“Väike” igapäevaelu reality check ka..

Tekkis mõte, et võiks endale siia dokumenteerida jälle sellist meie igapäevaelu. Kunagi mingi aja tagant ikka kirjutasin ning eile sattudes sellele postitusele, tundsin ma end nii mõneski lõigus ära. Olen möödunud nädala neljapäeva ööst lastega omapead ning üks vanem kolme lapse peale on ikka selgelt vähe. Ma ei tea millised raudsed närvid peaksid olema, ilma, et mõned korrad päevas häält ei tõstaks.

Meil on kuidagi nii välja kujunenud, et Erik viib tavaliselt Rosanna lasteaeda ja mina suuremad. Rosinal on mingisugune kummaline harjumus, punkt 7.25 üles ärgata ning paaniliselt Erikut voodist otsima hakata. Teda mitte leides läheb ta suure nutuga, läbi une tuikudes esikusse. Kui Erik kodus on, siis oleme teinud nii, et hommikul ongi ta kohe olemas ja toimetab temaga ise. Rosanna käitumismall on üldse selline huvitav, sest kui me mõlemad ruumis oleme, siis ta ei suuda otsustada, kummaga ta olla tahab.. Niisiis võib ta hommikul Erikut taga nutta, kuid kui mina peaksin juhtuma olema riidesse panemisel, samal ajal vannitoas, tahaks ta kohe mind. Niisiis neljapäeva ööl vastu reedet kolis Rosanna tavapäraselt  meie voodisse ning esimene hommik nendega omapead algas eriliselt imeliselt. Ikka punkt 7.25 äratus ja esikusse kisama. Võtsin rosina sülle, sain ta vaikselt tasa ning tegime hommikused protseduurid ja siis liikusime voodit korda tegema. Rosanna aga istus voodi äärel ja vaatas mis ma teen, tuju juba täitsa paljutõotav, kui aga sekundiga kukkus ta selg ees kukerpallitades näoga vastu maad. Mul on juba automaatreziim üsna sees – ma ei ütle kunagi ühtegi sõna, ega tee ühtegi häält, vaid võtan esmalt lapse sülle, sekundimurdosa olen vait ja ütlen lihtsalt “kõik on hästi”. Ilmselt, kes mind kuskil seltskonnas näinud, siis ma reeglina ei reageeri õnnetustele “ohhhh isssssand, mis juhttttussss”. Endal käisid aga normaalselt judinad üle keha. Õnneks kukkumine tundus kõrvalt hullem, kui see tegelikkuses oli.  Laps rahunes kiirelt ja mõtlesime, et okei, vaatame, mis see päev meile siis veel toob. Lähme äratame teised kah üles. Ütleme nii, et kui Rosanna emotsioonide ja üleelamistega  olin just kella 8ks ühele poole saanud, võttis mind hommikul vastu Nora, kellele ei sobinud Lennaga koos ühes kraanikausis hambaid pesta. Sealt tõmbas ta ennast mõneks hetkeks käima, aga saime kiirelt omleti jutuga algavale tormile piduri peale. Küll aga sõna “omlett” ei ole meie peres Lenna kõrvus teab mis  kõige populaarsem sõna. Kuna Rosanna oli nii vara ärganud, tuli aga käppelt end liigutada, sest temaga koos kööki minnes maandub ta alati koheselt oma toolil ning ketrab vana, head “mämm, mämm”. Mina samal ajal korrutades, et veidi läheb aega, võtavad käed juba kapist kõik vajaliku. Peas käib korralik kalkuleerimine, kes viitsiks kassikausi tuua ja kes viimati kassile süüa andis (sest siin majas peaks asi aus olema. Rõhk sõnal peaks). Tegin enda arvates  õige valiku ja palusin Noral seekord kauss tuua ja Lennal toit panna. Sinki hakkides kuulen juba poole koridori pealt “ma ei viiiiitsi.. JÄLLE pean MINA midagi tooma.. koguaeg pean MINA seda kausssi tooma (loe: 2x seda varasemalt teinud). Viskan omleti pannile ja lasen Lennal kiiremaid samme seada, sest kass on juba valmis jalast näksama.. ja juba kõlabki esimene närviline hääletõus “KUHU SEE KAUSS NÜÜD JÄÄB?”. Okei, omlett kohe valmis, kassil toit ees.. Lenna tuleb rõõmsalt patsi pähe küsima ja vaatab põlastusega pannile – “ma ei taha JÄLLE seda omletti (loe: 1x nädalas).. miks ma pean seda söööma?????”. Panen aga toitu taldrikule, korda mööda kõigile seletades “jaaa kohe saad mämm – mämmm..; Lenna sa ütled iga asja kohta, et ei maitse. Sa pead harjuma erinevate maitsetega, sest ühte ja sama asja süüa ei ole tervislik.. ; jah Nora, mul on juba teie joogid valmis pandud, sa võid enda oma tulla ja võtta..”. Lõpuks on lastel söögid ees, kiire nõudepesu ja ettevalmistused enda söögiks tehtud, samal ajal korrutades “võta veel üks amps, võta viis ampsu, võta nii mitu ampsu, kui vana sa oled..; sa ei saa täna midagi magusat, kui sa soolast toitu ei söö..;  Rosanna SÖÖ NÜÜD, kõht jääb tühjaks..; ja Nora, kui sa oled lõpetanud, palun ära tule kohe lauast ära, sest väiksem tuleb sinu järel”.. kogu see minu plägisemine lõppeb sellega, et Nora lõpetas ja tuli lauast ikka koheselt ära, Rosannal toit pooleli ja seab end juba diivani peale “aulu” nõudma ja Lenna vaatab õnnetu näoga, sest MIKS on vaja seda omletti ikkagi süüa? Käib järgmine sisemine heitlus ja kõlab kurjakuulutav “ISE TEATE, ÄRGE SÖÖGE SIIS MITTE MIDAGI JA OLGE TÜHJADE KÕHTUDEGA.. NÜÜD on järgmine toidukord kell 11 ja keegi ei saa enne mitte midagi”. Ema on rääkinud. Punkt. Või siis ikkagi mitte, sest “nüüd toovad kõik oma nõud ära, enne telekat ei näe..”,  sellele järgneb mõnus heietus sellest, et ma ei ole teie teenija ja igaüks teeb enda toidulaua ise puhtaks. Olgem ausad, näppudest jääb väheks, kui peaksin kokku lugema, mitu korda ma seda juttu neile juba rääkinud olen.

Okei, lastel kõhud pooleldi tühjad, nõud pesumasinas, minu toit peaaegu, et valmis.. nüüd saab kiirelt ühildada enda hommikusöögi ja laste telekaaja. Lõpuks pool tundi vaikust. Mu peas kõlab vaid “võib öelda mõningate kadudega jess”. Söön telefon näpus uudiseid scrollides (sest sorry Laura, aga sinu ekraaniaeg tuleb õhtul 22.00, kui lapsed magavad), peas käivad nagu ehtsale vanainimesele kombeks mõtted õhtusöögist. Pole hommikuga veel lõpetanudki, kui juba mõtled, millal saaks optimaalselt kartulid ära koorida.  Ja juba kuulen kõrval Nora suminat “aga emme, ma sõin ju kõik ära, miks mina küpsist ei saa”..  kes kuulnud, siis tegelikult Nora just ei sumise, vaid see kõlab rohkem veidi vingusema ja vol50 peal “EMME, KÜPSIST TAHAN”. Pea jälle normaalne monoloog, et oma sõnade juurde jääda. Sain hakkama, tehtud, linnuke kirjas – keegi ei saanud mitte midagi, ikkagi kell 11.00 nagu lubatud.Paralleelselt on mul käes pult, mis laseb iga 2 minuti tagant ühte ja sama lugu Rosannale.  Järgmine draama saabub Lenna poolt, kes arvab, et 40 minutit multikaid on ebaõiglaselt vähe ning see on täiesti ebaaus ning ma ei ole kohe üldse hea ema. Noh, teate, esimene päev üksi lastega – see on selline harjumuspärane nagu Erik oleks tööl või midagi.. loe: ära tee välja, õhtul saad nii kui nii puhata. Õueminek on normaalne kaos. Ilmad on juba külmad, kuid “MIKS on vaja panna jope selga? Mul ei ole ju külm..” no kas teed oma häälega selle selgeks või lased omal nahal proovida. Lennale tegin häälega.. Nora vastulöök oleks mu jaoks liiga häiriv olnud, seega tema sai ise proovida. Kõik olid riides, Nora läks fliisiga ja oohhhh sa mu meie.. õues ongi külm ja tahaks ikka soojad riided selga panna. Oleksin nii tahtnud midagi tänitada, aga selle asemel manad tuima näo ette ja lappad järjest lukke kinni.

Jõuan mina siis õue ja näen, et okei, ilmselgelt on sügis käes ja võiks mööbli vaikselt sisse ära viia ning garaazi LÕPUKS korda teha. Jah, tundub igavesti mõistlik tegu seda kohe teha, mitte veel mõned päevad oodata.. Tühjendasin lillekaste, vedasin diivaneid.. 50 kg varjusid.. kõik  õues oleva üleliigse tuppa ja garaazi ära. Pikalt mõtlesin, et noo ei, veinikülmikut küll vedama ei hakka, aga no siis lõi ikka see eesti naine välja, kes millegi ees risti ei tohiks löö. Andis ikka vinnata, aga tuppa vinnatud ta sai. Laste kiituseks saan öelda, et õuetööd sai üsnagi rahus tehtud.. Keegi jala otsas konkreetselt ei rippunud ja Lenna aitas nii mõnelgi otsustaval hetkel palju kaasa. Oskab temagi juba vajadusel tola mängida ja “näe vaata leptriinu” hüüda. Üleliigne puit sai paari krundi kaugusele lõkkesse kärutatud. Nooo.. võite arvata, 3 last, 1 aiakäru, 1 ema. Kõik kordamööda kärru,samas korraga, samas üksi.. Ei sobi järjekord, ega vahemaa.. üks saab liiga palju, teine liiga vähe. Oli ka väike kruusale langemise moment, kuid tagasi me jõudsime!  Hommik oli siiani läinud lihtsalt suurepäraselt. Päriselt suurepäraselt, lastega oli suhtkoht lihtne ja kõik olid enamjaolt koostööaltid – ise karjuma ei pidanud ning üsnagi selline “aasta ema/naise/koduperenaise” tiitli nominent. Oli aeg mõnusaks lõunauneks ja..

.. ja kui ma oma telefonis nüüd järgemööda scrollin, siis pärast lõunaund lapsed sõid ilusti ja läksid õue ning siis toimus mingitsorti error ning näen siin Rosannat igal pildil süles, Norat nutmas ja Lenna on üldse pildist väljas. Pärast mida saabus imeline õhtu, kus kõik tüdrukud olid end päevast täis tankinud ja nüüd jäi üle vaid anda endast kõik, mis anda veel saab. Pole mõtet seda killukest ukraina ja vene verd vaka all hoida. Ma tahaks nii kangesti lisada siia kaks video lastest, aga see on nii hull, et laste huvides seda parem ei tee. Lennal oli parasjagu multika vaatamise aeg ning kui mina tavapäraselt ütlen “pange telekad kinni”, siis Rosanna arvab, et just tema peab kõik telekad ise kinni panema. Nii sulges ta ka Lenna oma. Mina olin juba ise otsapidi ÜKSI mängutoas (peaks nagu vastupidi olema, mina teleka ees ja lapsed mängutoas, aga ei. EI Laura. Tuletame meelde, et 22.00 on sinu aeg telekat vaadata). Kuulen juba Lenna hüsteerilist nuttu, suurt solvumist ja üldiselt küsin ma “mis juhtus” pigem moe pärast, sest tegelikkuses tean ma juba ammu, mis juhtus. Oma peas mõtlen vaid, et kammoon, laske elada ja ka lihtsalt niisama korra istuda ja omaette olla ning ausalt öeldes on mul täiesti ükskõik, kas keegi pani kellegi multika kinni või ei. Lenna on meil selline, et ega tema on viisakas ja kui keegi on ebaõiglaselt käitunud, tuleb ta ütlema. Seekord ma lihtsalt ei jaksanud järjekordse pseudoprobleemiga tegeleda ja järgnev kirjeldab esimese video sisu: mängutoast jookseb mööda Lenna, kes karjub vihaselt “TULE EEST Nora”, millele järgneb jõhker seakisa ja minu reaktsioon “wtf”. Kõlab läbi suure nutu ja röökimise “EIIIIIIII, EIIIIIIIIIIIII”. Mängutuppa ilmub hirmunud näoga Nora.. video lõppeb, kuid mäletan, et ta ütles, et “emme mine”. Lõppkokkuvõtteks suurem jäi lihtsalt peale ja väiksem oli puldi oma valdusest kaotanud.

Kuskil 30 minutit hiljem.. Lenna ja Nora on lõpuks mängutoas (võiks arvata, et megahead sõbrad) ning näen, et hakkab vaikselt käest ära minema. Mu tüdimuse level on juba vol10000 ja näen, et mu rahulik selgitamine ei vii kuhugile. Jäin vait ja lihtsalt meenutasin oma sõbranna sõnu “meie ema lasi küll kõik tülid ise klaarida”.  Lasin neil korralikult üksteist krattida, maha rahuneda ja näitasin neile mõlemale seda video.. rääkisime ja uurisin, kas see on ikka normaalne, et teised inimesed (loe: mina) sellist jama peavad siin majas taluma. Küsisin, kas nad arvavad, et emmel ja issil on ülitore meel siin koos elada selliste kiskuvate õdedega. Noh ja ega ma päris vait jäänudki.. Lasin ikka edasi, et häbi peaks olema!  Ütleme nii, et ma ei hakka isegi pikemalt edasi rääkima, milliseks kujunes öö, kus kolmest kaks üles ärkasid jpms. Olin üldiselt päeva kuluga rahul, sest suutsin ise üsnagi zen olla ja mis seal ikka.. Homne tuleb parem. Lähme ju laadale ja kõik jutud.

Pikalt ei jätka, aga hommikupoolik oligi väga tore, jõudsin nii palju ära teha, sest kella 10ks olin ma hommiku- ja õhtusöögi valmis saanud, lapsed pestud, söödetud, riietatud ning olime just Luige laadale jõudnud. Kodust väljas on meie tüdrukud alati maksimaalselt vahvad viielised, keda saadavad innustavad pilgud ja toredad naeratused. Õhtu läks nii enam vähem, mõne  üksiku kõvema ütlemise saatel, kuid suures plaanis rahuldavalt. Öö polnud kiita, aga mõned tunnid und olid abiks ikka.

Pühapäevaks oli mul igasugune limiit lastest täis. Siis jõudsin mõelda, miks inimesed üldse lapsi saavad.. miks mul kolm last on? miks nad ei võiks normaalsed olla? kas nad ei näe, et mind on üks ja neid on kolm.. need asjad on siin nii tasakaalust väljas. Käi lastega 2x päevas õues, kuskil rataste ja mölludega sõitmas, laadal, küpseta pannkooke,  värvi vesivärvidega, tee vanavanemate päeva puhul nendega muffineid, pane mingi tervitusvideoklipp kokku jpms. nagu milleks kogu see vaev? Kui vastu saan hüsteerias lapse, kes tahtis magama minnes VOODIS LEIBA SÜÜA. Siinkohal selline viisakas keelamine enam ei sobinud ning tundsin, et “kurat küll, mida asja, ma lähen tõstan su terrassile ja sa oled seal nii kaua, kuni ma Rosanna magama panen.. mida sa karjud????” Ma läksin ikka täiega üle piiri ja muidugi hiljem tundsin end halvasti. Järgnesid vabandused, leppimised ja mis kõik veel.. elu kulges jälle omasoodu edasi ja nii ta läheb.

Ma ütleks, et elu kolme väikse vanusevahega lapsega on korralik majandamine.. selleks, et päeval see hetk enda aega saada, see on selline hästi tahetud ning kui ikka üksi oled, siis pika päeva peale kurnab iga “emme tule vaata, emme tule pane lukk kinni, emme aita pats teha, emme ma tahan juua, emme anna magusat ……” ära. See kõik käib kordamööda. Oleks siis nii, et kõik korraga tahaks ja siis toimetaks omapead.. ei, seda pole mõtet isegi loota. Lisaks pidevad sisutühjad arvete klaarimised laste vahel, kus kõik tahavad iga jumala kord just seda ühte ja sama asja. See pidev seletamine käib neil omavahel  intervalliga iga 30 min – 1 h tagant. Ja see on väsitav.  Ma selle mõne päevaga olen mõelnud, et ma tõepoolest naudin neid lapsi vist siis, kui nad on suuremad. No nii alates 5+. Näen, et Lennaga on nii mõnus ja ta on mõistuse juures inimene, kellele ei pea meelde tuletama, et “ei palun ära kleebi LIIMIGA pilti oma kapi peale”, või “palun ära ujuta vannituba üle, sest sa pead selle ise lõpuks ära koristama” või “ole hea laps, kui ma annan sulle kolm küpsist, siis see on mõeldud teistele ka.. palun ära söö neid kolme ise ära.. ole nüüd sõber teistega ka (ja siinkohal sa lihtsalt näed selle lapse nägu, et ta ei kavatsegi neid kuradi küpsiseid teisele anda)”. Selliste asjadega 28 -aastaselt tegeleda tundub vahel nii sürr, et ennast ajab õhtu lõpuks kas nutma või naerma.

Igatahes lõpp hea, kõik hea.. Erik peaks enne tagasi jõudma, kui lapsed laiali jagan.. Kusjuures eriti naljakas on see, et ma vahel tundun endale nagu mingi lõhestunud isiksus. Pikalt lastega omapead olles mõtlen ma, et tule taevas appi, kuhu ma sattunud olen ja millal nad suureks küll kasvavad. Ja muidugi, kui ma nad magama panen või lasteaeda olen viinud, mõtlen, et issssand, külllll on ikka armsad lapsed!!! Kirjuta veel sõbrannalegi, et kuule, kolmas laps on küll igavesti hea mõte! Kindlasti tehke ära! Muidugi saab lastega ka palju nalja ja all fun i, lihtsalt vahel ongi tunne, et tegelikult jagame palju positiivseid asju, aga see igapäevane rassimine jääb kuidagi tgaplaanile. Ma olen teadlikult jätnud alles ka nutupildid, mis lähevad lastele mälestuste raamatusse.. et neile jääks jumala eest märk maha, kui nad oma lastele hakkavad rääkima, mis viielised nad olid.

Lenna kohutav hambasaaga

Alustan möödunud nädalast, kui meil oli Nora esimene hambaarsti visiit. Jäin siin mõtlema, et Lennaga käisime esimest korda, kui ta oli kolmene ning nüüd võiks ju uuesti minna ning Nora ka kaasa võtta. Leenu oli ülimalt põnevil ja ootas kaks päeva seda külastust. Ma ei saanudki aru, kuidas tal sai viimane käik meeles olla, sest ütles, et oli saanud mingi nänni kaasa. Hämmastav mälu ikka! Igatahes oli ta nii enesekindel, sest tegelikult teadis ka ise, et hambad on heas seisus. Nora ei osanud aga midagi oodata. Veidi rääkisime, et mis me tegema lähme ning Lenna järgi oli elevil ja muidugi kõlasid tema suust kõik samad laused, kuidas ta ikka väga ootab ja tahab esimene olla.. Läksin kusjuures kõigi kolmega veel, nii et  korralik jahmerdamine käis seal hambaarsti kabinetis. Proovisime kuuekesi sinna ära mahtuda. Lenna läks siis muidugi esimesena, pani prillid ja põlle ette.. sõitis tooliga ja arst näitas talle erinevaid tööriistu. Lõpuks tegi suu lahti, arst veel puhus selle masinaga ja lasi ilusti vaadata. Väga vapper oli! Enne küsiti veel Lennalt, kas ta peseb ise hambaid või aitab emme kaasa.. Ja kui ta ütles, et peseb ise, siis kujutan ette, arst mõtles, et tore lugu küll, mis siit suust tulla võib. Ma pean muidugi laste kiituseks ütlema, et nad pesevad tõesti hambaid igal hommikul ja õhtul ise, kuid väga põhjalikult ja pikalt. Kuidagi väiksest peale on tekkinud mõlemal süsteem – kõigepealt tagumised alumised, tagumised ülemised, siis käivad harjaga hammaste pealt üle ning naeruhambad ja keel. Hambaarst oli tegelikult väga üllatunud ja kiitis mitu korda, öeldes õele, et “mul tõesti pole siin midagi öelda”.. mille peale ma küsisin, kas mitte enamusel nii noortel pole hambad korras? Tuli hoopis välja, et paljudel on juba augud ning on ka mustad köndid suus. Siis ikka jõudis eriti eredalt kohale, et ajan selle hammaste pesu jutuga õiget asja. Küll aga siis oli Nora kord ning tema esimene reaktsioon oli nutt ja “ma ei taha”. Tegime siis nii, et ma vaatasin ise Noral hambaid ning lasi peegli ilusti suhu panna. Saime veel tooliga selliselt sõita, et Rosanna ja Nora mul süles istusid. Korralik ettevõtmine. Lapsed said hiljem mingisuguse nänni veel valida ja no kokkuvõttes läks hästi. Noraga leppisime kokku, et seekord vaatasin mina ning järgmine kord laseb juba arstil vaadata.

Väikse vahepõikena. Esimene külastus läks super hästi! Olin nii uhke tüdrukute üle, käisime veel pärast arstil käimist pannkooke söömas ja mängimas. Mulle üldse tundub, et Nora on jõudnud sellisesse vanusesse, kus oleks aeg igasuguseid uusi asju proovida. Hambaarstil sai käidud, sellest järgneval nädalavahetusel käisime veel kinos (Nora on korra ka kaheselt käinud seal ekraani ees mängimas, aga ega ta suurt midagi sellest ei mäleta). Kinokülastus läks ka super hästi! Nora pidas ilusti 1h15min vastu. Ei ütleks, et ta filmist küll megapalju aru sai, kuid see oligi rohkem mõeldud 6+ vanuses lastele. Veel tahaks temaga  lähiajal kahekesi ette võtta Nukuteatri külastuse!

Huh, aga nüüd hambajutu juurde tagasi. Meil oli teisipäeval planeeritud Eriku ja Lennaga üks käik ning tõttasingi parasjagu Leenule lasteaeda järele, et nii aja peale jõuda, kui juba ukse peal õpetaja tervitab, et “oi tead, Lenna täna kukkus ning äkki sa vaataksid talle suhu”. Seda on isegi raske sõnadesse panna, sest mina, kes ma olin oma mõtetega mujal ning kelle jaoks on hambad tervise seisukohalt sisuliselt esimesel kohal, sai mõtteis kerge shoki. Manasin aga naeratuse näole  ja “mhmhmhmh, ahahahaha, okei, okei, okei.. no aga pane riidesse ja mõtleme, mis edasi teeme”.  Tõesõna ma arvan mu peas olid pigem mõtted “wtf, mis nüüd saab? kuhu edasi? huvitav, kas hambaarstile saab? emosse? mis asja????”. Viie minuti jooksul olin juba Erikule öelnud, et okei, tänane jääb ära ja helistagu mu hambaarstile ning küsigu esimene aeg, a.s.a.p. Autosse jõudes jõudsin end juba koguda ja Lennale rõõmsalt rääkida, “einohh, ikka juhtub” ja miljon küsimust küsida ta enesetunde kohta. Inimene oli ikka päris õnnetu, sest kujutage ise ette, mis tunne on mõned tunnid olla igemesse kukutud hammastega. Lennal on hambarivi suus muidu täiesti ilus kaarjas. Nüüd olid aga alumised kaks keskmist hammast saanud korraliku löögi, nii et need olid nihkunud rivist täiesti välja, lisaks sellele mõlemad hambad veel risti. Ige oli katki ja see vaatepilt oli leebelt öeldes rõve.

Jumal tänatud, et meie reedene hambaravikliinik meid vastu võttis. Sõitsingi koheselt sinna ning tegime röntgenpildi. Olin esiti üsna sõnakas, sest korrutasin Lennale kaks korda vähemalt, et kui on valus või ebameeldiv, tuleb kohe öelda ja me lõpetame ära. Ma reaalselt mõtlesin, kui palju me oleme vaeva näinud selle nimel, et üks lastest siis rõõmuga hambaarstil käia tahaks ja nüüd see ära nullides, oleks ikka ülimalt nüri. Arst muidugi küsis vaikselt, et miks te sellist asja üldse räägite? Seletasin talle ilusti lahti, et mul on null huvi lapsele negatiivne kogemus tekitada, seega me teeme täpselt lapse huvides. Kuna meid võeti vahele, siis pildistati, vaadati ja raviti meid pisteliselt. Lõpuks kui arstil oli selge, et siin ei jää kahjuks muud üle, kui hambad välja tõmmata, küsis ta mu nõusolekut ja see oli tegelikult ka minu esmane soov, sest see rivist välja löödud hammaste vaatepilt oli nii kohutav ja tundus lapse jaoks eriliselt valus. Arst ka ütles, et nende hammastega ta süüa kindlasti ei saa. Olin siis veel üksinda kabinetis ja mulle tohutult meeldis hambaarsti lähenemine. Ilmselgelt ta nägi, et ma olen kaitsvas positsioonis ning isegi, et rohkem mures, kui laps ise. Ütles mulle, et kutsume aga Lenna kabinetti ja palun ärgu ma rääkiguga ühtegi sõna vahele.. et ta räägib lapsega ise. Võite ette kujutada, kuidas emana oleks tahtnud öelda veel, et ära muretse ja kõik saab korda jpm., aga mul on hea meel, et arst üle võttis, sest ta lähenes super hästi. Kõigepealt, et näed Lenna, panen sulle esiteks ühte mõnusat magusat moosi hammastele ja pärast seda paneme hambad tuttu ning siis võtan aga hambad ära ning oledki suur tüdruk. Töö käigus ka kiitis ja lõpus lisas “oi kui tubli tüdruk, et täna oled sa ühe korraliku jäätise välja teeninud!”. Lenna oli tõesti tubli, sest arst oli reaalselt selle imeja, tangide ja süstaldega seal suus. Parasjagu viimast hammast eemaldades, vaatas ta mulle otsa ja ütles “ja ema võib nüüd kergendunult hingata”. Lõpp hea, kõik hea. Mul on kõige rohkem hea meel, et Lenna võttis seda kõike kuidagi väga mõistusega ning me rääkisime ka vahepeal oodates, et mõtle, kui tänulikud saame me olla arstidele. Kui poleks praegu arste, ei oskaks mitte keegi meid aidata, ega ka nõu anda. Aga näed, saime kohe siia sõita ja abi küsida. Lenna oli kogu selle päeva lõppedes väga rõõmus ning hambad sai hambahaldja jaoks valmis pandud.. ja te ei usu, aga hommikul olid hambad läinud ning kaks eurot padja all!

Kogu sellele eilsele päevale tagasi vaadates on mul kolme asja üle hea meel.

1. Esiteks jumal tänatud, et Erik Lennale ise järele ei läinud.. vastasel juhul oleks sealt jõhkralt ohhetamist ja ahhetamist tulnud. Ta vist isegi ei teadnud, kus meie lapsed ja mina tavaliselt hambaarstilgi käime. Ma ei tea, kas see on tulnud mu emalt, aga tavaliselt, kui mingisugused õnnetused juhtuvad hakkan ma kohe rahulikult rääkima “kõik on tegelt okei, leiame lahenduse.. lõpp hea, kõik hea!”.  2. Teisalt mõtlesin, et ma  absoluutselt ei kujutaks ette, kui selline asi oleks juhtunud Noraga. Kuigi eile sõbranna rääkis, et selliste lastega, kes ligi ei lase, et nendega tehakse toimingud narkoosis olles ära. 3.  Ja kolmandaks ma ei tea, mida või keda me tänama peame, aga ole sa tänatud, et tegu oli piimahammastega!

OMA PESA enne & pärast: uus mänguala!

Otsisin huvi pärast 2017. aasta postituse välja, kus Lennale mingisuguse mänguala kokku panime. Nora oli veel beebi ja kuna meie kodu lähistel pakuti vanemat mängumaja tasuta, siis mõtlesime, et mis seal ikka, võtame vastu ja ajutiseks lahenduseks väga okei. See ajutine lahendus kestis lausa kolm aastat, kuniks sel aastal mõtlesin, et okei, nüüd või mitte kunagi. Juhiksin ülemisel pildil tähelepanu kuuskedele!

Meie peres käivad need kodutööd lumepalliefektina. Esialgu mõtlesime, et meil on siin 24 kuuske ning võiksime alt oksad ära võtta, et hoov oleks avaram ning mõnusam. Nelja tunniga olid äia poolt kõik oksad juba langetatud ja siis hakkas mõte jooksma, et okei, teeme siiski uue mänguväljaku ära. Olin oma peas juba mõnda aega kaalunud, et milline võiks uus maja olla. Me ainult maja ei tahtnud, sest lapsed sellises vanuses, et tahaksid ronida ja liugu lasta ning lihtsalt üks maja tundus nende jaoks vähe või kuidagi igav. Jõudsin meile sobiva välja valida, kui saatsin Erikule juba lingi, et okei, ma tellin selle ära ja paneme püsti! Siis panin meie vana mänguka netti  üles.. millele tuli omakorda mitukümmend sooviavaldust ning loosi läks see, kes juba õhtul järele sai tulla.  Erik aga ei tahtnud mänguväljakut lihtsalt muru peale panna, sest meil kiige – ja liumäealune oli alati korralik sopahunnik, kui vihma parasjagu sadanud oli. Muru seal enam ei kasvanud ning maas olid lihtsalt ühed mullased laigud. Niisiis mõtlesime, et tellime selle multsi sinna alla. Mults oli parasjagu otsas, käiku läks hoopis lehtpuude hake, mis on isegi et mõnusam. Vähemalt endal oli kergem seda laiali ajada.

Muidugi mõtlesime, et äkki peaksime ikkagi huvi pärast hinnapakkumise tagumisele aiale võtma, et ehk kannatab selle ka ära teha. Saime pakkumise ja tehtud sai seegi. Ise naersime, et väga normaalne, kui alustame mõttega, et võtaks mõnel kuusel oksi vähemaks.. ja lõpetame hoopis kõikide kuusealusta, uue aia ja mänguväljakuga. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tagumist aeda tuli meil 85 m jagu, ca 35 aiaposti ja vahele keevisvõrk.  Järgmisena hakkas Erik sõbra abiga maja kokku panema. See oli ikka korralik pusle ja võttis mitu õhtut aega. Siis oli aeg panna paika mänguala piirded, et hakkepuit mööda aeda laiali ei lendaks. Mänguala tuli meil ca 55 m2 ning millegi pärast alguses arvasime, et vajalik oleks see ala ka üles kaevata. Tegelikult piisas hoopis immutatud puiduäärest, alla läks geotekstiil, et muru läbi ei kasvaks ning peale hake. Esialgu, kui hakkepuit saabus, mõtlesime, et täitsa lõpp, seda on nii palju, et kaua meil küll selle laiali vedamiseks aega läheb. Tegelikkuses läks mõned tunnid, sest puit ise oli hästi kerge ning mugav rehaga laiali lükata.

Üks päris korralik ajakulu oli maja värvimine.. meil ei olnud siin värvi osas suurt valikuvarianti, sest kiik ja liivakast ise olid juba pruunid. Muidu oleks mulle küll hoopis midagi valge ja halliga meeldinud. Me tegelikult tellisime alguses majale lisaks punase liumäe ja katuse, kuid saime siiski rohelise. Võibolla imeveidi häirib mind, aga on nagu on. Tahaks majale veel korraliku ukse lasta ette teha, siis on selline ilmakindel ka, et vihma päris sisse ei sajaks.  Tellisin eraldi juurde veel telefoni, postkasti, rooli ja teleskoobi. Igatahes selline ta sai ja ilmselt kõige rohkem on hea meel just ruumikuse üle, nii et see kuuskede kärpimine oli küll igavesti hea mõte..

Hea uudis on see, et lastel on veel pärast paari nädalat huvi majas mängida!

Puhkuse moodi perepuhkus..

Juba tükk aega tagasi toimus Aqva spa poolt välkmüük. Olin nii kahe vahel, et kas osta ära, kuid kuna peretoa saime pea poole odavamalt, siis olin müüdud. Mõtlema ei pannud isegi see,  et raha hiljem tagastamisele ei kuulu. Päev enne starti pakkisime lapsed kokku ja viisime nad hoopis ämmale. Saime rahulikult kodus toimetada, käisime veel õhtul söömas ja kinoski. Mõnus oli! 20. augustil võtsime lapsed peale ja suundusime Rakverre. Esiti tundus see üleminek, rahulikult õhtult  kolme lapsega teise linna suunduda, järsk.. kuid kohanesime kõik üsna ruttu ja ülejäänud reis möödus küll väga mõnusalt!

Esimest korda kolme lapsega tundsin, et puhkus on puhkuse moodi ja nauditav. Tüdrukud on juba üsna asjalikud, sh. Rosanna. Kõik on mõnusalt ühes graafikus ja just meenutasimegi, et see polnud just ammu, kui samas Aqva spas käisime ebanormaalse graafiku järgi – üks laps käruga õue magama, teistega samal ajal aktiivne tegevus, siis vahetus – üks ärkas ja suundus mängutuppa, seniks kuni suuremad hotellitoas lõunaund magasid.. ja kui viimased ärkasid, toimus uus vahetus ja beebi kärru ning suurematega möllu. Tõsiselt korralik majandamine mingisuguste kärude ja söögitoolide, titetoidu jms. Öösel tuli leppida 5x imetamise või 3x voodist tõusmise ja pudelipiima tegemisega. Minu meelest ühtemoodi hullud variandid. Päris ausalt, tõeline kergendus on, et selliste asjadega jagelema ei pea ning ei oska enam absoluutselt vaadata kadedusega väikeste laste emadele. See laste limiit on ikka meie kolmega korralikult täis saanud.

Puhkuse ajal ikka avastasime nii palju positiivseid asju. Näiteks sellised lihtsad toimetamised nagu  perega väljas söömas käimised. Kõik on juba sellises  vanuses, et koos minnes kulgeb üsna muretult. Pole enam  hullu kiirustamise tunnet peal. Kõige kriitilisem on pigem see söögi ootamise aeg. Esimesel õhtul sõime Berliini Trahteris ja ma pakun, et seal oli ooteaeg julgelt kuni 45 min. Erik arvas, et isegi tund. Tüdrukud istusid ja leidsid endale vahepeal tegevust. Selles osas võin küll preilisid kiita, et nad nii tublid on!  Rosannaga pidi lõpus veidi ringi tuiama, aga sellise ooteaja kohta ei ole see midagi hullu.  Kui söök käes, siis kõik võtsid rahulikult oma aja. Üldse on meie pere puhul väljas söömas käies tavapärane mängukoha leidmine. Reeglina istuvad lapsed lauda, räägime läbi, mis nad soovivad ning ooteajaks lähevad mängima. Rakveres mänguvõimalust polnud, kuid sellistel puhkudel oleme nii teinud, et istume lauda ning kui menüüd tuuakse, tellime lastele kohe toidud ära ning oma toite valime siis pikemalt.  SOS olukorras aitab välja ilmselt mingisugune leiva- või saiaviil. Üldiselt olen täheldanud seda, et päris paljudel on harjumatu ja võib-olla raske mõista, miks on vaja nii palju planeerida. Tegelikkuses on see kolme lapsega kuidagi hädavajalik, et mitte lõpetada ühe lapse vinsklemisega kuskil keskväljakul. Muidugi kõik ei saa alati veatult joosta, näiteks avastasime, et Rosanna on meil ikka päris lärmakas laps. Esimesel lõunasöögil lihtsalt üürgas rõõmsalt omaette, toksis kahvliga enam vähem lauda ning keelamise peale tegi neid tegevusi veel kõvemalt ja tihedamini. Korraks oli tunne, et jookse  kui peaga vastu seina, kuid siis hakkas aga korralik ja süstemaatiline tähelepanu kõrvale tõmbamine. Küll ahhetasime kõik koos lambil istuva varese või ilusa langeva lehe üle.

Peretoa puhul oli super suur pluss ikkagi see kahte tuba ühendav uks. Kui mõnus oli lapsed õhtul ühte tuppa kupatada ja siis oma toas ette kujutada nagu oleksime kahekesi reisil.  Lapsed magasid sisuliselt terve öö. Ühel varahommikul maandus Rosanna meie voodisse ja ühel ööl kolis Erik laste tuppa. Uni oli aga kõigil ühtemoodi hea!

Sel aastal oli veekeskuses kuidagi eriti mõnus, sest polnud sellist tunnet nagu kõik koguaeg seljas elaks. Räägin siinkohal vaid meie pere lastest. Vanas heas titebasseinis said kõik hakkama ning keskmises suuremas oli ülimõnus see, et Lennal ulatusid jalad põhja ja Nora sai super hästi kätistega hakkama. Rosanna oli meil korda mööda sülekas. Väga mõnus oli! Isegi üksi kolmega oli üsna kindel tunne seal vees. Mäletan, et viimane kord, kui kahega süles lainevette läksin, pidin töötajat paluma, et ta ühe lapse mu süles veest välja tõmbaks. Tore on näha, kuidas see lühike aeg juba lapsed nii julgeks muudab ning vesi neid hästi arendab. Lenna oli super julge, vahepeal oli päris palju vee all ning harjutas usinalt vee peal ujumist. Viimasel päeval ujus juba päris hästi ilma abivahenditeta. Nüüd on saabuvad ujumistunnid veel hädavajalikud, et treener head nõu annaks. Norale samuti suured kiidusõnad, alguses lasi end seal vaikselt kätistega vette. Viimasel päeval aga hüppas nii julgelt igatepidi ja sulistas selili vees ringi.  Aqvas on muidugi ülimugav see, et igasugused abivahendid on sealt võtta – küll ujumisprillid, kätised, rõngad, vööd, ujulauad?, nuudlid.. nii et lastel oli endal ka vaheldusrikas.

Hotellil on olemas veel oma mõnus suur mängutuba, mis oli täpselt sobilik nö aja parajaks tegemisel. Veel kiidaks Aqva enda sohvabaari Frescot. Toredad teenindajad ja maitsev toit! Selle eest hommikusöök polnud nagu TOP3’s. Pigem selline basic asjad olemas. Lastega reisides on alati mega suureks miinuseks need paksud pannkoogid. Ise ei söö ja lapsed ka ei taha neid.. ei teagi, kas ainult meie pere häda. Kuulsin kõrval ühte ema oma lapsele ütlemas, et miks sa neid soovid, kui sulle need ei maitse.. nii, et ilmselt mitte ainult meie pere viga.  Ja veel jäi silma kala, mis oli ahjust tulnud, kuid nö luud olid veel küljes. Hommikusöögilauas on see küll viimane koht, kus seda, järjekord selja taga, nokkida võiks. Pigem võiks siis juba toores kala olla. Aga no väiksed asjad. Tavaliselt me sellistele asjadele megalt rõhku ei panegi, sest laste ootused on ikka väike puder ja midagi head. See sai ilusti rahuldatud.

Ahjaa, veel käisime Rakvere linnuses. Täpselt hotelli taga, veidi treppidest üles kõndimist. Täiega tore vaheldus oli! Tuli selline hetkeline eksprompt idee. Korra käis peast läbi, kas ikka on hea mõte Rosannaga seda jala võtma minna (Rosanna on meil juba pea pool aastat käruvaba olnud).  Kõik läks siiski väga hästi ja ootuspärasest paremini. Me küll ei saanud sellest tavapärasest kavast osa võtta, kuid nägime nii mõnegi looma ära – eesli, hobuse, jänese, haned, lambad, kanad. Ilm oli ilus ja lapsed said erinevatele keskaega meenutavatele atraktsioonidele ronida. Endal oli paralleelselt nii kui nii põnev. Nii, et selline 2n1, üsna lapsesõbralik koht isegi!

 

Videopostitus: isad lastega telkimas..

Ilmad läksid ilusaks ning tekkis ideaalne hetk traditsiooni jätkata. Nimelt on Erikul tüdrukutega koos vähemalt kord aastas plaanis telkimas käia. Ma ei ole ise eriline telgis magaja, niisiis mulle jääb vaid hea meel, et Erik nii käia viitsib. Möödunud aasta jättis tüdrukutele juba kustumatu mulje ja nad mäletasid seda tänaseni. Sel aastal olid lapsed veel asjalikumad olnud ning seekord võttis Erik sõbra ka koos lastega kampa. Võiks vabalt aasta isa tiitli mõlemale anda.

Erik on leidnud endale mingisuguse toreda telkimiseks sobiliku ala Meremõisas, nii et ca kolmveerand tundi sõita ja oledki kohal. Lastega võiks kindlasti telkida mere ääres, et laiendada tegevuste ulatust.  Sel korral pumpasid tüdrukud ise endale madratsi täis, nii et tegevust lihtsate asjade näol on küllaga, tuleb osata vaid rakendada.

Kaasa sai pakitud telk, madrats, pump, magamiskotid (PADJAD!!! järgmisel korral kindlasti kaasa), matkatoolid (juures võiks olla mingi matkalaud), pann/labidas hommikuste pannkookide jaoks, külmakast meestele õlle ja lastele pannkoogi taigna jahedas hoidmiseks, grillvorste ja snäkke (juba valmis hakitud porgand ja õun, leivakrõpse, pikniku juustu, õhtuks vahukomme lõkkes grillimiseks), matkagrill, pudelivesi, niisked salvakad, paberit, lastele liivakasti mänguasjad, lõkke alustamiseks veidi materjali, tikud, nuga, nõud, hambaharjad/pasta!; lastele vahetusriided, ujumisriided, õueriided, esmaabi asjad (antiseptik, burnshield ja plaastrid). Selline võiks see varustus reisimiseks enam vähem olla. Üksi lastega minnes on mõistlik enda jaoks asi võimalikult mugavaks teha – st. pigem rohkem asju kaasa.. Erikul oli vist isegi nöör eraldi kaasa võetud, et mugavam oleks riided kuivama panna..

Eriku sõnul olid tüdrukud täiega tublid! Tegid kõik ilusti kaasa, aitasid ja toimetasid. Lapsed olid vist nii ruttu ära väsinud, et jäid pea 10 minutiga õhtul magama. Lenna kartis metsas punaseid sipelgaid.. Nora selle eest käis ainult paljajalu üle käbide ja okste, ei teinud teist nägugi. Rääkis pidevalt, et on suur tüdruk juba!

Lenna rääkis mulle selliselt: “mulle meeldis, et ma sain vahukommi süüa.. see, et me saime telgis nii hästi magada.. aga mulle ei meeldinud väga hästi see, et padjaga ei saanud magada. Mulle meeldis mustikaid grillida.. grillisin ju ühe mustika? Saad sa aru ju.. mulle meeldis väga mängida ja üldse kõik. Mulle meeldis väga see, et sõbrad käisid külas.. metsas külas”

Me Rosannaga liitusime järgmisel hommikul viisakalt seltskonnaga, olime oma mõned tunnid rannas. Täitsa huvitav kohe, kas järgmisel aastal võetakse tema ka kampa?

Meie pere mini-inimene!

Rosannast on vahepeal nii asjalik laps saanud! Tahaks kangesti öelda, et juba suureks kasvanud, aga see on vist see kolmanda ja viimase lapse viga, kus pesamuna jääb ikka pesamunaks. Natuke tunnen küll, et kolmandaga olen järeleandmisi rohkem teinud, kui teistega. See sõõrik saab juba kahe kuu pärast  kahe aastaseks! Ma siin mõtlengi, et äkki võiks sel aastal sünnipäeva kuskil väiksemas mängutoas pidada, et saaks sõbrad ka kutsuda. Kodus tundub see sünnipäeva pidamine kuidagi nii igav. Muidugi ma saan aru, et ega 2-aastasel pole vahet ja ega ta suurt aru saagi, mis asi see sünnipäev üldse on, aga ikkagi! Kodus ka siin vaaritada ja hiljem koristada ei tahaks.

Rosannaga oli vahepeal selline huvitav lugu, et olin koguaeg valmis teda panema samasse riiklikusse lasteaeda, kus Lenna ja Nora ka esimesel aastal käisid. Vaim oli valmis, kõik vana hea ja tuttav, õpetajad ja juhtkond teada! Juhtus aga nii, et kohta ei saanudki. Ainukeseks väljapääsuks oli erahoid/lasteaed ning nii me siin valisime, kuni lõpuks otsustatud sai. Käisin siis veel tööl ja võtsin kaks nädalat puhkust, mille jooksul tahtsin Rosanna ära harjutada.. Selgus, et kahest nädalast sai üks ning see üks nädal sisaldas ainult kolme päeva. Lõpuks aga tuli välja, et saame kolme päeva asemel hoopis ainult kaks päeva kohale viia, mis oli täpp i’l, et mul endal tuleb elus veidi korrektuure teha. Lahkusin töölt, kuid otsustasin ta ikkagi selleks kaheks päevaks lasteaeda jätta.  Rosannal läks harjutamine väga hästi! Esimesel päeval viisin ta õue mängima ning pärast 10 minutit tundus, et võiksin juba vabalt ka esimeseks korraks ta sinna jätta. Leppisime kokku, et olen lähedal ning vajadusel õpetaja võtab ühendust. Tulin lõpuks tunni pärast tagasi ja Rosanna oli rohkem jälgija rollis olnud, kuid väga asjalik. Järgmisel korral jätsin ta samuti tunniks õue mängima ja õpetaja näitas talle vahepeal ka siseruume ning kolmandal korral oli õueajast lõunauneni. Ja sealt edasi siis hommikust lõunaunne ja nüüd juba käib kahel päeval asjalikult 8 – 16ni kohal. Erik rääkis, et üksikud hommikud on ta läinud väikse nutuga, kuid kohe tasa jäänud. Nüüd viimane nädal aga on kohale jõudnud, et see ongi see koht, kus käiakse. Hommikul laseb ise käest lahti ja läheb õpetajale sülle, ütleb tsau! Hästi tore! Lenna ja Nora olid sama masti lapsed, kellega lasteaias käimine algas väga lihtsalt ning õpetajalt kuulsin terve esimese õppeaasta vaid kiidusõnu.. Rosanna kohta öeldi samuti “et oleks selliseid lihtsaid lapsi veel” .. küll aga oma frustratsiooni elavad nad ikka välja, lihtsalt kodus.  Nüüd tean, et pean ise rohkem olemas olema, kui rosin koju tuleb. Tulek on meil tavaliselt hästi rahulik – jutustame, snäkib autos, vahel käima kuskilt veel läbi või võtame suuremad tüdrukud peale. Tahab palju süles olla, kaisutada. Üldse hästi suur kleepekas. Soovitatav on kõik asjad kodus enne ära teha, sest pärast lasteaiapäeva tema kõrvalt näiteks süüa teha enam ei saaks.

Muidu on kodus täitsa tore kratt! Toimetab viimasel ajal päris palju nukkudega ning sõnu hakkab tasapisi lisanduma (tita, katki, hüppa, juua, laulu.. ). Pakun, et üks korralik pläkutis saab temast umbes 2.5 – aastaselt. Üritab hästi palju järele öelda. Sõnad muidugi omamoodi, aga abiks ikka! Viimasel ajal on Lennaga ka mängima hakanud ja mingisuguse klapi leidnud. Päris tihti möllavad kahekesi batuudil ja hüppavad üksteist pikali. Noraga on neil koguaeg hea side olnud ja tema poolt on ta väga hoitud. Üldse armas on vaadata, kui suuremad talle spontaanselt ütlevad “niiiiiiii nunnnnu oled Rosanna”. Tahavad teda alati enne magama minemist kallistada ja musitada. Loen seda siin muiates järele, sest kõlaks nagu ideaalne õearmastus. Teisest küljest näen, kuidas Rosannale meeldib tegelikult väga ka üksi kodus olla. Mõnel päeval on tüdrukud kuskil sõidus või eemal mänginud ning tema siis naudib kogu seda vaikust ja tähelepanu. On kohe kuidagi palju rõõmsam ja rahulikum! Arusaadav ka, sest muidu vaja ikka 3 – ja 5 – aastasega maid jagada. Mulle jääb aina enam mulje, et meie peres jääb kõvem hääl peale. Rosanna on Noralt omajagu õppinud, nii et teab päris hästi, kuidas nuppe vajutada.

Rosanna sööb meil ammu juba suure laua taga, istub küll vahepeal põlvede peal, aga vähemalt ulatub. Päris pikalt on olnud ka päeval lutivaba (vist isegi mitmeid kuid?) ning nüüd teeme tööd, et öösel ka sellest lisavidinast lahti saada. Teeme vaikselt edusamme või õigemini loodetavasti nüüd nii jääbki. Üleeile õhtul viskas ta enne magama minemist luti lollitades voodi alla, sinna see jäi. Esimene öö lutita! Eile saatsin ta lasteaeda ja kirjutasin veel õpetajale üle, et proovigu lutita, aga kui ei õnnestu, siis pole hullu. Läksin õhtul järele ja oh imet, magaski lutita! Eile õhtul jäi jälle lutita ja oli terve öö selleta. Poole öö pealt tõi Erik ta meile ja hoidsime veidi hinge kinni, et pärast tõmbab tralli üles, aga teda lohutas hoopis minu otsas magamine. Loodetavasti oleme nüüd õige hetke ilusti ära tabanud ja saame öisest lutist ka priiks. Vahepeal tutvustasime ka potti, nii et nüüd teeb oma toimetused wc’s ära, kuid mähe on ikkagi veel väljas käies ja lasteaias all. Ilmselt varsti õnnestub päevasest mähkmed ka täielikult lahti saada.  Proovime siin ikka patsi tegemist ka harjutada, kuid see pole vist eriline meelistegevus. Mind ikka jätkuvalt hämmastab, et ma Lennale omal ajal punusin juba ilusaid kalasabasid pähe. Rosannaga juba suur võit, kui tuti pähe saab!

Väljasõidud kolme lapsega..

Rosanna on tänaseks aasta ja kümme kuud ning  pidulik number kaks juba terendab! Alles nüüd olen hakanud rohkem kolme lapsega üksi käima. Ütleme nii, et eriti mugavalt end ei tunne, sest ma tean,  et “lähme teeme midagi toredat” on hetkel veel selline pigem “loodame parimat”. Eks ikka tavalised lastega seotud küsimused kerkivad üles – kes süüa, kes pissile, kes juua, kes väsinud ja kel mõned muud sada häda.. lihtsalt kuna lapsi on kolm, siis kõik need küsimused tulebki täpselt kolmega korrutada ja ei ole välistatud, et kahel võiks näiteks korraga mõni KOHE probleemi vajav asi kallal olla.  Niisiis olen ma üsnagi tuttavat rada käinud – söögi – ja mängukohtades.. kuid kuna sel nädalavahetusel oli Erik ära ja ilmad olid megamõnusad ning lastel siin kodus tavapärastest tegevustest üsna villand, siis tekkis umbes üks päev ekspromptmõte pühapäeva hommikul üks väljasõit teha. Kes mind teab, olen suurem planeerija.. aga no jäin seekord lootma, et on nagu on, ei viitsi nii palju juurelda, kas kõik on kaasas.  Vajadusel saab alati tagasi sõita. Niisiis viskasin õhtul vaid rätikud ja ujumisriided kotti.

Eelnev öö oli muidugi maksimaalselt tore, sest Lenna sonis kõva häälega, Nora köhis ja nuttis veidi (õnneks täitsa tehnilisse ruumi end ära ei tõmmanud) ja siis muidugi oli Rosannal mingisugune error. Mõtlesin, et võtan ta oma voodisse, aga see plaan ei sobinud talle üldse, niisiis passisime kena 45 minutit minu voodis istumisasendis, sest muu ei sobinud. Lõpuks sain ta pärast korduvaid katseid kõrvale sokutatud ja silma looja, kui oh imet, 6.30 olid tal silmad ehmatusest lahti ja jooksis unesegasena esikusse. Õnneks pärast seda kustus veel ning ärkasime kell 9. Ma pole siia jõudnud kirjutada, aga Rosannal on lastehoiuga tekkinud küll suurem lähedusvajadus ja veidi hirm, et kas keegi läheb ära. Olgugi, et me ei ole kunagi läinud salaja ära, vaid alati öelnud talle. Samas, eks see on loomulik reaktsioon. Ja näiteks hommikuti, kui Erik tööle on läinud ja Rosanna enne mind ärkab, läheb ta kohe esimese asjana esikusse kedagi otsima.. Hästi palju tahab süles olla ning näiteks see viimane öö oli ehe näide, et tahtis lihtsalt kehakontakti. Ilmselt mõjus see, et olin ise reede vastu laupäeva ööd ära ning Rosanna oli oma õdede ja minu emaga kodus. Minu ema on talle sisuliselt nagu oma ema, aga eks need tunded ja väljaelamised ole ikka. Ühesõnaga saime ööga ühele pool – lõpp hea, kõik hea. Kreemitasime lapsed sisse, uv-riided selga ja minek.

Kujutasin millegipärast ette, et see sõit on kõige lihtsam osa, vaid 30 minutit ja lapsed rõõmsalt õõtsuvad taga tantsida. Jõudsime selle lühikese aja jooksul 3 korda vähemalt auto peatada. Rosanna arvas, et vett võiks juua, õuna võiks süüa.. siis küll ta aevastas ja oli vaja nina puhastada jpm..  igatahes kohale me jõudsime ja super tore leid! Ma olen kunagi Kaberneemes jetiga käinud sõitmas, kuid niimoodi randa polegi läinud. Nii mõnusalt ruttu läks sügavaks ja inimesi polnud ka palju. Ilmselt sellepärast, et liivaosa polnud meeletult.. Ühesõnaga väga mõnus!

Muidugi ma pole päris kindel, mis ma mõtlesin, sest viimane rannakülastus oli selline, et Rosanna kartis liiva ja Nora vetikaid.. aga täna oli hoopis teine vibe. Lapsed olid täitsa põnevil ja pärast hetkelist mõtlemist oli Rosanna nõus jalad ka liiva torkama. Võibolla mängis rolli see, et liiv polnud veel tulikuum. Minu üllatuseks tahtsid kõik vette minna ja Lennast oli veidi kahju, sest ta oleks tahtnud minuga kindlasti kahekesi ka ujuda, aga reaalsus oli pigem, et Rosanna ühel ja Nora teisel puusal ning Lenna pidi ise jalutama ning lõpuks loobus.. Vesi oli nii mõnus, meil tekkis lausa mõte, et võiksime sõbrannadega Rummu karjääris aerusurfi proovida ning vaatasime, et seal pakutakse päris hea hinnaga SUP matka Rummu tuhamäe külastusega.. oleks seda sooja ilma veel veidi..

Laste juurde tagasi tulles, siis minu meelest on need pikemad käigud alati sellised nii ja naa, sest Rosanna on veel nii väike ja Nora vajab vahel oma tegemistes abi. Aga muidu täitsa tore kamraad. Veidi oli raskusi sealt rannast ära saamisega, sest Rosannat pidi lausa poolvägisi riietama.. ja muidugi eriliselt tüütud on sellised olukorrad, kus juba napilt oled kõik autosse saanud ja siis näiteks Lenna hakkab paaniliselt röökima, et nägi jala peal sipelgat. Noh, mis seal ikka siis, tule välja ja koorime su siin tee kõrval paljaks ja pakime uuesti kokku tagasi.

Väikse vahemärkusena.. naljakas, kuidas ma vanasti vaatasin, et on ikka Skandinaavia lapsed meil naljakad, käivad oma UV riietega.. tavaline eestlane lippab ikka paljalt rannas ringi. Tänaseks olen siis jõudnud sinna, kus leian ka, et oluliselt mugavam on ürp selga visata ja jääb see suurem mökerdamine päiksekreemiga ära 🙂 Lastel mugav, endal lihtsam ja ei pea koguaeg muretsema, kas õlad põlevad ära või mitte. Riided kuivavad megakiirelt ja õnneks lapsed ise ka ära harjunud neid kandma..

Jumal tänatud, et mul sõbranna ka oma kahega tuli, sest nendel oli normaalselt söögimanti kaasas. Me sõime rõõmsalt kõik nende pirukad ja küpsised ära. Ma vist alahindasin oma laste söömisvõimekust, sest umbes 30 minutiga oli kõik kaasa võetud porgand ja õun otsas. Ja muidugi eriti hea oli see, et võtsin oma liitri vett kaasa, mõtlesin veel, et päris tobe ikka tassida nii. Pool sellest veest oli meil juba kohale jõudmise ajaks otsas.. nii, et järgmine kord olen targem. Kolm last on ikka kolm. Pärast randa läksime Kaberneeme Pootsmani suvekohvikusse. Koht ise oli super äge, aga teenindus andis veidi soovida.. võibolla me siitpoolt oleme lihtsalt jube kärsitud, aga kõik olid kuidagi nii uimane. Ma vist jõudsin kolm korda oma tellimust ette lugeda ja veel erinevatele inimestele.

Mul on üldse  kuidagi nii hea meel, et meil Erikuga ühistel sõpradel on palju samas vanuses lapsi. Tavaliselt, kui külas käiakse, on hoov neid pudinaid täis. Ja eriti tore on see ka, et mu enda sõbrannadel on väiksed lapsed.  Naljakas oli vaadata, et olime ise kahekesi, aga lapsi kahe peale viis. Hästi ikka jõudnud! Tegelt on täiega tore ja kui Rosannast nüüd ka asjalikum mann saab, siis saab eriti tore olema mini-naistega ringi käia. Muidugi ma pean mainima, et tüdrukud on meie sõprusseltskonnas üleüldiselt TUGEVAS ülekaalus. Näiteks kõikide meie sõprade peale on kokku 15 last, kellest vaid 5 on poisid. Nii, et ega neil meestel ikka lihtne pole.

Pilt on tehtud, kui Rosanna oli oma uneajast õige pisut kaks tundi juba üle astunud.. ja ikka nii rõõmus!

Millise mulje Lottemaa sel aastal jättis?

Vaatan siis ühel päeval kalendrisse ja sügis lihtsalt lehvitab juba vastu. Peas vasardab terve selle suve tähtsaim käik – Lottemaa. Nad ju ometigi augustikuu lõpuni avatud ning siis on pidu läbi.  Minul aga piletid ammusest ajast soolas ning ootasid pidevalt õiget hetke, et minna. Selgus, et Erikut me oma plaanidesse kaasata ei saa, seega tegime esimesed proovimised juba juulikuus, kuid küll ei sobinud ilm ja küll jäi Lenna nohuseks. Mis seal ikka.. Pühapäeval vaatasin siis taas seda saabunud augustikuud ja mõtlen, et mis asja, mul on reaalselt muude plaanide kõrval üksikud vabad päevad jäänud ning kui kohe plaani ei võta, siis jääbki lõpuks käimata. Vaatasin ilmateadet ja sai üsna kiirelt kolmapäevaks plaan paika pandud. Muidugi oli mul mingisugune ettekujutus, et mõelda vaid, rahvast ju nädala keskel vähe, kuid tegelikult oli inimesi ikka omajagu. Mul oli kindel plaan esimese rongiga minna, sest minu meelest on see täiega tore, kui need tegelased lapsi juba hommikul esimese asjana vastu võtavad ja tervitavad. Pole sellist tuima väravast sisse jalutamist ja lootmist, et ehk keegi vastu kõnnib. Hiljem on nii kui nii terve Lottemaa neid tegelasi ja lapsi täis ning reeglina toimetab igaüks kuskil omi asju. Startisimegi Tallinnast kell 8 ja jõudsime ilusti kohale!

Mul oli natukene mingisugune eelarvamus, et esimesel aastal kulges meil kogu see päev ülisujuvalt ning nägime enamus kohad ära ning lapsed said maksimaalselt vist aega veeta Roosiga, mis neile nii meelde jäi.. et vaevalt teisel aastal sama hästi vedada saab. Pean muidugi tõdema, et Lotte ja Roosiga said nad oluliselt vähem koos olla, kui möödunud aastal, kuid väga hea backupi tegid kõik ülejäänud tegelased! Muidugi arusaadav ka, et Lottet peab ilmselt igale poole jaguma ja kui ise konkreetselt juurde ei astu, siis on rong läinud.. Aga meil oli tõesti ülitore! Lenna on viimased aastad olnud alati hästi kaasatud, kui teda kuhugile mingite tegelaste poolt kutsutakse, küll aga Nora oli mu jaoks üllatus. No tõesti megajulge kolmene, kes läks rahumeeli nende suurte jäneste, koerte ja muude putukate vahele mängima. Sel korral saime palju rohkem avastada Jäneste ja Lotte maja, nägime tiirul ka mereäärset ning lapsed käisid ka esimest korda Romantika laeval ronimas. Mu jaoks on tõsine müstika, et möödunud aastal me ei näinudki Lotte vanemate tuba, Roosi tuba, katusepealset. Nii palju uusi kohti, mis jäid esimesel korral märkamata! Ja veel jõudsime lõpus veidi ronimisala avastada, mis lastele väga meeldis..

Mulle meeldis, et sel aastal oli korralik rõhk pandud spordi tegemisele. Neid mänge ja ülesandeid oli kuidagi nii palju, aga lapsed võtsid kõigest osa. Muidugi “okeiiii, okeiiiiiiii, okeiiiiiiiii” moment oli, kui lapsed läksid tegelastega lõpujooksu tegema ning Nora nendega sinna metsa vahele ära kadus. Näha oli, et ta oli juba varasemast hüppamisest ja möllamisest nii väsinud ning see jooks polnud mitte ümber maja.. vaid seal pikalt läbi metsade. Mõtlesin, et huvitav kas sinna ta jääbki. Aga see tegelane jõudis vapralt finišisse tagasi. Õhtul ütles, et tal oli päeval NIII NIIII PIKKK JOOKS.. Õnneks pidas nii ilusti vastu!

Minu siiras soovitus on Lottemaal ikka lapsed suunata nendele tegevustele ja etendustele.. suhelge ise palju tegelastega ja nii tuleb lastel ka julgus neile vastata või nendega rääkida. Ja Lottemaal on pigem nii, et ei tasu ootama jääda, et põhitegelased nüüd just sinuni oma teel jõuavad. Pigem ikka haarake ise initsiatiiv, kui tahate pilti või paar sõna vahetada. Mul oli Lottest isegi kohati kahju, kui ta eemal mingeid jutuajamisi pidas ja me ta endale pildile kutsusime. Ei saa ju öelda, et “kuule ma ei viitsi praegu”.. aga hästi tore! Mind ajas mitmeid kordi nii naerma nende tegelaskujude “töö”. Sisuliselt koguaeg lased jutul minna.. muidu on ju täitsa tore, aga eriti naljakas on siis, kui lapsed ei vasta.. siis on selline tunne nagu räägiks omapead.. Et hästi tublid, kiidusõnad!

Meie tüdrukutele Lottemaa käik väga meeldis ja minu vaatepunktist meeldis mulle, et jõudsime jälle uusi kohti avastada ning just see, et lapsed olid nii paljudesse asjadesse kaasatud. Kindlasti, kes veel käinud pole või kahtlevad, võtke see reis ette! Ma olen ikka üsna kindel, et te ei kahetse!

Võtame need möödunud kuud kiirelt kokku!

Vahepeal hakkas see elu veerema nagu lumepall. Kogus ainult hoogu ja tulemuseks polnud mitte üks ilus ümmargune kera, vaid pigem mingisugune jube lopergune moodustis. 2020 on kahtlemata out of my comfort zone aasta. Sel aastal olen pidanud nii palju oma harjumuspärasest lahti ütlema. Lihtsalt pidanud minema vooluga kaasa ja lootma, et suurema laine alla ei jääks. Suutsin lõpuks endale aru anda, et siin saab vaid ise pidurit panna, enne kui on liiga hilja. Alustasin sellest, et andsin mõni aeg tagasi tööle lahkumisavalduse, sest kõik see kodu – töö ja väikeste lastega majandamine jooksis minu jaoks nii kokku, et isegi päev korraga võtta oli üks suur error.  Tuli endale tunnistada, et  vähe ambitsioonikalt lendasin enda soovidele peale, proovides kuidagi kolmel rindel edukas olla.

Ma pole ikka väga pikalt kirjutanud, sest see low-period aina venis ja venis ning ei kippunud ikka üldse arvutit lahtigi võtma. Vahepeal on nii palju toimunud ja kõigest  täpsemalt ei hakkagi kirjutama.. Küll aga on mul nii kahju, et ma pole üldse meie tegemisi talletanud ja lastest kirjutanud. Kas te reaalselt kujutate ette, et kui mul on arvutis tavapäraselt iga kuu kohta eraldi pildikaust, kust võiks leida vähemasti 5-6 albumit/per kuu fotodega, siis hetkel on mul 2020 kaustas üks suur ümmargune null ja tühjus. See teeb mind üsna õnnetuks, sest esimest korda kuue aasta jooksul pean leppima mingisuguste suvaliste telefonis tehtud piltidega.

Ühel pühapäeval nuputasime pikalt, et mida siis lastega ilusa ilmaga teha.. järsku meenus, et meil peaks siin kodu lähedal üks seiklusrada olema. Võtsime rattad, jäätised ja piknikuteki ning läksime ronima! Megatore, et sellised võimalused olemas on !

Suvi algas Eriku välislähetusega ning juunikuud alustasin üksi kolmega.. Eriku tulekuga tähistasime kiirelt jaani – ja sünnipäeva, pärast mida puhkasime Noorus Spas. Külastasime suuremate lastega loomaaeda ning kõigi kolmega Polli ja Kuristu talu ka. Need olid Rosanna esimesed korrad päris taluloomi ja linde näha. Viimased avaldasid talle enim muljet ning kui Kuristu talus ämber kapsa ja porgandiga kätte anti, arvas ta, et need on talle söömiseks. Talle sobis hästi, et sai OMA toitu vahepeal mõne jänesega jagada. Kõik, kes te siin Harjumaal elate ja Pollis ning Kuristus käinud pole, kindlasti külastage!

Meil täitus vahepeal Erikuga seitse aastat abielu ning selleks puhuks põgenesime sinna, kuhu ilmselt enamus eestlased pärast koroonat läinud – Lätti! Oleks nagu Eestis, aga ikkagi väljamaal. Avastasime, et oluliselt odavam on ikka Riias puhata..  Käisime loomaaias, kus ma kunagi varem käinud pole. Võiks öelda, et mulle meeldis isegi rohkem, kui Tallinna oma. Ei olnud nii palju matkamist, loomaaed ise kodusem ja rohkem looduse keskel. Millalgi tahaks kindlasti lastega ka minna. Näevad ka kaelkirjaku ja sebra ära.  Ööbisime Vanalinna ääres Hiltonis. Ja kui esialgu võib tunduda, et oh, mis kallis hotell, siis tegelikult Eesti mõnes spas saab ühe öö sealse kahe öö hinnaga.

Alles hiljuti kohtusime veel meie oktoobrichatiga. Kirjutame iga päev ja täiega tore on vähemalt kord aastas ikka näod ka üle vaadata! Ka sõbrannadega oleme palju kohtunud ning nendega on see graafik väga aktiivseks läinud. Sel nädalal lausa kahel korral Pärnusse minek! Mul on nii hea meel, et mu ümber on minu inimesed, kes viitsivad ka kõige postiivse kõrval kuulata vingumist, hala ja muremõtteid. Siis, kui ise ei oska, on alati keegi, kes teeb tuju heaks või mõtleb kaasa sinuga. Ja teisest küljest alati saab megapalju nalja ning igasugused absurdsed ja masendavad olukorrad keeratakse nii üle vindi, et ei jää muud üle, kui ainult naerda. Oleks nagu teraapia omaette!

Muideks Rosanna alustas ka lasteaiateed, kuid selles roosinupukesest kirjutan teinekord pikemalt! Ja lisaks kõigele oleme kodus tagahoovi nüüd suuremalt ette võtnud. Kirjutan ka sellest pikemalt, kui nüüd lõpuks valmis peaksime saama.

Minipuhkus Narva-Jõesuus!

Kena koroonaaeg tühistas kõik meie suuremad plaanis, reisida türki ning külastada GoSpad. Üks hetk avastasin, et nüüd on ju pea kõik käimised valla ning võiksime ikkagi lastega väikse minipuhkuse ette võtta. Teadagi olid vahepeal imeilusad, soojad ilmad ning tundus ainuõige mõte sõita hoopis Narva-Jõesuusse, Noorus Spasse. Oleme seal tegelikult korduvalt lasteta käinud ning korra Lennaga tema beebieas.

Mõte kolmega reisimisest tundus väljakutsuv, sest ega Rosanna oskab ka juba omamoodi sõnakas olla ning pole päris nii, et käime ja teeme. Kolmel inimesel veel asjast oma arvamus.  Igatahes otsapidi me Noorusesse jõudsime ning kuna toad olid üsnagi täis broneeritud, ööbisime me hoopis sviidis (mainin siia igaks juhuks ära, et tegu pole sponsoreeritud postitusega). Tegelikult hinna poolest polegi suurt vahet, kas võtta näiteks Aqva Spas peretuba või Nooruses sviit. Sisuliselt viie inimese peale ongi kahte tuba vaja, et vähegi inimlikult end tunda. Nii koosnes meie ruum ka nö kahest toast, mis olid omavahel ühendatud. Tüdrukud said siis ühes puhata, meie ööbisime teises.

Seekord vaatasin Noorus Spad hoopis teise pilguga, sest märkasin rohkem võimalusi lastele. Näiteks oli seal arvestatav mängutuba, veekeskuses eraldi laste osa, kuid lisaks veel üks bassein, kus Lennale ulatasid jalad põhja. Veel olid olemas igasugused rõngad, kätised ja muu selline tavaar. Ülimalt mõnus oli, et õues sai istuda ning einestada ning mänguplats oli seal vahetus läheduses. Muidugi rand oli kiviviske kaugusel ning jõudsime korra otsapidi sinna ka.

Tahate ma räägin, kuidas näeb välja rannapuhkus kolme lapsega, vanuses 1, 3 ja 5? Midagi sellist, et kõigepealt möllad toas nende riiete ja kreemidega ning kui korralik energia on endast antud, hakkad ranna poole liikuma ning avastad, et esimesed sammud okkaid ja kiviklibu täis liival panevad preilid juba ahhetama. Jõudsime siis rätikud maha panna, Erik tahtis nendega ühes ka Rosanna maha asetada, kuid see preili jalgu alla ei võtnud. Eks Rosanna pelgas liiva ja vett ja kõike mis seal rannas oli, Nora seevastu adru ja märga liiva ning Lenna oli ainuke, kes nautis.. Niisiis jäi see ranna”puhkus” õige üürikeseks. Käisime Lennaga kiirelt ujumas ja üritasime kordamööda küpsiste ja kõrrejoogi abiga seda imelist aega pikendada. Pean tõdema, et plaan oli väga ambitsioonikas.. hiljem kogu see aeg kulutada, et liiv laste kehadelt enne tuppa jõudmist maha saada. Ennast ajas ka õhtul naerma, et oleks pidanud ikka oma liistude ja veekeskuse juurde jääma..

Muidugi lastega reisides tundub ikka see kõik hinnas parim lahendus. Meil olid mingil põhjusel õhtusöögid ka hinnas (mida me tavaliselt võtnud pole) ning oli ikka õhtul mugav küll lastele toit pikema ooteajata ette anda. Mänguväljak pikendas õhtust olemist niivõrd palju ikka, et ise saime a la carte proovida ja kena kümne minuti sees oma kokteilid kiirelt ära juua.. Hommikusöögi juures pikemalt ei peatukski. Ütleme nii, et Vspa ja Estoniaga väga võrreldav pole.

Kokkuvõttes tore oli korraks kodust välja saada ja eriti hea meel on, et lastele väga meeldis! Järgmine sihtpunkt on meil järgmisel nädalal Pärnu! Vaatame, mis meid seal ees ootab!