen sellest ka korra vist kirjutanud, aga reaalselt kui seni elasime nii kuidas tahtsime, siis nüüd oli langus ikka totaalne, et Erikut toidu järele saates, ei saatnud ma teda mitte sushi järele, vaid saatsin kodust sõnadega „mine vaata, mis sa selle euro eest poest saad“. Jutt käiski reaalselt ühest eurost! Ma ei teagi, millega see Erik sealt tagasi tuli – vist kõige odavama leiva ja piimaga. Mäletan, et sellest veel järgmine kuu läksin vist poodi mingeid mähkmeid ostma ja võtsin veel Erikule ühe õlle, ise jumala veendunud, et kaardil on raha alles. Rahakotis olid siis veel mõned sendid. Kassapidaja teatab tuima näoga „teie kaardil pole piisavalt raha“. Ja kuna ma seda lauset vist mõne nädala jooksul juba teist korda kuulsin, siis vastasin umbes sama tuimalt. „Okei, ma neid mähkmeid ei võta, aga õlle võtan“. Otsisin oma mõnikümmend senti välja ja mõtlesin, et olgu siis Erikul vähemalt hea päev. Ma ei kujuta ausalt ette, mida teised järjekorras seisvad inimesed mõelda võisid ja ausalt öeldes oli mul üsna ükskõik. Ja mul neid veidraid poeskäike jagus ikka korralikult. Ühel kuul, kui justkui igapäevane majandamine kergemaks läks, läksin rõõmsalt nädalatoitu ostma. Pangakontol ca 80 eurot. Laon hunniku toitu kassasse, kõik toit löödi veel läbi, hakkan maksma ja voilaa „teie kaardil pole piisavalt raha“. Siis hakkasin ma nutma, võtsin Lenna ja sõitsin koju. Ma olin nii vihane. Läksin panka ja oh üllatust, pank oli topelt broneeringu teinud, ehk siis kaks korda mu kontolt raha maha võtnud. Igakuine olukord justkui läks paremaks, sest suuremaid kulutusi enam tegema ei pidanud, küll aga panime väga jõhkralt oma palkadest raha kõrvale, sest mõned osamaksed/võlad olid veel üleval. Mäletan, et istusin diivanil, nutsin Erikule, vaatasin aknast välja ja ütlesin, et ma ei saa nii elada, me müüme oma mõlemad autod maha. Üks neist väga hea ja korralik, teine vähe odavam. Mõlemad olid meil välja ostetud, nii et liisinguga jamama ei pidanud. Mul oli igasugune mõõt sellest täis, et raha tuleb justkui nii palju sisse, kuid ikka pean kuu lõpus kuulma „teie kaardil pole piisavalt raha“. Panime järgmisel päeval autod müüki ja müüsimegi julmalt mõlemad maha ning maksime oma võlad ära ning ostsime odavama auto asemele. Lõpuks saabus tõsiselt suur kergendus! See on parim tunne, kui sul ei hinga kuklas mingisugune võõra inimese võlg. Erik on siia kõrvale hea võrdluse toonud, et inimese elu on nagu tema väike ettevõtmine – kui see üks hetk liiga kiirelt kasvama hakkab ja justkui ressursse on, et rohkem ja rohkem tahta, siis võib kiirelt ka vaakum tekkida, millest väljarabelemine võib aega võtta.

Paralleelselt kogu selle rahalise poolega oli mul emotsionaalselt nii raske aeg. Meil oli kokkulepe, et kui maja on katuse all ning sisetööd käivad, siis anname rohelise tule teisele lapsele. Oma koju kolides, kuskil nädal hiljem, saingi ma kaks positiivset testi ning olime nii rõõmsad, et kõik hästi ajastatud saab. See kõik tõstis kuidagi enesetunde täiesti uuele levelile, kogu nende pingete keskel. Paraku selle korraga ei õnnestunud ning pole ka ime, sest sellist pinget polnud mul kunagi varem peal olnud. Ja see muutis kogu olukorra veel masendavamaks. Kui ma seda kõike kirjutan, siis mul tulevad õudusjudinad peale, sest 2016. aasta esimene pool oli kõige ebanormaalsem aeg, mis siiani meie elus olnud on.

Kevade lõpp ja suvi oli samuti selline virr – varr, kuid pigem meie jaoks ikka positiivne aeg. Peresiseselt oli palju pingeid, mis minusse otseselt ei puutunud, kuid rumala peaga lasin selle negatiivsuse endale liiga lähedale. Täpselt paralleelselt saime me lõpuks imelised uudised Nora ootusest ja ühtlasi kevadel liitus meiega ka meie esimene karvane sõber Vilkur. Juulikuus oli meid ees ootamas nädalavahetuse reis Taani, mis oli üks selle aasta nauditavamaid hetki. Aasta alguses olime veel üsna kindlad, et müüme kõik oma varasemalt soetatud kontserti – ja lennupiletid maha, kuid jumal tänatud, et me seda viga ei teinud. Sel hetkel jooksis kuidagi kõik ilusti paika ning kuna lõpetasin töösuhte ning lõppes ka ühtlasi vanemahüvitis, siis korjasime kõik viimased suuremad rahad kokku ning nautisime reisi täiega! See oli tõeline kvaliteetaeg ainult Erikuga, millele heldimusega tagasi mõtlen.

Suve lõpus mõtlesime, et enam pole palju jäänud ning seda tobedat aastat on veel neli kuud vaja kannatada. Meie viimane selleaastane eesmärk oli vabaneda lisatagatisest ning panna kogu vastutus ainult enda vara peale. Nii oli lubatud ning see oli üks viimastest suurematest asjadest, mis kuskil alateadvuses painas. Leppisime kokku, et teeme selle ükskõik mis valemiga ära. Pangaga olid meil pikad vestlused ning siis tabas meid sügise alguses uus tore üllatus. Selleks, et üks lause paberil ära muuta, tuli välja käia 2000 eurot, sh siis maja uus hindamine. See oli omaette ooper. Lühidalt lubas pank, et tuleb meile vastu ning võivad teha ümbervormistamise poole odavamalt. Oli korralik teineteisest möödarääkimine ja tegelikult sisimas tunnen, et väike selline halduripoolne teadlik hämamine. Lõpptulemus oli see, et pangas sai eelleping vormistatud, pool rahast maha võetud ning siis tuli väike teadaanne, et peame ikkagi teise poole väärtpaberifondi kandma ning saame selle ca poole aasta pärast taas välja võtta ning kõige lõppu lisati veel, et raha võetakse panga poolt maha, kui notaris on käidud. Notariaeg oli meil pandud nädal hilisemaks. Kuna mind selle aasta jooksul enam midagi ei üllatanud ja Erik seal vaidlema läks, siis ma lihtsalt lõpetasin kiirelt jutu, ütlesin et olgu nii ja nägemist. Selge oli see, et see raha PEAB kuskilt tulema ja pole mõtet selle teema üle kembelda, kuna pool rahast oli juba panga poolt kinni peetud ning seda tagasi polnud võimalik enam saada. Mäletan, et läksin pärast pangas käimist trenni ja lihtsalt nutsin pidurdamatult, tundsin end taas nagu aasta alguses. Mõtlesin ise, et see 2016 on mingisugune tõsiselt ebanormaalne aasta! Siinkohal suurimad tänud meie heale sõbrale, kes meid hädast välja aitas! Ei oska lihtsalt sõnadesse panna, kui siiralt tänulikud me oleme!

Muidugi aasta polnud veel üllatuste osas lõppenud. Oktoobri ja novembri lõpus sai end veidi kogutud ning kui tundus, et oh kui tore, üle mitme kuu on kuu lõpus lihtsalt 100 eurot üle, siis poleks pidanud liialt rõõmustama, sest oktoobri lõpus otsustas Vilkur end kuhugile traadi otsa kukutada ning novembri lõpus läks kellegiga küla peal kaklema, mis tähendas omakorda kahte ravikuuri – röntgen, õmblemine, antibiootikumid jms. Nii sai taas kukrut kergendatud. Ma ei tea, kas asi on raseduses, aga ma olen seda postitust kirjutades juba kolm korda nutma hakanud. Kõik need rasked hetked ja ebameeldivad tunded on justkui elavalt mul meeles. Ma olen nii õnnelik, et homme on selle aasta viimane päev ning et me saame selle rõõmsalt Lenna sünnipäeva tähistades minema saata!

See aasta on mulle tõsiselt palju õpetanud. Enim seda, et mine alati võiduka lõpuni, kõik raskused on mööduvad! Kõik, mis tundub esialgu lootusetu, muutub. Ära loobu oma unistustest/eesmärkidest, püüa alati anda maksimum ja sa saad selle, mille tahad. Kui kohe ei saa, saad hiljem! See aasta on mulle õpetanud nii palju tänulikkust. Ole tänulik selle eest, mis sul on, mitte selle eest, mida sul pole. Näe head enda ümber! Ma olen nii tänulik, et minu kõrval on suurepärane inimene, kellele saan uhkusega öelda abikaasa. Erik on minu parim sõber ja partner kõiges. Ilmselgelt pole ükski suhe pilvitu, aga tunnen, et ma olen enda kõrvale leidnud selle õige inimese, kellega mul on tõsiselt hea klapp ja tiimitöö. Ma olen õnnelik, et mul on imearmas tütar, kes on õpetanud meile viimase aasta jooksul rohkem kui küll. Olen põnevil, et meist saab loetud nädalate jooksul juba 5-liikmeline perekond! Ma olen siiralt tänulik, et meil on vanemad, kes aitavad nõu ja jõuga! Nemad on väga suur osa sellest, kelleks me kujunenud oleme. Parimat toetustiimi on raske tahta!

Järgmisele aastale vaatan ma suure positiivsusega. Oleme seadnud uued eesmärgid ning tahame keskenduda tuleval aastal perekonnale ja kodule. Plaanime anda endast maksimaalselt, et jõuda sinna, kuhu soovime. Mu sisetunne ütleb, et igale mõõnale järgneb tõus ning järgnev aasta saab olema tõusvas joones! 🙂

Soovin teile kõigile, kes siin lugemas on, ilusat vana-aasta lõppu ja imelist uut aastat!

img_2893

6 thoughts on “2016 – õpetlik aasta

  1. Liisa says:

    Uskumatult tublid inimesed olete !!! 😊 ja tütar on teil tõesti imearmas ! +varsti lisandub üks imearmas veel ! 😊 elan kaasa teile ja ootan igat postitust ! 😊

  2. Kristiina says:

    Väga tublid olete! Tõesti tublid!!! 🙂
    Leidsin väga palju sarnaseid mõtteid ja tähelepanekuid enda aastast, mis samuti pakkus mulle minu elu kõige pingelisema ja stressirohkema perioodi. Ma küll ei ole rase, kuid tuttavad tunded tõid mullegi seda postitust lugedes pisara silma.
    Ja inimeste headus üllatas mind samuti sel aastal väga. Võib-olla seetõttu, et varem ei olnud ma lihtsalt abi vajanud ja seetõttu mitte märganud kui palju häid abivalmeid inimesi mind ümbritseb.
    Igal juhul ootan nagu teiegi lootusrikkalt, et 2017 tuleb kergem, parem ja stressivaesem!
    Ilusat aastalõppu teile! 🙂

  3. Sigrit says:

    Issand kui hea lugemine! Sõbranna jagas seda postitust ja ma lugesin lausa 2 korda läbi! Tavaliste küpsetasin pannkooki/vaadake mu uusi tooteid blogide jaoks pole aega aga see kirjutis tekitas tahtmise regulaarseks lugejaks hakata. Minu enda 2016 on laias laastus samasugune olnud, suured võidud ja suured kaotused on käinud käsikäes, stressi ja pingeid väga palju ning tempo on olnud väga kiire. Ka mina tundsin aasta lõpuks, et vot nüüd küll aitab sellest aastast ja tahan selle selja taha jätta, tänasel esimesel jaanuaril saangi seda teha 🙂 Edukat uut aastat sulle ja su perele, et oleks ikka jõudu ja tervist ning vahendeid oma eesmärke saavutada!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga