Helmi, Ingrid ja Dagny

Meie pere suur sõber BABE on vahepeal Eestisse toonud oma sõsarbrändi MAUBE.  Minu esimene mõte seda kuuldes oli, et BABE enda lastesari on juba nii hea ning meie kodus aastaid kasutusel, et kas seda ikka annab nö. üle trumbata. Saime paki ja esimese asjana jäi mulle silma kujundus. Pudelitele nime andmine on minu arvates äge lüke ning kui avastasin sealt Helmi, siis ajas see mind kohati muigama. Tegelikult eriti tore on, et igale tegelasele on välja mõeldud  väike tutvustav lugu. Näiteks “Helmi on seikleja, kes armastab loomi, loodust, matkamist ja õues viibimist. Tal jagub alati energiat mängimiseks ja uute plaanide tegemiseks. Suureks saades tahaks Helmi õppida loomaarstiks. Helmi tähendab ‘pärl’. Apelsiniõitest valminud mee ekstraktiga koostis mõjub sama magusalt ja looduslähedaselt nagu Helmi.” Rääkisin tüdrukutele ka iga nime kohta eraldi ja lasin neil lõhna järgi oma lemmiku valida. Lõhna poolest mulle endale meeldis väga, et kõik nad olid sellised mahedad. Tavaliselt on neil laste dushigeelidel ja šampoonidel megavänged lõhnad juures, mis paneb alati mõtlema, et millest kõigest see koosneda võib.

Kuna meil peres omajagu naisi, siis igasugune tüdrukute värk on väga teemas. Küll käib hooti peal soengute tegemine ja küünte värvimine. Kusjuures pean pere vanimat preilit kiitma sellise usinuse eest, et harjutab kangesti ise endale hobusesabade ja punupatside tegemist. Norsu on meil olnud tubli neli aastat patsikandja ning tundub, et kannab hea meelega ka edasi. Küll aga roosi oli meil pikalt nukitsamees ning käis oma lahtiste juustega ringi. Pärast päevast ringi tuuseldamist see seis enam seal peas ilmselgelt kena polnud. Tegelikult tean väga hästi, et kõik on harjutamise ja meelitamise taga ning kui nüüd MAUBE sari meile saabus, siis sain kohe asja põnevamaks muuta. Tüdrukutega saab väikseid spa-õhtuid teha ning Helmiga on neid vahelduseks täitsa tore pessu meelitada. Üldse on meil need pesemised marukiireks muutunud, sest vanni meie peres ammu ei tunnistata.  Meile saadeti ka kehasprei DAGNY ning kui ma esialgu mõtlesin, et milleks seda üldse tarvis võiks minna, siis see on hoopiski meil päris suureks hitiks kujunenud. Nii, et pärast pesu saavad lapsed end veidi lõhnastada ka.

Ma ei tea, kas asi on ealises iseärasuses või lihtsalt lapses endas, aga neljane on meil nii suur riietamise, glitteri, meigi ja igasuguse muu sellise kraami fänn. Kandis mingi vahe pidevalt peavõrusid ja rääkis neist kui enda kroonidest. Ta alati märkab, kui mul on uus kleit või ma olen juuksuris käinud. Küsib minult, et emme, miks sa nii ilus oled? Või kui välja olen minemas ja temast kodus teistes riietes mööda kõnnind, pärib kohe, et miks mul PEOkleit seljas on? Tulin eilegi ripsmete lamineerimisest, kus sisuliselt koolutad vaid enda ripsmeid. Nora ei teadnud, kus ma käinud olin, kui kohe kui koju tulin, küsis “emme, miks sul nii ilusad silmad on?”. Kõlab veidi nagu hunt sealt Punamütsikese raamatust. Muidugi oli tema kõige rohkem põnevil, kui MAUBE pakk meile koju jõudis ning kui küsisin, kelle poolt me oma sõpradele samad tooted välja võiks loosida, oli temal kohe käsi püsti! Niisiis mine vaata Facebooki ja võta loosimängust osa!

MAUBE tooted leiate suurematest Apothekadest ning Apotheka ja Apothekabeauty e-poodides ka ilusti saadaval!

OMA PESA: esik, sauna eesruum ja garaaž

Me tegime lõpuks väikse uuenduskuuri esikus, sauna eesruumis ja garaažis. Olime pikalt mõelnud, et tahame värskendust, sest meil on terves majas, kõikides ruumides seinte nurkades praod ja üldse kolm väikest last siin korralikult tuuseldanud. Kuna tüdrukute magamistoad said tehtud, siis tahtsime edasi liikuda. Niisiis tassisime ruumid tühjaks, tegin kiirmüügi vanale mööblile ja saime ühe õhtuga kõigest lahti. Katsime põrandad, liistud ja pistikud, parandasime seintes vead ja värvisime üle. Üht-teist uut mööblit ostsime ka sisse. Kõik on ikka vana – hea IKEA, sest seal on hind ja kvaliteet üsna paigas. Ühesõnaga kuna tüdrukute tuppa olen Hemnese sarjast lauad tellinud, siis julgesin Hemnes sarja asju kasutada ka teistes ruumides. Esikusse sai veel mõnus suur peegel, jalatsiriiul , vihmavarjuhoidik,  ja seina võtsime ühe seinavõrgu Kukupesast juurde. Kuna me oleme üsna sellised “mida vähem kola, seda parem”, siis mõtlesime, et las siis vähemalt seintel olla pildid ja laste joonistused edasi.

Tuli täisa mõnus.. üldse tundub kuidagi rohkem ruumi olevat, kui enne.

Näitaksin garaažist ka pilte, aga siia blogisse siiski ei pane. Küll aga võite ette kujutada, et asjad olid üsna laiali, rattad seinte ääres ning riiulitel kõik lahtiselt. Nüüd aga soetasime korralikud riiulid ja töötasapinna (taaskord IKEAst), ratastele võtsime rattahoidja ning kõik asjad sorteerisime kastidesse ilusti teemade kaupa ära. Tööriistad lasime seinale ja nii mõnus tunne on, kui enam midagi jalus ei seisa. Isegi rehvid mahutasime riiulite peale ära.

Elasime ikka kena aasta sisuliselt ainult plaaditud osaga. Juba nii ära harjusime, et ei pannud tähelegi, et imelik on .. nüüd lõpuks valmis saime, siis vaatame küll pilte, et ohohohooo..

Sauna eesruum oli see viimane ja mahukam ettevõtmine. Värvisime seal nii eesruumi, kui ka dušinurgapoolsed seinad. Ülejäänu läks puidu alla. Mööblit andis ikka korralikult kokku panna (kummut, diivanilaud ja telerialus – Hemnes) ning kõige viimaks saabusid siis voldikkardinad. Saime need väga hea pakkumisega Avaeksperdist. Sauna eesruumi käib veel veinikülmik kummuti kõrvale, kuid see suvitub soojade ilmadega terrassil. Meil läks ajaliselt esiku peale 2-3 päeva, sauna eesruumile 3 päeva ning garaaži tegime ühe päevaga, kuid kena 8 tunniga ära. Järgmiseks kolime otsapidi õue ning alustame aia ehituse ja kivi panekuga. Tegelikult on suur soov paralleelselt teha ka meie magamistuba ning wc ja vannituba korda, kuid see nõuab korraga nii palju aega ja pingutust, et vaja veidi hoogu koguda.

Videopostitus – esimene perepuhkus sel aastal!

Jõudsime sel aastal  otsapidi Rakverre. Eestis perega spapuhkust pidades üks lemmik sihtkohtadest! Mõtlesin küll, et alles möödunud aastal käisime, aga see koroonaaeg oli siin nii üüratult pikk ja otsatu, et sel aastal oleks ilmselt ükskõik kuhu minek olnud megaäge.  Rakveres muidugi ei pidanud pettuma. Endiselt suurepärane Aqva spa, kõik muu käe- jala lähedal, tore linnus ja üldse selline mõnus ja rahulik! Võiks arvata, et milleks tahta sellise palavaga üldse kuskil spas puhata. Tegelikult oli ristivastupidi nii mõnus vaheldus. Esiteks oli ülimalt mugav, et inimesi oli üsna vähe ning enamus korrad, mil ujumas käisime, võisime end omapead basseinist leida. Üldse avastasime, et viimati käisime ehk märtsis veekeskuses ja Leenu siis veel väga ei ujunud. Käis küll vee all, aga edasi ei liikunud. Sel korral oli ikka hämming suur, kui ta lihtsalt vee alla läks ja ujus. Ei saagi aru, kust see oskus tuli, sest vahepeal pole me kuskil käinud. Vee all ujub juba täitsa hästi, nüüd võiks kuidagi vee peal ujumise ka selgeks saada. Aina enam mõtlen, et tahaks ta mingi hetk ujumistrenni panna.

Külastasime ka sel aastal Rakvere linnust ja kui eelnevatel oleme seal niisama kondamas käinud, siis sel aastal oli see käik rohkem miniloomaaia külastuse sarnane. Kambrid olid sel päeval kinni, kuid hoovist leidsime lambad, kitsed, kuked, kanad, haned ja jänesed. Nägime eeslit ja hobust. Täitsa tore oli! Nii, et soovitame teistel ka külastada!

Eriti tore oli lapsi rutiinist väljas näha ning kui kodus võib kiirelt kisa ja tüli tulla, siis kodust eemal on nagu viielised reas. Üldse kui tõsta see punt mugavustsoonist välja ja uutesse olukordadesse, toimub mingisugune digimuutus ja kõik hoiavad kolmekesi väga kokku. Küll aidati teineteisele ujuma minnes hommikumantlid selga või tõttasid kõik ühte lohutama, kui midagi juhtus.. no ikka kõik ühise eesmärgi nimel!  Nii, et täitsa korralik tiim, kellega koos puhkamas käia. Ütleks, et meile vanematena oli reis selline tempokas, aga täitsa nauditav! Kõik õnnestus suurepäraselt ja mis peamine, lapsed said midagi teistmoodi teha. Võrreldes viimaste käikudega oli üldse kuidagi lihtsam. Norsu ujus palju rohkem omapead ja isegi jalad ulatusid sügavamas basseinis põhja.. Leenu toimetas üldse omaette ja rosin on vaid see viimane vapper sülelaps. Õnneks tahtis vaid E. süles olla. Mulle sobis! Ja muidugi ülimalt mugav on ööbida läbikäidavas peretoas, sest kui lapsed sai ühte tuppa magama pandud, sai ise veel rahus üleval olla.

Arstid, lõpetamised ja särgid-värgid ..

Naljakas on kohe niimoodi harva kirjutada, sest vahepeal on nii palju toimunud, et ei teagi, kust otsast nagu kokku hakata võtma. Just naersin E.’le, et kui Leenu lõpetas sõimerühma, kirjutasin ma eraldi blogipostituse, lisaks kirjutasin Pere ja Kodusse artikli, miks siiski pooldame lapsi varakult sõime viia ning soovitusi, kuidas oleks hea alustada. Nüüd aga on pere kolmas ja hea, et üldse midagi kirja saab. Mõned pikaaegsed jälgijad on juba näinud, et olen laste postitused enamjaolt parooli alla pannud, mõned üksikud on lahtised ning edaspidi lähevad ka mingi intervalli alt uuemad koodi alla.  Jagamise hetkel hoian vast mõned päevad avatuna, nii et vanad sõbrad ja uued uudistajad saavad ikka kaasa elada. Kuidagi üldse Leenu kooliminekuga on rohkem tekkinud seda tunnet, et tahaks jagada, aga L. kohta juba sellisel kujul, mis temaga kooskõlastatud. See on ka põhjus, miks nö beebi – ja titteea postitused kinniseks olen pannud ning üsna palju olen ka arhiivi asetanud. Muideks, mul oli vahepeal sünnipäev ning E. tegi mulle toreda jätku-kingituse ning lasi kujundada ülejäänud pere puudutavad blogiaastad raamatusse. Mõned aastad tagasi sain ma nö esimese osa, nüüd siis teise. Kokku tervelt 570 lehekülge teksti ja pilte.  Ja eriti rõõmsaks teeb, et välja on sorteeritud just olulisemad sündmused / käimised / puhkused / pulmad /maja ehitus / laste ootused/saamised jpms. Suur töö ära tehtud ja olen ülimalt rõõmus selle üle!

Roosi lõpetas meil vahepeal oma esimese sõimeaasta ja no ütleme nii, et lasteaias käies on ta täitsa õpikulaps. Nii mõnigi kord tõi E. Roosi koju ja ütles, et sa ei kujuta ette, mis õpetaja mulle just rääkis. Mina siis ärevil näoga küsimas “NOOOOOO”. Õpetaja ütles, et rosin on täielik kullatükikene, nii julge ja avatud, niii korralik ja tubli, nii rahulik ja võtab kõigest osa, laulab nii kõva häälega ja selgelt. Ja siis lõpetab oma jutu, no täpselt nagu L. vol2, lihtsalt kodus pole päris õpikust võetud. Kraad kangem kahene, kui selline “harilik eesti talutüdruk”. Ukraina ja vene verd viskab parajalt sisse. Arvamust on omajagu ja asjad käivad nii nagu preili soovib.. või siis, kui jõudes sinna, et ei käi nii, kuuleb kogu küla seda imelist, selget, tugevat ning südamest tulevat lauluhäält. See hääl sarnaneb vahel aia vahele kinni jäänud sea häälega, kuid sellest pole hullu. Ma arvan, et meie pere on üks õudusunenägu naabritest (jumal tänatud, et oma pere ümber elab) ning kui me paikneksime kortermajas, siis oleks meil tõenäoliselt üks laps.. Me kas poleks neid rohkem teinud või siis oleks juba kaks ära võetud, sest keegi ei kannataks oma akna all või teisel pool seina seda lärmi, mis meie lapsed suudavad korraldada. Kaasa ei aita ka ema kõva hääl. Siinkohal pole üldse oluline, kas ema on närvis või mitte. Lihtsalt, et et kuuldavaks teha, tuleb kolm korda kõvema häälega rääkida. Vahel võid istuda E.’ga sisuliselt kõrvuti, aga räägid sellise häälega nagu mõni hüüab karjamaalt lehmi kohale. Aga karjamaalt juurest tagasi jõudes, siis võiks kokku võtta, et rosina aasta läks väga edukalt. Vaatamata koroonale, oli meie laps nagu viis kopikat kohal ning nautis seda sisuliselt erahoidu südamerahuga. Lasteaias käimine oli üldse huvitav. Esiteks pean ma ära mainima, et ta sai lasteaeda pandud minu töökoha lähedale, kuid selle vahega, et paar nädalat pärast lasteaeda minemist, lahkusin ma oma töökohalt. Nii saime terve kena pika aasta rosinat vedada kolm korda nädalas ca 30 minutilise autosõidu kaugusele ja õhtul jälle tagasi. Muideks siin koroonaajal ei lastud ju lasteaeda sissegi, nii et vii ainult laps ukse taha, lase kella ja jookse.  Seetõttu valmistas suurt rõõmu rosina lasteaia lõpupidu, kus saime ikka maja taha vaadata ja rühmaruumi ka korra sisse. Mul on küll isegi lõpetamisest väike video üleval, kuid ei saa seda siin suurele ilmale jagada, sest tänasel moodsal ajal tuleb igalt inimeselt ikkagi küsida, kas ma võin seda 2 -sekundilist klipikest kuskil kasutada või ei. Ja kuna videost käis läbi mitukümmend last, siis ma säästan end sellest.

Huvitav, kus medaleid jagatakse? Ma juba tervelt kaks korda lastega randa jõudnud..

Ilmselt ei tule see kellelegi üllatuseks, et mul on juba Lennale kooliasjad ja üleüldse kogu garderoob kuni aasta lõpuni soetatud. Vist ei tule jah. Ilmselt ei tule ka üllatuseks, et mul on lausa A4 paberile tehtud kolme lapse tabel kõikide vajaminevate riietusesemetega (ridu 27) ning igasse lahtrisse ilusti “olemas”, “tellitud” või tühjaks märgitud. Kuidas mu sõbranna ütleski – “ma ei ole nii rikas, et täishinnaga asju osta”. Vist peab minu kohta paika. Minu meelest laste riided on niigi kallid, nii et ma suurima hea meelega ostan alede ajal kena -50% näiteks talveks riided või jalanõud või mis iganes asjad ette. Leenu jaoks on lisaks eraldi 38 reaga kooliasjade tabel, millest on puudu ehk mõned vihikud ja üksikud nipet-näpet asjad. Kes mind isiklikult teavad, siis nemad on juba harjunud – “täitsa tavaline Laura, kui tal on juba suvel mõeldud, mis ta talvel kingipaki sisse panna võiks.” Võibolla teistele tundub kergelt napakas. Aga ei hullu, peaasi, et inimene ise rahul.

Enne kooli oleme siin läbinud ka igasugused arstlikud käigud ning kes mind instagramis jälgib, siis on mu tihedas storytamises soovitusi näinud. Küll aga paneksin hea meelega siia ka kirja. Meil oli teada, et külastada tuleks silmaarsti ning järjekorrad riiklikus olevat tavaliselt pikad. Niisiis soovitas sõbranna, kelle laps ka kooli minemas, sellist kohta nagu www.nagemisuuringud.ee. Kuna keskmise manni silmauuring oli ka siin COVIDi tõttu edasi lükkunud, läksin mõlemaga korraga. Me jäime nii ääretult rahule! Kui Leenu on meil selline minu tüüpi, et nohhh, kui tuleb ära  käia, siis käime. Küll aga N. on meil veidi pelglikum, kuid tahab ka alati selline vapper olla. Minu jaoks on mistahes arstide külastamine koos lastega väga oluline ning kui me vanematena teeme muidu kõike kahasse, siis arstikülastused olen ma alati endale võtnud. Olgu see trauma (hamba välja tõmbamine) või Leenuga see puugiteema või lihtsalt kontroll.. siis arste külastedes on minu jaoks ülimalt oluline, et lastele jääks sellest positiivne ja tore mälestus. Ma üritan alati stoiliselt rahulik olla, isegi kui peaksin lapse ärevust pealt nägema. Mäletan hästi, kui Leenu oma hambad igemesse kukkus ja mulle oma suud esimest korda näitas. Mu reaktsioon võis olla äkki “oi, ilus”, pöörasin selja ja laususin sosinal vist “wtf”. E. aga käituks vist ristivasutpidi ja parem on lapsi üleliigsest emotsioonist säästa. Me alati arstile sõites räägime positiivseid lugusid ja tulles samamoodi. Kergetviisi südameasi on, et lapsed mistahes arste ei kardaks. Ma pean ka mainima, et ma kunagi ei premeeri lapsi kommiga.. Umbes, et tuleme hambaarsti juurest ja siis, tee suu lahti, siis annan sulle pärast pulgakommi. Eesmärk võiks teine olla, lapsed võiksid juba varakult aru saada, et arstil käimine on nende enda huvides. Samuti külastasime meile vana head hambaarsti, keda ma jätkuvalt kiita soovin – Evelyn Ilves (töötab Denspraxis). Ma tean isegi, et mu tüdrukute hambad on väga heas korras, neil pole kaebusi ning suhu vaadates näen, et  on hästi puhtust hoitud. Küll aga arstil käime me 2x aastas. Esiteks on lapsi hea harjutada ning kinnistada neile, et hambaarstil ei pea käima ainult siis, kui sul on viimane häda käes. Mäletan, et pool aastat tagasi N. näiteks suud ei avanud, ei tahtnud tooligi minna. Ma absoluutselt kunagi ka ei sunni selliseid asju tegema. On, kuidas on. Järgmine kord uuesti. Hambaarstist veel nii palju, et viimasel külastusel võttis ta meid vastu naertava näoga ja teatas kohe uksel “oh Lennakene, KUI ilus kübar sul on.. kuule pane korra pähe ja näita mulle ka”.. kohe tõmbas lastel oma loomulikkusest ka viimse olematu pinge maha. Palju kiitis ja ausalt öeldes kiitmist olid nad ka väärt. Tõesti väga tublid. Meil veel sattus silma – ja hambaarst täpselt ühele päevale, nii et käisime järjest läbi 4 kontrolli .  Vahepeal külastasime ka perearsti ning käisime eraldi ka kõrvaarstil. Nii, et ma ei teagi, millal mul need lapsed viimati nii kontrollitud olid.

Vahepeal oli meil veel jaanipäev, sõbrad käisid külas ja täitsa meeleolukas oli! Samuti on mõningad üritused juunikuusse ära eksinud ning juulikuu tõotab tulla kohe täitsa tegus! Me oleme ka siin kodulainel üht-teist toimetanud, kuid kirjutan sellest eraldi!

Preili neljane viskas abirattad nurka ..

Nii palju juttu ja tegemisi Leenu kohta olnud, aga tegelikult mul täitsa kaks last veel! Norsu, pikaaegse hüüdnimega tällu, on vahepeal meil nii asjalikuks ja suureks tüdrukuks sirgunud. Üldse tajume, et Leenu on tal suureks eeskujuks ning Norsu tahab palju tema järgi teha. Siin kevadel läks nii palju auru suurema õe peale, et kohati tundus, et keskmine elab seda omajagu üle. Leenu lõpetamisega seonduvalt saabus aegajalt mingeid pakikesi koju või omajagu korraldamist oli igasuguste kingituste, kaartide, kookidega, nii et igal korral, kui Norsu küsis, ohhhh, mille jaoks me seda teeme või kellele see pakk on? Siis lõpuks oli juba endalgi imelik vastata, et jaa, Leenule lõpetamiseks.  Lisaks sai suurem vahepeal telefoni ning selle õppimine võttis veidi aega (st. loe tähelepanu uuel asjal), oleme siin “koduõppena” eelkooli asju lahendanud ja ühesõnaga näha oli, et Norsu oli kuidagi tagaplaanil. Muidugi kõige tipp oli veel Leenule lõpetamiseks uus ratas ja mälestusteraamat kinkida. Vahepeal juba mõtlesin, et äkki ikka peaks midagi teistele ka ostma, aga ma pole sisimas üldse selline inimene, kes niisama kila-kola koju ostaks ja nii mõnigi ikkagi tõi mu maa peale, et kuule ära tunne end halvasti. Ühel päeval on Norsul ka need erilised hetked käes ja ega lõppkokkuvõttes asjade ostmine kellelegi niisama tuju parandamiseks tundub ka kuidagi vale ning otstarbetu. Ühesõnaga Norsu tundus siin viimasel kuul kuidagi eriti tujukas ja äraolev. Samas elu ongi selline.. Pärast Leenu lõpetamist loksus kõik vaikselt paika tagasi ning üks päev avaldas preili soovi sõita ilma abiratasteta.

Norsu 4 aastat 4 kuud.

 

Teadagi mina pole teab mis hea rattaga sõitma õpetaja ning E. võttis selle teist korda ilusti enda peale. Mulle on Norsu alati tundunud selline ettevaatlikum ja arvasin, et eks see ole rohkem selline jutt ja vast kevadel veel selgeks ei saa või pole nö seda julgust sõita. Mulle tundub ta vähemalt hetkel veel selline, et kus ebaõnnestumise korral võib kergelt alla anda. Leenu seevastu on kõik need aastad olnud selline tasa ja targu rühkija ja suhtumisega “mis välja ei tule, see uuesti.. ja seni teeb, kuni lõpuks tuleb”. Esimesel päeval kulges sõit pigem selliselt, et E. jooksis kõrval ja hoidis tagant sadulast kinni. Järgmisel õhtul juba mõned sekundid väntas ise ja issand kui ma seda nägin, olin nii uhke! Vist endamisi veel ütlesin, et issssand kui äge! Mul üldse on vahel tunne, et meil lapsed nii järjestikku, et huvitav kas teiste lastega ka need nö “suured ja esimesed asjad” nii põnevad tunduvad, kui esimesega. Aga iseseisev rattasõit tekitas isegi minus elevust. Laps on järsku kuidagi nii suureks saanud! Nii vahva oli vaadata! Eile õhtul väntas juba täitsa iseseisvalt ja pikalt ning õppis sõidu lõpetamise ära. Jäänud on veel alustamine ning olemegi teise lapse ka rattale saanud! Üliäge lihtsalt! Ja nii tore oli Norsut ka tunnustada ja kiita, et kui suure asjaga ta hakkama on saanud. Mulle tundub, et kõik see harjutamise soov ja muu selline tulebki ehk sellest rohkem, et need on need hetked, kus ta saab mõlema vanema täieliku tähelepanu endale. Teadagi kolme vahel on seda tähelepanu pehmelt öeldes keeruline “ausalt” doseerida.

Milline keskendunud nägu preilil! Valmistus sõidu lõpetamiseks..

Norsu on oma iseloomult ka kasvanud ja aina enam hakkab välja joonistuma see tema “mina”. Talle väga meeldib igasugune preilidele kohane printsessistaff ja ta kutsub oma peavõrusid kroonideks. Väga oluline on kanda kleite ja patse ning aegajalt ka küüsi värvida. Tegelikult on see juba pikalt nii olnud ja pigem kinnistunud. Samas paralleelselt pole ta oma loomult üldse selline “õrnake”. Ta on sarnaselt minule väga kõva häälega. Tegelikult nad kõik on. Aina enam, kui vaatan, kuidas nad lasteaias kambakesi üheskoos laulavad, kuulen ma ainult oma laste hääli kõigist üle laulmas.  See vist tuleb sellest, et kui kodus ennast kuuldavaks tahad teha, on vaja oluliselt kõvema häälega rääkida. Aga üldse oma olemuselt on ta ka selline korraldaja ja võtab alati ohjad enda kanda. Väike selline organiseerija ja ütleja. Kui vaja, siis näpp on püsti ja oskab öelda küll, kui vaja. Aga endiselt on ta ka E. masti, kellele meeldib väga lähedus ja siiani tuleb ja annab märku, et kuule musitamise aeg on!

Norsul avanes võimalus osa võtta teles ka ühest toredast hariduseksperimendisaatest “Maailma kõige targem rahvas”. Kohe kui mulle helistati ja ääri veeri uuriti, kas meie pere võiks nõus olla, ei olnudki vaja pikalt rääkida. Teadsin, et see saab olema täitsa teistsugune ja uudne kogemus, eriti Norsule ning imetore mälestus tulevikuks. Lisaks selline vanema ja tütre omaette aeg teha midagi teistsugust. Kuna ma olen ise seda mõttelaadi, et elame vaid üks kord ja kunagi ei tea kui pikalt, siis tuleb kõik toredad ja ägedad võimalused ära kasutada. Saate salvestus on esmaspäeval, näis kuidas see preili seda päeva võtab ning kui koostööaldis on.

Ja siis meil on veel see pärdik, kes N. õppimise ajal aegajalt kõhuli viskab, sest raske on leppida, et issi temaga samal ajal ei tegele, kui ratta kõrval jookseb.

Kaheksa kuud hiljem ..

Juunikuu on käes ja kõik on kohe palju mõnusam! Nii põnevad ajad on ees ning kuidagi enese häälestamine positiivsele suunale, on hästi toiminud. Esiteks, kes tegemisi instagramis jälginud, on ilmselt märganud, et aprillikuust olen kena jooksmispisiku kinni püüdnud. Kuidagi mõnus on see tunne, et lõpuks on lapsed sellises vanuses, kus on jälle lihtne endale aega leida ning neid kolme siin jagada omavahel selliselt, et saaks rahus aega endale ka võtta. Roosi on juba nii asjalik ja mul on ikka igavesti hea meel, et see titemajandus läbi on. Nüüd saab ainult mõnusamaks minna! Selline aeg endale ja vähe suuremate laste kombo on hindamatult tore kooslus. Saaks see pere pisem ka sinna 4-5 aasta kanti. Oh jah!

Kes veidi kauem jälginud, see teab, et möödunud aasta oli emotsionaalselt ja üleüldse vaimselt kuidagi rusuv ja raske aasta. Igasugused negatiivsed emotsioonid saatsid mind veel sügiselgi. Meie 15. aastapäeval, mil käisime kolm päeva omapead Saaremaal, sai kõigele negatiivsele punkt pandud. Oli aeg jälle ennast esikohale seada. Tänaseks on küll see rahulolu tunne nii hea! Nii palju olen end ise ületanud ja proovile pannud. Eriti füüsiliselt. Oktoobrikuust alustasin sõbrannaga sammude challengit ja teise sõbrannaga hakkasin toitumisäppi kasutama.. tänaseks juba nii mõnusad harjumused sees ning liikumisega sammuke edasi astunud. Mäletan, et üle pika aja alustasin esimeste jooksuringidega talvel, lumes. Oli ikka mõnus ja uhke tunne küll esimesed 5 km järjest joosta. Jooksmine oli siis rohkem nagu ettevõtmine, “võtan end kokku ja lähen”. Aprillikuus hakkasin sõbranna eeskujul ikka piire testima ja mõtlesin, et ah prooviks ikka 7 km ka ära joosta. Muidugi esimene jooks oli üle kivide ja kändude ning jooksin oluliselt kiiremas tempos ja kõrge pulsiga. Kõik oli kuidagi vale, aga veits uhke ikka. Järgmisel korral juba proovisin uute nõuannetega, rohkem jooksuasendit, sammu ja käsi ning pulssi jälgides. Jooksin oma esimesed 10 km äia juubelil! Emadepäeval juba oma elu esimesed 15 km ning ühel ilusal pühapäeval oma esimesed 18 km ning maikuu sai lõpetatud minu elu esimese poolmaratoni distantsiga – 21 km.  Viimase kahe pika jooksu lõppedes oli mul täielik õnnehormooni vallandumine, nii et pisarad lausa voolasid. Lihtsalt meenus, kui suures madalpunktis olin ma möödunud aastal ja kui kaugele ma olen endaga jõudnud. Just sellised väiksed rõõmud “ma jõuan”, “mul on hea olla”, “mul on eesmärgid”, “miski pole võimatu”. Üldse ma mäletan, kui ma kunagi mõtlesin, et ma ei jaksa ilmselt elusees joosta seda 9km, mis ringi Erik tavapäraselt teeb. Ja nüüd juba jaksan kahekordselt ja veidi pealegi. Täpselt see tunne, kus patsutad endale õlale ja ütled, et “päris kõva mutt oled”. Ma olen järgmisel aastal 30 saamas ning pikem eesmärk ongi olnud olla 30’selt, 3 lapse emana oma pea elu parimas vormis! Elame-näeme. Tavaliselt, kui enda jaoks midagi välja ütled, siis selles suunas ka vaikselt liigud.  Igatahes vägev on näha enda arengut. Ma jooksin maikuus 180 km (eesmärgiks olin seadnud 100 km), liikusin 375 km (päevas keskmiselt 12 km) ja tegin kokku ca 503 000 sammu.  Kusjuures kuna Erikul ka omad eesmärgid, siis mõtlesime teha üle pika aja sellise tabeli, kuhu paneme igapäevaselt kirja, mida ja kui palju me teeme. See motiveerib teist poolt ka rohkem liikuma ja mitte omi kordi vahele jätma.  Panin endale eelmine aasta eesmärgi, et märtsiks võiks 10 kg kergem olla, aga ei tahtnud mingit survet numbrite osas peale panna. Tänaseks on täpselt 8 kuuga 15 kg maha läinud, nii et mis siis muud, kui ikka edasi!

Mul kusjuures endast polegi väga pilte, nii et ma pidin lõpuks kaevuma eelmise suve videodes ja neist screene tegema .. aga no vahepeal ikka hea pilte vaadata, muidu arvaks vist, et koguaeg ühtemoodi olnud..

Leenu lõpetas lasteaia!

Meil on see kevad möödunud väga Leenu-keskselt, aga muudmoodi ka ei saa, sest ikkagi suurte sündmuste kuu! Preilil oli maikuus eelkooli lõpetamine ja lasteaia lõpupidu ning kuna ta oma rühmast ainukesena lõpetab, siis polnud see selline “klassikaline lõpupidu”, vaid väike mix kevadpeoga. Tegelikult kulges kõik toredalt ja oli täitsa tasakaalus. Leenu ise oli uhke, sai mikrofoni laulda ja näha oli, et oli tõesti elevil ja tundis, et on tema päev. Seda me tegelikult soovisimegi, sest olgugi, et ta sellest nö õigest lõpupeost ilma jäi, tundis ta end siiski väga eriliselt. See oli minu jaoks eesmärk omaette, et ta tunneks, et see päev on just temale! Pani endale peoriided selga, punusime üle pika aja patsid, tegime lasteaeda koogi kaasa ning valmistasime koos õpetajatele kaardid mälestuseks. Sai laulda ja tantsida ning õppealajuhataja ja ka direktor pidasid teda ilusti meeles. Mul oli nii hea meel, et saime ise osa võtta ning kaasas olid ka väiksed õed. Just see on see, mis on oluline, et saaks tähtsat päeva oma perekonnaga jagada!

Klassikaliselt on ikka nii, et  rühm korraldab igasugused kingitused, lõpuraamatud jpms kamba peale. Kuna Leenu kooliminek sai lõplikult ära otsustatud alles märtsikuus, siis teadsin, et lõpuraamat tuleb mul ise kokku panna ning algas pikk ja põhjalik töö, et koondada kokku kõik Leenu joonistused, pildid läbi aastate, sõprade pildid ja nende iseloomustused Leenu kohta ning ka õpetajad said raamatus sõna. Ja muidugi ei puudu ühestki raamatust minu ja E. sõnad lastele. Pildistasin veel viimast korda Leenu oma rühmaruumides üles ning jäi vaid kogu materjal kokku panna. Soovitan siiralt järgmistel lõpetajatel kasutada zoombooki. Ei ole sugugi mingisugune tasustatud või koostöö raames reklaam, vaid siiralt üks kasutajasõbralikum keskkond raamatute tegemiseks. Tegin seal ka viimased aastaraamatud tüdrukutele. Igatahes Leenu lõpuraamat tuli ka igati vahva ning see oli minupoolne kingitus temale.  Lõpetamise puhul kinkisime ka jalgratta.  Raamat ja ratas ootasid teda õhupallidega õhtul kodus ning see oli tema jaoks täielik üllatus, sest ta poleks osanud üldse arvatagi, et lõpetamisega mingisugune kingitus võiks kaasneda. Minu jaoks oli nüüd südantsoojendav, et esimesena haaras ta raamatu järele ja teadis, et mina olen selle kokku pannud. Laps tunneb ikka oma ema kõige paremini.  Kuna minu vennapoeg lõpetas ka samal päeval lasteaia, siis istusime õhtul veel perega koogi söömiseks kokku.

Teate, mis kõige rohkem meele härdaks tegi? Pärast sagimist täis päeva põrkasin Leenuga veel hilisõhtul korra toas kokku ja ta sosistas mulle “emme, kas me võiksime teha iga nädal sellise päeva, kus me teeme emmele ja issile ka midagi toredat?”. Hiljem jalutama minnes tundsin, et kõik see minupoolne pingutus lapse päev eriliseks muuta, kandis vilja. Väike inimene tundis end nii eriliselt, et tahtis teistele ka samasugust rõõmu valmistada.

OMA PESA: kõik lastetoad said uue kuue!

R. tuba (eelmisest mängutoast ->magamistoaks)

Ei teagi, kas me oleme lõpuks jõudnud sinna paika, kus lastetoad on valmis saanud või sinna paika, kus toad on saanud renoveeritud. Tore oleks mõelda esimest, aga tegelikult vist oleme siin majas nii kaua elanud, et tubades kriipisid silma nurkades olevad praod ning olgem ausad, esimestel aastatel sai ikka seina igasuguseid suvalisi asju pandud. Eks õppisime nende alla lennanud asjadega nii mõndagi ning kui Roosi tuba siin möödunud aasta lõpus kolisime, oli meil kange tahtmine uuel aastal N. tuba ka ära teha. Keskmine preili soovis kangesti ka oma lauda, kus joonistada ja meisterdada ning kui esiti tundus see selline “õel on, tahan ka”, siis võtsime ikkagi riski ja vähemalt  siin nädala jooksul sai selgeks, et ost õigustas end korralikult ära! Tegelikult ei tahtnud ma ühtegi uut mööblieset sisse viia, kuniks seintelt on need silmikriipivad tapeedid maas ja kõik vead parandatud ning seinad värske värvi all. Nii koliski norsi mõneks päevaks L. tuppa ja meil olid käed kõvasti tegemist täis.

Vahepeal oli tore segasummasuvila ja naljakas oli tõdeda, et suuremad tüdrukud said ühes toas elades kordades paremini läbi! Kõik käis läbi korraliku meeskonnatöö. Peakski rakendama suuremate tülide puhul “karistuseks” kaks ööd õe toas ööbimist.

N. tuba. PS! St. kui soovid seina sellist neutraalset tooni, siis värvikaardilt võta kõige heledam! Kõikides tubades oleme seda rakendanud. Mäletan, et kui E. avas N. toa tooni, siis pidin pikali kukkuma, et kuidas saab kõige heledam värv nii lilla jääda. Kaalusime pikalt, kas lahjendada või uus värv vaadata. Seda me ei teinud, sest ligipääsetavus ehituspoodidesse on nagu ta on. Õnneks jäi lõpptulemus siiski täitsa tore ja istub üsna hästi meie lilla nukumajaga. Lihtsalt ma ei kujutaks ette, kui oleksime võtnud sealt kraad kangema värvi.

N. tuba jäi täitsa vahva! Tundsin suurt rõõmu, et mõelda vaid, nüüd mõlemal tüdrukul värskelt kõik tehtud, mõnus ja meeldiv! Hakkasime siis N. tuba kokku kolima, kui teatasin E., et sorry, aga L. kolib nüüd otsejoones N.  tuppa ja teeme tema toa ka kohe otsa ära. L.’l oli tegelikult enne kõige sellisem neutraalsem, aga samuti oli kange tahtmine tapeedist lahti saada, seinal vead parandada. Näiteks esimesel nädalal, kui majja tulime, ei olnud meil tema toa uksel seda pehmet punni, nii et piisas vast paarist korrast selle uksega vastu seina virutada, et sinna väike auk tekiks. Kolides mõtlesime, et ah issand, kleebib selle punni sinna augu peale, pole hullu. L. toas oli ka omajagu probleeme mingisuguste kipakate kardinapuudega, mis viis aastat tagasi kuskilt ostetud ning täiesti ebamääraselt seina löödud said. Mäletan, et L. oli nii 2-aastane, kui tuli oma suures vihas, võttis kardinast kinni ja tõmbas järsku ja kogu oma jõuga. No ikka nii, et krohvi lendas. Küll sai seal lapitud ja tehtud, kuid sisimas oli nii suur ja kange tahtmine kõik maha võtta, ära parandada ja üle värvida. Ja see päev oli lõpuks kätte jõudnud! E.’l ei jäänudki suurt muud üle, kui nõustuda.. Tegelikult talle endale käis samuti tohutult närvidele ning nüüd lasi ta uued kardinapuud selliselt seina, et neil saaks vabalt rippuda. Aga suured kiidusõnad, et pärast tööpäevi andis tubades 3-4 h veel minna. Lõpp hea, kõik hea ning kõigi kolme toad on nüüd lõpuks värskes kuues. Väga loodan, et uuel kuul saab suure hooga ka meie magamistuba tehtud ja vannitubadega algust teha.

L. tuba (tegelikult on plaanis nipet- näpet veel muuta.. pildiriiulile uued raamid fotodega ja kell) Lauapealsega mõtleb ehk ka miskit muud välja. Samas omast kogemusest võib jälle öelda, et need ajutised asjad jäävad aastateks.

Uued kogemused ja rõõmus meel!

Ma olen kuidagi nii rõõmus, et 2021 on alanud nii mul, kui üldse meie peres ääretult hästi! Eks lõpuks kõik saab alguse iseenesest, lihtsalt rõõm on, et end kuidagi jälle üles leidnud. Veebruarikuu viimane nädal hakkas jooksma ja täitsa uhke kohe enda üle, et terve see kuu, mil seadsin mingeid uusi eesmärke, on edukalt sujunud. Alustasin seda iseenda leidmist oktoobrikuu algusest ning nagu ikka – tasa ja targu.  Eelmine aasta oli nii stressirohke, et kui ma ei eksi, siis ma võtsin 9 kuuga ligi 15 kg juurde ning õnneks oktoobris sain aru, et pean enda mõtlemisega hakkama tegelema. Ma pole tegelikult kunagi väga sale olnud ning mu “iluideaal” polegi midagi sellist. Nagu ikka – vaim ja füüsis käsikäes. Nii naljakas on mõelda, et kui ma mõtlen kehakaalule, siis ma olen alati selline olnud, et ma võin 20 kg raskem ka olla ja ma vaatan peeglisse ja ütlen, et vau, päris hea näed välja!  Küll aga vahe on ikka selles, et kergemana oled palju aktiivsem, viitsid rohkem ning enesetunne on siiski oluliselt parem.  Aga minu puhul jaa seda paralleeli ei saa tõmmata, et ma suuremana mõtleks, et ma kuidagi kehvem välja näeks. Minu oktoobrikuust alguse saanud teekond on rohkem olnud selline vaimne ning liikumine on lihtsalt aidanud mõtteid paremini korrastada. Täna, pea viis kuud hiljem tunnen end oluliselt paremas kohas olevat!

Aga alguse juurde tagasi, siis kui varem lihtsalt käisin igapäevaselt kõndimas ja see oli selline minu aeg, siis nüüd veebruarikuust alates tundsin, et oh, äge oleks vunki juurde anda ja lisasin oma nädalatesse 3 trenni ning võtsin vastu sõbranna kuuajase challengi, iga päev teha vähemalt 100 kõhulihast. Üle pika aja olen ka juba jooksmas käinud ja mõned väiksed asjad teevad eriti rõõmsaks, no näiteks, et jaksad ikka 5-6 km järjest joosta ja enesetunne on super! Sammun ikka keskmiselt 10 – 11 km päevas ja see on üks mu lemmikust päeva osast. Naljakas on ennast kõrvalt ka vaadata, sest toitumisharjumused on viie kuuga nii palju muutunud, et enam pole isegi täpselt äppi vaja jälgida, kui juba tead, mis toiduained kui palju annavad. Ma kusjuures pole üldse selline, kes end kuidagi piitsutaks.. ma olen alati olnud suur magusasõber, kuid lihtsalt nüüd paki kommide asemel sööd ehk 1-2. Ennast ajas eile poeski naerma, et kaloreid oli mul veel täiega palju süüa ning oleksin võinud vabalt terve suure topsi jäätist endale õhtuks osta.. Seisin seal jäätiseleti eest, käisin kolm korda edasi – tagasi, võtsin lõpuks E.’le jäätise ja endal isutas hoopis mango järele. Lihtsalt, et see pole enam selline “ahhhh ma pean mingit mangot sööma”, vaid rohkem, et “ahh ma tahaks seda mangot hoopis süüa”. Ma arvan läbi kuude on minu kõige suuremaks õppetunniks olnud E., et leida see taskaal, et vaene inimene ka rahul oleks. Tema sööks hea meelega pidevalt kebabi, mäkki ja igast junki, mis vähegi saaks. Talle lihtsalt ei mõju see selliselt ning olgugi, et inimene liigub oluliselt vähem, kui mina, on tema ainevahetus küll tunduvalt parem, kui minul. Küll aga oleme jõudnud päris toredatele kompromissidele ja on näha, et kui inimest veits rohkem suruda ja anda talle valida kahe parema valiku vahel, siis ta võib ristivastupidi täiesti teine äärmus olla. Näiteks meie uus lemmik koht on BOPP kohvik, kust toitu kaasa tellida ning E. tellib sealt vabatahtlikult vabse vegetoitu. Nii, et ei saagi täpselt aru temast. Tundub, et tal lõpuks polegi vahet, kas ta võtab selle mäki või oma tofu kausi.  Kaalumiseni ei ole ma endiselt veel jõudnud, sest see on minu jaoks pigem demotiveeriv näha seal umbes kuu aja peale -1 kg ja kuidagi see number ei anna mulle lõppude lõpuks midagi. Tegelikkuses ma pakun, et oktoobrikuust on maha raputatud juba 9 kg. 3. märts peakski kaalu uuesti kapi alt välja vedama.

Issand aga tahtsin hoopis rääkida palju ägedamast asjast! Ja selleks on rullmassaaz. Kusjuures ma ei sponsoreeri siin absoluutselt mingite kokkulepete pärast, vaid päriselt olen ise vaimustuses!  Mu sõbranna eelmine nädal käis ja ta mulle pildi saatis, siis ma olen ehe selline, et oot ooooot oooooot, mis mõttes sa läksid ja ma pole ikka käinud. Panin 30 sek pärast pildi saatmist juba endale aega kirja. Täna siis käisin juba teist korda. Ma pean ära mainima, et ma ei kannata ise üldse massaazi muidu ja kui keegi mind selja pealt katsub, on see kuidagi väljakannatamatu. Siiski tekitas palju huvi ning tundus kohe, et tegu pole mingi sellise massaaziga, vaid rohkem nõuab pingutust, kui seda mõnulemist seal. Ma tean, et paljud käivad end rullimas trenni eesmärgil, aga mina käin pigem selle enesetunde pärast ja mulle meeldib see mõte, et sellest on kasu jääkainete välja saamisel ja kõik need osakesed, mis naha all puntratantsu teevad, peksab see masin mõnusalt laiali. Mina siis olen käinud hetkel Beautiful Me salongis ja neid on siin üle Eesti – Tallinnas, Tartus, Pärnus, Rakveres, Kuressaares, Haapsalus ja Võrus. Neil on hetkel kampaania ka käsil, nii et kui sa veel käinud pole, siis kasuta minu nime ja saad esimese korra tasuta.. pakkumine kehtib kuni 28.02, kuu lõpuni. Ja ma tõesti soovitan kahe käega ära proovida, eriti kui selleks on selline võimalus. Ma pole veel kuulnud ühtegi inimest, kellele ei meeldiks.