13 ühist aastat – siis, kui jackpot sülle kukub!

Teate, ma olen 26 aastat vana ning juba pool oma elust Erikuga läbi käinud. Oleks ju imelik öelda, et “koos olnud”, sest mis see koosolemine 13 – aastasena ikka nii väga on. Kokku kolisime alles pärast keskkooli lõppu, nii et enne seda oli pigem deitimise, väljas- ja teineteise juures külaskäimise aeg. Muidugi 15 – aastaselt oli juba tunne nagu oleks terve elu teineteist teadnud. Natuke luiskan ka, sest 14- ja 16- aastaselt sai juba esimesed ühised, nädalased puhkusereisid ette võetud.. viimasel käisime kahekesi iseseisvalt (ei tea küll, mis minu vanemad siis mõtlesid!?).. rääkimata sellest, kuidas vanemate reiside ajal teineteise juurde sisse kolisime ja nii koos koolis käidud sai. Olgu, olgu – vähemalt üks popipäev pidi ikka olema!

Alles mõned aastad tagasi viskas Erik pidevalt nalja, et küll mul on ikka vedanud, sest mu kõrval on jackpot. Nüüd 13 aastat meie tutvusest pean ma tõesti tõdema, et ongi! Mul on tõepoolest igatepidi tohutult vedanud, sest ma olen enda kõrvale leidnud täpselt selle oma inimese ja selles pole ma kordagi kahelnud! Tihti räägitakse, et kui paarid on pikalt koos olnud, siis nad lõpuks tüdivad.. Samas on ka neid, kes arvavad, et suhe saab ajaga vaid paremaks minna. Mina kaldun selle viimase variandi poole rohkem. Selge on see, et igas suhtes on tõusud ja mõõnad ning kui ma kas või meie praegust elutempot jälgin, siis tundub see juba eemalt vaadates nii väsitav, rääkimata selles elamisest. Küll aga on see täpselt kahe otsaga asi – vahepeal peabki rohkem pingutama, et hiljem aru saada, kui mõnus see eluke tegelikult on! Minu jaoks on suhtes hea ja mõnus olla, kui on ühised eesmärgid, huvid ja tegemised.. kui suund on enam vähem sama! See annab suhtele nii palju juurde, kui saab erinevaid eesmärke koos püstitada ning hiljem üheskoos kas ebaõnnestumiste üle kurvastada või õnnestumiste üle rõõmustada. Mulle tohutult meeldib olla samal laineharjal ning teineteist erinevates ettevõtmistes ja uutes ideedes julgustada või toetada. Need ei pea olema alati ilmatuma suured asjad, kuid ka just need saavad tehtud, kui tead, et su kõrval on parim tugi. Aastate jooksul on neid näiteid nii palju, kuidas just kui kõik seisaks vastu või vaataks viltu, kuid tänu teineteisele oleme ikkagi nii edasi läinud, kuidas meile endile sobib ja ise õigeks peame. Siin veelkord, usalda alati oma sisetunnet!

Mulle meenub esimese hooga see, kui Erik kunagi ülikooli pooleli jättis, sest tundis, et see eriala ja kool pole absoluutselt tema jaoks. Küll oli palju sekkujaid, kes kõik oma targa arvamuse letti lõid ja ennustasid, et ega siia punkti üks keskharidusega tüüp jääbki. Tegelikkus oli ka risti vastupidi. Mäletan, kui kolisime vanemate kodudest minema.. Kontrast oli ääretult suur – suurte hoovidega eramajadest väiksesse Lasnamäe 33m2 korterisse, sest just seda saime me sel hetkel endale lubada. Jumal tänatud, et soov oli ühine – ükskõik kuidas, aga ikka omaette. Ausalt öeldes see 33m2 tundus meile täitsa imeline. Meie jaoks oli täiesti tundmatu maa ka oma maja ehitamine. Olime ju kõrvalt näinud ning kuulnud, kuid isiklik kogemus siiski puudus. Kõik tundus nii võõras maa! Meie ümber oli palju kahtlejaid, kuid taas koos selle sees olles, kulges kõik lõpuks nii loomulikult ja oma rada. Öeldakse, et kui paarina maja ehituse protsessi vastu pead, siis muu teid küll murda ei saa. Pere suurendamine, Eriku isapuhkusele jäämine. Taaskord meie jaoks väga suured otsused! Mind teeb siiralt õnnelikuks, et me julgeme, toetame ja suudame teineteise mõtteid backup’ida, sest siiani ei ole pidanud mitte ühtegi otsust kahetsema ning mulle tundub, et ainult nii saab suuri asju korda saata! Pealegi, kui midagi ette ei võtaks, siis hakkaks ikka jube igav.

Erik on tõepoolest imeline kaaslane ja olgugi, et ma teda argirutiinis kiitma ei kuku, siis täna ma teen seda küll. Ta annab endast nii palju ning seab minu heaolu enda omaga alati samale pulgale või vahel isegi kõrgemale. Tihti mõtlen, et kuidas ta jaksab? On nädalaid, kus ta teeb 30- tunniseid tööpäevi järjest, sealjuures kordagi puhkamata.. pärast mida tuleb ta koju ja tegeleb lastega, sest mina olen viimasest “nii väsinud”. Minu raseduse lõpp on üsna vaevaline olnud, mis ühtlasi piirab mind ka füüsiliselt. Erik on võtnud kõik ööd lastega enda peale, nii nohuse Noraga öösel üleval olemise või lihtsalt kehvemate ööde ajal laste toas põrandal magamise. Hommikul ärgates võtab aga rõõmsalt lapsed ja viib nad lasteaeda. Ma arvan enamus meestest teataks, et “ise passid siin kodus.. pole sul raske midagi, toimeta ise lastega – ma pean tööl käima”. Jah, Erik peab ju ka, aga selle asemel haarab ta igal päeval oma tööarvuti koju kaasa ning teeb tegemata tööaja tasa oma vabast ajast. Ta kunagi ei kommenteeri, kui võtan endale mõne vaba lõuna  – või õhtupooliku, et kas lihtsalt kirjutada või hoopis kodust väljaspool veeta. Erik on tohutult arvestav ja hea inimene ning mul on temaga tõesti väga vedanud! Ei oskaks enda kõrvale paremat partnerit ega lastele imelisemat isa soovida! Minu südame teine pool!

2006

One thought on “13 ühist aastat – siis, kui jackpot sülle kukub!

  1. Liisa says:

    Sattusin Su blogi alles hiljuti lugema (Facebook soovitas :D), aga nüüd olen usinalt alustanud vanade postituste järele lugemist. Tahtsin lihtsalt öelda, et see on niii-iii ilusti ja südamlikult kirjutatud postitus!

Vasta Liisa-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga