Roosinupuke sai 3!

Juhhuu! Meie väike Roosi sai vahepeal 3-aastaseks. Reaalselt üks päev enne kolmeseks saamist ta vist tundis, et ta on nüüd suureks tüdrukuks saamas ja võtab end siis kõrge vanuse puhul kah kokku. Teatas eelmisel õhtul, et tema tahab ise magama jääda. Ütleme nii, et siiani oleme truult kõrval istunud, vahel 1.5 h, vahel 15 minutit, aga keegi on pidanud alati kõrval olema. Kui kahe suurema puhul oleme ilusti kõik võõrutamised läbi teinud, siis kolmandaga on see stiilis “kuule vahet pole, istume ära, küll ta lõpuks ..”. Me küll vahepeal üritasime siin väevõimuga, aga see oli kenakesti kehv üritus, sest võttis aega 1.5 h asemel 3h ja lisaks siis kisa saatel. Loobusime. Ja nii uskumatu, kui see ka poleks, siis vist ongi see päev kätte jõudnud, kus väike sell ise teatas, et kuulge okei, okei, võin ise ka proovida. Ei taha siin ära midagi sõnuda. Loodetavasti jätkab see samas taktis, sest me ausalt öeldes naudime maksimaalselt seda laste iseseisvumist ja tõesõna ei kujuta ette seda päeva, kui me reaalselt hommikul ärkame üles ja kõik lapsed toimetavad omasoodu.

See kolmene on ka juba tegelt nii omaette äge vanus, sest sõnavara on korralikult juurde visanud ning eneseväljendus on oluliselt paranenud. Roosi hästi palju matkib oma suuremaid õdesid ja üldse selline tore, lõbus väike sell. Muidugi kaasnevad ka igasugused ealistest iseärasustest tüütud hetked, kuid annab juba vaikselt lootust, et aina asjalikumaks läheb! Preili on oma loomult hästi sarnane keskmise õega. Selline häälekas rõõmsameelsus saadab teda. Samuti küllaltki valju häälega ja jutukas. Kohati ka domineeriv.  Enamjaolt jutustabki meile igapäevaseid elulisi olukordi. Igal õhtul räägib ta usinalt kaasa teemal, kuidas tema päev läks.. mis meeldis, mis ei meeldinud? Tema parasiitväljendid on “ei soovi” ja “niigi”. Miimika on sarnaselt oma õele väga mitmekülgne. Keerutab usinalt silmi, või laseb huuled torusse ja kulmu kortsu. Teda saadab kohati kerge teatraalsus, kui solvudes ikka sirgjoones ja tähtsa marsi saatel teise tuppa suundub.

Ma tahaksin väga kirjutada, et ta on Lenna moodi, aga tegelikult on nad üsna erinevad. Täitsa omamoodi tegelased. Neid ühendab silma- ja juuksevärv.  Küll aga kasvult on ta mõlemasse õesse ning kannab ammu juba 104 suuruses riideid (kuigi pikkust peaks olema 98cm). Kaalub kenakesti 15 kg juures. Üldiselt on selline pigem preililik tüdruk. Kannab kleite ja on rohkem eeskujuks võtnud keskmise õe.  Norsu on üldse talle nagu teine väike ema. Juhendab, õpetab ja kamandab.

Nädalaid varem oli meil isegi korraks mõtteis, et võiksime Roosi sünnipäeva mängutoas pidada, kuid elu pani ise paika ning borrelioosi tõttu otsustasime vähendatud koosseisus sünnipäeva kodus pidada. Külas käisid pereliikmed, aga isegi pere kohta 1 täiskasvanu + 1 laps süsteem. Minu jaoks ei tulnud eriti kõne alla, et me sünnipäeva ära jätame. Olen alati nii tähtsaks pidanud, et kõik sündmused, pidustused, käimised tuleb laste jaoks eriliseks muuta ning kui vähegi tervis lubab, siis tuleb lihtsalt leida sobiv viis korraldamiseks. Ka neiu sünnipäevanädal oli meil pehmelt öeldes hullumaja ning minu töönädalale lisandusid veel kaks koolipäeva otsa. Aga ei ole siin miskit. Ikka kooki, õhupalle ja külalisi ning kingitusi. Roosile jättis igatahes kustumatu mulje ja vahepeal jõudis küsida, millal see jõuluvana tuleb? Ta vist arvas, et kingitused tõi jõuluvana.  Ühesõnaga lõpp hea, kõik hea!

Täpselt aasta aega hiljem, diagnoos vol2.

See tundub veidi uskumatu, aga täpselt aasta hiljem vaatab meie pere päkapikk silmitsi borrelioosiga.  Kes mäletab, siis möödunud aasta september algas meie peres väga ehmatavalt. Kõigepealt kukkus Leenu paar hammast suust välja ning sellele järgnes korralik trall igasuguste veidrate haigusnähtudega ning tänu ühele tähelepanelikule arstile, jõudsime ilusti varakult borrelioosile jälile.

Alustan siis algusest. Meie Roosi on olnud oma neli nädalat vahelduva eduga haige. Vähe virkamad hetked on ta käinud lasteaias ning vähe loiumad päevad olnud kodus. Kohati viskas sisse megahulle köhahooge, mille lugesime kõik mingisuguste kahtlaste viiruste ja allergiate kaela. Teine hetk oli köha jälle taandunud ja nii see jamamine meil käis. Möödunud nädalal pidid lapsed minema nädalavahetuseks ämmale ja E. sõpradega kalale. Kõik oli juba läbi mõeldud, kui poole nädala pealt avastasime, et Roosi tervis läheb ikka jälle allamäge.  Jooksis peast läbi, et no eks see mingi neljas võimalik viirus siis ole. Ülejäänud pere sai vahepeal ära saadetud, kui reedel jäi mulle eriliselt silma lapse nägu, mis oli ühelt poolt kuidagi paistes ja üldse nägu kõvasti õhetas ning sinna olid moodustunud mingisugused laigud.  Õhtul tuli mul ema veel Roosit vaatama ajaks, mil koeraga viimased tiirud tegin, kui siis koos arutame neid haigusnähte läbi ja mõtleme, et issand, kuidagi väga – väga sarnane Leenu möödunud aastale. Tulin siis koeraga õhtuselt ringilt ja hakkasin mõttes järjestama: näo üks pool ei tee koostööd, silm pisardab, kurdab peavalu, näos lööve, esinevad laigud.. ja mida enam ma neid enda jaoks läbi mõtlesin, seda kiiremini lõi kelluke peas tööle, et appi, kohe on tarvis reageerida, sest kuklas olid vaid Leenu arsti sõnad “kahtluse korral vaja koheselt ravida, sest homme võib juba seis palju hullem olla”. Täielik õudukas, sest käes oli reede õhtu ning ees ootas pikk nädalavahetus. Emotsioonid hakkasid vaikselt üle pea lööma ja EMO’ga telefonis vesteldes tulid juba pisarad silma.

Suundusime siis õhtuks erakorralisse ning ükskõik kui väga ma ei prooviks ka end tagasi hoida, pean ma ikkagi ütlema, et see kogemus oli ääretult ebameeldiv ja vastik. Tõepoolest mõni inimene võiks juba oma ameti maha panna ja midagi muud vaadata või pensionile edasi liikuda. Astume meie siis uksest sisse, läksin küsisin registratuurist, et mis edasi, kas nad soovivad dokumente? Saadeti mind numbrit võtma. Läksin siis numbri järele ja vaatan, et oh, juba järgmised.. kohe vast saame jaole. Minul seljakott paksult asju täis, ise õueriietes ja laps süles. Ootame ja ootame.. ooootame.. ooootame… vahepeal tuleb repliik “pange lapsele mask ette”.. ütlesin, et ega ikka ei pane küll. Tegu siiski 2-aastase lapsega ning ühelgi teisel lapsel koridoris maski ees pole. Midagi seal kobiseti, kui jõudsin öelda vaid, et olge normaalne inimene. Noo, võite kolm korda arvata, kaua ma seal karitusteks veel seisin. Mõlemad õed olid vabad, registratuuris olev naine ei tegelenud ammu enam arvutitööga. Kohmitses oma kaustades ja rääkis õdedega juttu. Nii vahva ju arutada kõiki muid olulisi asju (näiteks, kuhu võis üks kaust kaduda).. huvitav, huvitav.. seda võiks ju lausa otsima minna. Ma tundsin, kuidas mu närvirakud sees surid, astusin kaks sammu lähemale ja küsisin, kas siit majast abi ka võimalik saada on? Teate, selle peale öeldi, et “kõigepealt ma lõpetan oma asjad ja siis ma saan teid võtta” .. mõtiskledes oma kausta üle edasi. Pöörasin selja, panin lõpuks lapse maha ja oi, oh imet, saabuski meie number!  Sain siis tähtsalt korrata oma koduaadressi ja anda telefoninumbri, kui vastu võttis meid lõpuks õde. Ka õde ütles et ei hakka pikemalt kirja panema, rääkigu me arstile otse. Lõpuks, kui arstile saime, siis nägi see välja selliselt, et ma terve see 10 minutit, mis me vestlesime – põhimõtteliselt ise rääkisin, ütlesin, mida meil vaja on ning lahkusime. Tundes iga ihurakuga sellist tüdimust ja tülpimust.. selliseid pilke, et ah mis teil nüüd siis on?  Ja kes ei ole lugenud Leenu kogemust, siis ega seegi parem polnud. Meid taheti kohe kiirelt minema saata, kui ma siis viimast korda rõhusin, et “selge, pange oma nimi sinna kirja, et te kinnitate, et laps on terve ja talle piisab vaid kodusest puhkusest”, mille peale siis õde palus korraks veel ukse taha minna ja kutsus siis haigla poolt inimese, kes tuli ja seisis koheselt meie ette ja ütles peale vaadates “siin on tegu 99% borrelioosiga, palun tulge haigla poolele, võtan teid kohe vahele, teeme testid ja koheselt alustame raviga (juba enne testide tulemust).” Ühesõnaga selline oli meie EMO kogemus taaskord. Ma ausalt öeldes väldiks seda kohta sajal erineval viisil, kui poleks olnud parasjagu nädalavahetus käsil. Ma ei kujuta ette, kas mujal on ka sellist suhtumist, aga enda kahe kogemuse pealt võin öelda, et see on olnud kõike muud, kui meeldiv ja julgustav vastuvõtt. Juba uksest sisse astudes pead võtma hoiaku, et nüüd hakka oma lapse tervise eest seal võitlema.

Igatahes ma kirjutan siia veelkord haigussümptomid, mille järgi võite ära tunda borrelioosi. Mõlemad versioonid on mul kahe lapse peal ette anda:

  • Näopoolte erinevus (üks pool ei toimi nagu teine.. lase teha näoharjutusi – naerda suurelt, kulme kortsutada või tõsta jms. ning kohe jääb silma, kui on midagi veidrat)
  • Õhetus/punetus näos, segamini valgete laikudega. Leenul jooksis lihtsalt jutt üle näo, Roosil ebamäärasem
  • Palavik (Roosil oli, Leenul mitte)
  • Meeletu köha (Roosil oli, Leenul mitte)
  • Erinevad valud peapiirkonnas (kõrva- pea – kurguvalu.. isegi ütles, et nina valutab)
  • Üleüldine nõrkus ja jõuetus, väsib väga kiirelt
  • Külma- ja kuumahood (Roosil oli, Leenul mitte)
  • Silmad võivad vett joosta (minu mõlemal lapsel jooksis kõige rohkem see silm, kus näopool oli tuimem)
  • Raske ja tihe hingamine..

Issand, head lapsevanemad! Usaldage oma sisetunnet!! Borrelioosi puhul on iga päev väga oluline. See võib vabalt olla nii, et üks õhtu hakkab nägu ära vajuma ja järgmisel hommikul võid sa kreepsu saada. Lisaks selle kõige taastamine võib võtta väga pika aja. See ei pruugi taanduda ainult AB -kuuriga.

Ma ütlen, et emotsionaalselt võttis see mind nii läbi, sest sügis on käes – Leenu kool algas, koeraga palju uut toimetamist, E. tööl väga palju tegemist, ise alustasin sel nädalal tööl käimist ning see teadmine, et laps peab olema veel nädalaid kodus + kõik see mure tervise üle, on nii väsitav. Muidugi olin ma viimasel nädalavahetusel kõigega üksi ka ja helistasin nuttes oma naabrile (kel on väga palju kogemusi borrelioosiga) ning veidi selline ahastav ja lootusetuse tunne oli, et kas ma pean jälle selle läbi tegema ning kuklas koguaeg oli üleval küsimus, kas ma üldse ajan õiget asja? Kas üldse on borrelioos? Ma ju reaalselt annan lapsele 3x päevas antibiootikume + probiootikume.. Ja ma pean seda tegema lihtsalt  oma sisetunde põhjal, mis ei pruugi isegi õige olla. Sain õnneks nii palju südamerahu ja need sõnad, et “usu mind, see on borrelioos ja sa teed õiget asja”. Rohkem mul polnudki vaja. Uue nädala alguses käis Roosi Synlabis. Läksime täitsa omal käel, sest ausalt öeldes oli mul 0 tahtmist kedagi kuskil jälle saatekirja saamiseks taga ajada. Kui ma ei eksi, siis kolmapäevaks saime tulemuse, et borrelioosinäit on kõrge, kuid analüüsist sai ka välja lugeda, et see on tema organismis pikalt olnud. Oi, mis imeline tunne mul oli, kui kerisin viimased neli nädalat tagasi. Tõenäoliselt ei olnudki tegu mingite x- viirushaigustega, vaid ikka borrelioosiga, kes oli kõik need nädalad selle väikse inimese kehas laastustööd teinud.

Öeldakse ikka, et inimesele antakse nii palju, kui ta kanda jõuab. Eks surume ilusti kaks töökohta, kolm erinevat kooli, lasteaia-logistika, väiksema hoidmise jpms ühte. Sinna vahele veel haige lapse jaoks olemas olemise ja arstilkäigud.. ah õigus jah, muu igapäevane vanemlus ka (mis juba täiesti harilikel päevadel võib väsitav olla). Ma ei teagi, kas mõelda, et vähemalt on kaks täiskasvanut olemas või mõelda, et miks küll ainult kaks täiskasvanut?  Vist esimene variant, sest kuuldavasti peaks E. veel varsti välislähetusele ka minema. Meil on ikka korralik multitasking käsil ja oleme seal punktis, kus võtame jälle no maksimaalselt 2 päeva korraga. Meil isegi ei ole mõtet teha pikemaid plaane. Kes mäletab, siis Leenu oli meil lõpuks 7 nädalat kokku kodus. Ja ma ei taha isegi nii kaugele mõelda. Südamest loodan, et väiksem keha allub kergemalt ravile ning et ei tekiks pärast 3-nädalast antibiootikumi kuuri igasuguseid muid terviseprobleeme (mis kahjuks Leenul välja lõid). Esimesi ilminguid Roosi hammastel juba näeme. Hoiame pöialt, et hullemaks ei lähe.

Muidugi erakordselt suur tänu meie emadele, kes ilmselt iga uue meili, kõne ja sõnumi peale hinge kinni hoiavad, et õhhhh, mis nüüd jälle? Meil endil on olnud selline emotsioonide roller coaster, et juba pikemat aega tahaks kuskilt hamstrirattast korra välja astuda. Sel nädalavahetusel võtame 24h vabaks ja kogu see hullar jääb mu emale kanda.  Isegi veidi tunne, et tahaks telefonid välja lülitada ja lihtsalt muudest asjadest mõelda ja rääkida.. millest ühed tavalised 30-aastased inimesed rääkida võiks. Ainuüksi märkmikus mu järgmine nädal on nii täis kirjutatud, et kirjutamisruumi ühelegi päevale ei jagu. Miks ma seda üldse kirjutan? Kirjutan seda tegelikult sellepärast, et üks hetk taaskord tagasi lugeda ja meenutada, mismoodi see elu meil nendel nädalatel välja nägi. Aga no päev korraga, saame hakkama!

Ahjaaa, meie Roosike saab uue nädala lõpus 3-aastaseks ka veel! Nii, et ikka pea püsti ja näeme toredaid ja postiivseid hetki ka! Ja siia tahaks veel lisada, et me oleme nii õnnelikud ja tänulikud oma Lunale, kes on tõeline pingemaandaja. Absoluutselt kõik õhtud veedame me koos ja istume terrassil ja lihtsalt naudime teineteise seltskonda. Ka sellel minu jaoks emotsionaalsel nädalavahetusel muutis ta need väiksed hetked päevas nii toredaks! Alati olemas!

Kutsikaga koos kasvamisest ..

Kirjutan veidi meie Lunast, kellega oleme tänaseks kohe- kohe viis nädalat koos elanud. Me nii naudime oma uut sõpra, et lihtsalt megaäge, et me sellise otsuse vastu võtsime! Ütleme nii, et esimene öö oli õuduste õudus, oleks nagu beebi koju toonud. Öö oli üsna magamata ning ise ei saanud ka täpselt aru, kuidas ja mida tegema peaks. Teisel päeval kutsusime kasvataja (kellelt me Luna saime) endale külla ja vaatasime veidi, kuidas ja mida paremini paigutada. Kuidagi veidi maha rahustas kõik see värk ning kui esimene öö tahtsin väga koera järgi kõike teha, siis üsna ruttu jõudis kohale, et nii kaugele ei sõua. Teisel ööl tegime veel kenakesti valesti ja lasime koera nendel hetkedel välja, kui ta nö küsis. Jumal tänatud, et olime pidevas suhtluses kasvatajaga ja ta ütles, et issand, ärge seda viga nüüd küll tehke. Koer peab aru saama, et öö on magamiseks ja keegi temaga õues eraldi ei käi. Kuna kutsikatel õnnetused kestavad kuni 5-6. elukuuni, siis on see puhtalt koera enda asi, kuidas ta seda kõike endal reguleerima hakkab, et lõpuks ise oma “kohal” puhtust hoida.  Meid tegelikult see pissimine jättis külmaks, sest ta teeb seda kivipõranda peale ning ausalt öeldes üsna kama kaks ning kõik on kergesti puhastatav.

Meie põhiküsimus oli, et kuidas me siiski hakkame koera kasvatama? Me teadsime, et temast saab õuekoer, sest ta on tohutult tiheda ja paksu karvaga ning naudib igasugust ilma. See õhtuks tuppa magama tulemine on tema jaoks tõeline piin, kuid kutsikat õue jätta pole veel julgenud, kuna õues on juba üsna külm ning tema kõhualune on veel paljas. Nii oleme mõelnud, et õue saadame ta lõplikult elama hiljemalt kevadel, kui ilmad jälle soojemaks lähevad.. Seni proovime hakkama saada.

Luna ise on muidu üliäge seltsiline ning me tunneme, kuidas meie enda eeltöö hästi vilja kannab. Üldse näeme, et koeraga on hea klapp ning mulle tundub, et kasvataja valis meie perekonda tõesti kõige sellise sobivama loomuga loomalapse. Ta arvestas väga, et koer oleks sotsiaalne ja julge, sest kolm väikest last on ikka kolm väikest last.  Ma panen siia kirja mõned basic soovitused kutsikate osas, mida võiks teada ja rakendada, kui loomalaps tulemas on. Me ise pooldame ja teame, et samojeedidele on sobilik nö “pehme kasvatus”. Vähem karjumist, rohkem motiveerimist.

  • Kui kutsikas pissib sinu jaoks “valesse kohta”, siis ära teda kunagi pissimise ajal keela või teda sel hetkel tõsta ja jooksuga õue vii. Annab pigem vale signaali ja tekitab hirmu. Eemalda vaibad (tunneb end nende peal kõige mugavamalt, sest jalgealune on kindel) ning kasuta pissilappe. Pissib “valesse kohta”, puhastad selle imemislapiga ja jätad selle sama lapi sinna, kus tahad, et ta edaspidi käiks.
  • Õues õpeta koerale kohe selgeks koht, kus oleks okei oma hädad teha. Pärast und ja söömist liigu temaga sinna. Õpib ülimalt ruttu!
  • Õpeta kutsikale selgeks käsklus “siia” ning tema enda nimi.
  • Kui kutsikas sulle peale hüppab, pööra selg. Või kui sul on käes parasjagu maius, meelita ta sellega teise tegevuse juurde, anna käsklus ja premeeri. Üldiselt kutsikas hüppab, sest ta on rõõmus ja tahab otseselt sinuga suhelda. Enne kõike üritab jõuda ta sinu suuni. Niisiis koeraga suhtlemiseks ole vahepeal tema tasemel, põrandal maas.
  • Kui koer haugub sinu suunas, eira ja pööra selg. Võõra suunas, siis kutsu, käsklus ja maius. Sa ei premeeri teda selle eest, et ta haukus, vaid selle eest, et sinu juurde tuli.
  • Soe soovitus on enne vaktsineerimist koeri mitte kokku lasta. Reaalsus on aga see, et see periood on üks magusamaid sotsialiseerumise aegu. Seega näidake ikka teisi koeri ka enda omadele, eriti tuttavaid kodukoeri ning käige julgelt jalutamas. Jälgige lihtsalt, et võõraste koerte väljaheiteid ei sööks.
  • Jalutamas käies ära tiri koera rihmast. Iga tirimise peale seisata. Hea oleks koera harjutada lõdva rihma otsas käimisega.  Hiljem, kui muutub liiga tihedaks see intervall, hoia maiust rinnal nii, et koera pilk on sinul. Aegajalt premeeri, kui kõnnib sinu kõrval.  Lase alati koeral nuusutada ja elu uurida. Ta on alles titt ja tahab avastada ning on liiast eeldada, et kutsikas sul kõrval sinu sammus püsib. Meie Luna saab päevas 3-4 x jalutada.
  • Ülevaloleku ajal ikka palju tegelust ja toimetamist! Jalutamisest ainuüksi ei piisa. Kutsikat soovitaks jalutada ja õpetada tühja kõhuga, nii on teda lihtsam motiveerida.
  • Märka, kui kutsikas on väsinud ja lase tal puhata.
  • Harjuta kutsikat pidevalt käppade/kõrvade/hammaste katsumisega. Meie samojeedipreili saab iga päev ka korra kammitud.
  • Söömise kohta tahtsin veel lisada, et hea oleks koera juba väiksest saati veidi lasta söögi järel oodata. Meil näeb see välja selliselt, et enne iga toidukorda istub ja ootab, kuni ütlen talle “söö”. Ja kui välja ei tule, siis sööki ette ei pane. Söök võiks olla mitmekülgne. Ise ei tahaks ka terve elu ühte ja sama toitu süüa. Esimesel eluaastal jõuab kaussi aga igasugsut erinevat manti – liha, konserve, kodujuustu, ricottat, lõheõli, toorest muna jpms.
  • Kui kutsikas võtab sinult plätu ja läheb sööb selle nurga taga ära, siis süüdi ei ole mitte tema, vaid sina, et sa selle nii ripakile jätad. Seda räägime me lastele pidevalt, kui nad oma tavaariga välja lähevad, et paraku nii on.  Ja veel, kui koer sinult midagi näppab, siis ära teda taga ajama mine. Tõenäoliselt kutsumise peale ta ei tule. Proovi läheneda selliselt, et saaksid temaga päris mänguasja vastu vahetuse teha.
  • Ja siis meenus mulle veel kaevamine, mis on samojeedidele ilmselt iseloomulik? Meie omale igatahes meeldib muld, sest selle peal on tõenäoliselt jahe olla. Las koeral olla hoovis näiteks üks koht, kus ta möllata tohib. Teistest kohtadest kutsud aga ikka ära ja premeerid tulemise peale.  Mina isiklikult kasutan sõna “ei” üsna harva. Tähelepanu köitmiseks teen vaid kõrgendatud häält, mille järgi ta aru saab, et see ei ole vist see tegevus, mida ta teha tohib.
  • Proovi leida igasuguseid lisategevusi, eriti kui pead tööl käima. Toredad on igasugused söömismatid ja kongid, kus koer peab korralikult vaeva nägema hea ja parema kätte saamiseks ning see omakorda väsitab teda.

Hetkel mulle rohkem ei meenugi. Kindlasti soovitan lugeda raamatut “Kutsika kasvatamine”. Ja Luna lõpetas just ka Tiina Toometi kutsikate eelkooli, kuhu soovitan ka soojalt minna. Lisaks kõigele harjub koer käima ka kliinikus, kus tunde läbi viiakse. Tund on  rohkem vestlusringi raames ning esimesed tunnid on kutsikad omanikega kaasas selliselt, et nende peamiseks ülesandeks on püsida omal kohal. Tegelikkuses on see aga koera jaoks üsna korralik ettevõtmine. Viimased kaks tundi said koerad korralikult hullata ja tõesti nii tore oli. Kool ise asub muidu Pelgulinnas, lõputund toimus Kloogrannas.

Me peame nüüd kannatlikult kuu aega ootama, enne kui saaks liituda Kati Koertekooli jätkukoolitusega, mis kestab 10 nädalat. Väga juba ootame! Tuli veel siia lõppu meelde, et koertekoolis käimisega sai Luna ka autoga sõitmise pabinast üle. Teen temaga aegajalt väiksemaid otsi, kuid pikemaid oli hea harjutada koertekooli minemise ja tulemisega. Nüüd juba saab väga hästi aru, kui autosse minek ja luuk kinni läheb. Võtab oma puhkekoha sisse ja jääb üsna ruttu rahulikuks.

Selline see koolitund on!

Aga üldiselt on see sõber nii nauditav ja koer annab nii palju uut hingamist ning põhjust rohkem liikumiseks. Tihti tuleme õhtuti emb-kumb tuppa ja ütleme, et Luna on ikka nii tore ja äge koer! Tundub, et vähemalt see kutsikaiga liigub meil toredas rütmis.. eks ole näha, mis see pubekavärk meile toob.

OMA PESA: aed + kivi

Saime suvel lõpuks hoovi korda! Maikuu lõpus otsustasime, et aitab küll, prooviks selle aia ja kividega sel aastal ühele poole saada. Oleme nii mitu aastat siin maja ees kruusa peal käinud ning ausalt öeldes käis ikka närvidele küll, et pidevalt kive ja liiva esikusse tassiti. Kõigepealt alustati aia ehitusest ning sellele kulus minu mäletamist mööda 3 nädalat. Oleks kindlasti kiiremini valmis saanud, kuid vahele jäi veel jaanipäev ning üht-teist apsakaid. Näiteks õnnestus meil aiapostid puurida täpselt tänavavalgustuse kaablitesse selliselt, et need korralikult katki läksid ning sellele kulus omaette aeg, et elektrikud probleemi lahendaksid. Meie kindel esmane eesmärk oli siiski aed enne koera tulekut valmis saada ning nii ka ilusti jõudsime. Aiaga paralleelselt tegeles E. kaevetöödega, sest soovisime ka hoovi valgemaks lüüa. Niisiis tuli tal kaevata maja külgedele, ette ja taha kaablid maha.

Kividega läks meil minu meelest küll väga ruttu! Kusjuures kivipanek sattus samale ajale, mil Luna meiega liitus ja selles osas oli ikka omajagu nalja. Koer pani pidevalt midagi töömeestelt pihta. Küll aga avastasime, et kui siin üks hetk otsustasime, et oi nüüd hakkame koeral harjutama seda, kui keegi tuleb/läheb autoväravast.. et ta siis ees ei tolkneks, vaid ilusti murul istuks.. Siis avastasime, et töömeestest oli tegelikult nii suur kasu! Isegi hea, et samale ajale see kivipanek sattus, sest koer harjus ära, et koguaeg keegi voorib sisse – välja ning see pole siin majas midagi nö. erilist.  Nii on tal siiani täitsa kama kaks, kui auto väravast sisse sõidab.

Kohati oli see üleskaevamine korralik songermaa, kuid lõpptulemus väärt iga eelnevat tüütut hetke! Lõpuks siis sai kivi alla pandud 170 m2 ala ning muidugi sai meil kivi rohkem tellitud, kuid saime selle õnneks ilusti kiirelt ka maha müüdud. Kivi tellimisega oli muidugi päris huvitav. Sattusime sellisesse aega, kus öeldi, et kui täna maksad, saad homme VÕI homme tellid ja saad kuu aja pärast. Õnneks oli seda võimalust kohe tegutseda, niisiis erilist mõtlemisaega ei jäänudki. Tellisime veel kaks koormatäit mulda ning 15 põõsast-puud ning istutasime need mööda kiviplatsi äärt maha. Loodetavasti jäävad ikka ellu, kuid elame-näeme järgmisel aastal!

Elu on kohati nii tempokas olnud, et me ei ole reaalselt jõudnud seedidagi seda, et meil on lõpuks oma aed ja kiviplats, tänu millele saame puhta jalaga koju. Olin koguaeg valmis paar pisarat poetama, kui see korralagedus kõik valmis saab.. kuid siis tuli muud elu jooksvalt nii palju peale. Niisiis leppisime kokku, et naudime seda oma valmis hoovi ilu ja võlu järgmisel suvel pikemalt.

Ausalt öeldes pean meid kiitma ja olen meie üle tõeliselt rõõmus, sest nii mõnigi hetk, kui tegemist – toimetamist oli korraga nii palju, mõtlesime küll, et ohohooooo.. on seda võimekuse piiri ikka korralikult kombatud. Mul on alati tunne, et sellistel hetkedel aitab meid välja ainult huumor. Te oleksite pidanud lõpusirgel meid E’ga koos nägema. Lihtsalt naersime neid puid maha istudes, et püha taevas, kas see ongi see 30 -aastase elu, kus ainukesel vabal hetkel lükkad labida mulda ja kaevad nagu homset poleks.

Puud-põõsad siit küll puudu, kuid saime hoovi valgemaks küll!

 

Meie uus sõber Luna!

Pea aasta aega tagasi arvasime, et meie plaanid on täiesti pea peale pööratud, kuid õnneks ei andnud tõdemine, et koer meie majja ei saabu, rahu. Eelmine kasvataja, kellelt me koera lõpuks ei saanud, suunas meie pilgud samojeedi poole. Kõik edasine tuli kuidagi loomulikult. Kuskil aasta alguse poole saabus meist mõned majad edasi majapidamisse üks valge samojeedikutsikas. Ühtäkki hakkasin ma antud tõugu aina tihedamalt märkama ning mõne kuu vältel tutvusin mitme samojeedi omanikuga. Tegin pea iga ühega juttu, kes mulle tänaval vastu kõndis. Hakkasin rohkem antud tõu kohta uurima ning mida rohkem lugesin, seda enam ta mulle sümpatiseeris. Lõpuks viisime lapsed ka mitmeid kordi samojeedidega kokku (katsusid, musitasid näod ligi, paitasid. Pärast müramisi-mängimisi ei lasknud käsi pesta ning lasin nägu katsuda kõigil .. ) ning maikuu alguses otsustasin ääri-veeri uurida, kas sealt, kus naaber oma koera ostis, on veel lähiaastatel pesakondi plaanis? Jõudsime otsapidi ühe imetoreda aretajani, kes on ühtlasi väga suur entusiast ning antud tõuga pea 20 aastat tegelenud. Tuli välja, et tal on parasjagu plaanis üks põnevamat sorti pesakond, kuid ei osanud kindlalt midagi lubada, kas kunstlik viljastamine koeral õnnestub. Pereisa on nimelt Austraaliast ja ema Eestist ning protseduure viidi läbi Soomes. Kuna mul oli terve list küsimusi alates tõu ajaloost kuni koera karva eest hooldamiseni, otsustasime juba enne pesakonda kohtuda ning vestlesime pea 1.5 tundi koertest. Saime nii paljudele küsimustele vastused ning mida rohkem ka Erik tutvus, seda enam teda kõik see koeramaailm huvitama hakkas. Otsustasime, et kõik läheb nii nagu minema peab! Oli ju nii palju küsimusi õhus.. kas viljastamine õnnestub? Kas meile üldse emast kutsikat jagub? Ja ausalt öeldes neid kaasnevaid küsimärke oli esialgu väga palju. Mõtlesime ise nii, et kui see koer on meie perekonda ette nähtud, siis jookseb kõik ilusti ja elu paneb ise paika!

Esimene super hea märk oli tegelikult see, et kasvataja elab  meist vaid 10 minuti sõidu kaugusel ning kui on kasvatuslikke või muid küsimusi, millega hätta jääme, on tugi meile kiviviske kaugusel. Mai viimasel päeval saime teada, et vapper ema Iiris peaks olema tiine, kuid see oli esialgu vaid oletus käitumise järgi. 12. juuni käidi ultrahelis ja saime teada, et tittesid on oodata..  Hakkas tekkima kerge ootusärevus, et kas tõesti on meie perekonda tõenäoliselt uus liige tulemas. Vaikselt mõlgutasime mõtteid, kuidas hakkame edasist elu planeerima, nii ruumi, kui aja mõttes. Arutasime, kuidas soovime koera kasvatada selliselt, et ta oleks võimalikult palju kaasatud meie pereelusse. Ja tegin nimekirja kõige vajaliku osas.. 18. juunil saabusid titeuudised ja ma ei suutnud oma silmi uskuda, mis lugesid, et kõik kutsikad sündisid tahetud tüdrukud! Edasi järgnesid kõik arutelud paberimajanduse, vormistamise ning muude õiguste osas. Ütleme nii, et rääkimist oli omajagu, kuid saime ilusti kokkuleppele ja nii tegime broneerimistasu ära. Soetasin endale alustuseks “Kutsika kasvatamine” raamatu ning väga soovitan vastsele koera võtjale! Põhjalik ja üsna step-by-step soovitustega.  Veel tegime esimesed kallimad ostud ära – koerapuur ja föön ning edasi omajagu muid tarvikuid (sööginõud, mänguasjad, tegevuslelud, kammid-kraasid said kasvatajalt tellitud, autosse alusmati, pesamati, joogipudeli, treenimiseks veel maiuseid, mingid traksid ja rihma alustuseks, hambaharjad ja pasta sai isegi soetatud).Koeraga tarvis veel koos ilmselt poodi vaja minna, et sobiv kaelarihm leida. Puudu veel pesemisvahendid ja hetkel ei tulegi pähe, kas miskit oli veel sealt listist. Baklist tellisin veel koeraripatsi nime ja andmetega. Tahaksin sügiseks vaadata veel vihmakostüümi, mis kõhu alt kinni. Kui päris mudamülkas käime, siis säästaks end hilisemast pesust.

Enne koera tulekut lugesime ja vaatasime erinevate kasvatajate videoid, olime pidevas suhtluses kasvataja endaga ning meil oli kokkulepe selline, et kuna me kaasomandis koera osta ei soovinud, siis kutsika valis tema meile ise välja. Kutsikad olid sünnist saati värvide järgi jagatud ning nii vahva kokkusattumus oli, sest me mõtlesime E’ga koerale juba nime varem välja ning selleks oli Luna. Meeldis meile koheselt – selline lühike, kõlav ning sobib hästi meile! Luna aga tähendab Itaalia keeles kuu’d ning kui kasvataja teatas, et meile tuleb koer värviga kollane, siis oli kohe esimene reaktsioon, et ohhh, nii lahe.. äkki see on mingisugune märk. Minu enda lemmik värv on kollane ning kuu paistab ka taevast kollane. Näitan mõnda pisikese Luna pilti lapsepõlvekodust ka.

Esialgu plaanisime lastele vahetult enne rääkida, kuid kuna Leenu oli üsna veendunud, et siia majja tuleb koer, sest miks muidu ema ja isa siin kodus koera raamatuid loevad.. Nii sai lastele räägitud kuu enne koera tulemist, et perega on liitumas üks sõber, keda meie E’ga kasvatame hakkame ning nemad saavad mängimisel abiks olla. Eks ees on “põnevad” ajad – rohkelt õpetamist ja kooskasvamist. Loodetavasti saame ajaga endale toreda kaaslase, kellega koos jalutamas käia ja koos sportida. Vaatan alati veidi kadestava pilguga, kui meie tuttav oma samojeediga mööda jookseb. Aga võtame step by step ja alustame ikka algusest!

Sel nädalal uurisin veel looma kindlustamise teemat ning lappasin läbi erinevaid variante. Osad pakuvad koos kodukindlustusega, aga kuna meil hetkel päris toimiv süsteem, siis mõtlesime, et eelistaksime pigem eraldiseisvat koerakindlustust. Mu üllatus oli suur, sest ma ei teadnudki, et PetCity (kes tundub, et on niigi kõigele mõeldnud), teeb ka IF kindlustusega koostööd ning nendelt on mugav kindlustus osta. Miks me üldse kindlustada tahame? See tundub tänapäeval kuidagi mõistlik. Arstiabi on siiski tasuline ning ei soovi ootamatute juhtumite korral kuskilt sadade-tuhandete viisi niiviisi korraga välja käia. Looma ju ravimata ei jäta ning magama ei pane.  Ühtlasi on koera enda maksumus päris korralik, mistõttu oleks ka veider mitte teda kindlustada. Lemmiklooma saab siis alates 4. elukuust kindlustada ning kuni 8 aasta vanuseni.  Ja hästi tore on PetCity puhul, et nad teostavad enne tervisekontrolli ja see on siis nö kindlustuse võtjale tasuta. Muideks Lunal on ka instagramis nüüd konto, sest otsustasin, et ei hakka enda kontot koera piltidega üle kuhjama. Tema kasvamist jagan edaspidi seal. Ja Luna kontol läheb loosi 100- eurone PetCity kinkekaart! Nii, et kel koduloomad, soovitan osa võtta – https://www.instagram.com/our_yellow_luna/.

 

.. kenakesti tülikas perepuhkus!

Ütleks, et kõik puhkused pole vennad. Käisime viimati perega Rakvere Aqva Spas ja see oli üsna selline õpiku-puhkus. Alates minekust, lõpetades tulekuga – tõesti mõnus ja nauditav! Meil oli siia augustikuu algusesse nüüd planeeritud Pärnu puhkus ja sinna sisse põimitud siis Lottemaa. Ausalt öeldes tegi päris rõõmsaks, et need plaanid enne uut elukorraldust kavas olid, sest muidu oleks meil sel aastal täitsa külastamata jäänud. Plaanis oli käia Alpakafarmis, Pärnus käia ujumas – mänguplatsidel – kohvikutes ja ühel päeval Lottemaal. Viimane on alati koht, kuhu ise ootan ka minemist. Igal aastal on kõigil lõbus olnud ning kuna seekord oli meie roosil esimene kord päris Roosit külastada, siis oli elevust isegi rohkem.

Alustaks sellest, et teisipäev algas mõnusalt, pakkisime vaikselt asju, seadsin omaette mõtteid, kui järsku lendas mulle sisse telefonikõne Tallinna Lastehaiglast, kust öeldi, et kaks kuud oodatud aeg arstile ei saa toimuda, sest mingisugune saateleht olevat aegunud ning kõik on puhkusel ja keegi ei saa aidata. Mul vererõhk tõusis lakke, sest aeg oli meil pandud just teisipäevale 14.00 ja sealt pidimegi edasi liikuma Pärnusse. Ja hakkas pihta see mitme tunnine närvide mäng ja ma tegin rahus kena 15 kõne igas võimalikus suunas. Ma ei hakkagi siin täpselt kirjeldama, aga asi jõudis selleni, et öeldi, et OKEI, tulge ikkagi kohale, lihtsalt võib juhtuda, et te peate uuringu eest hiljem tasuma. Ma olin selleks ajaks juba üsna närvis, ütlesin, et me tuleme kohale ja me ei kavatsegi millegi eest tasuda, sest ausalt öeldes on asi põhimõttes. Puhkuse meeleolu oli üsna rikutud. Saime lõpuks seal arstil käidud, õnneks tulemused olid väga head ja saame lõpuks kooli oma paberid ära viia.

Asusime siis Alpakafarmi poole teele. Ma isegi ei suuda meenutada, aga seda jauramist oli sealt tagantpingilt ja kangust eespingilt omajagu. Õnneks farmis oli täitsa tore ja lastele meeldis. Nägid ja katsusid esimest korda alpakaid ja selles osas oli endal ka põnev, et töötajad rääkisid meile jooksvalt igasugu põnevaid lugusid nendest sellidest. Võiks öelda, et täitsa tore oli! Õhtu möödus tegelikult üsna probleemivabalt, aga pidevalt tundsin vähemalt mina end kergelt pinges. Ma ei oskagi öelda, mis päev see lastel oli, aga väljas söömas käies pidi pidevalt meelde tuletama, et rääkigu vähe vaiksemalt. Kui suuremad said veel aru, siis pere pesamuna üürgas nagu väike My üle kohvikute ja üldse oli selline sõnakas. Ööbisime kusjuures täitsa linnas, nii et kõik söögikohad olid meist mugavalt mõned sammud astuda. Mänguväljakud olid lähedal ja tegelikult kõik oli üsna okei.  Õhtul, kui lapsed magama jäid, ütlesin veel, et loodetavasti homne Lottemaa tuleb ikka tore. Kui ma tavaliselt filmin terve puhkuse üles, siis esimesel päeval oli mul 0 motivatsiooni üldse midagi teha.

Järgmine hommik algas ka kerge kaosega. Lapsed said söönuks, ma küpsetasin mingeid pannkooke neile veel kaasa ja üldse tundsin, et minu ettevalmistus on olnud vähe kehv. Ja üldse tabasin end mõttelt, et miks mina pean kõikide asjade peale detailideni alati mõtlema? Tahaks siiski,  et kõik kolmega muretult kulgeks.. aga sel korral taidlesin eelmisel päeval nende arstidega nii pikalt, nii et avastasin, et meil pole reaalselt isegi seljakotti kaasa võetud, rääkimata pudeliveest, niisketest salvakatest jpms, mis lastega on üsna vajalik kraam. Tahtsime esimese rongi peale jõuda, niisiis lapsed said kiirelt autosse lükatud, nipet-näpet coopi paberkotti pandud.. ise söömata-joomata ja andis siis minna.  Reaalselt sõitsime ja mõtlesin, et tahaks üldse koju ära juba!

Sõitsime rongiga Lottemaale ja mingisugune elevus tuli jälle sisse. Tühi kõht ja 0 kohvi mu hommikust oli unustatud. Ma ei oska öelda, kogu see maa toob selle lapsemeelsuse täiega tagasi. Lotte lood on meie peres aastaid juba väga teemas olnud ning oleme täitsa teadlikult selle tegelase omale koju lasknud. Peategelane on Leenu suur sõber ning veedab ka pehme mänguasja näol kõik ööd preili kõrval. Lotte muinasjutud on meil endilgi peas ning oli tunne nagu läheks jälle koju. Meid võeti vastu ikka korraliku tervitusega.. kõik tegelased kõndisid hommikul mööda, lapsed said oma joonistused üle antud. Kõik, kes vastu tulid olid nii rõõmsad ja energiat täis. Kohe hakkas laul ja trall pihta! See on üks põhjustest, miks me alati kell 10 esimese rongiga jõuda tahame. Kohe alguses on kõik tegelased käe-jala juures. Erik viis lapsed esimesse majja, kui ma parasjagu teise majakese pealt “kohvik” suutsin välja lugeda. Sisemine mina lõi käsi kokku ja issand seda rõõmu, kui ma sealt oma kohvi kätte sain. Ei olnud teab mis vahuga kohv, vaid täitsa tavaline külma piimaga (mille peale kaasostleja teatas, et eiieiii, ta kannatab veidi veel ja ostab siis mujalt), aga ütleme, et kustutas ka selle teise poole minu tulekahjust. Ja üks ägedamaid alguseid on alati Kärbes Jaagu maja juures, kus kõik tegelased kokku tulevad ja issand seda laulu ja lärmi. Võttis endal ka naeratuse suule ja jala kergelt tatsuma.  Äratab päriselt ka viimased unised üles ja ajab selle tigeda oleku minema. Rosanna oli pikalt ikka väga üllatunud, et kuhu ta üldse toodi ja kellega ta nüüd pilti peab tegema. Reaalselt vaatas suu lahti neid tegelasi. Käisime muidu tavapäraselt kõik majakesed läbi ja võtsime kavast osa.  Arvasime, et meil läheb selline 13-14ni.. kuid sel korral, esimest korda kolmega, tegime üldse korraliku rekordi ja olime 6.5 tundi lastega Lottemaal. Ja ausalt, nii äge oli! Mina neid maju nii palju ette ei võtnudki, sest kõik on üsna hästi meeles. Kuid lapsed käisid kõik läbi. Mulle tundus, et sel aastal olid mõned asjad teisiti ka. Juurde oli vist ehitatud selle laeva juurde mingisugune lisamajake. Jõudsime ka ära vaadata etenduse “Roosi esimene koolipäev” ja see oli nii temaatiline, sest Leenu meil ka esimesse klassi minemas ja kokkuvõttes oli nii lõbus! Üldse on minu arvates need kavad üsna hästi läbi mõeldud – lapsed saavad sportida, mänge mängida, laulda- tantsida.. samas ka keskenduda ja üsna mitu etendust ära vaadata. Soovi korral kõikide tegelastega suhelda, tuleb vaid ise ligi astuda. Kusjuures rääkisime veel E’ga, et uskumatu energia ja pealehakkamine. Tahaks sel aastal eriliselt kiita Kärbes Jaaku, Brunot ja kes see meremees meil seal oli. Lihtsalt hämmastav, kuidas kutid suutsid inimesed kaasa tõmmata ja nad olid tõesti ägedad! Suhtlesid aktiivselt terve päeva vältel lastega ja imestasime, et kuidas nad jaksavad.. minu meelest olid nad pidevalt pildis ka, mitte ei puhanud kuskil pingil jalga. Loodetavasti kohtame neid järgmisel aastal ka! Super kiidusõnad ka Roosile, oli teine oma rollile nii sobivalt valitud. Selline armas ja rahulik, aga suhtles samuti väga palju lastega ja kaasas neid igale poole. Doktor Ave jäi ka hästi meelde!

Lottemaal veetsime lõpu poole sel korral vähe rohkem aega väravate juures, turnimisalal. Ja seekord läksime kaugemale ning nägime lõpuks mängumajad ka ära. Veel oli suur üllatus, et seal puude vahel rippusid kiigud, millega sai mõnusalt viimased suuremad õõtsumised teha.

Küll aga täpselt Lottemaa väravast välja astudes, oli mu telefoniaku tühjaks saanud ja mõtlesin, et appi, hakkab pihta. Kus ma selle nüüd täis saan laadida, et rongipiletit näidata või peame tõesti tagasi kõmpima nende väsinud lastega. Hakkasin juba Lottemaa poole tagasi jooksma, kui rongijuht hüüdis, et ta võtab meid peale.  Nii hea meel oli! Ketrasin juba peas, kus see laadimisjaam seal Lottemaal nüüd oligi..

Postitus koostöös Lottemaaga

Lottemaalt majutuskohta liikudes hakkasid tüdrukud taaskord jaurama. Õhtul välja sööma minnes hakkas Noral veel halb olla ja nii ma liikusin temaga koju tagasi ning Erik läks teistega mängima. Järgmisel hommikul  otsustasime, et lähme ujumise asemel Tallinna lähedale Kuristu miniloomaaeda ja kõik oli sellega juba okei, kuniks istusime autosse ja sõitma hakkasime. Tüdrukud läksid niimoodi tülli, et ma ei hakka edasist pikemalt kirjeldamagi. Vaid, et sõitsime otse koju ja lõpptulemuseks on Noral üleni punane ja katkine põsk.

Seekord sai siis sedasi. Aga üks mis kindel, kui kõik kokku võtta, siis Lottemaa päästis korralikult selle perepuhkuse! Ma võin liialdamata öelda, et see oli sisuliselt selle reisi ainuke super õnnestunud käik ning selle tegi võimalikuks vaid Lottemaa ja tema tegelased ise. Hoidsid terve seal veedetud aja jooksul päeva tegusa ja tuju hea!

Helmi, Ingrid ja Dagny

Meie pere suur sõber BABE on vahepeal Eestisse toonud oma sõsarbrändi MAUBE.  Minu esimene mõte seda kuuldes oli, et BABE enda lastesari on juba nii hea ning meie kodus aastaid kasutusel, et kas seda ikka annab nö. üle trumbata. Saime paki ja esimese asjana jäi mulle silma kujundus. Pudelitele nime andmine on minu arvates äge lüke ning kui avastasin sealt Helmi, siis ajas see mind kohati muigama. Tegelikult eriti tore on, et igale tegelasele on välja mõeldud  väike tutvustav lugu. Näiteks “Helmi on seikleja, kes armastab loomi, loodust, matkamist ja õues viibimist. Tal jagub alati energiat mängimiseks ja uute plaanide tegemiseks. Suureks saades tahaks Helmi õppida loomaarstiks. Helmi tähendab ‘pärl’. Apelsiniõitest valminud mee ekstraktiga koostis mõjub sama magusalt ja looduslähedaselt nagu Helmi.” Rääkisin tüdrukutele ka iga nime kohta eraldi ja lasin neil lõhna järgi oma lemmiku valida. Lõhna poolest mulle endale meeldis väga, et kõik nad olid sellised mahedad. Tavaliselt on neil laste dushigeelidel ja šampoonidel megavänged lõhnad juures, mis paneb alati mõtlema, et millest kõigest see koosneda võib.

Kuna meil peres omajagu naisi, siis igasugune tüdrukute värk on väga teemas. Küll käib hooti peal soengute tegemine ja küünte värvimine. Kusjuures pean pere vanimat preilit kiitma sellise usinuse eest, et harjutab kangesti ise endale hobusesabade ja punupatside tegemist. Norsu on meil olnud tubli neli aastat patsikandja ning tundub, et kannab hea meelega ka edasi. Küll aga roosi oli meil pikalt nukitsamees ning käis oma lahtiste juustega ringi. Pärast päevast ringi tuuseldamist see seis enam seal peas ilmselgelt kena polnud. Tegelikult tean väga hästi, et kõik on harjutamise ja meelitamise taga ning kui nüüd MAUBE sari meile saabus, siis sain kohe asja põnevamaks muuta. Tüdrukutega saab väikseid spa-õhtuid teha ning Helmiga on neid vahelduseks täitsa tore pessu meelitada. Üldse on meil need pesemised marukiireks muutunud, sest vanni meie peres ammu ei tunnistata.  Meile saadeti ka kehasprei DAGNY ning kui ma esialgu mõtlesin, et milleks seda üldse tarvis võiks minna, siis see on hoopiski meil päris suureks hitiks kujunenud. Nii, et pärast pesu saavad lapsed end veidi lõhnastada ka.

Ma ei tea, kas asi on ealises iseärasuses või lihtsalt lapses endas, aga neljane on meil nii suur riietamise, glitteri, meigi ja igasuguse muu sellise kraami fänn. Kandis mingi vahe pidevalt peavõrusid ja rääkis neist kui enda kroonidest. Ta alati märkab, kui mul on uus kleit või ma olen juuksuris käinud. Küsib minult, et emme, miks sa nii ilus oled? Või kui välja olen minemas ja temast kodus teistes riietes mööda kõnnind, pärib kohe, et miks mul PEOkleit seljas on? Tulin eilegi ripsmete lamineerimisest, kus sisuliselt koolutad vaid enda ripsmeid. Nora ei teadnud, kus ma käinud olin, kui kohe kui koju tulin, küsis “emme, miks sul nii ilusad silmad on?”. Kõlab veidi nagu hunt sealt Punamütsikese raamatust. Muidugi oli tema kõige rohkem põnevil, kui MAUBE pakk meile koju jõudis ning kui küsisin, kelle poolt me oma sõpradele samad tooted välja võiks loosida, oli temal kohe käsi püsti! Niisiis mine vaata Facebooki ja võta loosimängust osa!

MAUBE tooted leiate suurematest Apothekadest ning Apotheka ja Apothekabeauty e-poodides ka ilusti saadaval!

OMA PESA: esik, sauna eesruum ja garaaž

Me tegime lõpuks väikse uuenduskuuri esikus, sauna eesruumis ja garaažis. Olime pikalt mõelnud, et tahame värskendust, sest meil on terves majas, kõikides ruumides seinte nurkades praod ja üldse kolm väikest last siin korralikult tuuseldanud. Kuna tüdrukute magamistoad said tehtud, siis tahtsime edasi liikuda. Niisiis tassisime ruumid tühjaks, tegin kiirmüügi vanale mööblile ja saime ühe õhtuga kõigest lahti. Katsime põrandad, liistud ja pistikud, parandasime seintes vead ja värvisime üle. Üht-teist uut mööblit ostsime ka sisse. Kõik on ikka vana – hea IKEA, sest seal on hind ja kvaliteet üsna paigas. Ühesõnaga kuna tüdrukute tuppa olen Hemnese sarjast lauad tellinud, siis julgesin Hemnes sarja asju kasutada ka teistes ruumides. Esikusse sai veel mõnus suur peegel, jalatsiriiul , vihmavarjuhoidik,  ja seina võtsime ühe seinavõrgu Kukupesast juurde. Kuna me oleme üsna sellised “mida vähem kola, seda parem”, siis mõtlesime, et las siis vähemalt seintel olla pildid ja laste joonistused edasi.

Tuli täisa mõnus.. üldse tundub kuidagi rohkem ruumi olevat, kui enne.

Näitaksin garaažist ka pilte, aga siia blogisse siiski ei pane. Küll aga võite ette kujutada, et asjad olid üsna laiali, rattad seinte ääres ning riiulitel kõik lahtiselt. Nüüd aga soetasime korralikud riiulid ja töötasapinna (taaskord IKEAst), ratastele võtsime rattahoidja ning kõik asjad sorteerisime kastidesse ilusti teemade kaupa ära. Tööriistad lasime seinale ja nii mõnus tunne on, kui enam midagi jalus ei seisa. Isegi rehvid mahutasime riiulite peale ära.

Elasime ikka kena aasta sisuliselt ainult plaaditud osaga. Juba nii ära harjusime, et ei pannud tähelegi, et imelik on .. nüüd lõpuks valmis saime, siis vaatame küll pilte, et ohohohooo..

Sauna eesruum oli see viimane ja mahukam ettevõtmine. Värvisime seal nii eesruumi, kui ka dušinurgapoolsed seinad. Ülejäänu läks puidu alla. Mööblit andis ikka korralikult kokku panna (kummut, diivanilaud ja telerialus – Hemnes) ning kõige viimaks saabusid siis voldikkardinad. Saime need väga hea pakkumisega Avaeksperdist. Sauna eesruumi käib veel veinikülmik kummuti kõrvale, kuid see suvitub soojade ilmadega terrassil. Meil läks ajaliselt esiku peale 2-3 päeva, sauna eesruumile 3 päeva ning garaaži tegime ühe päevaga, kuid kena 8 tunniga ära. Järgmiseks kolime otsapidi õue ning alustame aia ehituse ja kivi panekuga. Tegelikult on suur soov paralleelselt teha ka meie magamistuba ning wc ja vannituba korda, kuid see nõuab korraga nii palju aega ja pingutust, et vaja veidi hoogu koguda.