Värske kogemus.. kuidas valmistuda talviseks Lottemaaks?

Imestan siiani, et me sellise käigu ette võtsime ja talvel paksu lumega Lottemaale läksime. Ütleme nii, et teema oli meil igatepidi au sees, sest meil olid lausa Lotte etenduse piletidki sügiseks ostetud. Tundus igavesti tore mõte, et käime teatris ära ja siis oh imet –  päkapikk Iti saadab meid talvel veel Lottemaale kah! Etendus jäi küll ära, kuid viimane plaan oli aktuaalselt jõus, kuid ei läinud päris selliselt nagu esialgu mõtlesime. Oli mingisugune imetabane plaan, et Iti toob ühel hommikul piletid ja koheselt ka stardime. Läks aga selliselt, et lapsed jäid haigeks. Polnud ka hullu, lükkasime järgmisesse nädalasse ja ehk tore oligi, sest pori asemel saatis meid imeilus talveilm.

Läksime juba päev varem Pärnusse, käisime ujumas ja söömas. Enda peas veel ketrasin, et kuidas see homne küll välja hakkab nägema. Õues oli ikka omajagu jahe.. üldse see kombemajandus. Aga elame – näeme! Kolmapäeval startisime siis Lottemaale ja ausalt öeldes jumal tänatud, et piletid olid kohe telefonist võtta, sest selle külmaga kuskil järjekorras poleks tahtnud küll seista. Võiks öelda, et lastel oli külm juba rongipeatuses. Mõtlesin, et jumal hoidku, kaugele me siit huvitav jõuame? Meid pani imestama, et mõni laps oli dressipükstes ja mõni vanem teksades. Tõesti vaprad! Sõit oli tegelikult meeleolukas ja läks kiirelt!  Lottemaa väravas tervitasid meid tegelased ja kõik see passi ja piletite näitamine läks ka üllatavalt nobedalt. Ma pean muidugi ütlema, et külalisi oli ikka üsna palju!

Õnneks esimesed tegevused olid kohe külaplatsil ja kenakesti aktiivsed. Mängud, võimlemised ja vana hea jooks! Lapsed võimlesid end üsna ruttu soojaks ning suundusime Klausi etendust vaatama. Seal hakkas juba külm ligi imbuma ja mõtlesin, et oh, lähen võtan midagi sooja juua. Kakaod kahjuks ei saanud ja tee polnud laste maitse järele, niisiis sooja ei saabunud kuskilt. Suuremad olid veel üsna vaprad, aga Roosi omadega vaikselt jääs. Oli veel mingisugune plaan ka sööma minna, aga kuna nii külm hakkas, siis otsisime kotipõhjast oma smuutid välja ja läksime Lotte majja veidi end üles soojendama. Iseenesest söömiseks olid kinnised telgid täitsa olemas ja tore oli, et erinevate nurkade peal oli elava tulega lõkkekohad. Lihtsalt kolmesele oli pisut keeruline seletada, et seisa tulele hästi lähedale. Hästi tore oli muidugi, et tegelased olid endiselt vaprad ja aktiivsed ning sel korral naersid täiskasvanud ka korralikult kaasa. Nalja sai tegelikult kõvasti! Üldse võiks ju arvata, et tegelastel ka omajagu toimetamist, kuid kõik nad olid aktiivselt nõus koos pilti tegema ja rääkisid lastega juttu. Väga hea meel oli, et majakesed olid ka avatud. Inimesi oli küll palju, kuid vähemalt sai sooja!

Talvine Lottemaa kestab tegelikult tervelt neli tundi, aga me vist jõudsime seal lõpuks olla veidi üle kahe tunni. Jäin ka juurdlema, et kindlasti peaks järgmisel korral riietuse kriitiliselt üle vaatama. Villane või meriinosokk peaks lastel saapa sees olema. Üldse mulle tundus, et väikeste laste puhul kombekas ei ole sellisel käigul otstarbekas ning tundus, et palju mugavam võiks olla suusapükste ja jopega. St. kui näiteks majades sees käia, saaks jope ära võta pealt ning poleks vaja ülenisti seal lahti koorida. Endal võiks kotis olla veel varusokke, sest kui keegi seal sokkis ringi tatsas, võis jalg märjaks minna. Veel võiks kaasas olla üks suur, paksem tekk või lausa paar. Oleks saanud etenduste ajal lapsed sinna sisse sooja kerida. Etendus oli tõepoolest lõbus ja äge! Ja mõni lastele sobiv soe jook võiks ka termoses kaasas olla!

Igatahes oli üks igavesti korralik ettevõtmine ja kindlasti kohe meeldejääv! Tõesõna, au ja kiitus tegelastele, kes sellist ilma trotsides ikka nii rõõmsad, aktiivsed ja ägedad olid! Järgmisel talvisele Lottemaale lähme hulganisti parema ettevalmistusega vastu! PS! Viimane võimalus ongi veel täna Lottemaad külastada. Vastav riietus selga, jook kotti ja minge nautige värskes õhus liikumist ja naeru!

Koostöö Lottemaaga

OMA PESA: aed + kivi

Saime suvel lõpuks hoovi korda! Maikuu lõpus otsustasime, et aitab küll, prooviks selle aia ja kividega sel aastal ühele poole saada. Oleme nii mitu aastat siin maja ees kruusa peal käinud ning ausalt öeldes käis ikka närvidele küll, et pidevalt kive ja liiva esikusse tassiti. Kõigepealt alustati aia ehitusest ning sellele kulus minu mäletamist mööda 3 nädalat. Oleks kindlasti kiiremini valmis saanud, kuid vahele jäi veel jaanipäev ning üht-teist apsakaid. Näiteks õnnestus meil aiapostid puurida täpselt tänavavalgustuse kaablitesse selliselt, et need korralikult katki läksid ning sellele kulus omaette aeg, et elektrikud probleemi lahendaksid. Meie kindel esmane eesmärk oli siiski aed enne koera tulekut valmis saada ning nii ka ilusti jõudsime. Aiaga paralleelselt tegeles E. kaevetöödega, sest soovisime ka hoovi valgemaks lüüa. Niisiis tuli tal kaevata maja külgedele, ette ja taha kaablid maha.

Kividega läks meil minu meelest küll väga ruttu! Kusjuures kivipanek sattus samale ajale, mil Luna meiega liitus ja selles osas oli ikka omajagu nalja. Koer pani pidevalt midagi töömeestelt pihta. Küll aga avastasime, et kui siin üks hetk otsustasime, et oi nüüd hakkame koeral harjutama seda, kui keegi tuleb/läheb autoväravast.. et ta siis ees ei tolkneks, vaid ilusti murul istuks.. Siis avastasime, et töömeestest oli tegelikult nii suur kasu! Isegi hea, et samale ajale see kivipanek sattus, sest koer harjus ära, et koguaeg keegi voorib sisse – välja ning see pole siin majas midagi nö. erilist.  Nii on tal siiani täitsa kama kaks, kui auto väravast sisse sõidab.

Kohati oli see üleskaevamine korralik songermaa, kuid lõpptulemus väärt iga eelnevat tüütut hetke! Lõpuks siis sai kivi alla pandud 170 m2 ala ning muidugi sai meil kivi rohkem tellitud, kuid saime selle õnneks ilusti kiirelt ka maha müüdud. Kivi tellimisega oli muidugi päris huvitav. Sattusime sellisesse aega, kus öeldi, et kui täna maksad, saad homme VÕI homme tellid ja saad kuu aja pärast. Õnneks oli seda võimalust kohe tegutseda, niisiis erilist mõtlemisaega ei jäänudki. Tellisime veel kaks koormatäit mulda ning 15 põõsast-puud ning istutasime need mööda kiviplatsi äärt maha. Loodetavasti jäävad ikka ellu, kuid elame-näeme järgmisel aastal!

Elu on kohati nii tempokas olnud, et me ei ole reaalselt jõudnud seedidagi seda, et meil on lõpuks oma aed ja kiviplats, tänu millele saame puhta jalaga koju. Olin koguaeg valmis paar pisarat poetama, kui see korralagedus kõik valmis saab.. kuid siis tuli muud elu jooksvalt nii palju peale. Niisiis leppisime kokku, et naudime seda oma valmis hoovi ilu ja võlu järgmisel suvel pikemalt.

Ausalt öeldes pean meid kiitma ja olen meie üle tõeliselt rõõmus, sest nii mõnigi hetk, kui tegemist – toimetamist oli korraga nii palju, mõtlesime küll, et ohohooooo.. on seda võimekuse piiri ikka korralikult kombatud. Mul on alati tunne, et sellistel hetkedel aitab meid välja ainult huumor. Te oleksite pidanud lõpusirgel meid E’ga koos nägema. Lihtsalt naersime neid puid maha istudes, et püha taevas, kas see ongi see 30 -aastase elu, kus ainukesel vabal hetkel lükkad labida mulda ja kaevad nagu homset poleks.

Puud-põõsad siit küll puudu, kuid saime hoovi valgemaks küll!